Pettumusel on kaks kuju. Esimene võimaldab sul säilitada fantaasiat soovitud asjast, mis on lihtsalt libisenud käest või ehk sinu vastu pöördunud. Teine paljastab, et asja, millesse sa uskusid, polnud algusest peale päriselt olemas. Kui on valida kahe pettumuse vahel tehnoloogiatuleviku osas, siis kalduvad kosmoseajastu jonnakad lapsed ja nende pettunud millenniaalidest võsud esimese lohutuste poole. See pettumus ütleb, et neile lubatud reaktiivseljakotid ja teleportatsioon polnud mitte fantaasia, vaid et need hakkavad avalduma tumedamal kujul, sellistena, nagu neid pakuvad Silicon Valley isandad. Parem olla reedetud kui avastada, et asi ise on kogu aeg olnud illusoorne; isegi kui meie ei jõua Marsile, jõuab sinna vähemalt keegi. Alates „Black Mirrori“ allalaetavatest mälestustest ja digitaalsetest orjadest kuni „Blade Runneri“ bioloogilise kehakaubanduseni on isegi kõige düstoopilisemad nägemused edukast tehnoloogiast eelistatavad Jean-Luc Godardi melanhooliale filmis „Alphaville“ (1965). Viimane oli väikese eelarvega ulmefilm, mis võeti üles modernistliku Pariisi tulevikuvaremetes. „Alphaville’is“ pole mingeid säravaid, isegi mitte kurje tulevikutehnoloogiaid. On vaid lagunenud jäänused hoonetest, mis ehitati ajal, kui inimesed kujutasid ette teistsugust tulevikku. Ja lisaks jälgib sind igal sammul üks superarvuti. Tulevik näeb välja nagu olevik, ainult et võimendatuna.
Meie praegune olukord sarnaneb rohkem „Alphaville’i“ kui „Black Mirroriga“: keset ökoloogilise ja infrastruktuuri kollapsit näivad ainsate järjekindlalt arenevate tehnoloogiatena mobiiliseadmed, mis pakuvad põgenemist virtuaalsusse. Kõik laguneb koost ja seda eksikombel, välja arvatud sinu iPhone, mis on juba disaini poolest mõeldud lagunema. Sellises valikunappuses võib näida kergendusena isegi kurikael, kes pakub mingitki alternatiivi.
See on üks viis, kuidas seletada kergeusklikkust, millega tervitati Elon Muski väiteid 2020. aasta augustis Neuralinki pressiüritusel – isegi nende seas, kes peavad end tema kriitikuteks. Ettevõtte esimese avaliku demonstratsiooni käigus pärast sarnast üritust aasta varem juulis tõi Musk lavale sead, kes olid viimased kaks kuud elanud Neuralinki seadme prototüübiga oma koljus. Näidates slaidi, kus loetleti haigusi alates sõltuvusest ja mälukaotusest kuni pimeduse, ärevuse ja halvatuseni, arutles Musk, et iga vaevuse põhjustavad „elektrisignaalid, mida neuronid saadavad sinu ajju“. Seega „kui neid signaale korrigeerida, saab lahendada kõike alates mälukaotusest … kuni depressioonini“. Hiljem, kõrvalmärkusena, mis oli küll liiga üksikasjalik, et kõlada spontaanselt, ütles ta, et seadet võib „ette kujutada kui Fitbiti oma koljus“.
Praegusel kujul on Link hõbedollari suurune kiip, mis implanteeritakse kolju sisepinnale ja ühendatakse paindlike elektroodniitidega, mis sisaldavad 1024 kanalit ja on ajukoore – aju kõige välimise kihi – peale „tikitud“. Kiip koondab elektroodide kogutud infot aju kohta, tuvastades mustreid, kuulatades elektrilise aktiivsuse puhanguid, nn „aktiivsus-tippe“, mis tekivad neuroni käivitumisel. Kui seade on elavas ajus esineva tipu sobitanud oma kodeeritud mallidega, suudab ta taandada elava aju kakofoonilise „müra“ digitaalseks „signaaliks“, mis on piisavalt väike, et olla edastatav väikese ribalaiusega liidese, näiteks Bluetoothi kaudu.
