Kloostri kivimüüridelt voolab alla aastate veri. Sajandite veri. Müürid nõretavad verest. Veri voolab künka nõlva mööda jõesängi, annab hoogu vesiveski rattale, milles jahvatatakse suuri sõnu ja suuri tegusid. Ning jahu – peamiselt nisust, mille silmapiirini ulatuvad põllud algavad künka lõunaküljelt. Põldude vahel kulgeb lai ja tolmune rada. Õigel ajal sõidavad rajal vankrid ja modernsed iseliikurid, kuid praegu pole õige aeg. Seevastu läheneb rada pidi inimkuju. Aeglaste rõhutud sammudega liigub ta kloostri poole.
Kuju peatub. Vaatab eelseisvat tõusu. Põrnitseb kloostri veritsevaid seinu, mis on müüriäärse maapinna roostepruuniks maalinud. Ta näole ilmub värske veendumus. Tänapäeval kutsutakse kuju Martiuseks. Juba noorena unistas Martius astuda siinse ordu liikmeks, tõmmata ülle maakonnas kurikuulus tuhkjashall mungarüü. Soovunelm on teda nii mõnelgi külmal talveööl soojendanud. Loomu poolest on ta alati olnud melanhoolne, kulgenud tumedates eluvärvides. Meelerahu külastab harva, kuid hämarais südamesoppides kannustab kutsumus olla sangviiniline.
Martius jõuab punava jõeni. Tolmune teerada suundub üle raudse silla. Seal, teispool silda, kutsuvad teda kloostriväravad. Taevavallas löövad heledate pilvepragude vahelt välja viimased leebed päikesekiired, kuulutades Martiusele unistuste täitumist. See peab nii minema. See peab nii olema. Nõnda on ta otsustanud. Samm raudsele sillale, nõlvast üles, kloostriväravast läbi, ning Martius leiab end kloostri sisehoovist. Sünged tahutud kividest sakraalhooned kõrguvad ta ümber. Hoovi vasakul küljel märkab Martius tundmatu isiku – pühaku? – raidkuju, kes seisab, käed kutsuvalt avali. Jalamile olla varemalt graveeritud ta nimi, ent praegu on alles vaid esitäht W. Kuju silmist ja suust voolab rohekas-mädast vedelikku. Sarnane määndunud nire voolab ka käsivarsi mööda. Martius jääb raidkuju jõllitama. Tasapisi tõstab ta vasaku käe, viib seda räpasele lägale lähemale. Veel kõigest mõni sentimeeter. Kohe-kohe puudutavad ta sõrmed seda… ollust. Ootamatult kõlab selja tagant õrn köhatus. Martius võpatab. Ta pöörab järsult ringi ja näeb enda ees noort naist, kes tervituseks kummardab. Kõlab rahulik hääl:
„Mäda voogab igast poorist ja avausest juba ammuilma. Meie kaitsepühak leinab maailma närbumist. Reostus ja saaste. Ka pühakud ei püsi puhtana.“
Martius mühatab. Ta ei oska midagi vastata.
„Preili Porete,“ ütleb naine seejärel. „Te olete Martius?“
„Jah.“
„Perenimi?“
„Pole.“
„Ahsoo. Miks nii?“
„Sel on… põhjused.“ Martius hõõrub närviliselt oma lõuga. „Sa ei taha teada.“
„Olgu. Igatahes, Martius, tervitan teie saabumist.“
„Aitäh, õde Porete.“
„Oh ei, ma pole nunn. Olen teie teejuht.“ Naeratus sähvatab naise huulil.
