Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 12
Minu rahvas!
“Meie ei taha olla, ei ole
vaikiv, ununev lehekülg
aegade raamatus.”
Need Anna Haava lausutud sõnad on täna niisama elavad ja ajakohased kui sajandi algul, Noor-Eesti päevil. “Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse…” oma nime, ja tahame seda teha oma emakeeles oma isamaal.
Saatus on meid seadnud suurte kaubateede ja kõige erinevamate huvide ristumiskohta. See paratamatus on mõjutanud ja mõjutab tulevikuski nii meie ainelist seisundit, vaimseid pürgimusi kui ka poliitikat. Meie eneseteostus-võimalus, meie missioon rahva ja riigina on olla Euroopa eelpostiks Idas ja samas aknaks Euroopasse. Aga seda missiooni oleme saanud ja saame täita vaid siis, kui meil on piisavalt vabadust ise valida, ise otsustada ja ise vastutada.
Jumal näeb, kui kirglik on olnud me püüd ise midagi olla siin ilma pääl, et see on vastu pidanud seitsesada aastat ja kui vaja — siis peab vastu veel teist samapalju.
Täna tunneme joobumust, aga oleks hää, kui me sellesse ei uinuks. Kuigi tahame maailmas kõige enam ise olla, peame samas endale pidevalt kordama: selles tahtmises ei ole meil ka kellelegi muule loota kui üksnes iseendale.
Meid ümbritsevad tumedad jõud. Me ei tea, kui suur on mõistatusliku Venemaa tung valgustatuse ja demokraatia poole, kui kaua kestab kuristik heaolu nautiva Euroopa ja meie lagunemisäärel asuva elukorralduse vahel. Me ei tea, mida kavatsetakse meiega teha. Aga seda teadmist pole meil, eestlastel, õieti kunagi olnud. Ja kui see ka on olnud, siis üksnes suunas, mis pole tõotanud hääd. See asjaolu on sundinud meid tegema kompromisse, talitsema oma kirgi — kõik ikka selle nimel, et säästa rahvust, kaitsta teotamast oma esivanemaid ja oma lapsi. Seda tunnetati juba esimese rahvusliku ärkamise päevil, see tunnetus on juhtinud kõiki Eestimaa suuri poliitikuid. Uus aeg on sünnitanud uusi olukordi ja nüüd võib meie poliitiline tarkus tuua rohkem edu kui aastakümnete eest. Kuid seegi pole kindel.
Selles mõõtmatus ebakindluses on siiski üks kindel teadmine: meie rahvas ei ähvarda teisi, pole teinud ega tee seda tulevikus. Ähvardus, millest siin-seal kõneldakse, tõuseb kõnelejate endi seest, nende suutmatusest või tahtmatusest meid mõista. Me võime küll oma selgitustega vähendada umbusku endi vastu, aga lõpuks tuleb kõnelejatel ikka ise vabaneda oma eelarvamuste ja hirmu ahelaist. Meie ütleme üht: lastagu meil vaid olla. Ja me ütleme: mõistku teisedki meiega eluruumi jagavad rahvad seda meie soovi ja jagagu koos meiega selle maanurga muresid ja rõõme.
Me seisame uue tee hakul. Mõndagi on juba peos, suurem jagu veel unistustes. Oleme küll hirmsasti vigastatud rahvas, aga õnneks on meie hing püsinud tervena ja vankumatu on olnud soov saada vähemasti vaimult suureks, kui meile ei ole antud seda olla arvult ja jõult. Tänases taassünnipäevas on palju lootust. Me näeme, kui vallandunud rahvaliikumised tõstavad esile uusi juhte ja poliitikuid, kuidas lugematutes kavades ilmutab end rahva ühismälu, mõistus ja tulevikunägemus. Julgust annab, et ka valitsev partei on nüüd taas leidmas tagasiteed oma rahva juurde.
Aga homne päev ei saa olla tänase kordus. See saab olla ainult sammuks edasi, sest isegi paigalseis on juba tagasiminek.
Millist sõnumit võtta kaasa homme algavasse argipäeva, lähenevasse sügisesse ja pikka talve? Ma mõtlen, see peaks olema küsimus: mida oled nimelt s i n a teinud oma isamaa heaks? Ma mõtlen, see peaks olema teadmine, et iga üksiku võit või saavutus on nüüdsest kogu rahva võit.
Post festum et scriptum
Aasta tagasi sai alustatud kommet, et ajakirja aastakäigu lõpetavad toimetaja read. Nüüd on see hetk taas käes. Võtsin julguse esitada siin lõpukõnena oma ülesastumine Lauluväljakul 11. septembril 1988. Kuid tunnen ometi tarvidust veel midagi lisada.
Jah, see aasta oli meie rahvale suur aasta. Vikerkaarest vaadatuna oli see suur aga sellegipärast, et Vikerkaare 1986.—87. aasta põhiautoritest ja laureaatidest Edgar Savisaarest ja Mati Hindist said Rahvarinde eestseisuse liikmed. Vikerkaare panus oli ehk selleski, et Küllo Arjakase põhjalik sini-must-valge ajaloo käsitlus vabastas kirjasõnas ja poliitikas meie rahvusvärvid eelarvamuste painest. Sama mees andis oma kirjutistega Eesti Vabariigi sünnist ja Eesti iseseisvuse kadumisloost 1939 tõendi selle kohta, et Vikerkaar tahab igati kaasa aidata meie eneseteadvuse puhastumisele ning -väärikuse taassünnile… Niipalju kui meist sõltub.
Mis meist sõltub? Meie vaim, julgus ja tahe. Aga ka oskus neid õigel ajal ühendada ja kasutada.
Millal ja mis on õige aeg? Alustamiseks? Aeglustamiseks? Kiirustamiseks? Mu meelest ongi see meie olemise põhiküsimus. Sest ikka võib ju öelda, et veel pole aeg või et aeg on juba ümber.
Kuidas küll tahaks, et kõik, millest unistatud, oleks juba käes; et võiksime end tunda sealpool tänaseid reaaliaid ja piinu.
Ometi on see veetilga soov saada mereks. Aga võtku ringkäik aega palju tahes — ükskord ta saab. Selles teadmises on nii lootus kui lohutus.
