Viivi Luik. Pühaduse purunemine. Tartu: Ilmamaa, 2024. (Eesti mõttelugu; 179). 320 lk. 19.99 €.
Viivi Luige mitteilukirjanduslik looming on kasvanud õige mahukaks. Luige esimene publitsistikaraamat „Seitse naist“ ilmus 1989, 1998 järgnes „Inimese kapike“, 2006 „Kõne koolimaja haual“, 2010 Hedi Rosmaga kahasse sündinud „Ma olen raamat“. 2017 trükitud „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ oli juba õige kogukas, 2020 tuli välja „Selle kevade tervitus“, 2023 „Kuldne kroon“ ja nüüd siis „Pühaduse purunemine“.
Siiski pole Luik esseisti ja publitsistina nii viljakas, kui võiks väljaannete arvu ja mahu järgi hinnata. „Pühaduse purunemise“ varem kaante vahel ilmumata osa on õige väike. Osa tekste ilmub raamatus lausa kolmandat korda – kokku siis neljandat, sest esmaavaldatud on nad mõnes ajalehes või -kirjas.
On loomulikult kohane, et Viivi Luige kirjutised ja kõned ilmuvad „Eesti mõtteloo“ sarjas, kahtlemata kuulub Luik eesti mõtte ajalukku. Endale teatavat kiuslikkust lubades võiks siiski küsida, kas Luige esseed ja kolumnid on tõesti nii kaalukad, et vajavad lausa nelja trükki, või peaks viimases (ja mõnes varasemaski) kokkupanus nägema pildil püsimise paratamatust. Küllap sõltub vastus suuresti sellest, kui lähedane on Luige mitteilukirjanduslik mõte konkreetsele lugejale, sest keegi ei saa kahtluse alla seada looja õigust pakendada oma teoseid aina uute väljaannetena. See, kes tahab Luige esseistlikust loomingust täit ülevaadet saada, peab ikkagi kõik kogumikud üle lugema, sest „Pühaduse purunemine“ on valik, mitte ammendav ülevaade.
Minu jaoks jaguneb Luige publitsistlik looming selgesti kaheks. Lähedane on see osa, mis kõneleb Luigest endast kui loojast ja inimesest – neid kahte ei saa lahutada, sest inimene Luik on raamat, nagu teada: ta elab sõnas, raamat tuleb enne elu, nõnda oli see Luigel juba siis, kui ta oli laps: päris elu käis raamatutes, alles kirjasõna tegi nähtavaks selle, mis toimus ümberringi. Seda näidet, kuidas Luik avastas talvise õhtu enese ümber alles Villem Ridala luuletust lugedes, on autor palju kordi ette toonud: see on ehk rohkest tarvitamisest pisut kulunud, ent siiski mõjuv, sest niimoodi ei olnud keegi enne kirjanduse mõjujõudu nähtavaks teinud. Teine mõjuv, ehkki samuti liiga palju kordi kasutatud näide kõneleb Mati Undist, kes kirjutas nähtavaks Mustamäe, mida enne ei olnud sääraste silmadega nähtud. Jah, sellega oli täpselt nii, nagu Luik ütleb.
Olen ahnelt ahminud kõike, mida Luik on intervjuudes ja esseedes kõnelenud oma loomismeetodi kohta, ning ka seda, mida ta kirjutab kirjandusest, peamiselt eesti kirjandusest ja kirjanikest. Sedasorti esseistika parim näide on „Kuldne kroon“, mis on omas ülesehituses terviklik ja sellisena ka hästi vastu võetud. Rohkem kui isiklikud suhted, mis on kahtlemata ka olulised, on mulle korda läinud Luige suhe teiste eesti kirjanike loominguga, süvitsi lugemine, põhjani ammutamise võime, mis on samuti väga isiklik ja saavutab just selle kaudu laiema mõjujõu. Lugemine ongi erakordselt privaatne tegevus, võiks öelda, raamatuga kahekesi olemine on isegi intiimne, sest parimad teosed puudutavad lugejat viisil, mis ulatub sisimani, eneselegi ehk varem tundmatu põhjani. Nad pööravad inimese pahupidi, toovad välja seni tundmatu tuuma, mis konstitueerib inimese olemuse ja tema koha maailmas. Vähesed suudavad lugeda ja loetust nii puudutavalt kirjutada nagu Luik, loojana mõistab ta teist loojat viisil, mis kõnetab.
