Halliki Kreinin: Teie teadustöö, mille eest pälvisite 2025. aastal Yrjö Jahnssoni preemia ja 2023. aastal parima noore Prantsuse majandusteadlase auhinna, hõlmab paljusid valdkondi: ebavõrdsust, meediat ja isegi globaalse Põhja ja Lõuna suhteid. Eilses ettekandes keskendusite poliitilisele ebavõrdsusele. Kuidas teil tekkis selle teema vastu huvi ja miks on see teile oluline?
Julia Cagé: Teadustööga alustades uurisin peamiselt meediat, sest mind huvitas demokraatia ja eriti see, kuidas inimesed hääletavad. Olen alati tahtnud mõista, kuidas inimestest saavad informeeritud või desinformeeritud kodanikud ning kuidas meedia rahastamine seda mõjutada võib. Need küsimused on väga olulised ja muutuvad praegu veelgi tähtsamaks, arvestades sotsiaalmeedia ja tehisintellektil põhinevate vestlusrobotite kasvavat rolli. Oma esimest raamatut „Meedia päästmine“[1] kirjutades jõudsin ühe järeldusena selleni, et meediasektorit tuleks reguleerida samamoodi nagu erakondade ja valimiskampaaniate rahastamist. Eesmärk peaks olema kehtestada reeglid, mis ei luba ühel inimesel annetada erakonnale üle teatud summa, sest me ei taha, et üks inimene erakonna enda kontrolli alla haaraks. Sama tuleks teha meediaga, et tagada demokraatlikum omandistruktuur ja vältida olukorda, kus paar väga rikast inimest haaravad enda kätte kogu meediamaastiku. Ühel hetkel küsisin endalt, mida ma erakondade ja kampaaniate rahastamisest tegelikult tean. Teadsin, et Prantsusmaal ja Belgias on annetustel ülempiir, kuid igal pool seda ei ole. Seega otsustasin uurida, kas kampaaniate rahastamiseks on olemas ka hästi toimivad seadused. Nii sündiski raamat „Demokraatia hind“.[2] Selles käsitlen põhjalikult Lääne demokraatiate kampaaniarahastuse seaduste ajalugu, püüdes mõista, mis on ajaloos toiminud, mis on ebaõnnestunud ja milliseid järeldusi saab sellest teha tänapäeva jaoks.
HK: Oma raamatus arutlete selle üle, kuidas poliitilised otsused kipuvad peegeldama ainult jõukaimate inimeste eelistusi, sest nemad rahastavad valimiskampaaniaid. Nagu te ka oma ettekandes mainisite, puudub Eestis eraisikute poliitilistele annetustele ülempiir. See on suur probleem, sest meil on rikkad ärimehed, näiteks Parvel Pruunsild, kellele kuulub mitu ettevõtet ja kes sisuliselt rahastab erakonda Isamaa. Ta annetas sel aastal 400 000 eurot ja aasta varem 700 000 eurot. Võib eeldada, et ta saab selle läbi tugevalt mõjutada ka erakonna tegevuskava. Millised on teie uuringute põhjal pikaajalised tagajärjed demokraatiale süsteemis, kus annetustel puudub ülempiir? Kas demokraatia muutumine plutokraatiaks on vältimatu?
JC: Vaadakem tänapäeva Ameerika Ühendriike. USA on huvitav näide, sest see oli üks esimesi riike maailmas, kus kehtestati kampaaniarahastuse seadus. Inimesed kipuvad unustama, et aastatel 1971–1974 võeti seal vastu kaks reeglistikku, mis piirasid nii ettevõtete kui ka eraisikute annetusi. Lisaks kehtestati poliitilistele kampaaniatele väga helde riiklik rahastus. Aastatel 1974–2006 rahastati sisuliselt kõiki USA presidendikandidaate peamiselt avalikest vahenditest. Viimase kahe aastakümne jooksul on need tingimused aga muutunud. Trumpi valimisvõit on osaliselt selle tulemus: erahuvid ja demokraatia on täielikult segunenud ning erahuvid on demokraatia ka täielikult kaaperdanud. Valituks osutuvad ainult miljardärid, neil on täielik võim ja nemad otsustavad ka seaduste üle.
Pikas plaanis nõrgestab see tõsiselt demokraatiat ning inimesed loobuvad valimas käimisest. Ma ei tunne Eesti poliitikat kuigi hästi, kuid minu arusaamist mööda on sellel erakonnal [Isamaal] väga suur tõenäosus järgmised valimised võita, samal ajal kui tegevuskava määrab põhimõtteliselt üks miljonär. See võib viia selleni, et Eesti valimisaktiivsus langeb tulevikus, sest inimesed küsivad, miks nad peaksid üldse valima minema. Loeb see, et üks inimene annab oma erakonnale 700 000 eurot. Demokraatia peaks põhinema põhimõttel „üks inimene, üks hääl“. Tegelikult eelistan ma seda defineerida nii: „üks informeeritud inimene, üks hääl“. Kui sa ei ole informeeritud, on sinu hääl juba mingil moel kaaperdatud. Ilma annetuste ülempiirita see põhimõte ei kehti. Kahju, et Eestis pole selliseid piirmäärasid kehtestatud.