„Ahh… ootamatu. Kui nii, siis juhatage.“
Malbe žestiga kutsub preili Porete Martiuse endaga kaasa. Nad sisenevad kloostri tagasihoidlikust kõrvaluksest, astuvad elektritõrvikute kuldsooja valgusega koridori. Üheks lühikeseks hetkeks tunneb Martius tröösti. Koridorist hargnevad mitmed uksed. Preili Porete jalutab rahulikult, selgitades, millist tähtsat funktsiooni täidab iga järgmise ukse tagune ruum. Soravalt kirjeldab preili Porete kloostri ülesehitust, justkui oleks ta seda teinud sadu kordi. Küllap ongi – Martius ei usu, et tema on ainus uustulnuk. Ordu on alati noori ja vanu ligi tõmmanud. Martius üritab sõnadele keskenduda, ent ei jaksa detaile haarata, valdav osa jutust voolab kõrvust mööda.
„Küllap teate, et meie kloostriülemaks on Püha Baudel,“ ütleb preili Porete.
„Kuidas?“
„Püha Baudel. Vaimustav õpetlane. Kindlasti olete kursis?“
„Ee… ei, ma ei teadnud. Uhke nimi. Tähenduslik.“
Preili Porete kehitab õlgu.
„Meie õnnetuseks kohtab teda tänapäeval harva. Ta on väga eraklik, liigub vaid kloostri kõige salajasemates käikudes.“
„Nagu viirastus…“
Preili Porete naeratab, noogutab. „Ta toob teisest ilmast ilmutust. Ainult argielust eraldatuna on võimalik kohtuda kõrgeimate võimudega. Räägitakse, et Püha Baudel ilmub meile alles kõige tähtsamal hetkel. Kui kuu tõmbub punaseks.“
Martius võpatab.
„Kuu tõmbus punaseks ööl, kui sündisin,“ pobiseb ta vastuseks. „Tulipunane vari liikus üle kraatritega palistatud pinna. Kas mul õnnestub teda kohata?“
„Võimalik,“ tõdeb preili Porete, hääles salapärane värelus. Ta viipab käega nende ees seisva ukse poole. Martius lükkab ukse lahti. Ekskursioon on jõudnud söögisaali.
„Kuid praegu, Martius, on aeg õhtusöögiks. Homme ootab teid ränk katsumus. Teil on tarvis jaksu ja vastupidavust. Peate end tugeva einega kosutama.“
Preili Porete ja Martius istuvad pika laua äärde maha. Puidust pink on ebamugav, kuid naist ei paista see vähimalgi määral häirivat. Laud on veel tühi, keskele paigutatud eredad küünlad välja arvatud. Üht seina katab tohutu ja detailirohke seinamaal, millel kujutatu kõiki tähendustahke Martius ei mõista, kuid nähtu põhjal järeldab, et tegemist võiks olla pühakute elulugudega. Martius tunneb end ahtameelsena – ta kujutles, et ainuüksi juba kloostrisse jõudmine loob selgust, ent alles nüüd mõistab, kui lünklikud on ta teadmised.
„Hoovis,“ ütleb preili Porete ootamatult, „põrnitsesite Püha Winfriedi kuju. Meie ordu ootab juba aastakümneid lunastajat, kes suudaks raidkuju viimaks ometi ära puhastada. Oma ohverdusega. Oma loomega. Oma olemusega. Et ühel päeval voolaks Winfriedist taaskord värske veri. Viimati olevat see juhtunud… oh, niivõrd ammu. Kui Püha Baudel oli noor. No… pigem teie vanune. Kui ta kloostrisse saabus.“
„Loodad minust uut pühakut?“
Preili Porete naerab kõlavalt.
„Oh ei, Martius. Nii vaid räägitakse. Rahvapärimus, mõistate? Müüt, muinaslugu ja mainekujundus. Lugudest rääkides – kas teadsite, et meie kloostrijõkke olla peidetud mitmeid aardeid, punakate süvakihtide alla?“
„Korall…“ pobiseb Martius.
„Kuidas?“
„Ei midagi. Mõte uitas.“
Saali teises otsas asuvast köögiuksest ilmub paar vaikivat munka, kätel kausside ja vaagnate kaupa verivärsket toitu. Vaagnad laotatakse lauale. Lõhn on isuäratav, kuid isu ei taha Martiusse laskuda. Preili Porete haarab kahvli, viipab sellega Martiuse suunas.
