Johanna Roos. Tsükkel. Tartu: Kastani Tänava Kirjastus, 2025. 59 lk. 13.95 €.
Jänesel on meeletud menstruatsioonivaevused. Migreenid, koletuid verehulki ja valu täis päevad, mida saadavad oksendamine ja töövõimetus. Jänes kardab emakat rohkem kui hunti või rebastki! Iga vähima tuigatuse peale alakõhus sirutab ta käe paratsetamooli ja No-Spa poole ning tuigerdab voodisse koolema. Viimases hädas otsustab ESV ehk emakasisese rasestumisvastase vahendi kasuks. Õnnekombel (sic!) kogeb 2–10% ESV kasutajatest menstruatsiooni täielikku lakkamist, nii ka tema. Jänes on kergendunud. Lõpuks ometi saab ta keskenduda kõigele sellele, mis on elus olulist – loomingule, eneseteostusele, armastusele, kõrgemale eesmärgile.
Stabiilsust peetakse sageli elu eesmärgiks ja igasuguse edukuse tunnuseks. Või õigupoolest stabiilset kasvu helgema ja edukama suunas. Lainetamine ja tsüklilisus on seevastu negatiivse märgiga kogemused, mida tuleks võimaluse korral vältida. Ent umbkaudu pooltel maailma elanikest – menstrueerivatel isikutel – see võimalus puudub, kuna nende elu loomulikuks ja vältimatuks osaks on ikka ja jälle kannatada müstilisi vaevusi, millest avalikult rääkida või, taga targemaks, luuletada, pole võimalik – taoline ebamugavuse ja ebastabiilsuse esiletõstmine tõmbaks ju teistel tuju nulli!
Umbes kümnend hiljem loeb ESV toel menstrueerimise lõpetanud jänes Johanna Roosi luulekogu „Tsükkel“ ning mõtleb õndsalt veritsuse ja valuta möödunud elu üle järele, kui välja arvata tõsised depressiooni-, nartsissismi- ja ärevushood, ning teda hakkab närima kibe kahtluseuss. Tunne, kuidas „keegi lõgistab mus linkidega / kangutab kisub kägistab“ (lk 11), tuleb tuttav ette ning on teda näiliselt stabiilsetel mensuvabadel aastatel ikka ja jälle tabanud. Ei… Ehk ikka oli selles süüdi miski muu, olgu sõda, lollid mehed, vaesus või väsimus? „[O]len stigmatootmismasin mida välja ei saa lülitada“ (lk 54), vemmeldab süütunne. Meditsiinilise kontrollmehhanismi petliku stabiilsuse varjus aastateks isikliku keha tsüklilistest protsessidest võõrandamine, meeleolu- ja kehakaalumuutuste eiramine ning jultunud rahulolu kurvastavad tagantjärele tarka.
Kui veidi järele mõelda, pole selles küll midagi üllatavat, võttes arvesse Lääne kultuuri kristlikke ja kartesiaanlikke põhitelgi, mida kirjasõnast võlutud endasse silmade kaudu suurel hulgal sisse lubavad. Ilmselt mõjutab see rohkem, kui oskaksime oodata. Inimesed, olgu progressiivsed või konservatiivsed, mehed, naised või ka teised, suudavad oma kehi edukalt ignoreerida, mida tõestavad kõigile tuttavad nukrad lood viimasel hetkel avastatud kaugelearenenud vähkidest, sünnitajatest, kellele rasedus saab teatavaks alles siis, kui veed puhkevad, südameatakkide tähelepanuta jäetud eelhoiatustest jne. Keha on rüve, madal, tülikas või, nagu mulle paar päeva tagasi raadiointervjuus ütles Sten-Olle Moldau, keskealine meesmuusik, peagi ilmuva autorilaulude albumi „Kehv keha“ looja –
kõige igavam osa inimesest.[1] Võimalik, et igapäevane üldhoiak jätkub vaatamata kehapöördele humanitaarteadustes ikka samasugusena: üksnes vaimne on huvitav, on esmane, vaid teoreetiline väärtuslik, mõistus ja teadvus ülimuslikud, ülejäänu võib ka tähelepanuta jääda.
