Tead, sa sööd mul hinge seest. Mis värk sul nende silmadega on? Ja üldse, miks ei uuri sa seda asja Madrelt või Papílt. Ega nendega kerge ole, nõus. Pole minulgi olnud. Muide ajast, kui ma väike olin, muud ma eriti ei mäletagi, kui et Madre tõstab käed puusa ja krooksatab nagu konn: suu kinni, Paquito! Aga tead, kuidas ta Papíga tegi? Papí puhul ei vaevunud ta suud avamagi. Ta lihtsalt keeras nõksa oma pead, ei vaadanud kunagi otse, ühesõnaga kõõritas veidi ja siis tegi sellise vaevutajutava jõnksatuse lõuaga. Ning Papíl oli kui toitejuhe välja tõmmatud vähemalt tunniks. Santa Maria, juba ma lobisengi. Olgu siis peale, istu, õeke, ma räägin sulle su silmadest.
Võisin olla kuuene, igatahes koolis veel ei käinud. Selline tüüpiline suvi, mis haarab mitmeks kuuks kogu linnakese oma kuuma embusse ja enne sügise lõppu lahti ei lase. Kui, siis vaid mõneks tunniks öösel, sedagi vaid juhul, kui mägedest laskub linna kohale see hädine briis, mida mõned nii uhkelt tuuleks kutsuvad. Papí lahkub kohe pärast hommikusööki kontorisse. Annab Madrele kohmaka põsemusu, mille see tõrksalt vastu võtab, ja kaob, kaabu peas, portfell käes. Nüüd algab see osa päevast, kus mina olen Madre ainuke sihtmärk. Niipea kui uks Papí selja taga on sulgunud, ajab ta käed puusa ja piidleb mind, väikest nurjatut, pilguga, millesse on sisse kirjutatud tubli annus avansilist hukkamõistu. Kuuene või mitte, pilku ma ära ei pööra. Ma tahan kassipoega. See on kõik, mida ma ütlen. Vait, Paquito! kõlab vastuseks.
Siis äkki seisab Madre minu ees, must kleit seljas, huuled värvitud, ja lükkab mind ukse poole. Trepikojas löövad näkku lõhnad, mis pärinevad meie casa erinevatest eluetappidest. Tahaksin sammu aeglustades seda ajalugu kinnisilmi sisse hingata, kuid Madre sikutab mind käest. All ukse kõrval pingikesel, otse apelsinipuu säbrulises varjus, on oma igapäevase koha sisse võtnud naabriproua. Ta on vana ja ülekaaluline ja kui ta naeratuseks suu avab, siis tekib tahtmine kuhugi mujale vaadata. Aga ma ei saa. Sest tema süles vedeleb suur laisk siiami kass. Ja niipea kui mu suust on välja lennanud „Buenos dias, señora!“, avab too kõuts oma sinised silmad, justkui arvates, et tervitan teda.
Me käime turul, veel mõnes äris. Kogu linn lõhnab tolmu ja riknenud puuviljade järele. Omavahel me peaaegu ei räägi. Tajun, et Madret valdab jumal teab kust pärit pinge, mingi süvenev rahulolematus mitte ainult teiste, vaid ka iseendaga, üldse kõige sellega, kuidas asjad maailmas on. Kui ta kellegagi mõne sõna vahetab, ei naerata ta kunagi, pühib aga taskurätiga otsaesist ja kaela ning pööritab vastikustundest silmi, nagu oleks kogemata sõnnikusse astunud. Sageli me peatume mõnes varjulises kohas, et ta saaks korraks istuda ja hinge tõmmata. Mina aga vaatan teda, mitte otse, vaid silmanurgast, ja mõtlen, et kõigil teistel on noored emad, aga minul millegipärast mitte. No ja ega Papígi parem pole. See, kuidas ta pükse kannab… Dios mio!
Tagasi kodus, hakkab Madre tolmu võtma. Sellise põhjaliku ja täpse teatraalsusega, nagu esineks Guinessi rekordite žüriile. Kastab kõik oma taimed, rihib paika tikitud linikud kummutitel, kappidel, telekal, tugitooli käepidemetel. Käib lapiga üle kõik oma vaasid. Siis heidab mulle, kes ma nurgas seistes seda kõike pealt vaatan, pilgu, milles ma esimest ja viimast korda tunnen ära leebuse. Ja peaaegu naeratades ütleb mulle nii. Näed ju ise, Paquito, sinu kassile pole siin lihtsalt ruumi.