„Teil on tihti mõtlik ilme. Mis teid painab?“
Martius vaikib. Ta pea tuikab, õrnalt, ent lakkamatult. Varjud võbelevad silmanurgas. Ehk tõesti on ta keha üleliia kurnatud ja kõhetunud. Rammus eine teeks head, kuid käsi ei taha tõusta. Ta jõllitab kahvlit ja nuga enda ees laual. Aegamisi imbuvad temast välja vaiksed sõnad:
„Kannan kaasas oma suguvõsa vaime. Nad ootavad uksepiidal, peituvad ukse taga. Nad ei mahu tuppa.“
„Hmm. Kui juba mainisite… miks teil pole perenime?“
„Mul pole… lubatud sellest rääkida.“
Preili Porete põrnitseb uuristavalt Martiusele silma, kulm kipras.
„Damnatio memoriae?“
„Heh. Hästi arvatud.“
„Nii et olete…“
„Ära jätka. Ei tasu. Mu suguvõsa on kustutatud. Neist pole jälgegi. Nende monumendid on rebitud maha ja lõhutud puruks. Nende hauakivid on taotud pihuks ja põrmuks. Nende nimed on eemaldatud kõigist entsüklopeediatest ja annaalidest.“
Preili Porete noogutab mõistvalt. Martius jätkab:
„Siinmail niigi kõik teavad seda, mida nad teada ei tohi. Kollektiivset mälu jõuga minema ei pühi. Perekonda mul lihtsalt pole, jätkem asi sinnapaika.“
„Kuid teie pääsesite?“
„Olin siis kaugel. Mina asjasse ei puutu. Minu hing on puhas.“
„Aga veri?“
„Keegi ei saa mu sündi hukka mõista. Polnud minu valik.“
„On neid, kes arvaks teisiti…“
„Olgu nad siis neetud!“ põrutab Martius äkilise ägedusega. Hingab seejärel mitu korda sügavalt, et end maha rahustada. „Vaid tegude järgi tohib mind vaagida ja hinnata. Tunnistan, olen teinud rumalusi ja vigu. Muidugi. Keegi meist pole täiuslik. Kuid jumala palge ees olen süütu. Nõrkus pole kuritegu. Tões ja armastuses oleme kõik puhtad.“
„Nõustun teiega, Martius. Mina teid hukatusse ei mõista. Selleks pole mind saadetud.“
„Milleks siis?“
„Rumaluke, olen teie teejuht, nagu ütlesin. Teie saabumise üleval päeval ja õhtul, kuni jõuab kätte teie apoteoosi aeg. Seega, nautigem õhtusööki, Martius.“
Preili Porete naeratab säravalt ja viipab vaagnate poole. Martius naeratab ebalevalt vastu. Laual vohab paljureisinud kere turgutamiseks liigagi palju toitu. Mandleid, musta leiba, mitut värvi juuste, pooltoorest sea- ja veiseliha, verivorste, tomateid, greipi, peeti, paprikat ja goji-marju. Käeulatuses hõbekarikad ning karahvin veripunast veini, millega maitseid alla loputada. Martius nokib vaikides eri roogi, ühelegi keskendumata. Närvipinge ja ootusärevuse tõttu ei tundu miski paeluv. Ta pole võimeline rahulikku hetke nautima. Väärtustama seda, mis asub ta ees. Ta tunneb oma ägestumishetke pärast piinlikkust. Ta mõtted kompavad tuleviku ootushorisonti. Tung saada ordu liikmeks on hõivanud ta sügavaimad hingekihid. Tuumas tulitab tahe; rind, kere, soolikad tõmbuvad lõikavast ihast krampi. Ilmajäämine oleks ta elu lõpp. Martius on valmis andma endast kõik, et kogu maailm – põrgutulest taevasärani – mõistaks ta rabeda, palavikulise, korrapäratult tuksuva südame salasoppe.