Võib uskuda, et aastasadu (-tuhandeid?) kestnud veenmisprotsessi tagajärjel oleme harjunud omaenese kehalisi protsesse alateadlikult jälgima ja häbistama („kiskus õmblusi lahti tekitas häbi“, lk 54), nende pärast ennast süüdi tundma („jäin kinni / kehavihkamiseihavihataha“, lk 22), iseennast asjastama, pisendama diskreetseteks hallatavateks paladeks, selle asemel et hõivata olemasolevat ja meile eraldatud mateeriat subjektidena („olen tükk pehmet silikooni“, lk 24). Johanna Roos loob oma kogus keelt uinunud kehade elanikele, kes uskusid „aastaid iseenda valesid“ (lk 25). Õpitud mustrid, iseenese tajude ja kogemuste ebausaldusväärseks pidamine, kehastunud teadmiste kahtluse alla seadmine ja välise „ratsionaalse“ ülimuslikuks pidamine võivad olla alateadlikud ellujäämisreaktsioonid maailmas, kus kehadele, olgu need inim- või mitteinim-, on üha vähem ruumi ja aega. Ja enesekolonisatsioon on tõhusam kui väline sund: kui kehad iseenese kontrollimisega hakkama saavad, pole selleks vaja lisaressursse.
Pehmetest tekstuuridest ehitab Roos kurja arhitektuuri, mis on „karastatud klaasplaatidest tuba / teravate kurihelkivate äärtega» (lk 14), kus mina „olen omaenese kehas kinni / umbunud soontega suitsusaun“ (lk 47), „punaste tulivihaste / esikute rägastik / … / vastu külma / lõputut iseend / nina piinapiidal“ (lk 11). Hooned, ehitised, rajatised, mida pole niisama lihtne defineerida, peita ega eitada. Kogumik torgib utreerides mitmeid ussipesasid, mis tigedale lugejale laskemoona annaksid – naised ongi loomult vihased, pahased, tülpinud ja tülikad. M.o.t.t. Ja Roos toob järjepanu näiteid sellest tahes või tahtmata loomulikust protsessist, mille tundlikkuse tagamaid ei tulekski ehk otsida mitte kusagilt mujalt kui tsüklilisi võimsaid hormoonlainetusi taluvast teosest, mille kaante vahelt kõva ohjeldamise kiuste üha välja loksub, jookseb, niriseb, pressib, punnitab, valgub. Keel ise keeldub anumas püsimast ning voogab lehekülgedel „lohakalt ja võikalt“ (lk 50), ent dekoratiivselt mööda raamatu kujundaja Anna-Liisa Sääse tõmmatud radu, mida mööda huvilised võivad ettevaatlikult iseenese äratundmise ja tunnustamise juurde tagasi hiilida.
On solvav, kui Mihhail Trunin, kiites küll oma arvustuses kõrgelt autori poeetilist otsingulisust ja autorefleksiivset poeetilist keelt, ühtlasi patroneerivalt ülbitseb: „Jätame feministlikule kriitikale tema lemmikteemad ja -analüüsivõtted. Mina olen elukutselt kirjandusteadlane, mitte vasakradikaalne ühiskonnaaktivist. Seetõttu on mulle selles arvustuses oluline rõhutada, et Johanna Roos ei ole mitte ainult noor ja julge naine, kes räägib kehalisusest, vaid ka luuletaja, kes otsib uusi poeetilise väljenduse vorme.“[2] Justkui „vasakpoolsed ja feministlikud kriitikud“ oleksid „elukutselt kirjandusteadlaste“ vastandid, nagu selles oleks midagi imelikku, et noored julged naised võivad ühtlasi olla ka luuletajad, ning Johanna Roosi töö kehastunud poeetika loomisel – mis ka mittemenstrueerivatele isikutele võimaldaks intiimset kehalist mõistmist inimolendite tsüklilisest tõsiolemusest – oleks midagi madalamat kui Trunini akadeemiline peenus.
