Avan silmad täpselt sel hetkel, mil teises toas algab väikelapse entusiastlik tervituslalin uuele koidikule. Kell on 6.20. Tema on valmis päevaga alustama, vahet pole, mida teenindav personal arvab või kuidas end tunneb. Vean end voodist välja, seljas eileõhtused riided, hambad on pesemata, toapõrand krudiseb varba all.
Püsti tõustes lööb vasakule alakõhtu uskumatu valu. Kõhukinnisus, tundub. Või pimesool. Maovähk? Ettepoole röötsakil, haaran lapsel käest ning pooleldi vean, pooleldi tõukan teda poti suunas. Otsaette kerkimas vaevahigi, koorin titel seljast pidžaama ja pabermähkme ning, žongleerides ühepajatoidu konsistentsiga kakalasuga leopardimustrilises Libero tootes ja kleepunud jäänuksita tükkidega kaunistatud tagumikuga, otsustan lapsele pakkuda veel ühe võimaluse oma asi lõpuni ajada. Balansseerin äsja kõndima tõusnud inimloomakest täiskasvanute mõõdus prill-laual, midagi paremat hotellis võtta pole. Laps kudrutab mu kaela vastas, hellitab ja kallistab, eks tal on hea, sai vaevast lahti, samal ajal kui mina üritan valusööstude ägenedes teda mitte tagumikku pidi potti kukutada, mis lõppeks vähemasti füüsiliste vigastustega, kui mitte eluaegse traumaga. Pärast üürikest ja tulutut katsetust loeme ürituse luhtunuks, mispeale pesen ta kraanikausis puhtaks, pooleldi seeditud läätse-paprikaroa jupid tiirlevad äravooluaugu ümber, osaliselt portselani külge nakkudes. Samal ajal pussitab kõhuvalu mind otse jämesoolde, mistõttu kuivatan patsienti põgusalt ning istun ise tassile, lootuses valuallikas või allikad nobedasti väljutada. Laps tatsab rõõmsalt palja tagumikuga minema. Talle järele joosta – hetkel võimatu. Tegelen võimalike tagajärgedega hiljem, hotellitoas pole õnneks vaipkatet. Pärast ponnistust, mis leevendust ei too, aitan end kraanikausi najale püsti, käsi ei pese, liipan lapse juurde, kes on köögis kõik alumised sahtlid avanud ja parasjagu potte välja tirib, kleebin talle uue mähkme ümber ning heidan sodisele põrandale pikali, et sisikonna põhjast oiata.
Poisike aga ei mõtlegi lapsevanema kannatusi austada, vaid asub kisendama, et tarvis on süüa. Süüa, et järgmisi mähkmeid täita, täita järgmisi mähkmeid, et teha kõhtu ruumi juurde uutele einetele ja nii üha edasi lõppematus roojaringis.
Endiselt valu tõttu ettepoole kumaras, täidan kohvimasina veemahuti. Terve kann tuleb teha, sest see on üldse ainukene asi, mis siin aidata võib. Kangemapoolne. Värisevi käsi otse pakist filtrisse puru raputamine õnnestub, olgugi et märkimisväärsete kadudega, mis maanduvad masina ümber ja köögipõrandal selle ees. Titt roomab abivalmilt kohale ning asub tillukeste sõrmedega sodi suhu toppima. Järske liigutusi ettevaatlikult vältides põlvitan ta kõrvale ning asun kohvipuru talt suust välja pühkima. Ta protesteerib: mämm-mämm!
Valin sahtli kõrvale kuhjatud virnast kõige suurema poti, juhuks kui peaksin pudrupiima keema tõusmise hetkel viibima väljakäigus ja punnitama või, mis on samuti võimalik, sealsamas plahvatusliku kõhulahtisusega võitlema, parasjagu maimikut süles või kukil balansseerides. Poiss kriiskab ikka veel mämm-mämm, temal on kõht tühi nagu kell.
Mina, kes ma sama öelda ei saa, haaran alles tilkuva masina alt kannu, must juga niriseb kuumale plaadile ja sisiseb, urisen talle vastu, torkan kannu tagasi, lärtsan kruusi kohvi peale suure klõmaka piima ja asun tulikuuma lahtistit ahnelt kurku kallama.
Keetnud tatikale mehise taldrikutäie kaerahelbeputru, seon talle põlle ette ning sätin end vaatama, kuidas ta oma algelise lusikatehnikaga isukalt putru suhu pistab, tegelikult muidugi rohkem üle terve näo ja rinnaesise määrib.
Rokk. Mustad riided. Piss ja kaka. Võeh.