Raskusi on mul aga Luige ajakirjanduslike kolumnidega, mis on muidugi erakordselt tänamatu žanr. Olen alati suhtunud skeptiliselt kolumnide kokkukogumisse kaante vahele, sest arvamuslugu kõneleb enamasti olulist – kui ta üldse on võimeline kõnelema olulist – ainult ajal, mil ta ilmub, liiga tugevasti on ta seotud ajahetke ja (poliitiliste) olude pinnasega, millest on võrsunud. Luik on küll alati (erakonna)poliitikast hoidunud ning püüdnud ajahetke tabada väärtuste, isegi igaveseks arvatud tõekspidamiste pinnalt. Sealt algabki probleem. Sest enamasti põhineb arvamuslugu väljendamata alusveendumustel, mida ei põhjendata ega tehta küsitavaks, need alusveendumused aga võivad teiste uskumustega lugejale mõjuda võõritavalt, olla ebameeldivad või isegi… valed. Parem oleks öelda: võõrad, sest loomulikult võivad igaühel olla omad veendumused ja uskumused.
Luik kõneleb meelsasti tõe ja vale suhetest, ta kõneleb tõe eest ja vale vastu, aga tõde võib muutuda õõnsaks, tühjaks sõnaks, eriti kui paistab välja, et tõest kõneldakse eksplitseerimata alusveendumuste kontekstis, mis tõekäsitust nähtamatult defineerivad. Kolumnistina on Luik konservatiivne mõtleja, kes paigutab inimese tema päritolumaa ja kultuuri mõõtmetesse, mille etteantus ei jäta väljamurdmise võimalust. Keele piirid on maailma piirid. Ta on elanud 18 aastat võõrsil ja maailma näinud rohkem kui paljudki kirjanikud, aga kosmopoliitlikud voolud ei ole teda oma haardesse saanud.
Luigele on vastumeelsed sookvoodid, kuigi ta ei küsi kordagi, miks ollakse säärase mõtteni üldse jõudnud. Keegi ei pea saama seda või teist ametikohta lihtsalt selle pärast, et ta on naine, leiab Luik – ega tee küsitavaks juurpõhjust, naiste ajaloolist allasurumist, mis on säärase meetme sünnitanud. Luige meelest peavad mehed olema mehed ja naised ikka naised. Tõsi, ta ei lähe sellega äärmusse ega hakka hurjutama LGBT-inimesi, ent alusmõttena vormib see veendumus Luige mõttekäike konstitueerival määral. Talle on vastumeelne immigratsioon, ja ehkki ta kõneleb sellest vaoshoitult, võib ridade vahelt aimata sügavat vastumeelsust võimalike siiatulijate suhtes. Võõrad keeled tähendavad võõraid mõtteid ja mõtteviisi. Teistsugusus ei ole mitte rikastav, vaid ahistav, taunitav.
Sallivus on patt, ütleb Luik. Võltssallivus on tekitanud olukorra, mis aegamööda uuristab pinna jalge alt neil, kelle olemasolu tõttu maailm praegu veel kuidagi toimib. Sallivus on tegelikult ükskõiksus. Mäletan, et kui ma neid sõnu esimest korda lugesin, siis vajusin musta auku ja mõtlesin „Seitsmenda rahukevade“ peale, mis on üks mu lemmikraamatuid. Kas see on veel endine – pärast seda? Viis aastat mõtlesin ja otsustasin, et on, seda ei saa minult keegi võtta. Isegi mitte Viivi Luik, kes tsiteerib Lauri Vahtret ja Thilo Sarrazini. Luik vastandab sallivusele ligimesearmastuse, mis olevat sügavam ja inimlikum, võimaldades sellega, keda ligimese kombel armastatakse, ka tülli minna. Einoh, miks mitte, ikka võib tülitseda, ent asi pole ju selles. Asi on mingis võikas allhoovuses, vaimupreesterliku hoiaku taha peitunud ignorantsuses.
