Riste Sofie Käär. APS! Tallinn: Puänt, 2025. 84 lk. 13.99 €.
„APS!“ on Riste Sofie Kääri kolmas luulekogu, kuigi justkui esimene ametlik – selline, mida saab osta poest ja mida arvustatakse kirjandusajakirjades. Väliselt tundub, et formaalset piiri Riste loomingu ühe või teise osa vahele on raske tõmmata ning ta jagab seda luuletusteks, lauludeks, teatrietendusteks ja lühijuttudeks pelgalt selleks, et vahepeal töölauda puhtamaks saada ja uutele mõtetele ruumi teha. Ei mingit aastate kaupa suure monumentaalteose otsas nokitsemist, lihtsalt piu-piu-piu kuulipildujast uue loomingu maailma tulistamine, vahet pole, mis vormis. Ausalt öeldes tundub selle raamatu arvustaminegi mitu kuud pärast ilmumist juba mõttetu, tundub, et autor on ise ammu edasi liikunud. Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! Aps! Erinevuse kadestusväärse loomeplahvatuse ja grafomaania vahel määrab vaid see, kas looming on hea (mis on paramatult abstraktne, kvantifitseerimatu ja kvalifitseerimatu mõiste) ning kas autoris on SEDA.
Eesti kultuuriväli on tänaseks vaieldamatult (ja korrektselt) otsustanud, et Kääril on SEE olemas. Ning kui selline hinnang, ükskõik kui õigustatult antuna, kujuneb konsensuseks, on oht oreooli tekkeks. Eriti siis, kui autor on vaid 22-aastane. Mõned kirjanikud (kuigi Kääri kui ka muusiku ja teatritegija jaoks on see nimetus ehk piiravalt kitsas) kirjutavad ja avaldavad väsimatult, kuid neile laekuvaks suurimaks rahvapoolseks tunnustuseks on külastada igal emakeelepäeval erinevat pooltühja maaraamatukogusaali. Käärist aga on napi aasta jooksul kujunenud keegi, kes on oodatud telesaadetesse ja Ööülikooli. Tõusev täht, keda vanemad inimesed peavad tõestuseks, et noored ei olegi hukas, et nende maailm pole ainult TikTok ja Triibupasta, vaid ka Viivi Luik ja Arvo Valton. Ohtlik positsioon, kuhu sattuda.
Kogu eelkirjeldatu muudab keeruliseks teosest rääkimise ilma kirjaniku enda isikumüüti kinni jäämata. Oluline polegi, kas ta on selle müüdi ise teadlikult loonud või on see poolkogemata teiste taju põhjal konstrueeritud. Isegi kogenud arvustaja Sveta Grigorjeva jõuab oma arvustuses pidevalt tagasi selleni, et Käär tundub normaalne inimene, kelle puhul meeldivad talle lisaks loomingule nii tema välimus kui ka teod.[1] Võib-olla ongi Käär toime panemas omamoodi Gesamtkunstwerk’i, totaalset kunstiteost, elades oma elu vähemalt väljastpoolt vaadates ilma vähimagi kompromissita täielikult loomingule ja enda visioonile pühendudes. Maailmas, kus mitmed teised kirkad pead pühenduvad iseenda põhimõtetele truuks jäämise asemel shareholder value loomisele ja enda harimisele selle osas, kuidas eri AI rakendused aitavad tõsta produktiivsust, on tegu omamoodi radikaalsusega. Miks ei peakski üks normaalne inimene olema Riste fangirl? Maailm, ole palun selline koht, kus Riste-sugused inimesed ei peaks kunagi LinkedIni kontot tegema. Iga kord, kui saan seal sõbrakutse mõnelt inimeselt, keda seni peamiselt loomingu kaudu tundsin, panen idealismi hauale mõttelise küünla.
Ja ikkagi ei ole ka mina sõnagi kirjutanud peamisest – raamatust endast. Võib-olla on asi selles, et „APS!“ on omamoodi manifest, juba formaadilt sobilikult väike raamat, mida kanda rinnataskus ja loota, et see aitab nagu taskupiibel püüda kinni kuulid, mida vastane su rindu tulistab. Tähtis pole ainult see, mis on raamatu sees, vaid see, mida ta sümboliseerib – vastupanu. Aga nagu piibli puhulgi, ei ole tegu raamatuga, mida peaks ühe õhtuga läbi lugema. Sest kuigi „APS!“ on formaadilt väike, on seal 50 luuletust, ja mitte sellist, mida saaks mõnda Instagrami-laadsesse nelinurka suruda, vaid sellist, mida sobiks näiteks kirjandusõhtul autori enda esituses kuulata, sest nad kerivad ja kerivad ning ei karda võtta ruumi. Ja nagu juba enne kirjutatud, on sellesse raamatusse mahtunud vaid väike osa Kääri viimaste aastate teadaolevast loomingust. Seega pole karta, et need mõtted oleksid hädapärast kusagilt kokku kraabitud või niipea otsa lõppeksid.
