Prügi on igal pool. Tänavad on sellega kaetud, kuni prügiauto need ajutiselt puhtaks teeb. Kodus peibutab meid prügikast, kus kõik selle essee mustandid on üksteise järel leidnud oma õige koha – nagu märgistamata vennashauas. Ehk jõuavad nad lõpuks tagasi meie ellu, pärast seda, kui keegi kaval ettevõtja teeb prügist midagi taaskasutatavat. Me ise elame pöördumatus ajas, aga meie loodud prügi võib naasta meie ellu ümbertöötatud tootena.
Prügi on inimkonna põhiprodukt. Kui meie tegutsemised loovad mingi uue seadeldise, siis käib sellega lahutamatult kaasas uue prügi loomine. See, mis uuest loodud asjast üle jääb, on prügi. Homo sapiens’i kui bioloogilist liiki ei peaks määratlema tema mõtlemisvõime, vaid pideva prügiloomise põhjal. Kuhu me ka ei lähe, kõikjal saadab meid meie endi loodud prügi. Teen prügi, järelikult olen olemas – on sobiv viis inimest defineerida. Teised loomaliigid prügi ei tekita. Kui ma jalutan hommikuti pargis koeraga, siis on minu kohustus üles korjata kogu prügi, mida mu armas koer pargi looduse väetamiseks toodab. Tema ei tea, et tema loomulik ja loomalik väetamisakt on minu poolt kirjeldatud kui prügi, mille ma pean suure hoolega üles korjama ja prügikasti panema – et park jääks puhtaks! Loomalik väetis ja pargis maha visatud kokakoola purk kuuluvad kõik prügi kategooriasse. Kõik on vaja teha puhtaks! Ja kohe, kui see õnnestub, algab uus prügi kogunemise tsükkel. Prügikastide sisu veetakse kuhugi mujale. Aga kuhu?
Prügi võib olla ka kasulik – kuid kellele?
Majanduslikult. Ning mitte meile endile. Kui me asju prügiurnidesse viskame, oleme vabatahtlikud kohaliku ümbruse puhastajad. Anname oma toodangu priilt ära. Meil ei tule pähegi, et võiksime koduse prügikasti sisu eBay või Amazoni vahendusel maha müüa. Me lihtsalt tahame prügist lahti saada – anname selle vabatahtlikult ja tasuta ükskõik kellele, kes selle meist kaugemale viib. Sellest vabatahtlikkuse momendist muutub meie prügitoodang aga kellegi teise jaoks kasumlikuks ressursiks – kogutud prügi müüakse edasi kellelegi teisele, kes loob sellest midagi kasulikku (ja kasumlikku). Maailma ulatuses kasvab prügi ümbertöötamise ärimaht iga aastaga viie protsendi võrra. Kuid see on keeruline ettevõtmine. Mõneti on see hädavajadusel põhinev kasv – kuidagi peab ju prügist lahti saama. Aga kuidas? Kasumid prügi ümbertöötlemisest varieeruvad suuresti. Need võivad olla üpris suured – eriti nutitelefonide ümbersulatamisel, kus on võimalik leida kulda ja mitmesuguseid teisi väärismetalle. Teiste prügiartiklite kasumlikkus võib varieeruda. Kõik sõltub sorteerimisest – et prügi oleks puhas. Hiina prügitöötlussüsteem on juba mitu aastat keeldunud vastu võtmast räpaseid kartongpakendeid.[1] Ainult puhas papp sobib. Igaüks, kes sööb pitsat hoolimatult, nii et kartong saab määritud, teeb sellega pakendi ümbertöötlemise võimatuks – vähemasti Hiinas, kus see töö vanasti ära tehti. Hiina tahab – andke meile ainult puhast prügi! See pole moraalne, vaid majanduslik nõue, sest sõltuvalt prügi kvaliteedist võib ümbertöötlemine olla kas väga kasumlik või hoopis kahjulik.
