Tõnu Õnnepalu. Tööpäev. Argikomöödia. Tallinn: Varrak, 2026. 270 lk. 32.99 €.
Tõnu Õnnepalu „Tööpäeva“ kaanelt leiame žanrimääratluse – argikomöödia. See üht-teist lubab. Ehk ka seda, et auhinnaparnassile teos ei püüdle (mis küll ilmselt pigem vananenud arusaam). Ei tea muidugi, kas Õnnepalut enam selle parnassi lähedale lastaksegi, isegi kui kirjutaks teose, mis karjuks kõrva, et just sinna ma püüdlen. On ta ju siinse kirjandusindustri oma kirjanikupalga suhtes toime pandud aktidega välja vihastanud, mille üks tähelepanuväärseid väljendusi oli Hasso Krulli arvustus „Palgale“ Vikerkaares.
Õnnepalul on muidugi auhindu küll ja romaani olekust ei tundu, et see üldse väga kuhugi püüdleks. Pigem kõnnib natuke väsinud sammul Hõbekuuse puukoolis siia-sinna ja mõtleb mõtteid, millest paljud tekitavad ka minus äratundmist, et just nii ongi. Tööl asjad nii käivadki, minu kogemuste järgi küll. Võib-olla mõnel teisel on teistsuguseid kogemusi. Vahepeal venib ka ja kordab ennast, aga seegi on ilmselt võimalik vormivõttena ühe õige töökujutamise arvele kanda. Töö ju pole mingisugune huvitav asi, vähemalt see vana kooli arusaam tööst, uue kooli arusaam on teistsugune.
„Arusaamatu on ainult see, miks nimetatakse seda kõike ühtviisi tööks, nii seda, kui seisad, labidas käes, tuule käes ja teed, nojah, materiaalseid lollusi, kummikud porist rasked ja tatitilk nina otsas, kui ka seda, kui istud, lumivalge särgikrae lipsuga ümber kaela kokku tõmmatud, puhta läikiva laua ääres puhtas läikivas klaasmajas ja osaled otsuste tegemises. Või midagi sarnast. Kui see üks on töö, ja ta on seda alati olnud, hallidest aegadest saadik, siis see teine peab olema midagi muud. Ja ongi olnud. Hallidest aegadest saadik. Kuni viimaste aegadeni. Nüüd on need asjad segi aetud, nagu üldse kõik asjad“ (lk 10). Ilmselt on see üks romaani võtmekohti.
Arvata võib, et kui pandi pealkirjaks „Tööpäev“ ja päästeti valla jutud, et romaan räägib tööelust, sinna juurde veel ka, et Õnnepalu ja et Varrak 35, siis müügieduga pidi ilmselt saama arvestada. Äkki selle poole ikkagi püüeldi. Kuigi samas, ei tea, kas tal on vaja hitti justnimelt püüelda, äkki tuleb ise, on kujunenud pigem asjade loomulikuks käiguks. Bränd on sisse töötatud, mis mõne jaoks küll võib võrduda ka allakäiguga (ehk isegi automaatselt, a priori?). Tehakse seda, mida eeldad, et bränd nõuab. Antakse tundeid ja mõtteid, mida ikka oodatakse. Mitte küll neidsamu, vaid variatsioone. Variatsioone pehmest illusioonide purustamisest. Alt Õnnepalu usutavasti kunagi ei vea, vähemalt neid, kes altvedamisega ei arvesta. Kes arvestab, seda ilmselt veab. Sest esimest poleks ilmselt teiseta ja vastupidi.
Kuna see on hitt, siis sellest ka räägitakse. Igast hitist vist ei räägita, aga Õnnepalu omast räägitakse. Lõpuks ometi, sest elame ju ometi ajal, mille kohta on levinud arvamine, et kirjandus ei reflekteeri enam reaalsust ja võib-olla üldse enam miski ei reflekteeri reaalsust. Mille järgi seda rääkimise fakti ära tunda, eks ikka Facebooki, vaevalt et baari või tänava.Kuigi hiljuti juhtusin ka kohvikus kuulma inimesi sellest rääkimas. Tõe huvides küll tuleb märkida, et üks mainis, et selline raamat on, teine polnud kuulnudki.Aga ikka märkan Facebookis seda või teist, kes on lugenud ja kellel on arvamus. Kui palju tema paari eelmise teosega seda on olnud? Pigem vähem, kuigi ega ei tea. Või vähemalt selle segmendi osas vähem, kes mulle ära paistab. Isegi „Palgaga“ oli nii, et sellest küll räägiti, aga rohkem ikka kirjandusinimesed, need, keda asi otsesemalt puudutas ja kes ennast ka solvatuna tundsid (mõned vist tundsid). Aga töö kõnetab inimest. Töö pole kirjandus ja kirjandus pole töö. Või midagi sellist. Ilmselt on võimalik „Tööpäeva“ samamoodi kirjandusmaailma eluvõõra „klaasmaja“ kriitikana lugeda nagu „Palkagi“. Sündinud on nad, pakun, et samast juurest.