Õhtul pärast sööki, kui Madre on nõud koristanud, sätib ta end rõdule ja süütab sigareti. Toetudes küünarnukkidega piirdele, vahib ta vaikides alla. Läbi lahtise rõduukse kuulen unise linna sumbuvaid hääli. Kusagil korsatab eesel, kusagil kiirendab mootorratas. Apelsinipuu magus lõhn imbub sihikindlalt elutuppa, kus tal tuleb rinda pista Madre toalilledega. Õige pea astub rõdule ka Papí, süütab enda oma, ning kui on esimese suitsupahvaka välja puhunud, asetab harjumuspärase liigutusega käe Madre puusale. Nii kaugele, kui minu mäluke küündib, on Papí seda alati teinud, aga sel õhtul Madre võpatab ning lükkab Papí käe järsult minema. Vastu ööd, juba voodis, kuulen, kuidas Madre Papíle magamistoas midagi käratab. Basta! Sellele järgneb madin, mida saadab tugev mitmehäälne ähkimine, nagu leiaks nende magamistoas aset Kreeka-Rooma maadluse finaalmatš. Tõusen voodist ja liigun vargsi lähemale. No! karjatab Madre, ja kõlab hele laks. Aga kuidas ma siis… mul on ju vajadused… Need on Papí sõnad. Sellised hädised, aga ka omal moel nõudlikud. Ma ei tea, vastab Madre. Mine osta raha eest.
Keset ööd hiilin ma pissile. Mulle meeldib kuulata, kuidas meie casa tasakesi nagiseb, nagu söandaks ta nüüd, pimedas ja salaja, oma vanu liigeseid veidike liigutada. Päeval on ta vait kui sukk, aga öösel, palun väga. Kui Madre valvas silm on uinunud, koguvad isegi elutud asjad pisut julgust. Elutoas, kõrgel nikerdustega postamendil seisab Madre kõige hinnalisem vaas. Hiina vaas, nagu ta seda uhkusega nimetab. Ma võtan selle kätte. Joder! See on kuradi raske. Seisan kuuvalguses ning mõtlen, et kui ma vaasil kukkuda lasen, kas siis tekib mu kassipojale siin majas natuke ruumi. Mis sa siin teed? See on Papí. Alussärgis ja alukates, vahib mind kui kummitust. Teen, vaas käes, ühe küki. Tahan saada tugevaks nagu sina, Papí. Ta vangutab pead. Keri voodisse, Paco!
Uuest päevast alates pole põsemusid enam lubatud. Pärast õhtusööki seisavad Madre ja Papí rõdul, üks ühes, teine teises nurgas, nagu kaks miniatuurset tossumasinat. Näen toast, kuidas nende vahele maandub linnuke. Ka Papí märkab seda, jälgib huviga, puhudes suitsu üle õla teises suunas. Suled puhtaks sapsutanud, sirtsutab linnuke otsekui hüvastijätuks väikse valge laigukese ja lendab minema. Hiljem, kui katsetan veel kord kassipoja-jutuga, äigab Madre mulle käeseljaga vastu vahtimist. Seejärel karjatab: Mierda! Sest otse mu silme all märgub kogu ta keha, justkui oleks kusagil tema sisemuses plahvatanud higipomm. Madre põgeneb riideid jooksu pealt seljast sikutades magamistuppa. Järgnen talle ja piidlen teda paokile jäetud ukseavast. Jälgin teda huviga, hirmuga, isegi kaastundega. Papí tuleb mu kõrvale, katsub mu musklit.
On mingi pühapäev. Madre kasib mind põhjalikult nagu üht oma hinnalistest vaasidest, kammib mu juukseid nii valusalt, et ma ei julge pärast peeglissegi vaadata. Meie pere läheb kirikusse. See on piinarikas sündmus. Valges hõlstis padre jutust ei mõika ma mõhkugi, aga kui tahan midagi küsida, saan vastu kukalt. Pärast topib seesama padre meile kõigile küpsise suhu, lausudes iga küpsise peale Corpus Christi. Näen, et tal on küünealused mustad. Iga kord, kui kirikust minema saan, tunnen suurt kergendust. Seal haiseb kirstu järele. Kui ma vaatan kõiki neid ristil kustuvaid Jeesuseid, saan aru, see pole elavate, vaid surnute katedraal, kõlagu need kellad kui uhkelt tahes. Hiljem kodus istuvad Madre ja Papí kumbki oma tugitoolis. Madre lehvitab närviliselt lehvikuga, Papí uurib uhiuut linnuraamatut. Mina seisan nurgas ja treenin mulle ostetud hantliga biitsepsit. Siis tõuseb Madre püsti ja annab meile kummalegi otsa vaatamata teada oma otsusest. Ma panen püsti oma äri.
