Imekaunil kevadhommikul päev enne ülestõusmispüha heitis direktor minut enne täistundi pilgu käekellale ja kinnitas veel kord kõikidele õpetajatele, kes seisid koos temaga Emajõe kaldal: ta tuleb, tema legendaarses punktuaalsuses pole põhjust kahelda. Seejärel vaatas koolijuht enda selja taha, kuhu oli kogunenud mitusada elevil gümnasisti, ja hüüdis valju baritoniga: üks minut. Ning oh imet, niipea kui kumises Jaani kiriku esimene kellalöök, lõi jõe pruun pind kihama, nagu hakkaks siin, sadade silmapaaride tähelepanu keskpunktis, kohe purskama vulkaan või midagi veelgi võimsamat. Kui vee keemismöll oli jõudnud haripunkti, kerkis keerise epitsentrist ei rohkem ega vähem kui kuldselt läikiv allveelaeva torn. Selle järel laev ise, samuti kuldne, üldse mitte suur, tagamaks kodumaa jõgikondades probleemivaba navigeerimist. Avanes luuk ja sekund hiljem ronis sellest kadestamisväärselt akrobaatilise nõtkusega välja päevakangelane ise, roosas liibuvas latekskostüümis, et pikakasvulise graatsia naiseilu ükski nüanss kaduma ei läheks. Ajanud veidi kõikuval alusel jalad harki, tõstis ta võidukalt taeva poole oma rusikad, mõlemal firmamärgiks välja sirutatud väikesed sõrmed. Ela! hüüdis külaline, ning tema halastamatu karisma tõstis kõigi kohaletulnute pulsisageduse hoobilt anaeroobsesse seisu. Ma ei usu oma silmi, sosistas direktor enese üle kontrolli kaotades, see ongi tema – kuulus Reet Vein.
Paari gasellihüppega oli Reet Vein kaldal. Direktor pühkis higipisara otsaesiselt, astus võõrustajate ahhetavast rivist sammukese välja ning ei pidanud paljuks tervitada külalist käesuudlusega, mida ta kogu hommikupooliku õppealajuhataja käel harjutanud oli. Tere tulemast Tartusse! Tere tulemast Hugo Treffneri Gümnaasiumisse.
Nagu silmapaistvale staarile kohane, oli kogu kohtumine igas pisimaski detailis ette kokku lepitud. Nii trügiski teiste seast esile kehalise kasvatuse õpetaja, omaaegne kergejõustiklane, kummardas plaanikohase aupaklikkusega külalise ees ja hüüatas reipalt: minu järel! Kehalise õps kõige ees, tema selja taga roosa ilmutus, siis dire, ülejäänud õpsid, peale neid kogu gümnaasiumi uhkusest õhetav õpilaspere. Sörgiti mõõdukas tempos, meenutades olümpiatule väljavalitud saatjaskonda. Vabaduse puiestee ületati eelorganiseeritud politseioperatsiooni abil selleks mitteettenähtud kohas. Edasi joosti mööda Munga tänavat linnarahva lakkamatu lehvitamise ja toetavate hüüete saatel.
Kui sumin gümnaasiumi aulas oli vaibunud, ajas Reet Vein veel kord käed taeva poole. Nüüd kõik koos: Ela! Kerkis viimne kui käsi, avanes viimne kui suu. Ela!