Kuulsin oma isa, kellele muidu Õnnepalu asjad meeldivad, telefonis ütlemas, et natuke „liiga palju jahub tööst“. Isa on mul terve elu tööd teinud, seda päristööd, võib-olla tema jaoks pole tööst mõtisklemine midagi erilist. Töö on midagi, mida tuleb teha, teisiti poleks mõeldav. Olen ikka kuulnud isa selle või teise kohta ütlemas, et „pole kunagi elus tööd teinud“. Või et on pidanud „peenikesi ameteid“. Ega need kumbki mingisugused ülemäära positiivsed hinnangud ei tundu olevat. Võib-olla tahavad sellist mõtisklemist rohkem need, kes pigem pseudotöödega ametis. Näiteks nagu ma ise. Mulle väga meeldib tööst mõtiskleda. Teha mitte eriti. Õnnepalu raamatuga paralleelselt lugesin mõningal määral Hannah Arendti „Inimese olukorda“, kus ka tööl kui sellisel on keskne koht. Sest noh, kui juba inimese olukord, siis üldiselt ka töö. Mõtlesin isegi, et miksin Arendtit Õnnepalu arvustussegi, aga ikkagi loobusin. Ühelt poolt jätaks nagu targema mulje, aga samas ka lollima. Oleks seega paradoks.
Meenus arvustust sepistades ka selline žanrimääratlus nagu „olmekirjandus“. Seda viljeleti rohkem Brežnevi ajal. Siis, kui televiisorist ei tulnud midagi huvitavat. Nüüd on olmekirjanduse funktsioonid, pakun, et kuhugi muudesse meediumidesse üle kantud, televiisorisse vist enam mitte, sest seda vaatavad vanainimesed. Teised meediumid saavad „elu“ kui sellise edasiandmise ja -kandmisega paremini hakkama kui kirjandus ja ka televisioon.
Kuna Õnnepalu on bestselling autor, siis tema kohta võib öelda, et ta saab ka selle „elu“ edasiandmisega hakkama. Ma ei taha muidugi väita, et üks automaatselt teisest järeldub, aga Õnnepalu puhul ehk järeldub.
Olmekirjanikud vist ise enda kohta ei öelnud, et nad just olmekirjanikud on. Küll ütles nii Rein Veidemann, kes jõudis olme definitsioonini oma põhjapanevas tekstis „Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest“ järgmist mõttekäiku mööda: „Me viibime tööl, kodus, puhkehetkel ja kõik see on tumestatud olmest, õigupoolest temaga kaasnevaist hädadest: tööd narrime, aga kuidas saamegi seda tõsiselt võtta, kui tas on nii palju organiseerimatust ja bürokraatlikke tühikäike.“ Mõtte lõpetab Veidemann diagnoosiga, et selle kõige „tagajärjeks on stress. Eluhoo langus. Seal, kus lõpeb eluhoog, algabki olme“.[1] Ilus lause, mille võiks otsaette tätoveerida. Nii et tuleb siiski eristada elu ja olmet, mida ka lahkesti teeme.
Läheme nüüd (imaginaarse) vanaema raamaturiiuli juurde ja võtame sealt Vello Lattiku (üks keskseid olmekirjanikke) romaani „Kuus head inimest“ (ilmunud 1979, minu sünniaastal), mille sisututvustus teatab: „Romaani sündmustik leiab aset maal, tänapäeva suurmajandis. Autor on võtnud vaatluse alla maaelu aktuaalseid probleeme, mida on analüüsitud peamiselt karakterite kaudu, inimeste erinevate ellusuhtumiste ja seisukohtade kokkupõrgete kaudu. Konkreetse probleemistikuga seonduvad üldisemad arutlused põllumehest ja tema tööst, inimeste endaksjäämisest või muutumisest muutuvas elus.“
Nii üks kui teine neist tsitaatidest saaks hakkama ka „Tööpäeva“ kohta millegi kohase välja ütlemisega. Eluhoog on langenud, maaelu aktuaalsed probleemid silme ees. Viimase osas tuleks küll suurmajand asendada väikemajandiga, muutumine on ka küsitav. Kui, siis muutumine halvemuse, lagunemise poole. Meenub ka, ja võib-olla on sellest meenumisest siinseski kontekstis abi, kuidas Õnnepalu kuskil leidis, et hea romaani võiks kirjutada näiteks mõni poe kassapidaja. Just nimelt tema ja mitte mõni professionaalne kirjandusvälja operaator.