Esimesest päevast alates tunnistab ärinaiseks muutunud Madre ainult edu. Tema churro’d, mida ta müüb otse kiriku kõrval ümmarguse aknaga kioskist, lähevad kui soojad saiad. Sortiment on kitsas, kuid täpselt rihitud. Suur ports šokolaadikastmega, suur ports kondenspiimaga, väike ports šokolaadikastmega, väike ports kondenspiimaga. Mina seisan tema kõrval ja jälgin vaikides mängu. Õpin. Kes teab, ehk kasvab minustki kord suur ärinina, kelle taskutes pungitavad peseetade kopsakad pakid. Kui õhtul koju jõuame, laob Madre rahasaagi söögilauale nagu kalamees. Papí ei usu oma silmi. Võtab kuivanud churro, mis asendab õhtusööki, ja kaob pead vangutades rõdule.
Tasapisi hakkavad meie kodus ilmnema muutused. Need on füüsilist laadi. Diivani käetoelt libiseb maha linik ja jääb põrandale vedelema tervelt kaheks päevaks, enne kui Papí selle üles korjab. Vajub longu ja kuivab esimene toataim. Papí kaebab kõhukinnisuse üle. Vaatab keerdunud churro’t õhtusöögitaldrikul ühtaegu nii jälestuse kui kadedusega. Liialt meenutab churro kuju talle ideaalset väljaheidet, mida ta ammu enam kogenud pole. Selline paradoks. Läbi une kuulen magamistoast valjuhäälset sõnelust. Olgu! Olgu! Ma palkan kodu-abilise, minul pole aega sulle vaaritada, räuskab Madre ja tuigerdab keset ööd duši alla.
Mõned päevad hiljem kõlab uksekell ja tuppa astub noor naine. Saan kohe aru, et tegu on välismaalasega. Ta on pikk, pikem kui Madre, pikem kui Papí. Heledajuukseline, nahk päikesest pruuniks kõrbenud, silmad sellised kauged ja helesinised. Hispaania keelt räägib imelikult, justkui loeks õpikust maha. Ta nimi on Eva ja nagu selgub, tuleb ta kusagilt Estooniast, mis peab vististi asuma kui mitte teisel pool maakera, siis vähemalt põhjapooluse lähistel. Madre laseb tal prooviks muna praadida, seistes samal ajal tema selja taga. Seejärel toimub proovitriikimine, mille käigus saavad Papí alukad lausa viigid sisse. Madre jääb rahule.
Meie elu muutub. See küll ei vaju päris endistesse rööbastesse, aga vähemalt valitseb majas taas kord. Lilled löövad tänulikult õide, linikud on oma kohtadele sätitud geomeetrilise täpsusega, vaasid läigivad suursuguselt. Ning Papí väljub kemmergust kerget vilet lastes. Estoonlase toidud on ebaharilikud, kuid täiesti söödavad. Peale õhtusööki ei tunne ma oma Madret äragi. Ühtäkki on ta lahkus ise, paludes Eva meiega kohvi jooma. Suveõhtu paks õhk vajub raskelt meie kõigi peale. Eva kaela mööda liugleb higipisar aeglaselt otse ta rindade vahele. Papíd tabab köhahoog, mina hakkan itsitama, Madre virutab mulle laua alt jalaga. Sinikas püsib terve nädala.
Kui meie uus süsteem on paika loksunud, palun ma ühel päeval Madrelt luba koju jääda. Toon põhjenduseks fritüürõli lõhna, mis ajab mu südame pahaks ning langetab söögiisu ohtlikult madalale tasemele. Madre kägistab mind pika pilguga, aga nõustub siiski. Eks minagi olen teda üksjagu ära tüüdanud. Muudkui istun kioskinurgas, tõstan hantlit ja kui väga igav hakkab, lasen kuuldavale vaikse „mjäu“. Vait, Paquito, mul on klient!