Kampaaniarahastuse seaduse puhul on Eestis hea see, et ettevõtete annetused on keelatud, sest need on tõesti kõige hullemad. Teine hea asi on läbipaistvus: andmed on kergesti kättesaadavad isegi minusugusele inimesele. Suur puudus on aga see, et pole ülempiiri. Eesti on noorem demokraatia kui näiteks Hispaania. Hispaaniast sai demokraatia 1975. aastal ja annetuste ülempiiri kehtestamiseks kulus seal 40 aastat. Loodan, et ühel hetkel juhtub see ka Eestis. Prantsusmaa valimisajalugu algas 1789. aastal, kuid raha rolli poliitikas hakkasime reguleerima alles aastal 1988. Meil kulus selleks kaks sajandit. Loodan, et siin läheb kiiremini. Praeguseks teame, et ilma ülempiirita süsteem ei toimi. See teema tuleks päevakorda võtta, kuigi oletan, et mainitud erakond seda ei tee, kuna teenib olemasolevast süsteemist suurt kasu.
HK: Meil on erakondadele ka riiklik rahastus, mis põhineb saadud häälte osakaalul. Probleem ei ole ainult Isamaas. Meil on ka äärmuslibertaarne erakond, mis sai riigilt väga vähe toetust, kuid millele tegi üks teine miljonär ühe suurimatest annetustest. Nende eesmärk on vähendada näiteks töö- ja keskkonnaseadusi. Tänu sellele rahale paranevad ka nende tulemused arvamusküsitlustes. Samuti kasvab Eestis varaline ebavõrdsus ühes Euroopa kiireimas tempos, mis viitab ka „nõiaringile poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse vahel“, mida oma töös mainite.
JC: Kampaaniarahastuse reeglite puudumisel toob majandusliku ebavõrdsuse kasv kaasa poliitilise ebavõrdsuse suurenemise ja kõige rikkamate poliitilise mõjuvõimu kasvu, mis omakorda süvendab majanduslikku ebavõrdsust. Andmetest joonistub see väga selgelt välja. Nende väidete taha on muidugi vaja numbreid ja statistikat. Vastasel juhul kõlab see lihtsalt sõnade tegemisena sellest, kuidas rikkad kaaperdavad demokraatia. See on liiga lihtsustatud. Olukord muutub ajas ja erineb riigiti ning sõltub otseselt kehtivatest reeglitest. Seaduse abil on võimalik maastikku muuta.
HK: Eestis on elav mälestus nõukogude repressioonidest ning hirm kõige ees, mis seostub sotsialismi või kommunismiga. Paljud väidavad, et kui erakondade rahastus tuleks ainult riigilt, läheks see maksumaksjale rohkem maksma. Kuidas te vastaksite?
JC: Need on kaks eri asja. Esiteks kehtivad paljudes riikides poliitilistele annetustele maksusoodustused. Seega rahastab eraisikute suurannetusi lõppkokkuvõttes suuresti ikkagi riik ja maksumaksja. Seda tasub meeles pidada. Teiseks on võimalik piirata kampaaniakulusid. Üks põhjus, miks näiteks Ameerika Ühendriikides tehakse nii suuri annetusi, on see, et valimiskulutustel puudub ülempiir. Piirata saab nii annetusi kui ka kulutusi, mis tähendab, et valimistele ei peaks kulutama rohkem raha kui praegu. See on otseselt seotud poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse suhtega. Selle asemel et lubada miljardäril erakonnale 700 000 eurot annetada, oleks mõistlikum miljardäri maksustada. See aitaks lahendada sissetulekute ja varandusliku ebavõrdsuse probleemi. Kui rikkad maksaksid veidi rohkem makse, saaks sellest rahastada haridust või lasteaedu. Kui vähendada majanduslikku ebavõrdsust ja maksustada jõukaid, oleks riigil raha ka valimiste rahastamiseks. See moodustaks kogueelarvest väga väikese osa – võib-olla 10–20 miljonit eurot, mis on lõppkokkuvõttes väike summa.
HK: Isiklikult oleks mul ainult hea meel, kui valimistele kuluks vähem raha, sest plakatid, reklaam ja valimistega seotud raiskamine on väsitavad.