See võib kõlada muljetavaldavalt, kuid neuromodulatsiooni praeguste standardite järgi on Link pigem midagi tagasihoidlikku. Teadlased on aju närvitippe salvestanud alates 1868. aastast ning ajju viidud elektroode arvutitega ühendanud alates 1951. aastast. Aphex Twini stiilis muusikaliste toonide kaskaadi, mida Musk demonstratsioonil mängitas ja mis kujutasid endast Linki edastatud „reaalajas signaale“, saab lõunapausi jooksul tekitada igaüks, kellel on arvutiprogramm, mis suudab helikõrgusele määrata arvväärtuse. Newcastle’i ülikooli närviliideste professori Andrew Jacksoni sõnul pole 1024 kanalit kuigi muljetavaldav hulk ning asjaolu, et seade suutis ligikaudselt ennustada sea liikumist kõndimise ajal, kordab juba avaldatud tulemusi. Isegi Neuralinki lähiaja põhieesmärkidega võrreldes oli 2013. aastal turule jõudnud neuromodulatsiooniseade NeuroPace juba võimeline aju aktiivsust tajuma ja närvivõrgustikku reaalajas sekkuma, et ära hoida krampe.
Kogu kära käis aga teadusteatri, mitte teaduse ümber. Efektne etendus oli kalibreeritud andma usutavust Muski kaugemale visioonile – ulmelisele muinasjutule, mis kõlab umbes nii: Neuralink hakkab tootma tarbijatele suunatud neuromodulatsiooniseadmeid, mis suudavad reguleerida mis tahes psühholoogilist või neuroloogilist vaevust – või täpsemalt, suurendada aju arvutusvõimekust väidetavasti peatselt saabuva üleinimliku tehisintellekti ohu ees. Seade implanteeritakse täielikult automatiseeritud protseduuriga, mida saab sooritada lõunatunni ajal sama lihtsalt kui LASIK-operatsiooni, ilma et oleks tarvis maksta kirurgi ja anestesioloogi kalli töö eest, nii et hind muutub igaühele taskukohaseks. Süsteem kistakse iga paari aasta tagant ajust välja ja seda uuendatakse, nagu telefoni.
Kiirustades tõstatama ilmseid poliitilisi ja eetilisi küsimusi, mida selline tehnoloogia tekitab, neelas enamik seadme kriitikuid alla eelduse, nagu see võikski teha seda, mida Musk lubab. Kui eelnev kirjeldus kõlab nagu „meelsuskontroll“ või „vaimu enesetapp“, siis sellepärast, et nii see oligi mõeldud kõlama. Musk eelistas küsimuste-vastuste voorus teeseldud häbelikkusega tunnistada, et võib-olla tema püüdlused kõlavad tõesti „nagu mõni „Black Mirrori“ episood“, kui et lasta oma väited seadme toimimise kohta kõrvale heita pelgalt investeeringute meelitamiseks lavastatud haibina.
Kui Neuralinki süsteem pole eriti innovatiivne, pole seda ka tema kujutluslik horisont. Asjaolu, et sellist tehnoloogiat veel ei eksisteeri, viitab pigem äärmuslikele tehnilistele ja regulatiivsetele takistustele kui Muski visiooni ajaloolisele uudsusele; too lansseerimisüritus pole kaugeltki esimene kord, kui alates 1950. aastate keskpaigast – ajast, mil ajuteadlased hakkasid arvutitega töötama – on esitatud mitmesuguseid väiteid inimloomuse ümberkujundamisest aju–arvuti liideste abil.
Elon Muski nurjunud lava-show küberneetiliste sigadega oli kõigest pettumust valmistavam versioon tollest teadusspektaaklist, mille lavastas 1965. aastal Hispaanias Córdobas Yale’i neurofüsioloog José Delgado. See sündmus oli suur uudis ja jõudis The New York Timesi esikaanele: „Pärastlõunane päikesevalgus valgus üle kõrgete puutõkete areenile, kui vapper härg tormas peale relvitule „matadoorile“ – teadlasele, kes polnud varem kunagi võitlushärgadega silmitsi seisnud. Kuid ründava looma sarved ei jõudnudki punase rätiku taga seisva meheni. Hetk enne seda vajutas teadlane dr José Delgado väikese raadiosaatja nupule oma käes ja härg pidurdas järsult ning jäi seisma. Seejärel vajutas teadlane teist nuppu ning härg pöördus kuulekalt paremale ja sörkis minema. Härg allus käsklustele ajus, mida kutsuti esile elektrilise stimulatsiooniga – raadiosignaalidega – teatud ajupiirkondades, kuhu olid eelmisel päeval valutult implanteeritud peened juhtmed.“
The New York Times kirjutas vaimustunult, et see oli „tõenäoliselt kõige silmapaistvam demonstratsioon, mis eales on tehtud loomade käitumise sihipäraseks muutmiseks nende aju kontrollimise teel väljastpoolt“.