Luik on protestantliku tööeetika üks põhimõttekindlamaid esindajaid eesti publitsistikas. Ta põlgab lumehelbekesi, kes tahavad kõike siin ilmas niisama saada, ilma ränka tööd tegemata ja vaeva nägemata. Alles töö teeb inimese päris inimeseks, leiab Luik, ent ma mõistaksin seda paremini, kui ta kõneleks eneseteostusest. Eneseteostus tähendabki ju sageli – kuigi mitte alati – professionaalset eneseteostust. Ta ei mõista, et noorte tööpõlgus on eelkõige vastuhakk industriaalsest ajastust pärit „kaheksast viieni“ süsteemile, mis ongi oma aja ära elanud, mitte keeldumine eneseteostusest, mis on võimalik palju mitmekesisemates taustsüsteemides kui tehaste rajamise ajastu tuim rabamine ja rühmamine. Asi ei seisa mitte töö ümbernimetamises eneseteostuseks, eneseteostus ei ole mitte mingi lumehelbekeste eufemism, vaid õigupoolest töö päristine mõte ja tähendus.
Võrreldav lugu on kirja- ja lugemisoskusega. On saanud lausa peavooluliseks ja igati takkakiidetavaks kurta, kuidas noored enam üldse ei loe ega oska raamatuga kahekesi olla. See kuulub pühaduse purunemise paratamatusse, ent tõsiasjaks jääb, et noored tarbivad tekste eeldatavasti suuremaski mahus kui need, kes loevad endiselt raamatuid. Virtuaalreaalsus on suuresti tekstiline ning pildi ja liikuva pildi reaalsus, millesse kuulub aina enam ajastule olemuslik kahtlus, kas nähtav on tõeline või järjekordne osav deepfake, toob endaga kaasa hoopis teistsuguse maailmas elamise tunde kui neil aegadel, mil peeti tõeks seda, mida leht kirjutas, video tõendas või raamatus kirjutati. See maailm, kuigi võib-olla võõras ja pelutav, ei välista loovust ega loomist. Õppida keskenduma säärases maailmas on märksa suurem väljakutse kui läinud aegadel, ent see ei tähenda, et ei leiduks inimesi, kes on ikka selleks võimelised.
Vägagi küsitav on Luige suhtumine vaimsetesse muredesse ja häiretesse. Luik näeb depressioonis vaimset minnalaskmist, midagi, mida inimene saab ise valida – ja võib ka mitte valida. Vaimuhaigused ja vaimsed häired on alati olemas olnud, käesolevale ajastule on omane neist ka kõnelda. Minu meelest on parem neist kõnelda kui vaikida, kuigi rääkimine võib tekitada ebamugavust inimestes, kes ei ole ise kunagi pidanud sääraste muredega rinda pistma või pole kogenud mõne lähedase või tuttava vaimset kokkuvarisemist. Mis see mulle ikka teeb, mina saan hakkama, mina pääsen ära – no ei tea! See on nõukaaegne mõtlemine. Kõigis ei ole sedasorti tugevust, milleks nõukogude inimene oli sunnitud, ei peagi olema. Inimest ei saa mõõta sedasorti vastupanuvõime järgi, hapramaid ja haavatavamaid ei pea maha jätma ega halvustama.
Ja siis muidugi – metsad. Ma mõistan seda tunnet. Olen minagi kurvastanud mõne mulle kalli puu või metsatuka üle, mida ühtäkki enam ei ole, sest keegi on kuskilt välja ajanud õiguse sinna rajada oma elamine. Või siis eriti kole laohoone metsiku lilleniidu asemele, mis muutus iga aastaga aina veetlevamalt liigirikkamaks ja sai nõnda üha armsamaks. Ja ometi keeldun ma uskumast, et Eestis ei leidu inimkätega loodud ilu. Et Eesti on maa, mis oleks imeilus, kui poleks rahvast, kes ta ära rüüstab. Kuidas meist ometigi said need rumalad ja vaimuvaesed, miks ei ole me osanud kättevõidetud vabadusega midagi muud peale hakata kui oma maad lagastada?
Rumalusest kõneleb Viivi Luik palju ja meelsasti, ja see on üks põhjus, miks ta on kolumnistina nõutud. See, kes kõneleb inimeste lollusest, on hea kolumnist, igaüks loeb ja rõõmustab – sest iseennast ei pea rumalaks ometigi mitte kui üks. Kui räägitakse lollidest, et mõtle mitte keegi, et äkki kõneldakse temast. Mina aga ei jõua ära imestada, kuidas mulle nii armas kirjanik, kes on oma ilukirjanduslikes teostes inimese läbi valgustanud kuni viimsete sügavusteni, näeb ajakirjanduslikus loomingus temas vaid saamahimu, rahaahnust, lõputut labasust ja kõikehaaravat rumalust.
