Kas meil on veel rahvusvahelist õigust vaja? Uudiseid (eriti Trumpi viimase aasta tegude kajastust) jälgides tundub, et suurriigid on lõplikult keeranud selja rahvusvahelise õiguse fundamentaalsetele põhimõtetele nagu jõu kasutamise keeld, suveräänne võrdsus või siseasjadesse sekkumise keeld. Aina sagedamini kõlab väide, et Teise maailmasõja järgne maailmakord on lagunemas või juba lagunenud. Seda korratakse nii poliitilistes kõnedes kui ka akadeemilistes aruteludes, sageli ilma pikema selgituseta, mida selle „korra“ all täpselt silmas peetakse või mis nüüd siis tõesti fundamentaalselt erinev on. Kui öeldakse, et maailmakord on purunemas, siis kas mõeldakse rahvusvahelise õiguse normide mittejõustamist, institutsioonide halvatust, suurriikide rivaliteedi naasmist – või kõike seda korraga?
Rahvusvahelise õiguse vaatenurgast ei ole Teise maailmasõja järgne maailmakord kunagi olnud täielikult ühtne või konfliktivaba tervik. Sageli kujutatakse seda tagantjärele kui stabiilset ja reeglitele rajatud süsteemi, mis alles nüüd on hakanud mõranema. Tegelikkus oli aga märksa keerulisem. Pigem võiks seda korda mõista omamoodi hübriidina – kahe erineva loogika kooseluna, mis ei sulandunud kunagi täielikult ühte. Ühelt poolt oli tegemist erakordselt ambitsioonika normatiivse projektiga. Pärast šokeerivat Teist maailmasõda olid riigid lõpuks nõus kehtestama rahvusvahelistes suhetes selgemad reeglid: piirama relvastatud jõu kasutamist, tugevdama riikidevahelist koostööd ja looma institutsioonid, mis aitaksid konflikte ohjeldada. ÜRO, inimõiguste süsteem ja hilisemad rahvusvahelised kohtud väljendasid usku, et riikide käitumist saab suunata mitte ainult jõu, vaid ka ühiste õiguslike kokkulepete abil.
Samas ei kadunud kuskile geopoliitiline konkurents ega suurriikide huvid. Rahvusvaheline poliitika jäi endiselt võimumänguks, kus reegleid järgiti sageli siis, kui see sobis, ja tõlgendati ümber või eirati siis, kui see osutus (majanduslikult või poliitiliselt) kasulikuks. See aga ei tähenda, et reeglid olnuksid tähtsusetud – vastupidi, need siiski piirasid riikide tegevuse äärmuslikkust ning kujundasid viisi, kuidas riigid oma tegevust põhjendasid. Kuid rahvusvaheline õigus ei ole kunagi toiminud mehaanilise süsteemina, kus rikkumisi ei ole või neile järgnevad automaatselt vastumeetmed.
Just selles kahe loogika pingeväljas – rahvusvahelise õiguse lubaduse ja poliitilise reaalsuse vahel – kogu see maailmakord tegelikult toimiski. Seetõttu võib tänast olukorda vaadates küsida, kas midagi on tõepoolest „lagunenud“ või on pigem nähtavale tulnud see, mis oli seal algusest peale olemas. Suurriikide jõukasutus, reeglite selektiivne kasutamine ja institutsioonide piiratus ei ole uued nähtused. Uus on ehk see, kui selgelt need vastuolud nüüd esile tõusevad ja kui vähe püütakse neid enam varjata.
Sellises vaates ei tähenda praegune kriis mitte niivõrd varasema maailmakorra lõppu, kuivõrd selle sisemiste pingete teravnemist. Selle mõistmiseks tuleb tagasi pöörduda 1945. aastasse ja vaadata, mida see „kord“ tegelikult endast kujutas.
