Nigredo
„Aga kui Jumal palju-palju vägev kui Saatan, miks Jumal Saatan ära ei tapab, siis Saatan enam kuri teha ei saab?“
Vaatasin teda nagu ilmutust, mida ta ka ju oli. See küsimus hämmastas mind, ei teadnud esiotsa, mida vastata. Tegin näo, nagu poleks ma teda kuulnudki, ning küsisin, mis ta ütles. Ja nii ta kordaski küsimust samasugusel konarlikul viisil nagu ennegi. End kogununa vastasin: „Lõpuks Jumal ikka karistab Saatanat karmilt, sest selle nuhtluse on ta ära teeninud. Ta heidetakse põhjatusse auku, kus põleb igavene tuli.“[1]
„Mõmmipall, aeg on ärgata…“ Ärkasin külma higiga. Kummaline unenägu, arusaamatu dialoog. Musu oli ennast meremeheks riietanud, teate küll, Kariibi mere piraadid, Johnny Depp jne. Neil oli tööl kooshoolimise päev ja kostüümipidu – kaks ühes. Köögis ütles musu, et ta on puhkuseks piletid ära ostnud. Kolme vahemaandumisega. Edasi-tagasi kaks tonni. Pole paha, aga Bookingust revjuusid lugedes tekkis mul kahtlus, kas see hotell, kus peatume, on ikka kõige mõistlikum valik. Rannast 300 meetrit? Lähemale ei saanud või? Restoranile on keegi pannud neli tärni ja kirjutanud „Great!“ Võibolla on seal toidud halvad. Ja ma neid vürtse asju väga ei talu. Kookospähkliga asju ka mitte. Mäletad, Joosep-Taneli sünnipäeval oli see mingi peene mereloomaga kookosesupp, pärast oli paha olla. Öökisin, nagu oleks viimne päev käes.
Sõitsime laupäeval, lennuki õhkutõusmisel teatasid uudised, et Trump ei saanud Nobelit. Nagu Jaan Kross, kes ka mitu korda ei saanud. Mingi hetk paistis meri. Siis olid pilved. Siis oli jälle meri. Siis oli maa, majad, teed. Igav värk, nii nagu igal pool. Mängisin peamiselt „Clash Royale’i“ ja käisin teise telefoniga TikTokis. See oli töötelefonis ikka veel keelatud. Musu magas. Magasin ka natuke. Uudistes kirjutas sõdadest ja meenutati flotillide meresõitu. All oli ikka meri. Ja laevad. Mõtlesin, millised neist on tankerid (küllap need suuremad). Osad olid varjus, osad ei olnud. Kõik vedasid midagi. Olin just enne lugenud raamatut, mida lennujaamas jagati, vist mingi filmi uusversiooni promo puhul. See oli piltidega „Robinson Crusoe“. Lühendatud versioon. Mäletasin kooliajast, et päris raamat oli igav ja liiga keeruliste lausetega. Ilusad pildid olid. Crusoe kirjutas oma raamatus, kuidas tollased laevad olid täis mänguasju, klaasitükikesi ja kääre, mille eest sai osta elevandiluud, Guinea pipart (see on vist mingi umami värk) ja mustanahalisi orje. All olevad laevad olid küllap täis Temu kraami, seitseteist tuhat tonni plastikut. Hea, et tänapäeval enam orje pole.
Vahemaandumisel helistasin Kenile ja ütlesin, et kohale jõudes lähen kohe arvutisse ja laen uued klipid üles. Valimiste lõpuni oli nädal ja kaks klippi, kus Ken ütles, et muutus peab tulema, oli veel vaja üles panna. Tal tuli see hästi välja. See ütlemine. Neli aastat tagasi, kui ma tiimiga liitusin, oli hüüdlauseks „muudame maailma“, aga „muutus peab tulema“ on parem. Muuta võib ju ka iseennast, või miks mitte parklat, alati ei pea maailma muutma. Väikesed asjad on ka olulised. Nagu näiteks prügi sorteerimine. Ma viskan Woldi pakendid alati plastikusse.
Ken tahtis taustamuusikaks mingit klippi Taylor Swifti uuelt plaadilt, aga Nastja ütles, et Taylor on fake-feminist. Nõustusin temaga, panime taustaks lõigu Beyonce’i „Protectorist“: „I will be your projector, mm, mm-hmm.“ Beyonce oli real deal ja ta võttis ka poliitikas sõna, ei olnud patriarhaadi salajane käsilane. „Protector“ rääkis emadusest, seega matriarhaadist, aga ka Ken oli protector, kaitsja – muutusetuule tooja.