Jään mõtlema, et vastikus sita vastu on muidugi loomulik. Tegu on nähtavasti evolutsiooniliselt tekkinud kaitsemehhanismusega, mida ei esine sugugi üksnes inimeste seas, vaid seda on täheldatud ka paljude teiste loomaliikide puhul.
Isegi laiskloomad, kes veedavad pea terve oma elu puu otsas, kelle kehad on kohastunud vaid rippumiseks ning muutunud seega maa peal liikumise tarvis sobimatuks, kes maha sattudes abitult komberdavad ja on äärmises surmaohus, ronivad kakamiseks puu otsast alla. Koerad, nagu teame, ei tee koduhoovi junni. Nagu ka inimesed, kes täidavad oma sita varjamise ja eemale toimetamisega märkimisväärse aja igapäevast. Tühiseid asju ei kohelda aupaklikkusega, ei ümbritseta portselani ega roostevaba terasega, ei käidelda valgete kinnastega, ei nimetata ümberütlevalt. Jumal ja sitt jõuavad siin üksteisele hiigla lähedale. Samm abjektsest pühani on tilluke.
Ei ole palju inimesi, kellega sellistest mõtetest rääkida saaksin, välja arvatud teised isikud, kel on kodus väikelapsed. Siis on iga väljaheide kõige esimesest tõrvataolisest mekooniumist kuni vedelate helepruunide triipudeni, mis kehvasti kleebitud mähkme vahelt sukapükste tagumiku peale immitsevad, ülioluline informatsioon. Üks väheseid mõõdetavaid ja analüüsitavaid teateid üldises plaanis väga kehvasti kommunikeerivalt olendilt.
Poisike on kõhu täis söönud ja nõuab mängimist. Saan sellest aru, kuna ta ei näita toidu vastu enam mingit huvi, vaid vehib kätega üles-alla, nagu üritaks söögitoolist lendu tõusta. Proovin end ettevaatlikult toolilt kergitada. Ei midagi. Kõht valutab ikka nagu põrguline. Teadvus kipub virvendama, aga päästvat väljutust ei tundu tulevat mitte kuskilt. Vean mänguasjad vannitoa ukse ette, et pääsetee võimalikult lühikeseks lõigata ning liigutan käsi automaatselt, lapsele mänguasju ulatades ning neid talt vastu võttes. Mediteerin.
Kui me elaksime hoopistükkis paralleelmaailmas, kus tülgastus sita vastu oleks evolutsiooniliselt arenenud teatava nihkega, kus inimesed suhtuksid kakasse empaatilisemalt, tähelepanelikumalt, mitte seda iga hinna eest ära peites, vaid aupaklikkuse ja huviga? Võimalik, et inimeste suhe rooja oleks taolises maailmas nüansirikkam ja tabu ei hoiaks meid sel teemal kõnelemast. See oleks igav, tavaline, loomulik. Poleks ei täielikku jälestust ega ka särasilmset vaimustust. Kehtiks olmeline kooseksistents väljaheitega, mis annaks mõlemale poolele midagi juurde.
Roe leiaks vastuvõtliku keskkonna, kus end laiali laotada, kus elutsevad mikroorganismid toidu tänulikult vastu võtaksid ning biomass ja seedumata süsivesikud nobedalt üha väiksemateks osadeks laguneksid ja taas toitaineringlusse siseneksid, mitte ei jääks labürintjasse vesisesse võrgustikku ringi saalima, keskkonda saastama, ressursse neelama. Inimesed oleksid jällegi oma kakaga intiimselt tuttavad, jälgiksid selle tekstuuri, värvi ja lõhna süstemaatiliselt. Ise. Võtaksid oma vanematelt jälgimiskohustuse üle juba õige õrnas eas. Arutaksid seedimist spetsialistide ja sõpradega sama loomulikult nagu ilmateadet või Euribori kõikumist. Sitt ei oleks vastik, vaid olemuslik. Heal juhul oleks tegu paratamatu, omajagu tüütu, aga selgelt vältimatu ja miks siis juba mitte äärmiselt huvitava osaga elust.
Titt nõuab sülle. Tal on juba uni. Nad ei pea ju hommikuti liiga kaua vastu, paar tundi essentsiaalseid toiminguid ja kett käib maha. Kõik selles hotellitoas on, aga mitte titevoodit. Haaran ta sülle ja vean vannituppa ühe tooli. Tatsan soojal põrandal ringi, enesetunne muutub iga hetkega lõikavamaks, nii et pelgan pooleks minemist, kuid vaikne nohin annab märku, et teha ei ole midagi.