1945 kui murdepunkt
Teise maailmasõja järel oli valdav arusaam see, et rahvusvahelised suhted ei saa enam toimida samadel alustel nagu varem. Aga mida see tegelikult tähendas? Enne sõda oli relvajõu kasutamine – vähemalt teatud tingimustel – endiselt aktsepteeritud poliitika vahend. Sõjad olid küll traagilised, kuid neid ei peetud tingimata ebaseaduslikeks. Teise maailmasõja kogemus (sh totaalse sõja loogika, kus kogu ühiskond mobiliseeritakse) ja enneolematu ulatusega genotsiid muutsid seda arusaama radikaalselt. Tekkis tugev poliitiline ja moraalne impulss teha midagi, et tulevikus selliseid inimkannatusi aset ei leiaks.
Aga kuidas üldse „teistmoodi“ rahvusvahelist korda luua? Riigid nägid lahendusena institutsioonide ja õiguse tugevdamist. Selle kõige nähtavamaks väljenduseks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomine 1945. aastal (San Francisco konverentsil, kus osales 50 riiki). ÜRO ei olnud lihtsalt järjekordne diplomaatiline foorum, vaid katse luua püsiv raamistik, mille kaudu riigid oma suhteid korraldavad. ÜRO põhikirjas sõnastatud põhimõtted tähistasid olulist normatiivset nihet. Riikide suveräänne võrdsus (idee, et kõik riigid – olenemata nende suurusest või võimsusest – on formaalselt võrdsed), jõu kasutamise keeld (artikkel 2(4)) ja kohustus lahendada vaidlusi rahumeelselt pidid looma uue rahvusvahelise suhtluse mängureeglite komplekti. Eriti oluline oli muidugi peaaegu täielik jõu kasutamise keeld (välja arvatud enesekaitseks või ÜRO volitusega). Kui varem võis sõda olla „poliitika jätkamine teiste vahenditega“ (nagu klassikalises formulatsioonis), siis nüüd võis relvastatud jõu kasutamist õigustada ainult väga piiratud juhtudel.
Kas see tähendas, et sõjad kadusid? Ilmselgelt mitte. Kuid muutus see, kuidas sõdu esitati ja põhjendati. Enam ei öeldud lihtsalt, et riik läheb sõtta oma huvide kaitseks või majandusliku või poliitilise kasu saamiseks. Selle asemel räägiti enesekaitsest, kollektiivsest julgeolekust või hiljem ka humanitaarsest sekkumisest. Teisisõnu: isegi kui reegleid rikuti, ei saanud neid enam lihtsalt ignoreerida – neid tuli vähemalt formaalselt arvesse võtta ning oma tegevust tuli õigustada, kasutades rahvusvahelise õiguse „keelt“.
Samas oli juba algusest peale selge, et see uus normatiivne projekt ei eksisteeri vaakumis. ÜRO loomine oli ka geopoliitiline hetk, kus sõja võitnud suurriigid (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina) kujundasid süsteemi vastavalt oma huvidele. Selle kõige selgem väljendus on julgeolekunõukogu vetoõigus: viis alalist liiget said õiguse blokeerida mis tahes sisulise otsuse. Mida see tähendab praktikas? See tähendab, et kuigi kõik riigid on formaalselt võrdsed, on mõned riigid institutsionaalselt „võrdsemad kui teised“. Kui julgeolekunõukogu peaks reageerima rahvusvahelisele kriisile, siis sõltub selle võime tegutseda sellest, kas suurriigid on omavahel nõus. Kui ei ole, siis süsteem lihtsalt ei toimi.
Seega sisaldas uus maailmakord algusest peale kahte vastandlikku loogikat. Ühelt poolt universaalsed normid ja võrdsuse ideaal; teiselt poolt väga selged privileegid ja võimupoliitika.
Sellest vaatenurgast ei kaotanud rahvusvaheline õigus kunagi võimupoliitikat. Ta ei muutnud maailma „õiglaseks“ ega konfliktivabaks. Küll aga püüdis rahvusvaheline õigus seda raamida: luua keele ja reeglid, mille kaudu riigid oma käitumist põhjendavad, piiravad ja vahel ka vaidlustavad. Küsimus ei olnud niivõrd selles, kas võim kaob, vaid selles, kuidas see suhestub normidega ja mil määral suudavad normid võimu piirata.