Hingeprügi: prügi toodame, aga prügikaste pole
Prügi pole ainult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Sarnaselt keskkonnas leiduva prügiga on ka meie hinged kohaks, kus tekib prügi. Inimese psühholoogiline sisemus – hing – on ühiskonna prügikast. Kiired sotsiaalmeedia teabevood, kus kõiksugu suunamudijad meile õigeid elusuundi õpetavad, loovad hingeprügi. See, mis on moes või kuidas ma end ühiskonnas peaksin näitama, on kaetud suure hingeprügi kihiga, millest tavainimesel pole kerge jagu saada. Ja sageli ei tahetagi sellisest prügist vabaneda – on ju nii ilus arutleda selle üle, mida üks või teine sotsiaalmeedia poolt huviobjektiks tehtud kohalik kuulsus ütles või tegi. Kellele on sellist meediaprügi vaja? Inimestele meeldib kuulsate inimeste üle arutleda ja neid hukka mõista. Peab ju olema materjali, et oma tuttavate ees teadmistega silma paista.
Moraliseerimine on üks hingeprügi sorteerimise meetodeid. Kadedus on inimpsüühika prügivedaja – see oli selge juba 16. sajandi sotsiaalmeediast, nagu näitab illustratsioon 1. Selle prügitootmisvõimalused on piiramatud – kuna tegemist on isiklike arvamustega teiste kohta, millele antakse hinnang. Temal on ja minul ei ole! Sellest tehakse palju järeldusi – kuid kas see on erinev muust moraalsest prügist?
Hingeprügi on keerukas ümber töödelda. Inimhinges pole reaalseid prügikaste. Selleks et seda tüüpi prügi saaks koristada, on loodud spetsiaalsed koristajarollid. Preestrid, advokaadid ja psühholoogid on alati valmis inimeste hingeprügi sorteerima ning mõnel juhul seda isegi ära põletama. Muidugi raha eest.
On muidugi ka sellist tüüpi hingeprügi, mida me harilikult selleks ei pea. Meile meeldib, kui meil on kindlad arvamused, mida saame omavahel vahetada ja selgitada, mille üle tülitseda ja mille põhjal teha otsuseid. Meie igapäevane elu on järjest enam muutumas laikide ja reitingute maailmaks, kus kõike hinnatakse pinnapealselt ja hinnangute alusel luuakse arvamustel põhinevad pingeread. Kuid arvamused on surnud mõtted, mis edasi ei arene.[2] Nad on oma arengu lõpetanud. Kas see on ka prügi? Kui meie hoolikalt kogutud arvamuste andmebaasid kuuluksid tervenisti sellesse kategooriasse, siis oleksime kõik sotsiaalselt uppunud prügiookeani. Ehk see nii hull ei ole, tahaks loota.
Prügi kui maagiline transformatsioon
Prügi saab tekkida ainult tänu maagilisele muutusele – mis on näiliselt lihtne kohamuutus. Mu siinne essee on tõsine arutlus ainult selle hetkeni, kui ma otsustan selle visata prügikasti. Pärast seda muutub ta intellektuaalseks prügiks – vaatamata sellele, et mingeid muutusi pole tekstis tehtud. Objekt jääb samaks – kuid tema asukoht on muutunud.[3] Ainult tänu sellele muutus miski, mis oli puhas, hetkega määrdunuks. Seda võib kogeda, kui hakata oma prügikastist sinna visatud asju välja võtma ja neid nende endistesse asupaikadesse tagasi panema. Proovige järele – pange kõik asjad, mis elutoas laiali on, paariks tunniks prügikasti, ning pärast seda võtke need sealt uuesti välja ja pange tagasi oma kohtadele. Mis tunne on? Kas tekib soov neid enne tagasipanekut puhastada? Kas nad on mustaks saanud selle paaritunnise turismireisi käigus prügikasti tumedasse keskkonda?