Istun elutoa diivanil. Kui Eva märja lapiga läheneb, tõstan koostööaltilt jalgu. Jälgin teda töötamas. Ta on nii suur, liiga suur selle asju täis korteri jaoks, ometi temale Madre leidis ruumi, aga minu kassipojale mitte. Vaatan ta nõtkelt liikuvaid lihaseid, mis pärlendavad õhukesest higikihist, ja tunnistan, kuigi vastumeelselt, et seda on ilus vaadata. Ta kannab kaht kleiti, ühel päeval sinist, teisel kollast. Mõlemad lõppevad pooles reies, nii et vastu valgust sätendavad tema peaaegu läbipaistvad jalakarvad. Siis aga müksab ta puusaga kogemata postamenti Hiina vaasiga, see lööb kõikuma ja on juba peaaegu kukkumas, aga Eva püüab selle viimasel hetkel kinni. Ta tardub kummalises poosis, sellises poolkükis, vaas käes, justkui poseeriks antiiki jäljendavale skulptorile. Siis meie pilgud kohtuvad, ta naeratab mulle. Mõtlen, kas vastata omakorda naeratusega, kuid sunnin end tõsiseks. Tõusen diivanilt, panen hantli käest ja lahkun toast. All casa ukse ees pingil konutab naabriproua, tema kõrval ta hiiglaslik kassivolask, surnud lind hambus. See on põldtsiitsitaja, näitab naaber linnu suunas. Su Papí tunneb linde. Linnul on kaunis kollane kurgualune. Ühes silmanurgas sätendab tume verepiisk. Nagu Jeesusel altarimaalil.
Öösel tõstan ma Hiina vaasi postamendilt ja kleebin selle ühe jala alla tükikese pappi. Nihutan pisut kõikuva postamendi rohkem toa keskele ja asetan vaasi tagasi oma kohale ootama oma saatust. Kui voodis uuesti uinun, näen unes end silitamas kassipoega, kelle hambus rabeleb kotkas.
Järgmisel päeval lubab Madre mul taas koju jääda. Ta on nii elevil uuest tootest, mille on just välja mõelnud, et mina oma hädise hantliga tema võidukaare alla enam ei mahu. Topelt churros grand deluxe kõikide kastmetega. Isegi püha padre astub mitu korda päevas läbi. Aga kodus istun ma diivanil ja ootan, millal Eva lapiga elutuppa jõuab. Rõduuks on avatud, kardin liigub loiult, põrandaküürimise helid lähenevad koridorist rütmilise järjekindlusega, mu pulss kiireneb. Siis ilmub ta kollane kleit. Mulle meenub põldtsiitsitaja kõutsi lõugade vahel. Ta on heas tujus, tänab mind, kui jalgu tõstan, keerab mulle selja, liigub õiges suunas, mu pilk hüpleb, kord ta säärtel, siis jälle puusadel, mis panevad õhukese kleidisaba värelema kui puulehed öises briisis. Ta liigub väikeste sammudega, lapp harja otsas joonistab põrandale täiuslikke kaheksaid, soe, soojem, veel soojem… Ja siis ma kräunatan, nii valjult kui võimalik, täiest kõrist. Tema põhjamaine puus müksab postamenti ja enne veel, kui ta millestki aru saab, seisab ta keset killuhunnikut.
Õhtul istume Madre, Papí ja mina söögilauas, Eva seisab meist eemal, talle istet ei pakuta. Madre vaatab tühja postamenti ja justkui mõtleb midagi. Siis vaatab ta Papíd, kes taldrikul hakklihakastmes sonkides on unustanud oma pilgu estoonlase kleidile, seejärel vaatab mind. Karjumised on karjutud. Madre pühib otsaesist. Kas sa tead, Evita, palju see vaas maksis? Silmi põrandalt tõstmata vangutab Eva pead. Madre nimetab summa, mille peale Papí üllatusest vilet laseb, samal ajal kui Evat läbib kramp. Koduabilise palgast tuleks sul seda sada aastat maksta. Madre surub käed kokku, just nagu palveks. Ta mõtleb pingsalt, seda on lausa tunda. Siis korraga hakkavad kirikukellad täistundi lööma. Kui kellad vaikivad, on Madrel otsus valmis. Tule minuga kööki. Madre ees, Eva tema järel, lahkuvad naised toast. Vaatame Papíga teineteisele otsa. Ma tahan endale kassipoega. Papí sasib sõbralikult mu juukseid. Kes ei tahaks, Paco. Varsti naasevad Madre ja Eva elutuppa. Märkan, et Eva huuled on värvitud. Madre istub tagasi oma kohale, jäädes Evale otsa vaatama, natukese aja pärast teeb ta oma firmajõnksatuse lõuaga. Märguandele alludes hingab Eva sügavasti välja, astub Papí juurde, võtab tolle käest ja veab ta enda järel magamistuppa.
Madre on võtnud oma nahkmärkmiku ja kirjutab sinna mingeid numbreid. Jääb korraks aknast välja vahtima, siis ärkab justkui unest, märkab mind ja käsib mul oma tuppa minna.