Hakkan aja veetmiseks ja sisikonna rahustamiseks ette kujutama, kuidas kahekümne aasta pärast, kui poiss on kodust juba ammu välja kolinud, on minust saanud edukas, keskkonnateadlik, empaatiline ja progressiivne poliitik, kes teadvustab inimelu räpaseid külgi ning loob jätkusuutlikku, uuenduslikku, sidusat poliitikat, millest on kasu nii inimestele kui ka mitteinimestele.
Tuleviku-Maara avab silmad täpselt sel hetkel, mil telefon öökapil kolmandat korda nõudlikult heliseb. Ta ei mõista, millises olevikus, kus ja miks viibib, mida tegi ta eelneval õhtul ja kuhu tormama peaks, kuid sisimas on tuttav hirmuklomp – ta hakkab hiljaks jääma.
Voodist välja karanud, vajutab ta teel vannituppa kohvimasina tööle, asetab termostassi kraani alla ning valib ekraanilt suure kange kohvi.
Vannitoas istub potile ning veab järi kandadega lähemale, et põlved vastu ennast tõmmata ja pärakut säästvamalt, aasialaste ja aafriklaste moodi kükitades sittuda. Kiire või mitte, hemorroidide teadlikkuse kampaania ta poliitmaastiku esirinda lennutaski. Maara kakab digikaaluga varustatud moodsasse klosetti. Pabulad kõrisevad metalliga vooderdatud mahutisse. Murettekitav, arutleb ta kulmu kortsutades. Pärast rahustava niiske salvrätikuga õrnalt tagumiku tupsutamist songib Maara junnikesi spetsiaalse termomeeter-lusikaga, et täpsemalt probleemi olemust mõista. Aroom – peaaegu olematu. Tekstuur saepurujas, kuiv. Vilunult hindab ta tänase toodangu Bristol Stool Charti esimesse tüüpi kuuluvaks: väljaheites liiga vähe vett, seda on valus väljutada – seedimine haiglane, vajaks turgutust. Maara haarab vannitoakapist probiootikumi, kallab americano kaasaskantavasse kohvitopsi, lisab kopsaka sortsu piima ning kinnitab topsi seljakoti parema rihma külge, et saaks vabalt rüübata ja käed muudeks toiminguteks vabaks jääksid. Pannud esikulauale kiiruga valmis WC-poti eemaldatava anuma, millele käib keerates külge mugav sangaga kaas, jookseb ta riidekapi juurde.
Selga tõmbab ta oma tavapärase töökostüümi: mugava pesu peale läbipaistvad matid sukapüksid, laiad mustad õhulised püksid, mõistliku kontsaga kingad, õhuke siidpluus, pintsak. Päikeseprillid, laia äärega must kaabu.
Kätte tõmbab ta valged vinüülkindad, haarab esikulaualt väljaheitemahuti ning asub teele. Teda ootab ees oluline ülesastumine toitumis- ja väljaheiteministeeriumi esindajana avalikus ETV debatis. Valimised on ukse ees. Pole ühtki põletavamat teemat kui roojakäitlussüsteemi uuendamine ja selle juurutamine vanema põlvkonna, n-ö X-põlvkonna seas. Konservatiivide seas. Enamuse seas.
Majauksest väljudes on päevapoliitika ta meeled juba täielikult hõivanud ning kehaline rike unustusse vajunud. Segased infokillud ja skandaalid kihutavad ringi nii ametlikes meediakanalites kui ka sotsiaalmeedias, kõik süüdistavad kõiki vassimises ja korruptsioonis, täpselt ei ole aru saada, mis on tõenäoline ja mis spinn. Maara mõtleb põhjalikult oma argumentide peale ning üritab teha ümberlükkamatuks oma narratiivi läbipaistvusest ja avameelsusest kui ühiskonnale parimast strateegiast.
Trammi astudes teeb ta mõttes kiire revisjoni oma paari viimase päeva söögi-, veejoomis- ja unemustritest. Kakaäpp ei lisa mitte midagi valgustavat, kuna tal pole olnud aega seda korralikult täita.
Tramm number neli peatub sitatöötlemisalal, kus suur osa reisijaid maha astub. Kõik viivad kärmel sammul oma väljaheitekausi vastava lagundamislaoturi juurde. Kroonilised haiged ja igapäevaselt medikamente tarbivad inimesed vasakule spetsiaalsesse käitlemishoonesse. Veganid eraldi. Laste kaka eraldi. Üldpopulatsioon vanuse kaupa märgistatult. Kõigi laoturite taga ootavad peenrad spetsiaalsete täppisdisainitud mikrobioomidega, mis tegelevad väljaheidete lagundamisega. Töödejuhatajad jälgivad automatiseeritud rehitsemissüsteeme ja monitoorivad kastmissagedust. Jäätmejaama taga algavad aiamaad ning konteinerid, kus kasvatatakse kalu, seeni, usse ja putukaid, kes kiirendavad omakorda heite omastamist tagasi toiduahelasse. Fauna liigub avatud konteineritest lehtrite, kraavide või peenarde kaudu lopsakatesse metsa- ja põllukoridoridesse, mis kõikjal laiuvat linnastut liigendavad.
