Alguses oli seebipulk. See topiti tagumikku juba vastsündinule, kui ta oma kakamisega muidu hakkama ei saanud. Ja nii see jätkus kuni selle eani, kui laps oli piisavalt iseseisev, et sellisele väärkohtlemisele otsustavalt vastu hakata. Seebipulgad seisid köögis kraanikausi kõrval reas, hooletatud kõvast seebist, ots püüti ikka pehmem ja ümaram teha, aga oi, kus need võisid kriipida! Kui neid pikemat aega tarvis polnud, kuivasid nad pikuti kiuliseks ja praguliseks, seebipulka võib vabalt pidada kidadega piinamisriistaks.
Emad valvasid oma potil istuvaid võsukesi mureliku ilmega. „Kas kaka tuli?“ küsisid nad iga viie minuti tagant. Mõni laskis oma lapsel tund aega potil punnitada. „Ilma kakamata sa sealt potilt ära ei tule!“ Ja kui siis kõigi ponnistuste kiuste polnud potis muud kui tilk pissi, otsiti välja seebipulk.
„Tule siia, nüüd paneme seebipulka.“
Maimuke visati kõhuli üle põlve ja algas piinamine. Pulk suruti sügavale soolde, et see kohe niisama välja ei lupsaks, vaid ilusasti soolika seest libedaks teeks ja junnide teekonna ette valmistaks. Muidugi ei pandud pulka niisama kuivalt, vaid tõmmati see enne korraks veest läbi, aga tunne oli küll selline, nagu oleks keegi puuoksa püüdnud tagumikku suruda.
Kui see ka ei aidanud ja potti kukkus ainult pulk, aga ei mingit muud väljaheidet, otsiti kempsuriiulilt palli moodi klistiiripump, mis nägi välja nii, et sellega tehti klistiiri juba eelmistele, manalasse varisenud põlvkondadele, oranž kummi oli kaetud mustjate täpikestega ja pumba pikk tila oli hoopis teist värvi kui muu materjal. Pump tõmmati vett täis ja loputati sellega laps seest läbi.
Kohe ei tohtinud asjale minna, pidi seisma vagusi ja laskma tõmmisel toimida. Ja siis lõi kõhtu valukeerd ja pidi ummisjalu tormama, nii et poti seinad pritsisid täis vett ja sitatükke ja kõik mulises ja kobrutas kõhus! Seebipulgaga oli lugu siiski lihtsam: kui lüke õnnestus, libises kolksuga välja pulk ja tema järel vaiksel sahinal ka seni kangekaelselt kõhus püsinud tummine kakajunn. Kõik rõõmsad! Ema rahul, et on täitnud oma põhilise emakohuse: lapse kõht käib läbi; laps, et lõpuks ometi pääseb potist.
Pottides ei ole tõepoolest midagi armastusväärset. Kui veel meenutada, millised need muiste olid: mitte roosast või sinisest plastmassist, anatoomiliselt kohandatud poisi või tüdruku eripäradele, vaid emailist, pisikesed, kõva servaga, millest jäi peale pikaajalist istumist pepule sügav punane rant. Võiks ju oletada, et sellised kogemused ajendasid noorisikut juba varakult oma kõhumuresid enda teada jätma. Kas mitte Freudi-onu ei rääkinud juttu anaalsest faasist? Kas ta seebipulga- ja klistiirikontseptsiooniga oli tuttav? Põlvkonnal, kelle peal neid meetodeid rakendati, kujunes kindlasti välja anaalselt väljutav karakter, kes soovis igal juhul oma sitast vabaneda, et mitte sattuda seebipulga ohvriks. Või siis varajaselt masohhistlik karakter, kes sugereeris endale alateadlikult kõhukinnisust, et pälvida ema täit tähelepanu ja kõiki rahvaliku ravitsemise viise, olgu need nii valusad ja vastikud kui tahes.