„Martius,“ preili Porete vangutab pead, „taas nõnda murelik. Nautige ometi oma viimast õhtusööki.“
„Jah… jajah. Vabandust. Hindan väga kloostri armuandi, mul mõte jälle… uitas.“
„Kuhu?“
Martius põrnitseb pika laua kaugeimasse otsa, kus troonib teistest kübeme võrra uhkem nikerdatud tool. Tool on kaetud tolmuga. Püha Baudeli iste, keda aga pole sealt igiammu leitud. Martius kogub mõtteid. Kogub ennast. Jätkab:
„Surm on sõber, mulle. Paljudele. Üksikuile. Tunnen ta hingetõmmet neil hetkil, mil mõistus naudib sünguses voogamist. Kui aru ihkab mõtestada iga kaotatud hetke, koorides esile ohtrate tagasilöökide valu. Et siis heituda – nüüd on kõik lõplikult läbi. On aeg mõõgad maha panna.“
Preili Porete kuulab rahulikult, vahele segamata, silmis tüüne äratundmine. Martius surub raksudes sõrmelülisid kokku. Ta hääl kasvab valjemaks, kõnelaad tarmukamaks:
„Siiski on minus tahet. Tahan jääda. Tahan kesta ja kõneleda. Üle igaviku. Olen seda väärt. Ebaõnnestumiste valing on aukartustäratav, kuid põhjast vaadates on alati selge, kuhu tarvis pürgida. Algus saab alguse lõpust.“
„Surnuist ülestõusmine!“ hüüatab ta äkitselt, käega lauale põrutades. „Lunastus tahte kaudu. Et ei luhtuks viimanegi võimalus sepistada mu neetud ja hüljatud nimest midagi väärtuslikku. Päästa see igavesest põrgutulest. Anda uus sisu, uus tähendus, uus hingamine.“
Preili Porete noogutab, temast õhkub kaastunnet. Martius, ägedushoog vaibumas, silmitseb naise tumedaid silmi ja kergelt vasakule kõverduvat nina.
„Oled sa nõnda malbe loomuomaselt või on see fassaad?“
„Milline osa meist poleks fassaad, Martius?“
„See pole vastus. Olete minusuguseid kohanud kindlasti kümnete kaupa. Rumalaid ja rohmakaid.“
„Rusutuid ja tulihingelisi. Aga vastuseks, kui teid niivõrd huvitab, mu loomus on mu otsuste tulemus. Loon ennast iga päev uuesti, et olla seesama ja teistsugune inimene. Teejuhil on mõistagi sobilik evida tasast meelt, et suuta eksinuid paremini aidata. On see sügavus või pealispind, otsustagu igaüks ise.“
Martius vangutab pead.
„On aeg puhata,“ nendib preili Porete seepeale. „Tulge, juhatan teid puhkekambrisse.“
Kloostri keerdkäigud viivad paari lõpuks rusuvalt tumeda puidust ukseni. Preili Porete lükkab ukse lahti, paljastades Martiusele lihtsa, askeetliku magamistoa. Lihvitud tellistest seinapinda lõhub paiguti pragude tekstuur, millest immitsevad ergavad verenired. Vasakus taganurgas on pisike kirjutuslaud, selle ees taas üks ebamugava olekuga puidust pink. Paremal käel, seina ääres, ootab kitsa puitraami ja õhukese madratsiga voodi. Hubasust jagatakse kloostris vähe, eks seegi ole osa ohverdusest. Preili Porete teeb kerge kummarduse, hüvastijätuks. Seejärel sulgeb naine ukse – veidral kombel ei tekita tolle liikumine üldse häält –, jättes Martiuse üksi.