Silmakirjalikkus kui süsteemi sisse kirjutatud omadus
Üks keskseid kriitikaid Teise maailmasõja järgse maailmakorra suhtes on olnud selle silmakirjalikkus. Lihtsustatult öeldes viitab see olukorrale, kus riigid (eriti suurriigid) räägivad reeglitest, kuid ei pea neist ise alati kinni. Nad esitavad end rahvusvahelise õiguse kaitsjatena, kuid samal ajal rikuvad samu norme, kui see sobib nende strateegiliste huvidega. Küsimus ei ole ainult selles, kas norme rikutakse (seda juhtub igas süsteemis), vaid selles, kui järjekindlalt ja kelle poolt neid rikutakse ning kuidas vastavad rikkumistele teised riigid.
Sageli tuuakse näiteks Ameerika Ühendriikide tegevus Ladina-Ameerikas ja Lähis-Idas. Kui mõelda külma sõja perioodile, siis näeme korduvaid juhtumeid, kus toetati või organiseeriti valitsuste kukutamist (nt Iraanis 1953, Tšiilis 1973), viidi läbi varjatud operatsioone või kasutati otsest sõjalist jõudu. Kuidas need praktikad sobituvad jõu kasutamise keeluga, mis peaks olema üks rahvusvahelise korra alustalasid? Formaalselt ei sobitugi – ja just seetõttu kaasnes nendega peaaegu alati ka proov leida juriidilist õigustust (näiteks viited enesekaitsele või kommunismi „tõrjumisele“).
Sarnane muster ilmnes ka teisel pool ideoloogilist joont. Nõukogude Liit rõhutas rahvusvahelise õiguse tähtsust ja suveräänsuse põhimõtet, kuid samal ajal sekkus jõuliselt Ida-Euroopa riikide siseasjadesse (Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968). Ka siin kerkib küsimus: kas tegemist oli eranditega või millegi süsteemsega? Nõukogude praktikas kujunes välja näiteks nn Brežnevi doktriin (idee, et sotsialistlike riikide „ühised huvid“ õigustavad sekkumist), mis oli sisuliselt katse õigustada geopoliitilist kontrolli.
Aga kuidas teised riigid sellele reageerisid? Kas nad lihtsalt leppisid olukorraga, kus „reeglid kehtivad vaid nõrgematele“? Vastus on ei. Eriti dekoloniseerimise järel, kui rahvusvahelisse süsteemi lisandus kümneid uusi riike Aafrikast, Aasiast ja Ladina-Ameerikast, muutus kriitika järjest häälekamaks. Need riigid hakkasid ÜRO-s ja teistes foorumites rõhutama suveräänsuse rangemat tõlgendust (nt mittesekkumise põhimõte) ja nõudma, et reegleid kohaldataks kõigile võrdselt.
Üks oluline reaktsioon oli nn Kolmanda Maailma riikide poliitiline mobiliseerumine (nt mitteühinenud riikide liikumine). Nende jaoks ei olnud rahvusvaheline õigus mitte ainult piirang, vaid ka vahend, millega suurriike kritiseerida ja nende tegevust delegitimeerida. Näiteks toodi ÜRO-s korduvalt päevakorda sekkumised, mida peeti rahvusvahelise õiguse rikkumiseks, isegi kui ei olnud võimalik neid otseselt peatada. Teisisõnu: rahvusvahelisest õigusest sai ka poliitilise vastupanu keel.
Samal ajal ei olnud reaktsioonid ühesugused. Mõned riigid kasutasid suurriikide silmakirjalikkust argumendina, et õigustada omaenda paindlikku suhtumist reeglitesse („kui nemad võivad, miks meie ei või?“). See omakorda õõnestas normide universaalsust veelgi. Nii tekkis omamoodi nõiaring: rikkumised tekitasid uusi rikkumisi, kuid samas kasvas ka retooriline rõhk õigusele.
Siit jõuamegi olulisema küsimuseni: kas selline silmakirjalikkus tähendab, et kogu süsteem oli lihtsalt teesklus? Intuitiivselt võiks nii arvata – kui reegleid pidevalt rikutakse, siis kas neil üldse on tähendus? Kuid rahvusvahelise õiguse toimimist vaadates on pilt keerulisem. Silmakirjalikkus ei olnud niivõrd süsteemi kõrvalekalle, kuivõrd selle toimimise osa. Rahvusvaheline õigus toimib normatiivse raamistikuna – omamoodi „mängureeglite kogumina“, mille suhtes riigid peavad oma käitumist õigustama. Ja just see ongi oluline: isegi siis, kui reegleid rikutakse, ei tehta seda tavaliselt avalikult reeglitele vilistades, vaid neid tõlgendades või ümber sõnastades.