Rääkida tuleb ka sitauurijatest vanematest. Teatavasti võivad väikelastel olla sooleparasiidid, jumal teab, mis nad omale suhu topivad, mille sees sopramas käivad. Muidugi vaadatakse sel juhul poti sisu hoolikalt üle. Vähe sellest, vaadati laste niinimetatud „tossut“, mitte segi ajada tussuga, tossu vaatamine tähendas seda, et enne kui laps magama lasti, kästi tal kõhuli heita ja ema uuris ta päraku ümbrust, ega seal ei ole näha väikesi valgeid ussikesi? „Vaatame tossut“ võis olla veel esimeste klasside laste igaõhtune rituaal. Täiesti võimalik, et sellist praktikat soovitasid nõukogudeaegsed lastekasvatusõpikud, või siis olid mõned vanemad iseenesest nii leidlikud. Hullemat isiksuse allapanemist annab ikka ette kujutada. Keegi, kes on sinust viis korda suurem ja tugevam, murrab sisse su privaattsooni, nagu tal oleks selleks jumalik õigus.
Kõike ülaltoodut arvesse võttes ei ole lihtne taibata, kus ja millises eluetapis tekib sitale huumoriväärtus. Et niipea kui ütled „sitt“, on kõik naerust kõveras. Mis seal nii naljakat on? Pruun, lõhnab halvasti ja temaga on igavene „häda“.
Sitanaljadel ja sital kui niisugusel oleks justkui erinev algupära. Ei tahaks küll kirjutada sitafilosoofilist esseed, aga paratamatult selline küsimus tekib. Hoia sind nagu sitta pilpa peal, vedel nagu sitt, nagu sitahäda pesunööri peal, sitast saia tegema, raha nagu ratsahobuse sitta, mine sa ka sitale oma jutuga, elamine nagu sitamaja, olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis, sitasurma pole veel keegi surnud jne jne, ma arvan, et ainuüksi sitaidioomidest saaks paksu raamatu.
See viimane väljend pole muidugi tõsi. Kui seda sõna-sõnalt võtta, mitte nii, nagu mõeldud, et võid elada mustuses ja räpas südamerahuga. Sitasurma on surdud, ja kuidas veel! Kooleraepideemiad niitsid rahvast nagu loogu. Mu enda paar surmalähedast kogemust on seotud räigete kõhuhaigustega, üks oli vist päris kindlasti düsenteeria, mille ma hankisin Musta mere äärest Novorossiiskist.
Kaheksandas klassis oli meil vaja sooritada kodu-uurimuslik töö, mida juhendas ajalooõpetaja, kõhnem tugevate prillidega vast nii pisut üle viiekümne naisterahvas. Mina kirjutasin 11-lapselisest perekonnast ehk siis toonasest kangelasemast. Nad elasid kuskil linna lähedal maal ja lapsi oli neil igas vanuses, osa juba pealt kahekümne, nooremad alles mähkmetes. Ülejäänud olid seal vahepeal. Mis ma sinna täpselt kirjutasin, muidugi enam ei mäleta, aga töö võitis üleriigilisel võistlusel mingi koha. Preemiaks oli reis Novorossiiskisse, sest Brežnev oli vastselt kirjutanud raamatu „Väike maa“, mis pälvis Lenini preemia ja mille tiraažide suurust ei ole võimalik hoomata, ilmselt trükiti neid kolm tükki iga nõukogude inimese kohta. Sellest reisist kirjutasin tagantjärele suurde kontorikladesse pisikeste kiivas varesejalgadega päevikulaadse teksti, ilmselt sellepärast on ka mälestused paremini kinnistunud. Võiksin ka praegu enamvähem täpselt reisitrajektoori ennistada. Sitaga on sel teekonnal pistmist üldjuhul vähe, kui välja arvata ülisitt toit, mis ikka ületas kõik senikogetu, meid toitlustati mingi asutuse sööklas, kus kõik toidud olid üle kallatud poslamaslaga, nii kartulid, värskekapsasalat kui maeitea, mingi asi, mis kartuli kõrval oli, mul on küll tunne, et liha see ei olnud, ja mitte kuskil ei olnud leiba, vaid ainuüksi imelik, väga ebameeldivat sorti maisisai. Seevastu turult sai osta puuvilju, imelisi ja tundmatuid, vaevalt et mul küll märkimisväärselt raha kaasas oli, aga nähtavasti düsenteeria ostmiseks jätkus.