Martius istub voodile. Ase on jäik ja jahe. Pisikese padja sisemuses voogab tume sapp. Martius langetab pea padjale ning suleb silmad, otsides rahu. Kuid ta meel keeldub, lülitub sundmõtlemisse, kompab obsessiivselt tulevikuvõimalusi. Unistusi. Seda, mis võiks olla, mis võiks tulla. Takistamatu protsess kurnab, ta aju väsib ja valutab. Pea muutub järjepanu raskemaks, nagu oleks täidetud graniitrahnudega. Martius kordab rahustavat mantrat, ent pingutusele vaatamata keeldub meel end välja lülitamast. Higitilgad ilmuvad ta oimule, voolavad põske mööda alla. Süda taob – tugevalt, närviliselt, tormiliselt. Kiiremini ja kiiremini. Hingamine takerdub, rindkeret rõhub hauakivi. Õnnetud ja õnnelikud kujutlused voolavad vaheldumisi ta silmist, kõrvadest, ninasõõrmeist. Nad määrivad patja roosteraudseks. Ta vähkreb, üritades uinuda. Ühel hetkel ta ehk uinubki, sest silmapilk hiljem on toa vallanud pilkane pimedus. Nõgimust öö on kohal.
Martius avab silmad. Arvab, et avab. Ta pole kindel. Veidi aega põrnitseb ta pimedust, siis ajab end istukile. Ta sirutab käsi ja jalgu – liigesed ragisevad –, venitab kaela. Ta vasakus kõrvas kohiseb võõras ookean. Ta enesetunne on ebalev ja vaevatud, kuid samaaegu sisimas miskit tulitab. Ta istub voodil teab kui kaua, pimedus kui hõlst mähkunud ta ümber. Sellega on ta harjunud – Martius kannab pimedust hinges ja õlgadel, on kandnud terve elu. Ta istub vaikides, suutmata tajuda aja kulgu, mööduvaid minuteid või tunde.
Vaikuse lõhub vali koputus. Uks avaneb. Kõlab vaid ta nimi.
Martius tõuseb voodilt, liigub ukse poole. Lootuselõkke lumm on ta hinge vallanud.
Väljas ootab teda mungarüüs kuju, nägu kapuutsi alla varjunud. Viipab Martiust kaasa.
Koridorid on hämaramad kui enne. Ta ei suuda teekonda jälgida. Öine kloostrilabürint tundub kordades keerulisem. Käigud kulgevad paremale ja vasakule, trepid viivad sügavale maapõue. Tõrvikute soojus teda enam ei tröösti. Ta tunneb, nagu oleks sattunud igavikurajale, millel kõndimist enam lõpetada ei lubata.
Järsku… valushele avaus. Martius seisab lävepakul, kissitades tuikavaid silmi. Ta astub sammu edasi – jalg sattub jahedasse vedelikku. Võõra ruumi põrandat katab tihke verekiht. Tagaseinal järjekordne tohutu maal, millel lustivad ja tantsivad prohvetlikud kehad. Seinamaali ees on kõnepost, mille taga ootab tagasihoidliku hõlsti ja tolmuselt halli habemega vanamees. Mehe parema käe all on nahka köidetud koodeks.
„Püha Baudel?“ Martiuse hääl väriseb.
„Ole tervitatud.“ Kloostriülema hääl, kuigi madal ja vaikne, kõlab karjena Martiuse kõrvus. „Oled sa valmis?“
„Jah.“ Veendunult, kahtlusteta.
Püha Baudel noogutab mõtlikult.
„Istusid meie ordu laua ääres, Martius, et süüa meie toitu. Kuid sellest ei piisa. Su rada saab olema raske, sellel kulgemine vajab meelekindlust ja püsivust. Tunnista! On sinus piisavalt kannatust?“
„Jah.“
„Oled sa piisavalt traumeeritud?“
„Jah.“
„On su minevikust küllaldaselt välja pigistada?“
„Pater, ma pole kivist.“
„Su liha peab olema kui kivi, Martius, mille seest purskub kogemuste ja kinnismõtete valuvool. Su taandumatu tuum peab veritsema, katma tõega põrandad ja seinad. Meie ordu ei võta vastu neid, kes pole võimelised tabama iseenda olemust. Teekond elust surmani, tundmata kordagi hirmu, olgu sama, mis surmast eluni.“
Püha Baudel astub poodiumi juurest alla, põrandat katvasse vereookeani. Tasaste sammudega liigub ta Martiuse kõrvale, paneb oma luise käe mehe õlale. Oma sinihallide silmadega vaatab ta otse Martiuse kuristikku.
