Peas hoidku jumal mõistus mul!
Jah, parem olla sant kui hull,
jah, pigem sekk ning sau.
Ei, ega mõistust ma ju peaks
nii lahtiütlematult heaks,
nii tähtsaks, et teeb au –
las kaob! Kuid jäetagu mind priiks!
Kuis siis mu tuhin siit mind viiks,
mind hõlmaks padrik paks.
Pea otsas kuum, ma laulaks, loeks
ja ulmahämu sisse poeks
ja seal end hälvitaks.
Ma kuulaks, kuidas mühab järv,
ja vaataks, silmis õnnevärv,
ilmtühja taevakaart.
Mind kannaks keeristuule sõud,
ta metsimurdev vaba jõud,
ta põldepuistav vaart.
Kuid ah – kui katkeb arujatk,
siis oled kardetum kui katk,
sind ootab riiv ja haak.
Sind lolli looma piirab puur
ja jõuk, kel mõnitamistuur –
sa oled nende saak.
Mu ümber öösel poleks puid,
ei hõbehäälseid ööbikuid,
ei kohisevat vett –
vaid kõik mu kiunuv kaaslashõim
ja järelvaatajate sõim
ja ulg ja kolksuv kett.
Vene keelest tõlkinud Paul-Eerik Rummo