Tagasilend osutus katsumuste reaks, tähtsad poliitkaadrid, võib-olla Brežnev ise, reisisid kuskile ja tänu sellele tühistati või lükati kõik muud lennud edasi. Terve öö passisime Šeremetjevos, paarkümmend last kottide otsas lennujaamapõrandal magamas. Hommikul topiti meid Leningradi viiva lennuki peale, sealt edasi rongile. Rongiga ei sõitnud ma ka mitte Tallinnasse, vaid mingisse muusse Eestimaa punkti, kus edasi tuli minna Paide bussile. Juba rongis hakkas mul väga halb olla. Koju jõudsin praktiliselt pilt taskus. Sealt edasi mäletan ainult kaks nädalat kestnud uskumatut kõhuvalu, piinarikast poolunes-poolilmsi parima võimaliku asendi otsimist, et kõhus nii talumatult ei pistaks, ei söönud need nädalad muud kui vett ja jõhvikaid või jõhvikavett, ja sittusin välja paljast vett jõhvikakestadega. Esimestel päevadel olin kogu aeg potil, hiljem sai pikali visata veerandtundide kaupa. Ega ma ei mõelnud, et see on nüüd minek, aga enamvähem on mul nüüd teada, mismoodi mõistus reageerib, kui keha on täiesti tuksis. Ka teadvus hääbub, jääb ainult ähmane valu ümber keerlev täpp ja mitte mingit muud taju närvisignaalid ei edasta. Kui valu õnnestub mingil viisil mõneks minutiks vaigistada, siis kustub mõistus täielikult, saabub tukastus. Niipea kui valukeerd taas läbi soolikate sööstab, tuleb sulgurlihased mängu panna – ei suuda, ei jaksa, ei ole võimalik jälle vett sittuma minna. Kui seda mõnegi viivu edasi lükata saab, on võimalik natuke rohkem puhata.
Düsenteeria on seega vägagi tugev puhastuskuur, vabastab keha igasugusest sinna kogunenud roojast. Mõne teise haigusega on risti vastupidi. Üks vanem proua, kes haiglas polnud saanud end nädal aega kergendada, tuli lagedale üllatava avaldusega, mille jõulisus mind siiamaani vapustab: „Nad kõik on seest sitta täis, kõndivad sitalähkrid!“ ütles ta oma kaaspatsientide kohta.
Kui ma seda siis kujutleda püüdsin, ja see tõepoolest kerkis mu vaimusilma ette väga elavalt, tabas mind õudus. Ma nägin inimesi ja nende keskkeres pakitsevat sünget massi, tumeainet, mis rõhub nende siseelundeile, mille mürgised jäägid neile verre imbuvad ja teevad neist kurjad, vaevatud inimesed. Et keegi üldse võib inimestest mõelda kui sitakandjatest! Nagu raketikandjad, ja sa kunagi ei tea, millal need raketid välja saadetakse, millal nende tuumapead lõhkevad. Ma arvan, et iga inimene mõtleb vahetevahel imestusega, et kõik situvad, nii kuningad kui kuningannad, Madonnad ja Printsid, täpselt samamoodi kui paadialused, lasevad püksid rebadele ja kergendavad keha. Briljandid võivad sõrmes olla, aga oma sitta pead sa ikka ise pühkima.