Ja ta alustas loenguga. Kõigepealt tutvustas ta ennast, rõhutades eriliselt oma vanust, mis lähenes kuuekümnele. Kuigi fakt oli üleriigiliselt kõigile teada, läbis kuulajaskonda ikkagi väiksemat tormi meenutav imetluskahin. Seejärel loetles külaline kvaliteetse elu põhipostulaadid. Tervis, nii füüsiline kui vaimne. Kultuur, selle tundmine ja teadlik tarbimine. Finantsvabadus. Mõttevabadus. Tegutsemisvabadus. Sotsiaalne aktiivsus. Kooskõla loodusega. Pikk perspektiiv nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Distsiplineeritud ajakasutus. Läksime! Aga enne kui alustame, tõuseme kõik püsti ja teeme kümme kükki. Kõik koos, üks-ja, kaks-ja, vaadake, kuidas töötavad teie reiesirglihas ja suur tuharalihas, kas tunnete oma põlvi? Tunnete? Niisiis, toitumine. Lugege kokku kõik taimed, mida te nädala jooksul sööte. Kui saate kolmkümmend nimetust, on hästi, aga püüelge viiekümne poole. Jätke nimekirjast välja riis, kartul ja nisu. Vähendage liha, kuid ärge loobuge täielikult. Unustage siga. Kana on hea, aga veel parem, kui saate sõbraks kalkuniga. Rohkelt kõiki B-vitamiine, lisaks asendamatu trüptofaan, mis aitab depreka, stressi ja ärevushäirete vastu. Sööge nii laia valikut kala kui võimalik. Ärge keskenduge ainult kohalikule, sest Läänemere saastenäitajad on oi-oi kui kõrged. Muide, konserve ei tasu põlata. Näiteks Vahemerest pärit sardiinid õlis on igati tipp-topp toit. Salatitega ei maksa liialdada. Taimede kuningad on eelkõige juurviljad, neid pole võimalik liiga palju süüa. Lillkapsas, brokoli, bataat. Veel kord, unustage kartul. Ärge jooge tilkagi poemahla, sahharoos või fruktoos, vahet pole, see läheb otse verre ja põhjustab kõiksugu jama, isegi aknet. Jooge smuutisid, vett, minu poolest kasvõi pudel alkovaba õlut. Unustage koogid, saiakesed, kui tahate magusat, segage puuvilju ja marju maitsestamata jogurtisse. Lisage vajadusel mett, datleid. Nii, nüüd kõik koos toenglamangusse ja kümme kätekõverdust. Suur rinnalihas, õlavarre kolmpealihas, tunnete? Lähme edasi. Vähemalt kolm trenni nädalas. Aeroobset, anaeroobset. Unustage liftid ja eskalaatorid, iga samm trepil on lisapäev teie tervelt elatud elule. Ärge treenige tuimalt, otsige kaaslasi, emotsioone, mänge, kus töötab kogu organism ning mis arendavad nii tasakaalu kui koordinatsiooni. Padel on parim, uskuge mind. Ei lõhu keha, kiire õppida. Nii. Enne kultuuri painutused küljele. Terves kehas terve vaim, eksole. Kõigepealt kükid ja kätekõverdused, seejärel Tammsaare ja Faulkner. Muide, Faulkneriga ei tasu kiirustada, kõigeks on õige aeg. Teater stimuleerib aju rohkem kui kino. Pärast teatrit jala koju, olete ju mitu tundi istunud. Kui olete seltskonnaga, saate kõndides värsket kultuurielamust lahata, hoidke pulss alla saja. Vaadake ära kõik eesti filmid, lugege igal kevadel uus „Eesti novell“ läbi, tutvuge igal aastal vähemalt kolme luulekoguga. Need on õhukesed, ärge kartke. Rikastab keelt, kujundiloomet, üleüldse kaunistab teid inimesena. Lugege, lugege, lugege, eelkõige ilukirjandust, ja teie hing näeb välja nagu maailma hubaseim raamatukogu. Palun tõstke nüüd pea kohale oma käed, kõik käed, tagumistes ridades ka, ja mängime kõik koos tintinnabulit nagu Arvo Pärt tempereeritud klaveril. Näitan ette. Isegi õlavarre-kodarluulihas töötab, tunnete? Kui kõikidele kunstinäitustele ei jõua, võtke plaani vähemalt kevadine maalikunsti ülevaatenäitus. Ärge jookske läbi, süvenege, ka siis, kui nähtut on raske mõista, eriti siis. Võtke aeg maha ning mõtisklege selle üle, miks on meil EKA ja Pallas. Seejärel kõhulihased. Näitan ette. Järgige mu kehaasendit, see on tähtis, et alaseljale liiga ei teeks. Kondase keskus oleks peaaegu meelest läinud. Ja Rüki galerii. Tunnetage hingamist. Hüppame nüüd kõik koos natuke kohapeal. See mõjub ülihästi kõikidele alajäsemeliigestele, pahkluud, puusad, põlved. Pange iga kuu, eranditeta, kordan, ilma ühegi erandita, kõrvale nii suur summa kui võimalik. Ärge kunagi ostke üksikaktsiat raha eest, mille kaotamist te endale lubada ei saa. Alati indeksfondid, see on lollikindel valik. Tähtis on pikk ajaperspektiiv. Hüppame, hüppame, tagumised read samuti. Iga kuu, jätke see meelde, kasvõi 50 eurokese haaval, iga kuu, hüppame. Nüüd näitan, kuidas lõdvestada alaselja lihaseid. Muide, mis on tänapäeva inimese kaks Achilleuse