„Pead end sööma. Ainult nõnda leiad tee varjude riigist välja.“ Püha Baudel viipab ukseavale ruumi tagaseinas, seinamaali all. Martius polnud seda märganudki. „Sind oodatakse. Järgi tõrvikuid seintel. Iga natukese aja tagant on kamber. Anna seal endast, mis sul anda. Mõistad, kui oled kohal. Seejärel sammud edasi, kuni leiad järgmise kambri. Ja nõnda lõpuni, kui oled selleks võimeline. Kui see on sinu tegelik eesmärk.“
Martiuse hingepõhjas tärkab taas sitke sihikindlus. Selleks ta ju siia tuli. See on ometigi ta elu ülim siht. Selle nimel on ta aastaid äganud. Ta rühib veremerest läbi. Iga samm on vaevaline, justkui oleks jalad ahelates, kuid ta ei lase sel end häirida. Ta seisatab uksel, põrnitseb hämarusse. Ees terendab üksik oranžpunase leegiga tõrvik. Värelev ja kutsuv.
Martius siseneb käiku.
Tõrvikud mööduvad.
Esmalt üritab ta neid loendada, kuid annab õige pea alla. Neid tundub olevat lõpmatu hulk.
Arvestuse järgi jalutab ta kümmekond minutit, enne kui jõuab esimese kambrini. Kamber on kajav ja eelkõige tühi. Kõrgelt lae alt langeb kiir ilmavalgust kambri keskel asuvale lauale. Laua peal on üksik kuldne anum, virn pabereid, lihunikukirves. Martiuse süda ja mõte vasardavad, veri vemmeldab. Viimaks ometi kohtub ta oma kutsumusega. Värisevi käsi haarab ta kirve järele.
Nimetissõrm langeb pühasse anumasse. Haavast purskab veinipunast verd. Teise käega haarab ta esimese paberilehe, surub urma vastu selle kolletavat pinnalaotust. Sõrmeköndiga maalib ta paberile korrektses kursiivis kirjatähti. Tunne on eksalteeriv, lausa orgastiline, ta käsi väriseb joovastusest. Iga veretõmbega tunneb Martius ülevuse lähenemist. Teravad valulained paiskuvad mööda käsivart õla suunas. Ta krigistab hambaid, ent jätkab rügamist, kuni iga viimne kui paberileht on tähendusega kaetud.
Järsult pöörab ta ümber ning tormab tagasi hämarasse käiku, otsides järgmist tõrvikut. Ta samm viib kindlameelselt edasi. Iga mööduv minut näib venivat eelmisest pikemaks. Lõpuks jõuab ta teise kambrini, mille sisekujundus on esimesega identne. Samalaadse lihunikukirvega raiub ta küljest järgmise sõrme – verejuga paiskub üle laua, tilgub kuldsesse anumasse. Järgmine virn pabereid kõrgub laual, mida Martius vaimustunult täitma asub. Tulitav haav libiseb mööda karedat pinda. Verelained loksuvad ühelt lehelt teisele. Üüratu ekstaas voolab ühest jäsemest teise. Eufooria raputab ta korpust. Ta tunneb kõikehõlmavat iha. Ta lihased tõmbuvad krampi, seejärel lõdvestuvad. Ta ihu kipitab. Paberid täidetud, paiskub ta kiskjalikult uksest välja. Käsil on jaht.