Seal, kus kuningas jala käib – kas nende kuningatega polnud ka nii, et neil oli pott ja nad pidid sittuma õukonna juuresolekul? Ja see jutt Putini sitast – et seda ei jäeta kuskile maha, vaid korjatakse kõik kokku, et keegi jumalapärast ei saaks seda uurida ja tuvastada riigipeal esinevaid haiguslikke seisundeid; see tähendab ju seda, et ta peab käima potil, loodetavasti kullast potil, aga mitte mingil juhul vesiklosetis, sest kanalisatsioonist on juba päris keeruline Putini sitta välja õngitseda. Tänapäeval on olemas isegi kremeerivad potid, kus väljaheited kohe tuhastatakse, võib-olla tasuks riigipeadel kaaluda?
Jaa, sitt kui haiguste kandja. Hantaviirus, see ju Muhus ka olnud. See, millesse Gene Hackmani naine suri. Lähed keldrisse moosipurgi järele, seal aga on hiirepabulad. Hingad viirusega saastunud õhku ja viskad paari päeva pärast sussid püsti. Isegi keldrisse ei pea minema. Seepi söövad, iga kord, kui ma unustan seebi kuskile ära peita, on pool seepi läinud ja järelejäänud pool peenikesi hiirehambajälgi täis, nagu riivitud. Ümberringi muidugi pabulad. Võiks eeldada, et neil pabulatel on ka puhastavad omadused, korjaks neid kamalutäie kokku ja paneks masinatäie pesu pesema?
Omaette nähtus on veel kärbsesitt – nagu kärbsesitt Läänemeres, kes nii ütles? Kärbsesitt on aknapesija vaenlane, ega ta ei situ ainult aknaid täis, vaid ka raamid ja laelaua, igal pool on väikesed, aga visad pruunid täpikesed. Maha need üldse niisama lihtsalt ei tule, peab ikka korralikult nühkima. Muidugi on tubades ka kõiksugu muid putukaid, nende väljaheidetest ei tea ma midagi – küllap lähevad nad kõik üldmääratluse „kärbsesitt“ alla. Ämblikke on näituseks ju jubedamalt palju majapidamises. Pässas on need euroopa majaämblikud, suured nagu tikutoos, nende junn peaks olema ka parajalt pirakas, aga pole nagu täheldanud.
Inimsital on harva mingeid positiivseid konnotatsioone. Loomse väljaheitega on hoopis teised lood. Igas talus oli oma sõnnikupatarei, mida sügisel maasse künda. Kevadine magus sõnnikuhõng, mis üle ärganud maa laotub, kõditab sõõrmeid meeldivalt. Praegugi mõtlen himukalt, kust saaks uue sõnnikuhunniku, sest vana on ammu taimedele laotatud, ja see natuke, mis järel on, on juba täitsa muld, kasvatab mehekõrgust umbrohtu, peaks sinna kurgipeenra peale tegema. Sõnnikuhunniku soojuses haudusid nastikud oma mune välja, või õigemini tegi seda sõnnik nende eest. Nastikuinkubaator. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mind maetaks korraliku suure, mõnusalt põhuseguse lehmasita hunniku alla, ega sellised niisama õuedelt ei kadunud, iga kevad veeti ju uus laar peale ja päris otsa ei saanud see kunagi, ükskõik kui palju seda põllurammuks ei võetud. Kui loomapidamine ära kadus, kadusid lõpuks ka sõnnikupatareid, vanad laudad roogiti tühjaks, ussid kolisid mujale. Sõnnikus toimub elu, see on üks elusamaid kohti üldse. Ühel kevadel muretsesin kümmekond kotti hobupabulaid, kõik kohe käiku ei läinud. Kui ma mõne kuu pärast seal jälle soprasin, olid pabulakotid täis suuri pakse rõngas tõuke – maipõrnikate vastseid. Loopisin need valged tõugud mööda õuet laiali ja lootsin, et linnud saavad kena kõhutäie, maipõrnikas nimelt on rooside vaenlane, kuigi ta on ilus nagu kurat.