Esimene emotsioon „APS!-i“ lugedes on umbusk. Kuidas saab selline raamat ilmuda aastal 2025? „APS!“ on justkui alternatiivreaalsus, kus ei ole mingeid 2020ndaid, ei ole ka 2010ndaid ega nullindaid. Üheksakümnendad on võib-olla äsja peale hakanud, aga siia maailmanurka pole veel nende mõju täielikult jõudnud. Viide eurole kui rahaühikule tundub justkui continuity error, nagu oleks ajaloolise kostüümidraama kaadrisse kogemata iPhone jäänud. Ei mingit kosmopoliitsust, ajumädanikku või estonglish’it. „APS!-i“ ja Kääri muud loomingut eristab suurest osast ülejäänud uuemast (või mis uuemast, pigem viimase 30 aasta) eesti kirjandusest pealtnäha täielik angloameerika kultuuriruumi mõjutuste puudumine. Pole popkultuuriviiteid, anglitsisme ega vihjeid USA või UK kirjandusele, muusikale või filmile. Selle asemel on toores villane Eesti asi.
Pole ime, et Ööülikool pani Kääri ühte saatesse Valdur Mikitaga. Vaimselt elab Käär tõepoolest tema Eestis, kuid naabriteks võiks lugeda ka Andrus Kasemaa ja Mudlumi, ehk ka Janar Ala, kui ta parasjagu Luual käimas on ning mõtleb maakonnaliini bussis sardellidest. See ei ole Bolti, pop-up kohvikute ja Läänemere Silicon Valley Eesti, aga ka mitte programmiline võiplakatlikult woke läänemaailm. Mitte et Käär kuidagi anti-woke oleks, vastupidi – „kõigepealt on tarvis vabastada kõik olendid kannatustest“ (luuletus nr 4), aga selliseid algoritmisõbralikke väljendeid või selgeid lahterdusi tema tekstides lihtsalt ei ole. Kääri luuletustest vaatab vastu lagunenud kolhooside, vaesuse (vrd ka Elo Valneriga koos Von Krahlis tehtud lavastust „Nälg“) ja lihtsa inimese argielu Eesti. Tähtsal kohal on taaraviimine ja soodushinnad: „mida praegu soodushinnaga saada on: tailiha ja naistekingi / villast lõnga ja äädikat“ (luuletus nr 7). Seega võib-olla ikkagi on tegu oma aega kirjeldava raamatuga, see aeg lihtsalt on väga teistsugune kui see, kuidas näiteks 2010. aastal tulevikku ette kujutati.
Kuigi „APS!“ ei ole moraliseeriv, peitub selles omamoodi elamise õpetus. Käär mainib mitmeid kordi jumalat, küll monoteismis ja ühes ainuõiges religioonis kaheldes: „KAS TEADSITE ET VANA TESTAMENDI ALGUSES RÄÄGITAKSE JUMALAST MITMUSES“ (luuletus nr 12), „mina olen issand sinu jumal! / sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!“ (luuletus nr 48). Kuigi Käär pilkab keelde ja käske: „lindude toitmine pargis KEELATUD / lindudele nimede andmine KEELATUD / ja karistatav seaduse kogu rangusega“ (luuletus nr 14), annab ta neid ise ühtelugu: „KES MIND UNES EI NÄE EI TOHI MAGAMA MINNA“ (luuletus nr 39). Nooruse naiivsus ja usk, et just iseenda moodi elamine on kõige õigem, võib muidugi üle minna, mida Käär ka ise tõdeb: „see juhtub ilmselt umbes siis kui me hakkame / valamuid ja valgusteid armastama / ja õhtust süües homset menüüd arutama“ (luuletus nr 25). Iga paari lehekülje tagant lugejale antavate elutõdedega meenub Juhan Viiding (või ehk isegi rohkem Jüri Üdi), kellega sarnaselt üritab Käär ühest igapäevasest hetkest välja kristalliseerida midagi ajaülest ja zenbudistlikku. Õnneks pole „APS!“ nii kurb kui Viiding, vaid lihtsalt selliste aegade luule, kus poest midagi osta ei ole või isegi kui oleks, siis ei ole selleks raha. Meeleolu loomiseks võib kuulata lisaks Kääri bändile Avemaria ka vanemaid eeskujusid, näiteks Vennaskonda ja Metro Luminali.
Kohati tundub, et kõike on saanud liiga palju, mõtted ja võtted hakkavad korduma ning karmim toimetamine ja valikusõel oleksid raamatu kogukvaliteedile kasuks tulnud. Kuid teisalt: mis vahet seal on, miks ei võiks inimene, kellel midagi öelda on, seda lihtsalt valimatult teha? Kääri luuletustes on väga selge, mis on õige ja mis vale, aga isegi need kõige olulisemad asjad – kuidas ja miks elada –, tunduvad autorile natuke naljakad ning on peidetud ammutuntud kõnekäändude pea peale keeramise alla. Nagu hea raamat ikka, tekitab „APS!“ lugemisel tunde, et elamine on korraga mõttetu ja mõttekas ning et kõik kõige targemad mõtted said ära mõeldud juba kuueaastasena.
[1] S. Grigorjeva, Normaalselt isepäise plika hästi normaalne luulekogu. Sirp, 19.12.2025.