Miks see nii on? Sest rahvusvahelisel õigusel on legitiimsuse keel. Kui riik tahab oma tegevust õigustada – nii teistele riikidele kui ka omaenda avalikkusele –, siis ei piisa paljast jõust. Vaja on põhjendust. Seetõttu räägitakse enesekaitsest (isegi kui see on vaieldav), appikutsest (nt valitsuse kutsel sekkumine) või humanitaarsest vajadusest (nt tsiviilelanike kaitse). Isegi kõige vastuolulisemad sammud püütakse paigutada mingisse õiguslikku raamistikku. Sellest vaatenurgast ei saa rahvusvahelist õigust läbikukkunuks pidada. Kui hinnata seda ainult selle järgi, kas kõik reeglid on alati täidetud, jääb tulemus paratamatult negatiivseks (loomulikult võib ka küsida: kas eksisteerib üldse mingi õiguskord, kus reeglid on alati täidetud?). Aga kui vaadata, kuidas see kujundab riikide käitumist – milliseid argumente nad kasutavad, milliseid samme nad väldivad või vähemalt varjavad –, siis on selle mõju selgelt nähtav.
Võib isegi öelda, et rahvusvaheline õigus ei kõrvaldanud võimupoliitikat, vaid muutis selle vormi. See sundis riike tegutsema viisil, mis näib vähemalt osaliselt kooskõlas normidega, ja rääkima oma tegevusest keeles, mis viitab reeglitele. Silmakirjalikkus ei ole seega lihtsalt süsteemi nõrkus, vaid ka märk sellest, et normid loevad – isegi siis, kui neid ei järgita järjekindlalt.
Ebapiisavus: genotsiidid ja rahvusvahelise õiguse piirid
Kui silmakirjalikkus viitab normide selektiivsele rakendamisele, siis teine suur kriitika puudutab süsteemi ebapiisavust. Küsimus ei ole üksnes selles, kas reegleid järgitakse, vaid selles, mida need reeglid tegelikult suudavad teha olukorras, kus neid rikutakse kõige rängemal võimalikul viisil. Kas rahvusvaheline kogukond on sellistel hetkedel võimeline tegutsema?
Praktika viitab pigem vastupidisele. 1990. aastate Rwanda genotsiid ja Jugo-slaavia lagunemissõjad tõid selle teravalt esile. Rwandas tapeti lühikese aja jooksul ligikaudu 800 000 inimest, samal ajal kui rahvusvaheline kogukond jäi sisuliselt passiivseks. Jugoslaavias toimusid etnilised puhastused ja massimõrvad (nt Srebrenica), hoolimata ÜRO kohalolust ja formaalsetest kaitsemehhanismidest. Kuidas on võimalik, et sellised sündmused korduvad pärast Teise maailmasõja järel antud lubadust „never again“?
Oluline on rõhutada, et probleem ei seisnenud normide puudumises. Genotsiidi keeld oli rahvusvahelises õiguses juba ammu kinnistunud, eelkõige 1948. aasta genotsiidi konventsiooni kaudu. Samuti olid olemas reeglid, mis kaitsesid tsiviilelanikke relvakonfliktides. Küsimus oli hoopis jõustamises. Rahvusvahelisel õigusel puudub keskne mehhanism, mis tagaks automaatse sekkumise. Tegutsemine sõltub riikidest ja eelkõige nende poliitilisest tahtest. Kui see puudub, jäävad ka kõige selgemad normid sisuliselt jõuetuks.