Sitt on ka jäljeküti suurim abiline. Kõnnid metsas ja uurid pabulaid – siit on läinud põder, siit kitseke. Hommikuti lasen koera välja, ta hakkab hirmsasti ringi nuhkima ja haugub, nii et kuklakarvad turris. Keegi on öösel ümber maja luusinud. Natukese aja pärast märkan uksematil väikesi sitakribalaid, tegelane on jätnud meile ka oma visiitkaardi. Pisikesed peenikesed junnid, ilmselt nirk. Üldse peaks pööningule vaatama, keegi seal ülal nagu vahel madistab, külalised kurdavad, et lae peal trambib keegi. Närib mu maja soojustuse ribadeks. Samas muidugi hiirte vastu paremat looma pole.
Tulevik on ikkagi helge, ja seda on tõepoolest väetanud mineviku sitt. Ei pea praegusaja lapsed enam tikutoosides kakaproove kooli viima. Tekib küsimus, miks pidi need proovid just kooli viima, aga nii oli, sitajunnist võeti lusika või noaotsaga umbes sentimeetripikkune tükike ja pandi see tikutoosi. Toosi peale kirjutati lapse nimi. Ei tundu eriti hügieeniline, aga just nimelt hügieenikaalutlustel neid proove võeti – ikka uuriti sealt seest haiguskandjate ja parasiitide olemasolu, täpipealt nagu praegu Putini väljaheiteid. Võib-olla Putinil on see nõukaaegne koolikorraldus sügavalt veres, võib-olla laseb ta endale regulaarselt ka pulgaproovi teha. Pulgaprooviks aeti lapsed kooliõe juurde, kes siis neil pika puupinnu, mille ühe otsa ümber oli keritud vatt, pepupraost läbi tõmbas. Ikka ussimune otsiti. Nii nagu nastik muneb sõnnikupatareisse, nii meeldib ka paljudele muudele ussnugilistele rammusas roojas elutseda.
Sita ladustamine ja käitlemine on omaette probleem ja üleelusuurune valdkond. Sõnnikupatarei õuel on ju täitsa ok. Aga kuivkäimlate sisu üritatakse ikkagi silma alt ära saada. Iidne praktika sitalepiku näol ei ulata minu mäluruumi, kuivkäimlad see-eest vägagi. Neid on mu mitmes elupaigas olnud. Ühe puhul murran siiamaani pead, kuidas sealt produkti väljasaamine käis. Ühes palkmajas oli kuivkäimla otse esiku kõrval, majas sees, selline, nagu nad ikka käivad, puust lava, mille sees on auk ja peal käib puust ümmargune kaas, august vaatab vastu aga aiva kõrguv pasamägi. Lohviga pole seal midagi teha. Peaks saama käsitsi tühjendada, aga kuidas? Palk ümberringi. Ma ei elanud seal nii kaua, et see probleem oleks minu jaoks akuutseks muutunud, aga näed, lahendamatu mõistatus kummitab ka aastakümnete tagant. Muhus oli kaks kempsu, välikemmerg ja sisekemmerg. Välikemmergut enam ammu pole. Teadupärast käib asi nii, et kui üks kemmerguauk täis saab, teisaldatakse majake tema kohalt ja aetakse auk mulda täis. Uude kohta kaevatakse uus auk ja sittumine võib alata. Sisekemmerg on lampkastiga ehk siis valatud betoonkastiga, kust loodetavasti midagi pinnasesse ei imbu, see omakorda tähendab, et lampkasti sisu on pigem virtsasarnane, vedel ja kibedalt haisev, sest kusi sisaldab ammoniaaki. Suurema osa ajast on seda lampkasti tühjendatud käsitsi, selleks oli eriline kopp, millega püdelat massi ammutada ja ämbritega varemeauku kanda. Seda ma olen mitmed korrad koos emaga teinud ja ütleme nii, et mu süda kannatab sitta küll, aga töö on siiski kolossaalne, sest täis lampkast mahutab ikka mingi paar kuupi seda ollust. Muudkui vea ja vea. Ema tõstis kopaga ämbritesse (kopal on kadaka-
puust saba ja keegi on selle vist ise kokku keevitanud, ta on neljakandiline, vedeleb praegugi kuuris) ja mina vedasin ämbrid minema. Tööd tehti hämaruse saabudes, et ilmarahvas ei peaks pealt vaatama. Mahedas suveöös lampkasti tühjendada, see on tegelikult romantiline!