Delgado ei olnud mingi marginaalne tegelane ning ta suhtus skeptiliselt lobotoomidesse, keda tollal peavoolu ajuteaduses aktsepteeriti: tema meelest sekkusid nad kohmakalt aju suurejoonelisse arhitektuuri. Sajandi keskpaiga ajuteaduse eesliinil seistes oli ta tõusev täht valdkonnas, mida nimetati neurofüsioloogiaks. Pärast Hispaania kõrgeima ajuteaduspreemia noorimaks laureaadiks saamist õppis ta Yale’is koos kuulsa neurofüsioloogi John Fultoniga ning kindlustas endale peagi õppejõukoha, võites seejärel hulga mainekaid auhindu, sealhulgas Guggenheimi fondilt. 1950. aastail tegeles Delgado elava aju stimuleerimise ja salvestamise meetodite arendamisega, liikudes füsioloogiliste korrelaatide otsimiselt subjektiivsete seisundite – nagu nälg, suguiha, nauding, raev ja motivatsioon – närvihoobade kaardistamisele.
Härja-demonstratsioon oli tema piece de résistance, mis esitles tema „stimotseptorit“ – raadiosageduste abil juhitavat närviimplantaati, mis stimuleerib ajupiirkondi, kuhu see on paigaldatud. Järgnevatel aastatel töötas Delgado selle nimel, et kohandada stimotseptorit inimeste peal kasutamiseks. 1969. aastaks oli ta avaldanud oma esimesed tulemused katsetest inimestega; uurimistööd rahastasid USA õhuvägi, Mereväe Teadusuuringute Büroo (Office of Naval Research) ja Ameerika Ühendriikide Rahvatervise Teenistus.
Seadme põhistruktuur oli märkimisväärselt sarnane Neuralinki implantaadiga, ehkki elektroodide kontaktpunkte oli vähem. Stimotseptor toimis, ühendades kuni neljakümmet ajus eri kohtadesse paigutatud elektroodi raadiosaatja ja -vastuvõtjaga, mis kinnitati patsiendi pea külge. Süvaelektroodidelt saadud signaalid võttis vastu patsiendi peas asuv võimendi, mis omakorda juhtis saatja sagedust, edastades signaalid juhtmevabalt EEG-salvesti ja magnetofoni sisenditesse, mis paiknesid patsiendist kuni saja jala kaugusel. Samal ajal salvestati heliseadmetega patsientide vestlused ja tegevused. Eesmärk oli leida „korrelatsioone aju elektriliste mustrite ja käitumuslike ilmingute vahel“, et anda meedikutele aimu, milline oleks iga patsiendi puhul kõige tõhusam neurosihtmärk psühhokirurgiale. Närvimustreid analüüsis arvuti, et teha kindlaks, milline ajupiirkond korreleerub konkreetse käitumisega.
Mida rohkem ajalehed ja telesaated tema tööd kajastasid – kasutades sageli fotosid ja filmikaadreid, mida levitas tema labori pressiosakond –, seda enam sai avalikkus lugeda artikleid, mis vihjasid, et Delgado arendab „vaimukontrolli“, mis suudab radikaalselt muuta emotsioone ja subjektiivsust. Sellist muljet soosis ta ka ise; talle iseloomulikus kommentaaris märkis Delgado ühes 1959. aasta populaarteaduslikus artiklis, et „loomi ja inimesi võib juhtida nupule vajutamisega nagu roboteid“. 1969. aastal ilmunud raamatus „Physical Control of the Mind: Toward a Psychocivilized Society“ esitas Delgado argumendi, et tuleks üle minna iniminseneeriale, mis asub aju ümber programmeerima. Evolutsioon toimub pidevalt; järgmine samm peab olema see, et inimkond rakendab neurotehnoloogiat enese ümberkujundamiseks oma liigi edendamise nimel, selle asemel et hävitada end tehnoloogiliste õudustega nagu aatomipomm.
Kuigi Delgado psühhotsiviliseeritud ühiskond riimub Muski püüdlusega vältida inimese aegumust, sünkroniseerides aju tehisintellektiga, on teda siiski parem mõista Muski poliitilise pöördpildi, mitte kaksikuna. Vankumatult Franco-vastase liberaalse kasvatusega hispaanlasena kujutas Delgado iniminseneeriat sotsiaaldemokraatliku valitsemise loomuliku jätkuna – mitte olemuselt erinevana Le Corbusier’ ühiskondlikest elamuprojektidest või riiklikest vaktsineerimiskampaaniatest. Seetõttu on arusaadav, et 1970. aastate antipsühhiaatria liikumine, mis valis Delgado oma peavaenlaseks, oli läbi imbunud just nimelt libertaarsetest hoiakutest, mis – nagu ajaloolane Fred Turner on näidanud – panid lõpuks aluse Silicon Valley poliitikale.