Siinkohal ei soovi ma kõnealuse arvustuse ühtki järeldust ümber lükata, vaid rõhutada, et just selles patroneerivas lõigus nähtub, kuidas range eristamise tõttu jääb mõistmatuks fundamentaalne töö, mida immitsemine, voolamine, nõrgumine jt kategooriliste piiride lõhkumisel teevad. Nagu näitab Roos tekstis „*keldriäride vitriinidest ja raudtrellidega ustest…“ (lk 51), on immitsemine tõsise poliitilise jõuga protsess, mis ähvardab piire, eraomandit, kehalist autonoomiat ja rahvusriiki. Meeste ehitatud ühiskond treenib kõiki kehi omaenese tsüklilistele protsessidele võõraks jääma, sest süsteemil on tarvis etteaimatavaid, sirgjoonelisi toimijaid, mida on lihtsam valitseda. Tsüklilised ja muutuvad kehad on aga sõnakuulmatud ega allu standardiseeritud poliitikate, ajakavade ega ootuste valitsusele.
Samas, kui vaatame veidi ringi maailma juhtivate poliitikute seas, ei saa kindlasti väita, et nemad endas pulbitsevaid tumedaid allhoovusi edukalt kontrolliksid, veel vähem nende pärast häbi tunneksid. Juhtivatel vanameestel võib olla jonnihoogusid, tujusid, irratsionaalseid väljapurtsatusi, pööraseid vihahooge, mis kirjutatakse pigem nende erakordse mõistatusliku geeniuse kui bioloogiliste kõikumiste arvele. Mis on lubatud Jupiterile… Dominantse grupi kogemus on markerita, samal ajal kui alamate oma kategoriseeritakse kõrvalekaldeks.
Ometigi on ka inimühiskonna juhtide kehad bioloogilised entiteedid, mis alluvad aastaaegade, kliima, magnettormide ja madalrõhkkondade mõjule samamoodi nagu teisedki lihast ja verest olendid. Noorena on nad maadelnud öiste seemnevedelikupursetega, täiskasvanueas testosteroonikõikumistega nii päeva kui ka aastaaegade lõikes, vananedes tekitab eesnääre probleeme, suguvõimekuse langus on tõsine asi. Selle asemel et klammerduda illusiooni külge stabiilsest subjektist, võiksime lihtsalt kokku leppida, et me „ei mahu kandilisusesse ära“ (lk 14).
Lõpuks lekib iga meditsiiniliselt ja tehnoloogiliselt kontrolli alla saadud keha paratamatult. Selle eest hoolitsevad näiteks depressioon, sõltuvused, krooniline valu, unetus. Igale katsele piire kinni toppida vastavad muunduvad ja plastilised organismid uute piiriületusviisidega. Lekkimisega leppimine ei tähenda, et tekkinud on viga, vaid et süsteem ise on auklikuna loodud.
Niisiis, selle asemel et auklike piiride ülalpidamisega vaeva näha, nii et nahad märjad, võiksime selle lihtsalt tegemata jätta ja nautida õigust enam mitte stabiilset mängida. Veel enam, lekkivate, immitsevate, nõrguvate süsteemide aktsepteerimine võiks meie tähendusloomet muuta paindlikumaks ja põnevamaks, kultuure katkestustele vastupidavamaks, inimesi üksteise vastu lahkemaks ja mõistvamaks.
Ja kuidas seda kõike jänestele selgitada? Polegi vaja, sest jänesed kui saakloomad on niigi päris hästi kursis asjaoluga, et ellujäämine sõltub nende valvsast tähelepanelikkusest, pääseteede tundmisest ja liitlastest. Tsüklilisusele tähelepanu pööramine on eluliselt oluline ja seda Johanna Roos ka meelde tuletab, kui lõpetab oma hiiglama toreda kõikjale pressiva luulekogu reaga „kõik algab jälle otsast peale“ (lk 56).
[1] Sten Olle: Keha on kõige igavam osa inimesest. Delta, 12.06.2025. Klassikaraadio.err.ee.
[2] M. Trunin, Johanna Roos feminismi ja poeetika vahel. Sirp, 13.06.2025.