Maara saab oma kandamist lahti, paneb tühja kausi seljakotti, jätab kindad ümbertöötlemiskasti, märgib käitlemise kakaäppi ning jääb kohvi rüübates järgmist trammi ootama.
Kurnatus annab tunda. Kas tema eas on veel vaja nii intensiivselt tuuleveskitega võidelda? Tramm suriseb rahulikult ette, suur hulk reisijaid tulvab välja, paljud arutlevad päevapoliitika üle, nii mõnigi kiitleb hea seedimisega. Kõlab reipaid tervitusi „kuidas sippab?!“ ehk kuidas sitt lippab.
Vabaduse väljakul tunneb Maara ootamatult, et kõhus pakitseb. Viru peatuseks on pakitsus juba pakiliseks muutunud. Maara muudab istmel asendit, tõstab jala üle põlve, surub kannikad kokku. Järsku kangastub talle päevselgelt, et kõhukinnisus painas teda ju tegelikult juba üleeile. Eks valimisstressi tõttu on ta söönud vähe, unustanud vett juua, uni on kehv olnud püsivalt – ta on vist unustanud enda eest hoolitseda, ta ei ole endale piisavalt tähelepanu pööranud.
Kõhukinnisuse ja stressiga operatiivselt tegelemiseks kutsus ta ju ka parima sõbranna eile oma lemmikrestorani, Tallinna parimasse Mehhiko kööki El Fuego, kus nad olid opositsiooni siunates nautinud suurt pajatäit chili con carne’t värskete pipralõikude, maisileibade ja hapukoorega ning lõpetanud õhtu salakavalate margaritadega. Kuum kohv kõhus uperpallitamas, hingab Maara sügavalt sisse ja välja. Kuidas ta küll püsti tõuseb?
Sügavalt hingates otsustab ta siiski teha otsustava liigutuse ja minna ning astub väga rahulike sammudega ukse poole, kiirustamine muudaks kõik ainult hullemaks. Keskturu peatuses on julga ots end vastu ta aluspükste siidjat materjali surunud, kuid trammilt maha astudes teeb ta vist siiski mingi saatusliku valeliigutuse, sest miski soe ja pehme pääseb otsekui paisu tagant välja ning pressib end Maara tagumiku peale nätskeks padjaks. Sügavalt hingates kiirustab ta mööda Kreutzwaldi tänavat uue telemaja poole. Nii Kunderi kui Gonsiori tänava foorid teevad aeglaselt sekundeid tiksudes talle füüsiliselt haiget. Ta liipab raadiomajast mööda, takerdub telemaja suurejoonelisse klaasist pöörduksesüsteemi, koperdab fotograafide summast neist välja tegemata mööda ning jääb ähkides turvaväravate ette seisma, otsaesine, kael ja rind higist pärlendamas, pisarad silmis. Äärmiselt väärika käežestiga eemaldab ta ninalt disainerprillid ja vaatab otsa tema ees seisvale hiiglasekasvu mehele. Turvamees, käes metallidetektorisau, vaatab talle murelikul pilgul otsa. Kas ta kardab, et Maara higistab, kuna pelgab kaasas olevat lõhkeseadeldist?
„Armas inimene. Palun ära koba mind praegu läbi,“ ütleb Maara ning sirutades oma võluva kaela noore mehe poole, kes segaduses talle vastu kummardub, tunnistab talle meelal toonil kõrva ümisedes: „Ma sittusin äsja tee peal püksi ja sooviksin minna enne otse-eetrit olukorda uurima“ Turva saab kohe aru. Suunab sagijaid Maarast eemale, tehke teed, tehke teed, ning juhatab ta aplombiga alumise korruse asutusse. Kohe näha, et selle valijani on kampaania edukalt jõudnud.
Väljakäigus riputab Maara koti, pintsaku ja kaabu nagisse, võtab püksid ja kingad ettevaatlikult jalast ning pluusi seljast. Vaatab peeglisse, veekindel silmavärv on end mitmekordselt tõestanud. Värvib esmalt suu ära, peseb käed seebiga. Seejärel naeratab naisele peeglis leebelt ning laseb päraku täiesti lõdvaks. Bristol Chart 6, teab ta vaatamatagi. Vetsupõrand on plaaditud, prügikast kaanega, seinal bideedušš. Ikka juhtub.