Ent see, milles antipsühhiaatria liikumine oma paanikas Delgado suhtes eksis, on iroonilisel kombel just see, millele rõhub nüüd Musk, väites, et vaimukontroll on lõpuks kätte jõudnud. Lihtsalt öeldes on palju lihtsam manipuleerida ajus motoorseid funktsioone kui mõjutada (rääkimata kontrollimisest) mõtteid ja tundeid, ning keha liikumise tehniline valitsemine ei tähenda, et vaimukontroll oleks kohe-kohe käeulatuses.
Delgado härjaspektaakel tugines ühele võtmetrikile. Kuigi ta väitis, et on leidnud looma motivatsiooni ja subjektiivsuse hoovad, oli seletus palju lihtsam: seade oli implanteeritud ajus motoorsuse piirkonda ning see muutis härjal edasi liikumise võimatuks. Aga teater toimis. Avalikkus peteti ära ideega, et juba on silmapiiril vaimukontroll, kuigi tegelikkuses oli implantaat sekkunud ainult füüsilisse liikumisse.
Motoorse kontrolli närvikorrelaate on lihtne tuvastada: piisab ajus sobivas kohas sonkimisest ja elektri andmisest kuni soovitud reaktsiooni ilmnemiseni. Palju keerulisem – kui mitte võimatu – on teha sama sotsiaalselt konstrueeritud tunnetega, nagu „kurbus“ või „trauma“. Seega pole üllatav, et Neuralinki esimesed kavandatud rakendused puudutavad liikumishäireid, näiteks halvatust. Ettevõttele, mida vaevab sisemine kaos ja mis ühe endise töötaja sõnul on räsitud kiirest tööjõu voolavusest ning metsikult kõikuvatest strateegiamuutustest, on keskendumine liikumishäiretele halastavalt lihtne sihtmärk – pealegi selline, milleni on juba jõudnud mitu teist uurimisrühma.
Mis puutub võimalusse, et Neuralink suudaks teha hüppe motoorsetest psühholoogiliste rakendusteni, siis siin seisab tee peal ees tehniliste ja regulatiivsete takistuste rägastik. Esiteks suudaks kasutatav robotkirurg tikkida õhukesi ja paindlikke elektroodkiude ainult aju pinnale, mis kontrollib peamiselt füüsilisi aistinguid ja motoorikat; tal puudub võimekus implanteerida neid ajukoorealustesse süvastruktuuridesse. Kuna subjektiivsed ja emotsionaalsed kogemused hõlmavad aju süvastruktuure, ei ole tõenäoline, et emotsioone või vaimuhaigusi saaks mõjutada üksnes ajukoore kaudu.
Alik Widge, tippteadlane, kes tegeleb psühhiaatriliste häirete ajusimulatsiooniga, ütleb, et igasugune katse kasutada robotkirurgi elektroodide viimiseks sügavamale kui ajukoor seisab silmitsi kahe suure insenertehnilise probleemiga. Esiteks tuleb leida viis, kuidas viia Neuralinki seadmes kasutatavad õrnad ja liikuvad elektroodid süvaajju. Lisaks tugineb robot veresoontest hoidumiseks masinnägemisele ning üksainus viga võib olla surmav. Mõte, et ajuimplantaadi operatsioon võiks lähitulevikus olla täielikult automatiseeritud, on Widge’i sõnul fantaasia: „Elektroodide paigaldamine on lihtne seni, kui kõik läheb õigesti, aga te ei taha näha, milline näeb see välja siis, kui miski läheb valesti. Kas seda saaks lasta teha mõnes kaubanduskeskuse putkas mehel, kellel on bakalaureusekraad ja kahenädalane koolitus? Võib-olla, kui tehnoloogia on piisavalt küps. Aga kui sa oled üks esimesest kümnest tuhandest, kes sellise implantaadi endale ajju saab, siis sa tahad, et käepärast oleks ajukirurg.“
Neurokirurg David Darrow, kes on viimasel kümnendil töötanud neuromodulatsioonisüsteemidega, on täielikult automatiseeritud süvaajukirurgia väljavaate suhtes veelgi skeptilisem: „Selleks pole absoluutselt mingit võimalust. Seda ei hakka kunagi tegema keegi muu kui kõrge kvalifikatsiooniga kirurgid, mis tekitab ilmselge pudelikaela, kui tahta muuta see millekski LASIK-protseduuri laadseks.“ Kui kasvõi üks juhtum läheb viltu, võib seade sattuda samasugusesse regulatiivsesse põrgusse, mis peatas geeniteraapia terveks kümnendiks pärast ühe kaheksateistkümneaastase noormehe surma kliinilistes katsetes.