Liiguksin nüüd teie geosotsiaalse klassi mõiste juurde, mis on väga huvitav. Eestis on tohutu lõhe linnas, eriti Tallinnas, ja maal elavate kodanike vahel. Valimiskäitumisest on näha, et maapiirkondade vaesemad inimesed hääletavad paremäärmuslaste poolt. Meil on umbes kümme erinevat paremerakonda ja ainult üks vasakerakond, Sotsiaaldemokraadid. Samuti on väga suur toetus paremäärmuslikule rahvuskonservatiivsele EKRE-le. Kas saaksite selgitada geosotsiaalset lõhet ja seda, miks see demokraatiat ohustab?
JC: Pean silmas sotsiaalset pariteeti ehk kirjeldava esindatuse idee juurutamist. See ei ole minu väljamõeldis. Hanna Pitkin avaldas 1967. aastal raamatu, milles eristas sisulist esindatust – kui poliitikud viivad ellu valijate eelistustele vastavat poliitikat – ja kirjeldavat esindatust [– seda, kas kandidaadid on valija moodi]. Mõnda aega vaieldi kirjeldavale esindatusele vastu, eriti soolise pariteedi puhul. Praeguseks on aga hästi dokumenteeritud, et inimestele läheb kirjeldav esindatus korda. Naistele ja vähemustele on oluline näha parlamendis endasarnaseid inimesi, eeskujusid. Sama oluline on sotsiaalmajanduslik taust. Töölised moodustavad töötavast elanikkonnast 50–60 protsenti, kuid parlamendiliikmete seas on nad alati tugevalt alaesindatud. Sellel on mõju ka poliitika sisule, sest parlamenti pääsenud töölised ei hääleta samamoodi nagu valgekraed. Tööliste esindatus parlamentides on järsult kahanemas. Kandidaatide ja valitud poliitikute seas parema esindatuse tagamiseks tuleks kehtestada sotsiaalse pariteedi reeglid samamoodi, nagu seda on tehtud soolise pariteedi puhul.
HK: Kui vaadata eelmise aasta kohalike valimiste andmeid, siis sotsiaaldemokraatide kandidaatidest olid üle poole naised. Nad olid kõrgharitud. Paremäärmuslikus erakonnas oli enamik kandidaate mehed, kuid ainult umbes 20 protsendil neist oli kõrgharidus. Vasakpoolsed on [üle Euroopa] naiste esindatuse tagamises edukamad, kuid nende nimekirjades kandideerib aina vähem töölisi, samal ajal kui paremäärmuslaste seas kandideerivad n-ö tavalised tööinimesed. Kas sellel on tähtsust, kas inimene kuulub parem- või vasakpoolsesse erakonda? Näeme, et võimule pääsedes ei pruugi paremäärmuslased sugugi tööliste huve kaitsta.
JC: Paremäärmuslaste tegevuskavas on suur probleem. Kuigi nad väidavad oma programmides, et kaitsevad töölisi, ei ole neil konkreetseid ega rahalise kattega ettepanekuid. Sellegipoolest on paljudes riikides – sealhulgas Eestis, aga ka Rootsis Rootsi Demokraatide, Prantsusmaal Rahvuskogu ja Saksamaal AfD puhul – nende üks tugevus see, et nad seavad kandidaatideks töölisi. See selgitab osaliselt nende populaarsust. Teiste erakondade suutmatus tagada säärast tasakaalustatud esindatust on suur poliitiline läbikukkumine, mis läheb neile palju hääli maksma.
HK: Kas oskate tuua Euroopast näiteid, kus progressiivsemad erakonnad on hakanud olukorda parandama?
JC: Hea näide on Prantsusmaa ja LFI ehk La France Insoumise (Alistamatu Prantsusmaa). See ei ole kommunistlik partei, kuid asub Sotsialistlikust Parteist märksa vasemal. Nende nimekirjades kandideerivad tavainimesed ja nad osutuvad ka valituks. See selgitab osaliselt LFI populaarsust ning seda, miks paljud inimesed on Sotsialistlikus Parteis pettunud.
HK: Teie andmed geosotsiaalse lõhe kohta näitavad, et ajalooliselt on vasak-
poolseid toetanud maapiirkonnad ja töölisklass on liikunud parempopulistide poole. Kas selle taga on tõepoolest pigem majanduslikud kui identiteediga seotud küsimused? Kui jah, siis millist strateegiat peaksid progressiivsed parteid kasutama, et need hüljatud piirkonnad tagasi võita? Kas see tähendab, et peame loobuma identiteediteemadest, näiteks LGBTQ õigustest?
JC: Et võtta 800 lehekülge kokku kahe minutiga: Thomas Pikettyga koos kirjutatud raamatus „Poliitiliste konfliktide ajalugu“[3] uurime Prantsusmaa valimiskäitumist alates Prantsuse revolutsioonist. Näitame, et maa ja linna vaheline lõhe on taas muutunud äärmiselt oluliseks. See lõhe oli tähtis 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni, kadus sõjajärgsel perioodil ja on nüüd tagasi tulnud.