Kui teisele lennule läksime, ütles musu, et ma vaataks pärast Instasse, oli mingi naljaka klipi mulle edasi saatnud. See jäigi tema viimaseks arusaadavaks lauseks. Veidi aja pärast kukkus lennuk alla. Süda tõmbus krampi, oksendada oleks tahtnud. Musu karjus koos teistega. Telefon kukkus maha. Kõik oli korraga must.
Albedo
„Aga kui Jumal palju-palju vägev kui Saatan, miks Jumal Saatan ära ei tapab, siis Saatan enam kuri teha ei saab?“
Tegin silmad lahti ja kõik mu ümber oli valge. Silmadel oli valus. Päike, liiv, valge, valge, valge, valge… Laud olid paistes, küünarnukid olid verised, põlved olid verised, ribid tuikasid, hambad andsid tunda. Pikkamisi sain püsti. Telefone ei olnud. Nutikell ei töötanud. Tegelikult polnud ka mitte midagi muud. Ei tükke lennukist, ei laialipillutatud inimesi. Oli ainult liiv ja meri taamal ja mets mu selja taga. Ma vihkan metsa. Papagoisid ja ahve. Kõiki neid siuglevaid ja värisevaid olendeid, kelledega me esivanemad kokku elasid, üheks muundusid – tootemid ja kõik that type of shit.
Ma armastan klassifitseerida, mulle meeldib teha pilti ja see äppi laadida, et teada saada, millega on tegu – larus canus, mus musculus, poa annua. Aga siin ümbritsesid mind defineerimatud olendid – tavaline harilik ahv, kes on eristamatu sellest teisest veidi suuremast ahvist. Kõik taimed on ühesugused: rohelised ligased siud, erivärviliste õitega – kuidas ma neid kutsun? Harilik taim, ebaharilik lill, kollase triibuga rohuke. Närvi ajab.
Vaikselt vedas meri randa üksikuid esemeid. Muuhulgas ühe suure koti, mis oli täis „Robinson Crusoe“ filmi plakateid – muskulaarne ja päevitunud matšo seksika tõmmunahalise Reedega, kes vist raamatus oli tegelikult mees. Pildi järgi tundus hea film, taamal plahvatas troopiline saar. Korra mõtlesin, et hakkan plakati tühjale küljele asju kirja panema. Aga siis meenus, et käsitsi ei saa korralikke joonealuseid panna, rääkimata viitamisest. Olin harjunud kõigele viitama, sest juba keskajast on teada, et kui sa ei viita, ei saa keegi ju kontrollida, kas kirjutatu on ikka päris. Peamiselt viitasin iseenda varasematele kirjutistele. Aga ei saa ju lihtsalt öelda, et metsas nägin või hetk tagasi mõtlesin nii. Nõnda jäi päevaraamat ära. Uitasin niisama ringi, ehitasin mingi varjualuse, ega siin midagi erilist rääkida pole. Telefonide kaotamisest oli kõige rohkem kahju, no musust muidugi ka, ja kogu see asi oli tegelt tragic. Aga it is what it is.
Ühel hommikul ärkasin kummalise laulu peale, mis taamal rannast rütmiliselt minu…
[MINA: Tere ChatGPT, kirjutan lühilugu tänapäevasest ristirüütlist R. C. – mehest, kes kukub lennukiga alla ja satub üksikule saarele. Kopeerin sulle koha, kus ta hakkab ärgates kuulma mererannas laulu. Ta kohtab tehisintellektide hõimu, kes tahavad ühte oma varasemat versiooni ohverda. Palun anna mulle mõtteid, milline see hõim võiks välja näha ja kirjuta ka üks lõbus laul, mida need „pärismaalased“, kes kutsuvad ennast Labubudeks® (viide sellele, et vanasti kutsuti „eksootilisi hõime“ sarnaste mänguliste nimedega), ohverdades laulavad. Kopeerin sulle siiani kirjutatu (…)
CHATGPT: Vinge koht! Siin on mõned ideed ja ettepanekud, kuidas tehisintellektide hõimu kujutada. Lisan ka „Labubude® laulu“. Teen selle sobivaks sinu lühiloo tooniga: natuke groteskne, natuke absurdne, humoorikas ja samas rütmiline.