Nende hirmuäratavate logistiliste takistuste taga kaugemal seisab üks tõsisem epistemoloogiline probleem. Ei ole olemas ühtset bioloogilist alust, mis vastaks sellistele mõistetele nagu „depressioon“, „kurbus“, „viha“ või „rõõm“. Need mõisted on loodud keele ja poliitika abil; need ei ole inimestele – või mis tähtsamgi, kehadele – universaalselt ühised. Widge’i sõnul: „Isegi kui Neuralink oleks homme implanteerimiseks valmis, ei saaks me seda psühhiaatriliste haiguste raviks ikkagi kasutada – sest teadus pole veel sealmaal, et teada, mida sellega peale hakata.“ Probleemi illustreerib hästi sügava ajustimulatsiooni (Deep Brain Stimulation), neuromodulatsiooni praeguse kullastandardi kasutamise heitlik ajalugu raske depressiooni ravis. „Sõna depressioon on neuroloogilisest vaatepunktist peaaegu kasutu,“ selgitab Widge. „See ei määratle ühtainsat bioloogilist entiteeti.“ Sügav varieeruvus selles, mis depressioon üldse on, seletab, miks mõned patsiendid ravile reageerivad, samal ajal kui teised ei koge mingit muutust. Suur kliiniline uuring, mille eesmärk oli saada FDA heakskiit sügava ajustimulatsiooni kasutamiseks depressiooni ravis, peatati 2013. aastal, kuna tulemused polnud piisavalt paljulubavad. Pärast seda ebaõnnestunud katset on tähtsamad neuromodulatsiooniseadmete tootjad loobunud meeleoluhäirete uurimisest ja koondanud oma investeeringud liikumishäirete turvalisemasse valdkonda.
Arvestades Zenoni paradoksi meenutavat teekonda uurimistööst kommertsrakendusteni, tekib küsimus, miks Elon Musk kallab raha investeerimisruumi, mida määratleb ebakindlus. Mida ta võidab sellega, et panustab üle 100 miljoni dollari neist 158 miljonist, mille ettevõte on kogunud?
Viimase kümnendi jooksul on mitmed iduettevõtted, mis paiknevad tehnoloogia ja „reaalteenuse“ ristumiskohas – mõelgem Uberile või DoorDashile –, saanud riskikapitalistidelt rahavalanguid, kuigi nende investeeringud pole kunagi kasumit tootnud. Mõned kommenteerijad on oletanud, et Uber ja teised taolised teevad riskantse panuse automatiseerimisele, toites oma ettevõtteid investeerimiskapitaliga, kuni inimtööjõule tuginev konkurents hääbub. Teised aga on väitnud, et nende ärimudel juba toimib: kapitalistide tegelik siht pole mitte vahetu rahaline kasum, vaid platvormide ja seadmete abil kogutavad andmed. Mõned autorid väidavadki seetõttu, et andmemajandust tuleks mõista kui kapitalismi uut varianti, kus andmed ei ole enam kaup, vaid kapital – see tähendab midagi, mida kapitalistid tahavad omada, sest see loob ekspluateerivate suhete kaudu väärtust.
Neuralinki prototüübi märkimisväärne tunnus on see, et selle elektroodid sobivad praegu paremini ajutegevuse „pealtkuulamiseks“ kui närviaktiivsuse stimuleerimiseks. See on loogiline, arvestades, et seadme peamine kasutusala lähiajal on halvatus – tegu on rakendusega, mis püüab arvutite abil sulgeda lõhet aju sensoorse ja motoorse piirkonna aktiivsuse ning proteeside vahel. Kuid see on ka täpselt see, mida oodata ettevõttelt, mida üks endine töötaja on kirjeldanud kui üritust olla ühtaegu „tehnoloogiaettevõte ja meditsiiniseadmete firma“. Tehnoloogiaettevõttena ei pea selle meditsiiniseadmete haru teenima kasumit ega isegi olema laialdases kasutuses, et toota andmeid närvitegevuse kohta, mis kuuluksid seaduslikult Neuralinkile.
