Eesti riikluse alusdokument on häbenematult multikulturalistlik. Olles adresseeritud kõigile Eestimaa rahvastele, kuulutab see oma teises juhtmõttes: “Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.”
Aga nagu näitas alati prohvetlik Juhan Liiv jutustuses “Peipsi peal”: kui uppujal jalad puudutavad juba põhja, hakkavad hädaga antud lubadused meelest minema. Kuidas on siis manifesti lootuste ja lubaduste käsi käinud? Mis on tollasest idealismist elus ja mis surnud? Mis määrab eestlase identiteeti täna? – nende küsimustega maadlebki aastapäevapuhune Vikerkaar. Kõne all on eestlase identiteet, tema moraalne aegruum, soomeugrilus kui ideoloogia, väekohad ja pühapaigad, sisserändajad ja väljarändajad. Käsitletakse intellektuaalide ja nendevaheliste tülide tähtsust Eesti koja tuulutamisel ja venelaste raskusi Eesti meediamiljöös. Antakse ülevaade Eesti juutide ajaloo uurimisel tehtust ja eelseisvatest ülesannetest. Kirjeldatakse 1918. aastal valitsenud segadust baltisakslaste meeles ning tollaste valikute hilisemaid ümbertõlgendusi. Jutustatakse vähemusrahvuste kultuuriautonoomia lunastamata lubadusest. Veebruarinumbri ilukirjanduski on kantud vabariigi juubeli vaimust.
Elagu iseseisev demokratline Eesti vabariik! Ehita oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres!