kanda? Ei tea? Alaselg ja sotsiaalne aktiivsus. Tõuske püsti, hingake sügavalt sisse, välja, lõpetage skrollimine. Ja nüüd laseme kükki, kannad vastu maad, mitte õhus. Tunnete? Kesk-Aasias kükitavad mehed niiviisi avalikus ruumis. Venitavad selga ja suhtlevad. Tutvuvad uute põnevate inimestega. Kunagi ei tea, kellega kohtuda võid. Sundige end helistama, ärge piirduge tekstiga. Minge inimese juurde ja ütelge midagi lihtsat ja siirast, midagi vaimukat, vaadake silma, puudutage, kui selleks luba antakse. Avaldage armastust, saage lapsi, ükskõik kui jube maailm ka ei tundu. Mu mõlemad vanemad sündisid keset Teist maailmasõda. Maailm kõlkus kuristiku serval, aga nemad sündisid, sest oli vaja. Et kui kukubki kuristikku see meie maailm, siis seal all sügaval kuristikus alustab uus elu uut põnevat teekonda tagasi üles. Tehke lapsi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Üks sõda lõpeb, teine algab. Ükski viirus ei jää viimaseks, tulevad uued ja jubedamad. Unustage stress ja depressioon, loobuge neist nagu halvast toidust. Suhelge, armastage, andke elu edasi. Tüdrukud, ärge kartke mitte midagi, emadus on looduse ülim kink. Ärge kartke oma keha pärast, vaadake minu oma, siit seest on tulnud välja neli inimest. Venitame vaagnat. Poisid, ei itsita, muide, see on teile tähtsamgi kui tüdrukutele. Vaadake, tehke järgi, tunnete? Mis need on? Need on vaagnapõhja lihased. Treenige teadlikult, ja jõuate seksuaalelus järgmisele tasemele. Mis on mõtte- ja sõnavabaduse alus? Demokraatia ja vaba ajakirjandus. Niisiis, isegi kui teid poliitika ei huvita, käige kindlasti valimas, sellega hoiate valimisaktiivsuse näitaja kõrgel, tõestades kogu maailmale, et demokraatia on eestlastele tähtis, usume sellesse. Tellige endale tasulised päevalehed, kui kõiki ei jõua, siis vähemalt üks suurematest päevalehtedest, ükskõik milline. Isegi kui päevauudised teile suuremat korda ei lähe, toidate sellega vabu ja sõltumatuid ajakirjanikke. Võtke seda kui investeeringut ühiskondlikku naabrivalvesse. Seni kui teie trennijärgsel massaažilaual suigatate, hoiavad nemad asjadel silma peal, 24/7. Nüüd näitan, kuidas õigesti õlaliigest venitada. Teeme järgi, ei passi niisama. Tunnete? Teine õlg ka. Kas teadsite, et Sirp, Värske Rõhk, Müürileht, Vikerkaar, Looming on pea kõik tasuta veebis saadaval? Külastage saite, kui lugeda ei viitsi, käige niisama pealkirjad läbi. Iga klikk loeb, sellest sõltub riiklik rahastus, saate aru küll. Teeme mõned kükid ka vahepeal. Vaatame korraks aknast välja, mida me näeme. Puud? Õige, aga mis puud? Noh, pakkuge. Ei ole tamm. Vaher ammugi mitte, kas te vahtra lehti ei tunne? Kanada lipp tuleb meelde? See on jalakas. Jätke meelde need kaunilt looklevad oksad ja need ovaalsed teravatipulised lehed. Õppige loodust tundma. Inimene on looduse osa, mis sest, et me tema eest kivist ja klaasist linna peitu oleme pugenud. Mida tugevam on meie suhe loodusega, seda tugevamad me oleme isiksustena. Teadus tõestab, et loodusega sina peal inimene kogeb vähem ärevust, depressiooni ja kõiksugu muud jama. Kasvatage endas huvi looduse mitmekesisuse vastu, õppige tundma erinevaid liike. See, kes täna tundub suvaline lind võsas, selle kohta teate homme öelda põõsalind ja ülehomme olete juba veendunud, et see konkreetne kollaste silmade ja uudishimuliku uuriva pilguga isend pole keegi muu kui vööt-põõsalind. Laskume nüüd neljakäpukile ja ma näitan teile ette paar pilatese harjutust, mida võite vabalt ka metsas teha. Sobib nii meestele kui naistele, isegi karudele ja mäkradele sobib. Nii, nüüd hüppega püsti ja jätkuks mõned puusaringid. Halloo, need pole kellegi puusaringid. Vaadake siia. Märkate vahet? Ma keeran teie poole selja, siis näete, kuidas vaagen ja tagumik liikuma peavad. On ilus, mis? Muidugi on. Siin pole midagi itsitada. Tehke järgi, ja jõuluks on teil kõigil sama ilus.
Nõnda küttis Reet Vein aina edasi ja edasi. Ning kui oli täis tiksunud kokkulepitud tunnike, pani ta esinemisele järsu punkti, millele järgnes tormiline püstijala-aplaus. Reet Vein naeratas, asetades mõlemad käed südamele. Aplaus rõkkas nagu troopiline vihmahoog. Lisaloo asemel tegi Reet lõpetuseks spagaadi ning lahkus siis kiirel sammul õpetajate tuppa, kuhu tema juhtnööre järgides oli kokku pandud midagi tagasihoidliku backstage’i sarnast.