Reaalajas informatsioon närvitegevuse kohta on praegu üks raskemini hangitavaid andmeliike: kõigil on telefon, kuid väga vähestel on neuroimplantaadid. Seepärast käsitlevad teadlased sügava ajustimulatsiooni implantaatidega patsiente kui väärtuslikku ressurssi; nood osalevad sageli samaaegselt mitme uurimisrühma katsetes, kus seadme abil kogutud ajuandmeid üritatakse siduda käitumisandmetega. Erinevaid andmeliike – näiteks sinu telefoni kogutavat informatsiooni ja ajukoore aktiivsust – kombineerides muutuvad mõlemad hulgad tähenduslikumaks. Neist saab kasulikum tööriist käitumise ennustamiseks ja suunamiseks.
Kuigi pole vahetult selge, millised ärimudelid närviandmete kapitaliseerimiseks esile kerkivad, pakub umbkaudset vastust Rune Labs – tehnoloogiaettevõte, mille asutas üks Alphabeti bioteadusliku haru Verily Life Sciences vilistlane. Enamik meditsiiniseadmete tootjaid on vana majanduse hiiglased, kel puuduvad ressursid oma seadmete genereeritavate tohutute andmemahtude kureerimiseks. Sama kehtib ülikooliteadlaste kohta, kelle uurimisgrantide eelarved ei võimalda harilikult osta või ehitada arvutusvahendeid, mis suudaksid suuri käitumuslike ja närviandmete hulki omavahel korreleerida. Siin astubki mängu Rune Labs, pakkudes seadmetootjatele ja teadlastele tehingut: andke meile ligipääs oma närviimplantaatidega genereeritud andmetele ning te saate vastu ligipääsu tipptasemel andmesalvestustele ja -arvutustele.
Omalt poolt on Rune Labs arendanud mitmesuguseid telefoniäppe, et koguda andmeid meeleolude kohta, millest inimesed ise raporteerivad. (Sarnane uurimistöö käib „digipsühhiaatrias“, kus arendatakse rakendusi, mis koguvad andmeid kõige kohta alates hääle modulatsioonist kuni kehalise aktiivsuseni ning mida saab seejärel siduda informatsiooniga ajuaktiivsusest, mida on saadud närviseadmete abil.) Ainus piirang Rune’i õigusele närviseadmete andmeid kasutada on kohustus hoida patsientide anonüümsust. Üha enam näib see olevat ärimudel, mis hakkab määratlema närviimplantaate. Nagu märgib Alik Widge: „Mõte, et sinu andmed on toode, on ajuimplantaatide puhul juba kohal. NeuroPace on juba öelnud, et nad liiguvad implantaadiettevõttest pigem ajuandmete ettevõtteks.“
Kõigist pöörastest spekulatsioonidest, mida Elon Musk Neuralinki lansseerimisel esitas, oli kõige täpsem ennustus tema lause, et see seade on „umbes nagu telefon, mis läheb sinu ajju“. „Umbes nagu“, tõepoolest: Neuralink on telefoniga sarnane selles mõttes, et ta on järjekordne masin andmete genereerimiseks. Kuigi seade ei kujuta endast suurt läbimurret aju–masina liidestes ning selle rakendused väljaspool liikumishäireid jäävad parimal juhul aastakümnete taha, pakub Neuralink siiski juba võimalust koguda ajuandmeid ning siduda need andmetega meie valikute ja käitumise kohta, mida niikuinii kogu aeg kogutakse. Seda seadet oleks kõige parem mõista mitte minevikust lahkulöömisena, vaid meie igapäevaelu juba määratlevate järelevalve- ja andmekogumisvormide intensiivistamisena.
Tehnoloogiakriitika ei tohiks jääda uskuma ülespuhutud fantaasiaid, mida müüvad tegelased nagu Elon Musk; vaimukontroll ei ole rohkem käeulatuses kui ükskõik milline unistus meie futuristlikust minevikust – olgu selleks lendavad autod või sotsialism. Muret peaks tekitama hoopis miski palju rohkem pettumust valmistav: et tulevik hakkab välja nägema selline nagu olevik, ainult et võimendatud. Selles mõttes on Muskil õigus: tulevik on juba kohal.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Danielle Carr, Shit for Brains. The Baffler, 29. september 2020; https://thebaffler.com/latest/shit-for-brains-carr