Mary Douglas on andnud täpse määratluse sellest, kuidas puhtad asjad saavad mustaks: „Mustus on ollus, mis asub vales kohas.“[4] See tähendab, et otsustamaks, kas konkreetne ollus on puhas või must, on vaja taustsüsteemi. Prügikasti ümbernimetamine – nüüd on ta recycling bin, millesse me paneme sorteeritud asju (paber, plastik ja kõik muu) – on tegelikult selle taustsüsteemi muutmine.
Sageli on äravisatavaid asju raske klassifitseerida – aga kui me selles eksime, siis tunneme ennast süüdi. Me mitte ainult ei anna vabatahtlikult ära enda loodud toodet – prügi –, vaid tunneme ennast süüdi, kui me „teeme seda valesti“.
Prügi on meie jaoks miski, mis kutsub kergesti esile keerulisi tundeid. Kui ma näen oma kaheaastast last suurima uudishimuga köögi prügikasti sisu sorteerimas, pole ma uhke, et temast võiks saada tulevikus puhta keskkonna eest võitlemise eestvedaja. Samuti ei pööra ma tähelepanu sellise tegevuse olulisusele lapse kognitiivses arengus. Ma lihtsalt ütlen: „Jäta järele! See on räpane!“ ja tõkestan tema ligipääsu prügikastile. Totalitaarne kontroll puhtuse nimel. Kui ma oleksin psühholoog, hakkaksin ehk võitlema laste õiguste eest oma keskkonda tundma õppida.
Prügi identiteet ja selle tagajärjed
Kui miski asi jõuab prügikasti, siis on tema tulevik kindel. Nüüd on tal prügi identiteet ja tema saatus ei erine teistest asjadest, mis on leidnud koha samas prügikastis. Midagi maagilist juhtub sellise kohamuutuse käigus – meie enda suhtumises sellesse uute identiteeti. Kõike võib juhtuda: prügi võib olla viidud ümberkasvatamisele – taaskasutamiseks – või jääda aastateks mõne prügimäe osaks. Võib ka olla, et see põletakse ära – laialt levinud praktika kasututest asjadest lahti saamiseks. Prügist saab nii ka sooja toota. See on mõneti paralleelne genotsiidiga – kuigi prügi puhul ei ole ilus seda sõna kasutada. Paraku on paralleelid väga ilmsed – kui inimeste väärkohtlemisel hakatakse meile vastandatavat inimgruppi nimetama „prügiks“, on sealt vaid väike samm inimsusvastaste kuritegude poole. Olgem ettevaatlikud, enne kui hakkame kedagi teist „prügiks“ nimetama!
On muidugi olemas ka positiivne võimalus – miski, millest on saanud prügi, osutub kõrgelt hinnatuks kui väärtuslik antikvaarne ese. Paljudel on hobiks otsida suure väärtusega esemeid vanakraamiturgudelt. Krundinurgas võib vedeleda vana ja lagunev auto, kuni keegi leiab, et see on väärtuslik mudel aastast X ning teeb selle ilusti korda. See on arvestatav saavutus – kui vaadata antiikautode kolonni, ei tule kellelgi pähe, et tegelikult see on parandatud ja ilusaks lihvitud prügi, mis seal uhkelt mööda teed veereb.
Raamatukogud on pingelise vastandamise – kas see veidi vananenud raamat on väärtuslik või mitte? – eesliinil. Raamatuid me muidugi prügiks nimetada ei tihka – seda ei luba meie akadeemiline kõlblus. Kuid raamatuhoidlates pole enam kohta, kuhu uusi raamatuid tallele panna. Ameerika-kogemusest tuleb mulle meelde ühe noore naiivse tudengi – kes oli esimesena oma perest ülikooli pääsenud – tõsiselt esitatud küsimus, kui ta ülikooli raamatukogus abitööjõuna tegutses: „Teil on siin nii palju uusi raamatuid, mida te vanadega teete?“ Raamatukogu töötajad olid sellise küsimuse peale väga pahased. Aga paar kuud hiljem korraldasid nad ise uuringu, milliseid vanemaid raamatuid enam keegi ei laenuta. Tulemuseks oli raamatukogu puhastamine selle ajaloolisest kogemusest – kõik raamatud, mida viimased kolm aastakümmet polnud laenutatud, põhiliselt võõrkeelsed, võeti riiulitelt ära ja muutusid tulevastele põlvkondadele kättesaamatuks. See on tasapisine minevikutapp. Mitte ainult inimesed ei või surma saada, vaid ka raamatud võidakse saata hoiupaikadesse, kus nad aeglaselt kaotavad oma identiteedi. Kui meenutada, et raamatud võivad olla trükitud taaskasutatud paberile, tuleb paratamatult meelde mõte „prügist oled sa võetud ja prügiks pead sa saama“.