Sellises rütmis käib Martius läbi viiest kambrist, jättes igasse ühe sõrme. Kuuendas kambris eemaldab ta kirvega randme juurest käelaba. Verine rituaal jätkub endises vaimus, kibeda köndiga maalib ta uhkelt paberile suuri, olulisi tähendusi. Virnad virnade järel täituvad roostepunase kirjaga. Martiuse riided on verest läbi imbunud, kuid see teda enam ei kõiguta. Ta koperdab vastu uksepiita, valusööst sunnib ta hetkeks põlvili. Ägisedes ajab ta end uuesti püsti, põrnitseb ärevalt hämarat käiku, mis paistab kulgevat igavikku. Lubatud lõppu ei ole veel paista. Või käib ta tegelikult ringiratast? Kaheldav, mõtleb Martius, ohvrianumad on ju tühjad. Kui just mõni munk ei käi neid salaja tühjendamas, mõtleb Martius. Ei käi, mõtleb Martius. Pole oluline, mõtleb Martius. See on minu rada. Kõik, mis ma teen, on seda väärt. Mina olen väärt. Olen õnnistuse ära teeninud.
Ta astub ulja sammuga edasi, otsides järgmist kambrit.
Seitsmendas on lihunikukirve asemel käsisaag, millega Martius nüsib otsast oma käsivarre. Haavast purskuv tähendus on aina suurem, aina kõnekam, aina fundamentaalsem. Lehtedelt on võimatu sõnu tuvastada, toorest verd on niivõrd palju. Martiuse eksalteeritus on aga kustumas. Ta oksendab kambri nurka. Vigastamata parema käega seina kompides tuigerdab ta kambrist välja. Nüsitud jäsemest tilgub püdelat musta karva verd koridori põrandale. Vähe on alles. Ta pilk on udune. Ta komberdab teadmata suunas, lootes, et valis õigesti. Mõne aja pärast märkab Martius pimestavvalget ristkülikut.
Martius väljub käigupimedusest avarasse saali. Taevani tõusvad kiviseinad kõrguvad ta kohal. Marmorpõrand on meeliülendavalt külm. Muidu üleni verega kaetud, ehib ta juukseid senini öine hõbe. Vitraaž-akendest paistab tärkava hommikuvalguse kõikvõimalikes värvides kiiri, vaatepilt on imetabaselt kaleidoskoopiline, kui vaid Martiuse silm seda veel näha suudaks. Keset saali on järjekordne paberitega kaetud laud, kõrval postament. Martiuse samm viib teda masinlikult laua äärde. Ta udune silm märkab postamendil asetsevat vääriskividega ehitud nuga. Imeõhukeseks lihvitud tera helgib jumalikes kiirtes.
Püha Baudel ilmub hääletult Martiuse selja taha.
„Sellest ei piisa, et paned loomingusse oma südame. Su süda peab olema looming.“
Kõhkluseta haarab Martius postamendilt noa. Tera liigub ribide alla. Väsinud veenid tõmblevad. Martius ei tunne enam valu. Ta ei tunne enam midagi. Ei olegi vaja tunda. Tundeid on olnud liigagi palju – nad on teda aastaid rõhunud. Nagu veskikivid kaelas. Ahelad jalge küljes. Rauad südame ümber. Nüüd on võimalik vabaneda, lõigata välja maailma raskus ja õnnetus. Vabastada vaevatud liha kurnavast parasiidist.
Nuga kukub marmorpõrandale. Kõlin kaikub saali seintelt vastu. Martius põrnitseb südant oma käes. Tumepunane lihasmass, sõrmed ümber pigistatud. Ikka veel tuikab tarduv aort. Kuidagiviisi. Rapitud soontest tuksub verd, mis voolab Martiuse sõrmede vahelt, käsivart pidi alla. Tilgub marmorile. Noale. Martius põrnitseb poognaid enda ees.
„Mu meistriteos.“
Ta surub südame vastu paberilehte. Higitilk voolab mööda põske.