Emal oli ka üks salmike, mida ta mulle maast-madalast ette laulis:
Kuu paistab, tähed säravad,
all hoovis sibid käravad.
Mispärast nemad käravad?
Vaat põrkas vastu väravat,
sitt voolab mööda tänavat,
seepärast sibid käravad.
Ja teine oli umbes selline: „Hall litikirja lind sittus, jupp kukkus kus juhtus“, seda öeldi lohakale lapsele. Google küll ei anna sellele „litikirja“ linnule mingit vastet, küllap ma valesti mäletan.
Maal on ikkagi võrdlemisi lihtne see värk. Linnas mitte sugugi. See rida, mis su veearvel on märgitud kui „reovee ärajuhtimise teenus“ ja mille eest sa truult maksu maksad, ei sisalda endas tegelikult hädaolukordade lahendamist. Majaomanikud peavad ise hakkama saama oma krundil jooksvate torude ja kanalisatsioonikaevude ummistustega. Kui peldikus enam vesi alla ei lähe, junnid ulbivad potiservani tõusnud veekeerise peal, asjal tuleb käia lähimas tanklas, siis tuleb internet lahti lüüa ja hakata otsima sibiteenuse osutajaid. Mina leidsin suurepärase nimega firma: Fekalist OÜ. Fekalist OÜ tuleb oma hiiglasliku autoga kohale ja hakkab survepesuga torusid läbi pesema. Vanad asbesttorud, aastast 1956, kulgevad läbi mitme kinnistu ja võivad iga hetk põrmuks pudeneda. Plaanin uut rahvaliikumist „Eesti Toru Abiks“ – selle peaeesmärgiks on kõigi torustike riigistamine, et ei oleks sellist ajukeppi, et saunasuuruse eramaja omanik peab ehitama 56 jm torustikku läbi kolme kinnistu või elama ilma peldikuta. Selle peale inimesed internetis soovitasid mulle paastumist, et oleks väiksem koormus kanalisatsioonile.
Tegemist on levinud valearusaamaga – vastupidi, survepesumees seletas mulle, et torustikud püsivad seda paremas korras, mida rohkem vett neist läbi voolab. Vähese kasutusega torus hakkavad kasvama vetikad ja muu jamps.
Juriidiliselt olen ma toru kaasomanik. Mina vastutan oma aia toru eest, siis vastutan ma koos järgmise kinnistu omanikuga tema aia toru eest ja siis me kahekesi vastutame koos kolmanda kinnistu omanikuga viimase kinnistu toru eest. Torujuura on täiesti omaette teadus. Minu kaasomandis oleva 56 jooksva meetri toru veevoolu eest hoolitseb ainult minu leibkond – kõrvalasuval krundil pole maja ja ülejärgmisel elav inimene ei kasuta vett.
Kaasomandist pääsemiseks soovitas Tallinna Vesi uue liitumispunkti ehitamist, et saada n-ö „oma toru“ – hinnaks üle 20 000 euro, sisaldab asfaldi lõhkumist ja uuesti panemist ja 56 jm asemel 32 jm torusid. See oli aastal 2019, nüüdseks võib selle summa ilmselt kolmega korrutada.
Paberit me potti sestpeale ei viska. Vetsus seisab sitapaberikorv, mis saab üliruttu täis. Seda võib mõnda aega ignoreerida ja proovida paberikuhja kokku suruda. Üldse on sita ignoreerimine väga eluterve oskus. Ühele tüübile sittus koer otse voodi ette junnid. Ta astus neist kolm nädalat üle, aga ära ei korjanud.