enne kui need konteineritesse pannakse
Kui prügi üldse ei oleks? Elu ideaal?
Kas poleks tore, kui kogu see lugu prügist oleks vaid paha unenägu ning hommikul ärgates leiaksime end täielikult prügivabast maailmast? Küll oleks vahva – kõik on puhas! Võib-olla esimesel hetkel näib see tore, aga siis läheb elu igavaks. Hambaid või nägu pole enam vaja pesta, riideid pole vaja pesumasinast läbi uhada ning pesumasin ise muutub tarbetuks (prügiks? – aga prügi on ju kuulutatud olematuks!), nagu ka kõik teised puhastamise jaoks loodud vahendid. Tolmu pole vaja pühkida, sest tolmu lihtsalt pole enam. Ning samuti oleks puhas meie ühiskond – ei mingit poliitilist ega suunamudimise prügi – kõik inimesed oleksid hingelt puhtad ja poliitiliselt iseseisvad.
Elu muutuks sedaviisi nii meeldivaks, et võib igavusest masendusse langeda. Enam poleks võimalik teisi halvustada, sest kõik on nii positiivsed ja elu on nii ilus ja puhas. Kohe tahaks midagi mustaks teha! Aga ei tohi. Utoopiaühiskond on loodud nii, et puhtus on üleüldine seadus. Aga kuidas me sel juhul teame, et miski on puhas – kui pole millegagi võrrelda? Peame looma uue prügi – puhtusprügi –, et aru saada, mis on tõepoolest puhas ja mis on puhas prügi. Isegi utoopias ei saa prügist lahti!
Prügist me ei pääse, isegi kui seda tahaksime. Jõudu ja jaksu kõiges, mida tahate saavutada! Prügi tuleb sellega kaasa nagunii. Ei tohiks seda unustada. See on minu kindel arvamus.
[1] Vt C. Parts, Recyclable Waste Restrictions, Their Global Impact, and Potential U.S. Responses. https://cjil.uchicago.edu/print-archive/waste-not-want-not-chinese-recyclable-waste-restrictions-their-global-impact-and. Hiina „rahvusliku mõõga“ (National Sword) seadus, mis jõustus 2018. aasta jaanuaril, ei luba kontamineeritud kartongpakendeid ja plastikpudeleid Hiinasse ümbertöötamiseks. Tulemuseks on kogu prügitöötlemise süsteemi ümberkujunemine maailmas, kus taaskasutamine osutub sageli majanduslikult ebahuvitavaks. Maailm kui globaalne prügimägi jätkab oma tegevust.
[2] See idee on oluline – arvamused on surnud mõtted. Gaston Bachelard märkis juba 1938. aastal: „Teadus vastandub täiel määral arvamusele. … Arvamus mõtleb halvasti; ta ei mõtle, vaid selle asemel tõlgib vajadused teadmisteks.“ G. Bachelard, The Formation of the Scientific Mind. Tlk M. McAllester Jones. London, 2002, lk 25.
[3] Sama küsimus kehtib ka trükis avaldatud kirjutiste kohta – millisel momendil muutub selle osa ühiskondlikus arutelus? Kas paljude teaduslike artiklite unustamine on osa prügi tootmisest?
[4] M. Douglas, Puhtus ja oht. Tlk. T. Pakk. Tallinn, 2015, lk 89.