Martius silmitseb oma loometööd. Ta keha on vare, kõhetunud. Kuivanud kokku õõnsaks lihakestaks. Ta ei jaksa isegi väriseda, kui saali ründab lõikav tuuleiil, mis puhub hulga pabereid laualt põrandale. Aina paisuva vereloigu peale. Lehtede mõlemaid külgi kattev veretekst on kuivanud roostekarva tumepruuniks.
Käes on tõehetk.
Kas sind, Martius, lõpuks mõistetakse?
Martius põrnitseb paberilasu. Ta surub hambad jõuga kokku. Kõigest väest. Lõualuud tõmbuvad krampi. Igemete vahelt immitseb verenire.
Üks hetk veel. Üks tüüne hingetõmme.
Ja Martius karjub. Ta pikaleveniv-ja-veniv-ja-veniv-ja-kestev karje kajab saali igast seinast ja nurgast ja eendist ja sopist vastu. Võikalt, nagu stiihia, mis on pääsenud nüüd, just sel hetkel, aastakümnete järel, tõkke tagant valla. Iga hetkega muutub ta hääl kähedamaks, helilained rapivad ta kõri, ta häälepaelu. Karje on ebainimlik, kõrged kriisked ja madalad möirged põimuvad üheks. Võõras ja võõritav hääl, millesarnast ta ise kunagi varem kuulnud ega kogenud ei ole.
Ta karjub ja karjub, sekundeid, minuteid.
Ta suust pritsib sülge ja sappi ja verepiisku.
Ta karjub. Hingevalus. Ahastuses. Joovastuses. Võidus ja kaotuses. Alistumises. Vihas. Häbis. Kahetsuses. Unustuses. Loobumises. Aukartuses. Tahtes. Alanduses. Unistuses. Armastuses. Kangekaelsuses. Tões ja õiguses. Vales ja heitumuses. Õnnistuses. Piinarikkast põletusest, mis asendab kadunud käsivart ja puuduvat südant.
Aegamisi moondub ta karje õhku lõikuvatest häälitsustest sõnadeks. Sõnad langevad ta huulte vahelt, ükshaaval, nagu sepahaamer alasile.
„KAS TE SAATE NÜÜD ARU!“
Kas oli piisav? Kas nüüd ollakse piisav?
Kas kõik sai öeldud? Kas tabati täiust?
Kas märgatakse omailma fassaadi taga?
Kes ta on? Kuidas ta on? Miks ta on?
Kas taibatakse ebakõla, mis lasub objektiivse tähendusetuse ning ainuisikulise tähenduse vahel?
Kuidas avaneda neile, kes ei taju keha ja selle pinnaaluseid virvendusi. Ei tunneta verd – tuikamas, voolamas, purskamas – Martiuse soontes.
Kuidas ometi väljendada kõike, mis on, neile, kes ei ole? Kaugetele – olgu nad võõrad või vaid hingetõmbe kaugusel.
Sõrmeotsaga puudutaks õrnalt nende sooja nahapinda, kui vaid sõrm oleks veel alles. Maaliks verekirjaga nende nahale oma mõtte, oma vajaduse, oma sõnumi, oma tähenduse. Filigraanse, kalligraafilise, käsikirjalise joonega.
Kui kaua läheb? Mitu paberivirna on vaja täita? Mitu köidet?
Joonest jooneni. Äärest ääreni. Piirist piirini.
Kümneid.
Sadu.
Tuhandeid.
Ma veritsen teie jaoks, sosistab Martius.
Valjemaks ta hääl enam ei tõuse. See on sosin ta norgu vajunud peas, mõeldud kõigest iseendale.
Lugeja tõrgub. Nagu alati, jälgib ta kõike kõrvalt, neutraalselt vahekauguselt. Riivamisi vaatleb ta, tähesära silmis vilkumas, roostese vereloigu keskel lasuvat punakaspruuni kirjaga täidetud paberitekuhja.
Vereloigus on näha vaid üht.
Vereloigus näeb ta enda peegeldust.