Meie ellu sigineb uus rütm. Peale õhtusööki koristab Evita laua, peseb köögis nõud. Kui ta elutuppa naaseb, on tal huuled alati värvitud. Papí juba ootab, näos juhm õhetus, seljas puhas alussärk, seistes magamistoa uksel. Kui uks Papí ja Evita järel sulgub, lülitab Madre sisse televiisori, keerab heli tavapärasest valjemaks ja käsib minul oma tuppa kobida. Mõnikord jätab Madre teleka mängima ja läheb ise rõdule suitsetama. Mina hiilin siis tasakesi tagasi ja surun silma magamistoa ukse lukuaugule. Aga ma näen ainult jalgu. Evita suured päevitunud sääred kõlguvad õhus nagu kaks puuoksa tormituules, nende all Papí tumedate karvadega lumivalged jalad. Kaks numbrit väiksemad kui estoonlasel.
Nii me elame. Päeval töö, õhtul grand deluxe. Leheküljed Madre märkmikus täituvad maagiliste numbritega. Õhtul enne magama heitmist tõmbavad Madre ja Papí rõdul koos suitsu. Turvalist distantsi hoides, sõnatult, järjekordne edukas päev seljataga, vajadused rahuldatud. Kuni ühel päeval variseb kõik kokku. Mina ei tea, mis on juhtunud, aga Evitat enam ei ole ega tule. Madre lajatab Papíle lahtise käega vastu vahtimist. Mitu korda. Siis võtab ja virutab puruks esimese ettejuhtuva vaasi. Mina vaatan seda kõike pealt hirmunud teadmatuses, kuid küsida midagi ei tihka. Järgmisel hommikul näen, kuidas Madre, enne kui oma ärimaailma suundub, võtab diivanilt kõige õhema padja ja seob endale kõhu peale.
Kuu aja pärast suurema. Mõne kuu pärast juba päris suure, nii et see vaid läbi häda kleidi alla ära mahub.
Ühel päeval riietab Madre end musta, värvib huuled ja me suundume kahekesi kirikusse. Papíd kaasa ei võeta. Enne kirikut astume läbi Madre kioskist, kus ta lülitab sisse aparaadi ja laseb sellest välja pikima churro, mida minu silmad näinud, kattes selle ohtralt kõikide kastmetega. Me siseneme kirikusse hardal sammul nagu kaks kohmetut patust. Minu käes maailma suurim churro-ports, Madre kõhul maailma suurim padi. Padre tervitab meid kahtlustaval ilmel. Tänab churro eest, mille talle ulatan. Paludes minul saalis istet võtta, juhatab Madre eemale pihitooli. Ma istun ihuüksi ses suures rõhuvas saalis. Minu ümber seintel verest tühjaks tilkuvad Jeesused. Kirstuhais. Õues on liiga palav, sees on liiga jahe. Kusagil peab olema jumal, kes näeb kõike, teab kõike, tegemata välja temperatuurist, mis inimesele on alati ebamugav, kui välja arvata öine briis, mis annab endast aimu vaid tühiseks hetkeks, just nii pikaks, et liputada meie ees õnne võimalikkusega. Ma surun käed palveks kokku ja sosistan. Anna mulle andeks see postament ja see kräunatus. Ja palun ära karista Evitat. Saada talle natuke päikest sinna lumeväljade kohale. Ta pole milleski süüdi. Ning just sel hetkel, kui mulle tundub, et saan jumalaga kaubale, astub, ei, lausa kukub pihikambrist välja püha padre ise. Lüües kambri ukse tagantselja pauguga kinni, tuigerdab ta altari poole, ise iga hetk kokku varisemas. Ja siis ta langebki, kukub kokku nagu lihakeha, kellelt on võetud usk jumaliku hinge olemasolusse, tõstab rusika võlvi poole ning karjatab üle kogu katedraali: Puta Madre! Ma ei suuda hingata. Kui padre sõnade kaja vaibub, kuulen Madre lohutut nuttu pihikambri vangistuses.
Siis heliseb ühel hommikul uksekell. Siseneb Evita, keda me pole mitu kuud näinud, ja tõstab lauale punutud korvi. Läheneme kõik kolm sellele ettevaatlikult. Madre paotab roosakat riiet. Selle alt paljastub väike magav beebi. See on teie chica, loodan, et oleme nüüd tasa, ütleb Evita. Rohkem ei lisa ta midagi. Heidab Papíle lühikese ebaleva pilgu ja lahkub. Ilmselt tagasi sinna Arktikasse, kust ta pärit on. Madre, kes on jõudnud juba padja enda kõhule siduda, seob selle tagasi lahti ja asetab diivanile. Kui ta uuesti korvi juurde astub, avab beebi silmad. Need on sinised-sinised, täpselt nagu kosmosesse avatud pilvitu taevas põhjapooluse kohal. See oled sina, mu õeke.