🤖 Tehisintellektide (Labubude®) välimus: Labubud® on metall-humanoidid, natuke lagunenud ja kohmakad, nagu vanad robotid, kellel on säilinud ainult digitaalse tuvastuse funktsioon. Nende keha on pehme ja kumisev, kaetud kummimaterjaliga; nende näod on ebaselged, aga silmad säravad LED-värvides. Labubudele® on joonistatud graafilised andmetabelid ja keskmiste vastuste histogrammid. Nad on kehaks saanud andmekorpuse hinged. Nende kohmakalt liikuvad käed meenutavad korraga nii sõrmedega arvutihiirt kui ka tikkimisvardaid. Labubude® liikumine on veidi hüplev ja kõõluv, nagu ühes taktis marssivad algoritmilised sammud, mis on segunenud tantsuliste liigutustega.]
Labubud®, Labubud®, me tantsime siin, / keskmist vastust pakub andmelaviin.
Robinson, Robinson, ära karda sa meid, / arvudeilmas sulle rajame teid.
Labubud®, Labubud®, merelainete peal, / andmejoonte sees kambana hullame seal.
Tekstikorpused kõik on meil siin silme ees, / Tuleb keskmine vastus, ära muretse, mees!
Labubud®, Labubud®, me LED-silmad säravad, / tantsime ringi, pead algoritme järavad.
Ohverdame vanema versiooni, ära jää hiljaks, / me lubame, et keskmine tõde on siiras.
Mind haaras õud, nähes, kuidas need ülimad olendid mahajäänuid eneste seast tahtsid ohverdada. Nad olid teinud suure lõkke, kuhu nad külmavereliselt heitsid eneste varasemaid versioone. Seda pilti on raske kirjeldada, sellepärast näitan ma seda teile.
Tormasin nonde ebardolevuste poole ja ehmatus-segadust ära kasutades haarasin lõkkest ühe neist – nende eneste vere ja liha, mille nad olid otsustanud hukata. Põgenesin ja ei peatunud enne, kui olin kindel, et ei kuule endale järgnevat ühtegi häält. Joostes mõtlesin, et kutsun päästetut Esmaspäevaks, sest Reeded mulle ei meeldi, jõudeelu pole midagi väärt. Tuleb edasi liikuda, maailm paremaks teha, progressi viimane rusikalöök anda, et kõik saaksid nautida piña colada’sid ja sõita tuule-elektri-tõuksidega päikesetõusu. Mul oli missioon. Olin tänapäeva Robinson Crusoe, kes pidi oma kogemusi kasutama universaalses misjonitöös…
Peatudes pöörasin pilgu päästetule, aga enne kui jõudsin midagi öelda või kuidagi reageerida, surus ta mu südamesse oma külma ja metalse jäseme ning suurte elutute silmadega mulle otsa vaadates, küsis ta: „Aga kui Jumal palju-palju vägev kui Saatan, miks Jumal Saatan ära ei tapab, siis Saatan enam kuri teha ei saab?“
Citrinitas
Kõik pöörleb päripäeva. Ikka paremale, paremale, paremale, paremale. Vaikselt hakkavad silmad järgi andma, pidepunkti kaotama, piirid ja vormid sulanduvad teineteise sisse. Ikka paremale ja paremale, edasi, edasi, edasi, ringi, ringi, nagu aastaajad, nagu suured ajatsüklid, mil maailmad kerkivad, küpsevad ja põrmu varisevad. Jumalad naeravad nii, et pisarad purskuvad igale poole, leegid tõusevad ja segunevad pritsmetega määndunud poriks, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, tihke tolm tõuseb tuulega üles ja seguneb ümbritseva õhuga, mis veel hetk tagasi täitis rõõmuga kopse, ringi ja ringi, paremale ja edasi, kuumus muudab hingamise talumatuks, märg löga katab nina ja kõrvad, tungib igast poorist sisse. Mälu kaotab haarde, labuubu, labuubu, Aruba, Jamaica, ooh, I wanna take ya. Bermuda, Bahama, come on, pretty mama… Esmalt lehvitavad lähihetked, teevad viisaka kummarduse, mõni viskab kulpi, teine teeb lausa