Just sellised läbikukkumised käivitasid 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses intensiivse arutelu humanitaarse sekkumise üle. Kas ja millal on õigustatud kasutada jõudu, et peatada massilised kuriteod teise riigi territooriumil? See küsimus on keeruline, sest läheb vastuollu ühe rahvusvahelise õiguse keskse põhimõttega – suveräänsusega (ehk riigi õigusega oma siseasju ise korraldada). Sellest debatist kasvas välja nn „kaitsekohustuse“ (Responsibility to Protect ehk R2P) doktriin. Selle lähtekoht on selge: riigil on kohustus kaitsta oma elanikkonda genotsiidi, sõjakuritegude ja teiste massikuritegude eest. Kui ta seda ei tee (kas suutmatuse või tahtmatuse tõttu), kandub see vastutus rahvusvahelisele kogukonnale. Aga mida see praktikas tähendab? Kes otsustab, millal riik on „läbi kukkunud“? Ja kes siis sekkub?
Siin ilmnevadki kohe probleemid. R2P ei loonud automaatset mehhanismi, mis käivituks iga kord, kui kuskil maailmas toimub massiline vägivald. Otsustamine jäi endiselt ÜRO julgeolekunõukogu kätte ning seega sõltuvaks suurriikide kokkuleppest. Mõnel juhul (nt Liibüa 2011) jõuti sekkumiseni, mida põhjendati just kaitsekohustusega. Teistel juhtudel (nt Süüria) jäi sekkumine aga poliitiliste erimeelsuste tõttu ära. Järelikult ei kõrvaldanud uued doktriinid süsteemi põhiprobleemi. Need muutsid küll arutelu raamistikku ja pakkusid uusi õigustusi, kuid ei vähendanud sõltuvust poliitilisest tahtest. Sekkumine jäi selektiivseks ning tekitas ka küsimusi selle motiivide kohta – kas tegemist on tõepoolest humanitaarse vajadusega või geopoliitiliste huvidega.
Seega ei seisne probleem selles, et rahvusvahelises õiguses puuduksid normid, mis keelavad kõige rängemad kuriteod. Probleem on selles, et nende normide olemasolu ei taga nende jõustamist. Õigus loob raamistiku ja standardid, kuid ei suuda alati tagada nende realiseerumist praktikas. Rahvusvahelise korra ebapiisavus viitab seega sügavamale struktuursele probleemile. Rahvusvaheline süsteem põhineb endiselt suveräänsetel riikidel, kelle huvid ja valmisolek tegutseda ei ole ei ühtsed ega ennustatavad. Normid võivad olla universaalsed, kuid nende rakendamine sõltub paratamatult poliitilistest otsustest. Just see lõhe normide ja praktika vahel määrabki rahvusvahelise õiguse tegeliku toimimisulatuse.
Külma sõja järgne hetk: universaalse korra illusioon
Külma sõja lõpp tekitas lühiajaliselt mulje, et rahvusvaheline süsteem liigub tõepoolest universaalse, reeglipõhise korra suunas. Küsimus on aga selles, millel see arusaam põhines. Ideoloogilise vastasseisu – liberaalse kapitalismi ja sotsialismi vahelise konkurentsi – kadumine lõi olukorra, kus üks mudel näis olevat jäänud ilma alternatiivita. Sellest järeldati, et liberaalne demokraatia koos rahvusvahelise õigusega kujutab endast mitte üksnes üht võimalikku, vaid sisuliselt ainsat jätkusuutlikku arengusuunda. Mõned autorid sõnastasid selle ka kui „ajaloo lõpu“ idee (nt Francis Fukuyama „The End of History and the Last Man“, 1992; eesti k-s 2002).
1990. aastate arengud näisid seda arusaama kinnitavat. Loodi rahvusvahelised kriminaaltribunalid endise Jugoslaavia ja Rwanda jaoks, mis pidid näitama, et ka kõige raskemad rahvusvahelised kuriteod ei jää karistuseta. 1998. aastal loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mille eesmärk oli muuta vastutus püsivaks ja institutsionaalseks. Samal ajal tugevnes Maailma Kaubandusorganisatsioon, mis pidi kehtestama selgemad ja siduvamad reeglid rahvusvahelisele kaubandusele. Need arengud lõid pildi süsteemist, mis muutub ühtaegu nii tihedamaks kui ka universaalsemaks.