Kui alguses mainisin, et Õnnepalu astub justkui sellisel püüdlematul ja pretensioonitul sammul, siis pretensioonituks teda ometi pidada ei saa. Kunagi ei saa. Õnnepalu raamatudki riiulis viitavad kultuursemale ja viisakamale inimesele, või vähemalt sellist muljet jätta tahtvale inimesele, kellele näiteks Vello Lattiku omad ilmselt ei viita. Lattik ikka lihtsal tööinimesel riiulis, Õnnepalu aga sellel uue kooli mittelihtsal tööinimesel, kes äkki „Tööpäeva“ järgi otsustades autori esimene sümpaatia ehk polegi. Kuigi ega lihtne tööinimene ka autoris enamasti liigset sümpaatiat ei ärata. Või oleks õigem öelda, ühekülgset sümpaatiat. Ta kindlasti ei heroiseeri töölist ja lihtinimest. Ikka nagu tänapäeval ja väärtkirjanduses tavaks, näitab mitmekesist. Ühest tegelasest jääb küll ühekülgselt loll mulje, aga ju see oli siis reaalsus, mille vastu ei anna parata. Pigem natuke isegi naerab selle lihtinimese, aga naerab sealjuures ka enda üle. Sest eks lihtinimene naerab kirjaniku üle ka, pakun.
„Tööpäeva“ puhul võib lugeda suureks õnnestumiseks, et ta tutvustab osavasti ka erinevaid töö simuleerimise ontoloogiaid. Seda põhilist, seda olemise üdi. Töö juurde käib ikka simuleerimine, teisiti poleks võimalik. „Vanad oskavad hästi nägu teha, et teevad tööd“ (lk 8). Hinnatud komöödiasarja „Seinfeld“ ühel tegelasel George Costanzal oli ka oma töö teesklemise ilme, selline „ärge segage mind“-nägu. „Seinfeldi“ kohta kasutati selle ühes metatasandiga manipuleerivas osas väljendit „show about nothing“. Kas midagi sarnast ei öelda vahel ka Õnnepalu raamatute kohta. À la kirjutab eimillestki, aga jube ilusasti kirjutab. „Seinfeldi“ tegijad ütlesid küll hiljem selle „show about nothing“ kohta kommentaariks, et sellise tõlgendamisega on natuke liiale mindud ja „Seinfeld“ on hoopis vägagi „about something“. Kas elu pisiasjad, olme jne on miski või eimiski, eks see ole suhtumise küsimus. Nagu ka Õnnepalu teosed. Nagu ka „Tööpäev“. Mis ju samuti määratleb end komöödiana, ja täiesti arvestatavalt. Mu lemmikud komöödiad elavadki elulisest, või õigem oleks öelda, isegi olmelisest tühjast-tähjast. „Ma ei saa veeta ülejäänud elu, tulles iga kümne minuti tagant sellesse haisvasse korterisse, et süveneda iga üksiku igapäevase sündmuse piinavatesse pisiasjadesse,“ kurdab kord „Seinfeldi“ tegelane Elaine.
„Seinfeld“, „Curb Your Enthusiasm“, briti „Office“ jne. „Tööpäev“ pole neist kaugel. Piinavaid pisiasju on siin palju. Komöödia, kui nüüd mõelda, peakski tähendama peent võnkumist miski ja eimiski vahel. On komöödia ja ei ole ka. Ei liialdata, vaid kirjutatakse elust maha tegelikult selle nukrust, mis ühtlasi on sageli väga koomiline.
Ma hakkasin „Tööpäeva“ lugema omamoodi väärastunud ootustega. Sellist lähenemist millelegi, mis nimetab ennast romaaniks, intelligentsele ja erudeeritud inimesele omaseks pidada ilmselt ei saa – ehk et lugeda fiktsiooni mingisuguse reaalsusekoodiga. Kuna Õnnepalu töötas mu kodutalu naabruses asuvas puukoolis, astusin selle kahetsusväärse (muidugi teen ma nägu, et seda kahetsen) sammu ja hakkasin raamatust kõigepealt otsima biograafiaid, n-ö elu ennast. Sarnane moment juba natuke rikkus mu jaoks Mudlumi „Poola poisse“, kust otsisin ka kõigepealt tõsielulisi sündmusi, mille gravitatsioon on oluliselt tugevam, aga kusagil töllerdasid jalus fiktiivsusele osutavad (vahel ka surnud) kirjatähtedest segajad. „Rikkus“ vist ei ole samas ka õige väljend, „muutis“ oleks õigem. Kas halvemuse või paremuse poole, ei tea.
Luual olevat Õnnepalu romaani suhtutud natuke nagu Gogoli „Revidenti“, mille lõpus linnakese elanikud siis oma kõveratest moludest teada saavad. Ma sada protsenti tegelikult küll muidugi ei tea. Küsisin ühelt rohkem asjaga kursis olevat inimeselt seda Luua-retseptsiooni ja kuidagi vist ise panin ette, et oli nagu Gogoli „Revidendis“. Inimene noogutas, tundus, et ta polnud „Revidendiga“ kursis ja ei saanud päris hästi aru, mida ma öelda tahan.
Suure Luua sõbrana on muidugi hea meel, et Tõnu Õnnepalu Luuast kirjandusliku representatsiooni tekitas ja selle kirjanduslukku liitis. Naaberasulat Palamuset on ju sama saatus tabanud. Mind kui reaalsuse ja fiktsioonide segunemise fänni rõõmustab selline asi väga. Luual ringi jalutades on üks huvitav kihistus nüüd juures.
[1] R. Veidemann, Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 3, lk 131.
