2022. aasta suvel küsis üks Kanada ajakirjandusväljaanne Aaron James Wendlandilt, kas ta sooviks minna mõneks kuuks Ukrainasse, et täiendada nende sõjakorrespondentide ridu ja saata Toronto lugejatele kaastöid Kiievist, Lvivist, Harkivist, Odessast ja mujalt. Wendland vastas kiiresti jaatavalt. Tema artiklid käsitlesid muuhulgas kohvikuelu ja püstijalakoomikute raskeid valikuid pommihäirete ajal, aga ka Ukraina kõrgharidusmaastiku muutumist ja õppejõudude üliinimlikke pingutusi haridussüsteemi käimashoidmisel (tänaseks on 170 Ukraina ülikooli Venemaa rünnakutes kannatada saanud ning 20 on täielikult hävitatud).
Wendland oli üks tuhandetest sõja puhkedes Ukrainasse reisinud ajakirjanikest, kuid ilmselt ainuke, kellel doktorikraad filosoofias. Kanadasse naastes jätkas Wendland Ukraina toetamist, organiseerides heategevusliku konverentsi „Mis kasu on akadeemiast – filosoofia kriisiajal“, mille käigus koguti rohkem kui 50 000 Kanada dollarit Kiievi Mohõla Akadeemia toetuseks. Konverentsil osalesid lisaks käesolevas Vikerkaare numbris üles astuvatele ajaloolastele ja filosoofidele ka paljud teised filosoofiagurud, näiteks Seyla Benhabib, Agnes Callard, Tim Crane, Simon Critchley, David Enoch, Sally Haslanger, Angie Hobbs, Kate Manne, Jennifer Nagel jt. Filosoofia pole just tuntud kergesti hoomatava ja päevakajalise distsipliinina; konverentsi eesmärk oli seda reputatsiooni lõhkuda ning anda avalikkusele tööriistu, mille abil Ukrainas sõjas kerkivaid keerulisi küsimusi õiglusest, tõest ja eetikast paremini läbi hekseldada.
Toomas Loti kaasabil arendati kokkusaamine edasi ajakirja Studia Philosophica Estonica erinumbriks, kuhu kaasati ka mitmeid Ukraina mõtlejaid. Lugeja, kes soovib sõjafilosoofiast edasi mõelda, võib pöörduda selle ajakirja poole – erinumber ilmub septembri lõpus. Seniks head lugemist Vikerkaare külgedel. Volodõmõr Jermolenko arutleb selle üle, kuidas valguse ja pimeduse dialektika muutub sõja ajal eriti teravaks, Timothy Snyder mõtiskleb, kuidas president Zelenski on andnud vabaduse mõistele uue sisu, Jeff McMahan püüab piiritleda, millised Ukraina sõjalised sammud on õiglased ja Irõna Žerebkina annab ülevaate Ukraina sõja teemalistest seisukohtadest akadeemilise feminismi maailmas.
Lisaks leidub sügisnumbrist Francisco Martíneze essee raamatuteemalistest kunstiprojektidest ja Tiit Palu meenutus äraeksimisest “Ahasveeruse unenäo” labürinti. Lugeda saab Maksõm Krõvtsovi, Serhi Žadani, Tõnis Vilu ja Johanna Roosi luulet, Lilli Luugi, Mehis Heinsaare ja Keiu Krikmanni jutte. Triin Metsla kirjutab Elo Järve kunstist, kelle tööd on ajakirja pildilehekülgedel näha. Kaupo Meiel arvustab P. I. Filomonovit, Katrin Ruus Kai Kaske, Sofia Elizaveta Katkova Mart Kangurit – ja Joosep Susi eriti põhjalikult Sveta Grigorjevat.