Reet Vein potsatas mugavasse tugitooli, tõstis jala üle põlve ja vaikis seda kõlgutades nagu keegi, kes on terve sajandi järjest ainult rääkinud. Õpetajad võtsid tema ümber lihtsatel toolidel istet, näost õhevil, mõni lausa leemendas. Kiire sammuga lähenes õppealajuhataja, käes kandik Red Bulli ja aurava kohvitassiga. Teie joogid, proua Vein. Reet Vein noogutas sõnatult, avas pikkade geelküüntega osavalt purgi ja kummutas selle ühe hooga sisse. Liigse tseremooniata lendas kurku ka kohv. Seejärel heitis Reet Vein pilgu kellale ja tõusis. Tualett? Jah, muidugi, kargas õppealajuhataja püsti, kohe juhatan. Kaks minutit ja kolmkümmend sekundit hiljem väljus Reet Vein tualetist. Teie kopter just maandus, raporteeris direktor. Ma saadan teid. Gümnaasiumi hoovil lärmas liikuvate tiivikutega kuldselt helkiv helikopter. Piloot avas ukse, Reet Vein kobis sisse, pani pähe kõrvaklapid, kinnitas turvavöö ja juba sekund hiljem rebis lennumasin end maast lahti. Nii, lehvitame, naeratame, hoogsalt, südamest. Piloot allus korraldusele, võttes juhtkangi korraks põlvede vahele. Lennumasin jätkas tõusmist. Meid pole enam näha, lõpeta vehkimine, andis Reet Vein järgmise käsu ja koristas näolt südamliku naeratuse. Mõne minuti pärast olid nad Tartu õhuruumi hüljanud. Kus mu kondenspiim on? Siin. Piloot ulatas Reet Veinile konservipurgi.
Samal ajal ei suutnud elav arutelu õpetajatetoas kuidagi vaibuda. Suur kollektiivne süda pumpas ikka veel õpetajaskonna ühisesse vereringesse adrenaliini, serotoniini, dopamiini ja jumal teab, mida kõike veel. Korraga ilmus uksele direktor, näost kahtlaselt valge. Kõik tardusid silmapilkselt. Mis juhtus? Ma pole sellist asja kunagi varem näinud, kogeles direktor ja keeras ringi. Kõik tõusid püsti ja järgnesid talle. Vaadake! Direktor osutas käega vesiklosetti, milles ujus täiuslik junn. Aga mitte tavaline, vaid selline hiilgav, justkui kuldse pärlmutriga kaetud. Vähe sellest, kobises ehmunud direktor edasi, see ei lähe alla. Ning vajutas oma sõnade kinnituseks veepaagi kahest nupust suuremale. Vesi pahises hooga potti, keerles ja keerutas, nii nagu peab, aga kui protseduur läbi sai, ulpis pinnal helkiv junn, uhkelt nagu uppumatu allveelaev. Ei ole võimalik, arvas teistest kogenum õppealajuhataja ja lükkas direktori konkreetselt, kuid ikkagi lugupidavalt eemale. Ta vajutas samale nupule, hoides sõrme kauem peal. Ent kui klosett rahunes, selgus, et katse tulemused ei erinenud eelmisest. Las keemiaõps proovib, ta meil ju pooleldi teadlane, pakkus keegi. Poolteadlane astus ette, laskus fenomeni kohale lähemale ja vajutas nuppu. Veekeerise pritsmed tabasid tema seelikut, ent keskendunud teaduslikule eksperimendile, ei teinud ta seda märkamagi. Vee rahunedes keeras junn laisalt teisele küljele ja ulpis budistlikus rahus edasi nagu mõni kuldne hüljes. Mõttepaus. Pärast hetkelist vaikust palus direktor kõigil lahkuda, lukustas enda järel ukse, ja pitseeris selle. Mitte kellelegi mitte sõnakestki, pani ta sõrme suule. Lahkuti erutatud hämmelduses.
Järgmisel hommikul ilmus direktor kooli tavapärasest varem. Selja taga halvasti magatud öö, suundus ta pikemalt mõtlemata tualetti, rebis selle ukselt pitseri, keeras lahti luku. Enne sisenemist sulges ta korraks silmad. Siis astus kemmergusse ja tardus. Tühjas potis valitses tüüne puhtus. Direktor taganes tahtmatult. See ei saa olla tõsi. Ometi on, on. Tormates koridori, röökis ta välja rõõmusõnumi. Ta on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