Lisaks toimusid mitmed sõjalised sekkumised, mida ei esitletud enam klassikalise geopoliitika, vaid „rahvusvahelise kogukonna vastutuse“ keeles. Näiteks NATO sekkumine Kosovos 1999. aastal tõstatas küsimuse: kas on olukordi, kus suveräänsuse põhimõte peab taanduma inimõiguste kaitse ees? Sellised juhtumid toitsid ideed, et rahvusvaheline süsteem liigub suunas, kus reeglid ei piira ainult riikide omavahelisi suhteid, vaid ka seda, kuidas riigid oma elanikkonda kohtlevad.
Kõik see lõi mulje, et rahvusvaheline õigus ja institutsioonid laienevad, tugevnevad ja muutuvad järk-järgult universaalseks. Aga kas see areng oli tõesti nii lineaarne ja vaieldamatu, nagu tol hetkel paistis? Tagantjärele vaadates tundub pilt märksa keerulisem. Esiteks oli see periood ajaliselt üsna lühike ja sõltus suuresti väga spetsiifilisest jõuvahekorrast – olukorrast, kus üks suurriik (Ameerika Ühendriigid) oli selgelt domineeriv ja suutis paljusid algatusi suunata. Teiseks ei olnud „universaalsuse“ idee kunagi täielikult aktsepteeritud. Kuigi paljud riigid liitusid uute institutsioonidega ja tunnistasid uusi norme, ei tähendanud see automaatselt, et nad jaganuksid sama arusaama nende normide tähendusest või rakendamisest.
Mitmed riigid (eriti need, kellel oli koloniaalne minevik või kes suhtusid skeptiliselt Lääne poliitilisse mõjusse) nägid selles arengus midagi muud. Nende jaoks ei olnud tegemist neutraalse ja universaalse korra laienemisega, vaid pigem Lääne poliitilise ja normatiivse mõju tugevnemisega. Küsimus ei olnud üksnes reeglites, vaid selles, kelle reeglid ja kelle väärtused need on. Näiteks Rahvusvaheline Kriminaalkohus on saanud kriitikat just selle eest, et tema tegevus on keskendunud ebaproportsionaalselt Aafrika riikidele, samas kui suurriigid ise jäävad selle jurisdiktsiooni alt osaliselt välja.
Seega võib küsida, kas 1990. aastate optimism peegeldas tegelikku süsteemset muutust või pigem ajutist hetke, kus üks visioon maailmakorrast näis domineeriv? Üha enam tundub, et tegemist oli pigem erandiga – perioodiga, kus teatud tingimused (ideoloogilise vastasseisu kadumine, ühe suurriigi ülekaal, institutsioonide kiire areng) lõid mulje ühtsest suunast.
Universaalsuse idee ei ole kadunud. Endiselt räägitakse reeglipõhisest korrast, inimõigustest ja rahvusvahelisest õigusest kui kõigile kehtivatest standarditest. Kuid nende standardite aktsepteerimine ei ole kunagi olnud täielik ning tänaseks on vastuseis muutunud selgemaks ja nähtavamaks. See omakorda suunab tagasi algse küsimuse juurde: kas tegemist oli kunagi universaalse korraga või pigem konkreetse ajaloolise hetke domineeriva arusaamaga maailmakorrast?
Purunemine või teisenemine?
Tänapäeval räägitakse sageli maailmakorra purunemisest. Tavaliselt viidatakse seejuures mitmele nähtusele korraga: suurriikide konkurents on tagasi (või vähemalt nähtavam kui varem), rahvusvahelised institutsioonid näivad olevat halvatud ning reegleid eiratakse üha avalikumalt. Aga kui uus see pilt tegelikult on? Kas me näeme midagi enneolematut – või lihtsalt midagi, mis oli ka varem olemas, kuid vähem silmatorkav?
Ajaloolises perspektiivis ei ole need arengud erandlikud. Suurriikide rivaliteet ei kadunud ei külma sõja ajal ega pärast seda. Rahvusvahelised institutsioonid on alati olnud sõltuvad poliitilisest kokkuleppest – ja selle puudumisel ka piiratud. Ja normide rikkumine ei ole kunagi olnud erandlik nähtus, vaid pigem süsteemi püsiv tunnus.