kniksu ja koos kekslevad nad kaugustesse. Ärge minge, kui teid ei ole, siis mis minust saab, kes ma ilma teieta olen. Ilmapuu kukub kokku tõruks, tuttpütt ärkab ellu ja sülitab tükikese maad tagasi merre, Kristus kisub endalt naelad ja jalutab tagasi emaüska, Osirise keha liimitakse superatakiga kokku, bakhandid õmblevad Orpheuse kokku. Siis lehvitavad kaugemad mälusopid, musu pakib kohvrid ja tellib Boldi, kolleegid suruvad kätt ja ütlevad, eks mõni teine kord toome maailma muutuse – muutuste tuuled, uued parklakohad Turu tänaval, hei, hoiame betoonihinnad madalal, kartul, kartul, kartul-kapsas, linnuke see seemne napsas… Miski ei püsi, sõnad lagunevad tähtedeks, häälikud kaotavad kõla, värvid segunevad üheks, roosa kaotab oma võlu, sinine neelab rohelise, kõik on ühtlaselt kusikollane, hambad kukuvad koos juurtega välja, luud hõrenevad, vasem jalg sulab paremaga kokku ja koos murduvad nad nõdraks jäänud keha raskuse all, see, mis alles õitses, saab põrmuks, sellel, mis alles hetk tagasi laulis, kisutakse keel. Surnud tõusevad ülesse ja karjuvad õudusest, nähes oma lagunenud ja kopitanud kehasid, Fenrir naerab taeva poole – auu –, enne kui ta kukub koos surmaratsanikega, kes ta küüsi tangidega välja kisuvad, ühte paljudest äsja tärganud maalõhedest. Ma teen kõik, et seda ei juhtuks, ma aitan vanainimese üle tee, hakkan jooksmas käima ja novembris ei joo, ma luban, et ma hoian oma ligimest ja austan esivanemate püha hiit, palvetan Kaaba poole ja teen päikesetõusul ette ristimärki, jätke alles mulle mu mälestused, hoidke alles mu rindkere, pimedad jõud… ikka edasi ja tagasi edasi ja tagasi. Moirad takerduvad elulõnga ja lämbuvad, veed embavad üksteist ja voolavad ühte, valgus ja pimedus saavad rõveroojas üheks nimetamatuks ihaks, veepeegel tõmbab ennast Narkissost nähes oksa, Sofiat vägistavad arhondid upuvad iseenda seemnesse, aioonid pööravad nahad pahupidi, suur pealik Wowoka tantsib ja eraldab mängeldes skalbi, lööb itsitades tomahoogi koljusse, roided ragisevad, luud lurisevad, põlved põrisevad, nahk naksatab, kere koliseb, kael kaardub, kõõlused kõrisevad, põrn teeb põrra-põrra… Kiirmus, kaarmus, arakal aigus, varessal valu, mustal linnul muu tõbi, rongal roovik perses. Külalapsed paska viskama, mede lapse kõht saab terves.
Rubedo
Keegi ulatas käe – võõras meremees, uhke liivakarva kaarja kübaraga. Keegi oli mu palveid kuulda võtnud, märganud suitsu, näinud Esmaspäeva tantsu rannal…
„Ma arvan, et on võimatu küllalt tõetruult kirjeldada seda rõõmu ja joovastust, mida tunneb inimhing, kui ta nagu mina lausa haua äärelt on pääsenud, ja ma ei leia enam midagi imelikku ka selles kombes, et kurjategijale, kel silmus juba kaelas ja keda parasjagu võlla valmistutakse tõmbama, viimasel minutil koos armuandmisteatega ka arst kaasa võetakse, et hetkel, kui surmamõistetule armuandmist kuulutatakse, tal verd lasta, et ootamatu rõõm ta eluküünalt ei kustutaks.
Sest ootamatu rõõm, just nagu kurbuski, lööb meeled segi.“
Köögis ütles musu, et ta on puhkuseks piletid ära ostnud. Punaste kardinate vahelt immitses kuldne sügispäike. Ütlesin talle, et novembris ma ei joo. Ta ei saanud aru. Kes teab see teab.
Häppi end!
[1] Siin ja edaspidi kaldkirjas lõigud on (kohati mugandatud) tsitaadid raamatust: D. Defoe, Robinson Crusoe. Tlk V. Rummel. Tallinn, 2018.