Mis siis on muutunud? Üks võimalik vastus on, et muutunud on rahvusvahelise õiguse normatiivne autoriteet – see, kui veenvalt suudetakse esitada reegleid universaalsete ja siduvatena. Kui varem püüdsid riigid vähemalt formaalselt esineda nende normide järgijatena (isegi kui tegelik käitumine oli vastuoluline), siis nüüd on nende selektiivne kasutamine märksa nähtavam ja vähem varjatud. See tõstatab küsimuse, kas tegemist on normide mõju vähenemisega või pigem muutusega nende kasutamise viisis. Kas reeglite olemasolu enam ei usuta või ei peeta enam vajalikuks nende järgimist sama järjekindlalt õigustada?
Samas oleks ekslik järeldada, et rahvusvaheline õigus on kadumas või muutumas tähtsusetuks. Vastupidi – seda kasutatakse endiselt väga aktiivselt. Küsimus on pigem selles, kuidas seda kasutatakse. Rahvusvaheline õigus on korraga nii õigustamise kui kriitika keel. Riigid viitavad sellele, kui nad tahavad oma samme legitimeerida („me tegutseme enesekaitseks“), ja samale õigusele viidatakse ka nende tegevuse hukkamõistmisel („see rikub rahvusvahelist õigust“). Isegi kõige teravamates konfliktides – olgu tegemist sõjaliste operatsioonide, sanktsioonide või territoriaalsete vaidlustega – ei kao õiguse keel kuhugi. Viimase aja erandiks on Donald Trump, kes on suuresti loobunud rahvusvahelise õiguse keele kasutamisest ja ütleb lihtsalt, et teeb, mida tahab (või siis, et USA võib teha, mida tahab, mis nende huvides on). Samal ajal aga räägivad teised riigijuhid siiski valdavalt edasi rahvusvahelise õiguse keeles ning USA äärmuslik käitumine on viinud teiste rahvusvaheliste institutsioonide (kus USA osaline ei ole) tugevdamisele.
See tekitab huvitava paradoksi. Kui reegleid rikutakse, kuid samal ajal neile pidevalt viidatakse, siis kas see tähendab, et õigus on nõrgenenud, või hoopis seda, et see on endiselt oluline? Võib-olla mõlemat korraga. Rahvusvaheline õigus ei toimi nagu mehaaniline süsteem, mis kas „kehtib“ või „ei kehti“. Pigem on see pidev vaidlus selle üle, mida reeglid tähendavad, kuidas neid kohaldada ning mida teha, kui keegi otsustab neid rikkuda.
Seetõttu võib tänast olukorda kirjeldada pigem teisenemisena kui lagunemisena. Maailmakord ei kao, vaid muutub. Muutuvad jõuvahekorrad, institutsioonide roll ja ka see, kuidas rahvusvahelist õigust mõistetakse. Küsimus ei ole niivõrd normide olemasolus, vaid nende tõlgendamises ja kasutamises. See aitab vältida lihtsustatud narratiivi „kuldajast ja allakäigust“. On põhjust küsida, kas selline stabiilne ja universaalne kord on kunagi täielikult eksisteerinud. Tõenäolisem on, et rahvusvaheline süsteem on alati olnud vastuoluline ja muutuv ning praegune olukord peegeldab selle muutlikkuse uut faasi.
Rahvusvahelise õiguse keskne roll ei seisne rikkumiste välistamises, vaid selles, et kujundada nende tähendus. Sõjaline jõud ei ole enam pelgalt poliitika jätk, vaid tegevus, mis vajab õiguslikku õigustust. Massilised rikkumised ei ole lihtsalt faktid, vaid normide rikkumised, millel on õiguslik ja poliitiline tähendus.
Seetõttu ei tähenda praegune kriis niivõrd rahvusvahelise korra lõppu, vaid selle piiride selgemat esiletõusu. On oluline, et teised riigid ei läheks kaasa Trumpi retoorikaga, mis pisendab rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelisi institutsioone. Kui teised räägivad rahvusvahelise õiguse keelt edasi, siis paratamatult peab mingil hetkel ka USA selle keele uuesti ära õppima.