Sõjajärgsel perioodil valitses selge jaotus: vaesemad inimesed hääletasid vasakpoolsete ja rikkamad parempoolsete poolt. Praeguse maa ja linna lõhe tingimustes aga toetavad linnade vaesemad elanikud vasakpoolseid, maapiirkondade vaesemad elanikud aga paremäärmuslasi. Kui uurisime ajas valimiskäitumist selgitavaid tegureid, jäid peamisteks sotsiaalmajanduslikud näitajad ja geograafia ehk geosotsiaalne klass. Identiteedi või sisserändega seotud teemad ei mängi nii suurt rolli. Inimesed ei hääleta paremäärmuslaste poolt eelkõige sellepärast, et nad oleksid rassistid, vaid majanduslike probleemide ja avalike teenuste puudumise tõttu.
Maapiirkondades ei ole inimestel enam ligipääsu riiklikele haiglatele, heale haridusele ega ühistranspordile. Neid kritiseeritakse isikliku auto omamise pärast, kuid unustatakse, et neil ei ole kasutada ühistransporti. Kui arvata, et neid inimesi saab veenda [paremäärmuslaste kombel] migrantidest rääkides, tehakse halb poliitiline valik.
Optimismiks annab alust see, et põhjused, miks nad paremäärmuslaste poolt hääletavad, kuuluvad traditsioonilise vasakpoolse poliitika pärusmaale. Progressiivsetel parteidel on võimalik need valijad tagasi võita. Ma ei ütle, et ei peaks hoolima transinimestest või samasooliste abielust. Progressiivsed parteid, kes on identiteediküsimustes edusamme teinud, ei tohiks tagasi liikuda. Kuid praegu peaksid peamised prioriteedid olema õiglane maksustamine ja ebavõrdsuse vähendamine. On tähtis rääkida konkreetsetest poliitikatest.
HK: Liigume edasi teie meediauuringute juurde. Olete teravalt kritiseerinud Prantsusmaa meediamaastikku, kus 90 protsenti meediast on koondunud üheksa miljardäri kätte. Eestis on märgata sarnast suundumust, kus paar rikast ettevõtjat omab suurt osa nii trüki-, tele- kui ka raadiomeediast. Needsamad üksikud ettevõtjad rahastavad ka parteisid, kes nende huvide eest seisavad. Olete hoiatanud, et meediaväljaannete paigutamine fondide alla ei pruugi tagada nende sõltumatust.
JC: Toon sageli näiteks The Washington Posti. Arvestades seda, mida Bezos lehega praegu teeb, ei muudaks selle paigutamine samasuguse juhtimisstruktuuriga usaldusfondi alla sõltumatuse seisukohalt midagi. Fond on iseenesest hea lahendus, sest meediaväljaanded võiksid tegutseda mittetulunduslikult, kuid tegelikult loeb fondi juhtimine. Suurem sõnaõigus tuleb anda ajakirjanikele.
The New York Times on väga hea näide. Kui leht 1980. aastatel börsile läks, loodi kahte tüüpi aktsiad. Täiendava hääleõigusega aktsiad läksid asutajaperekonnale ja töötajatele, andes ajakirjanikele suurema mõjuvõimu. Avalikult kaubeldavate aktsiate olemasolu tähendab seda, et The New York Times kuulub praegu küll suures osas Mehhiko miljardärile Carlos Slimile, aga Slimil ei ole lehe üle kontrolli. Isegi kui nõustuda eeldusega, et miljardäride kapitalisüstid on vajalikud, saab nende raha vastu võtta ühtlasi nende hääleõigust piirates, et suurendada ajakirjanike demokraatlikku sõnaõigust.
HK: Eestis jõuame tagasi meediaomandi nõiaringi juurde. Postimees on suurim päevaleht ning Postimees Grupp omab umbes 60 protsenti teleturust ja 45 protsenti raadioturust. Sisuliselt kuulub see kõik ühele inimesele, kes ka Isamaa parteid rahaliselt toetab. Kuidas sellist olukorda piirata ja muutusi ellu viia?
JC: Muutuste elluviimiseks tuleb need teha kodanike jaoks oluliseks. Kodanikud peavad nõudma meedia ja poliitika rahastamise paremat reguleerimist. See on keeruline, sest inimesed peavad igapäevaelus toime tulema inflatsiooni ja rahaliste raskustega. Olukorra muudab veelgi raskemaks see, et teema päevakorda tõstmiseks on vaja kasutada meediat. Kui aga meediat juhivad miljardärid, on seda keeruline teha. Loodan siiski, et see õnnestub.
Prantsusmaal oli eelmisel aastal kuu aega poliitilise arutelu keskmes majandusteadlase Gabriel Zucmani pakutud „Zucmani maks“, mille eesmärk on miljardäre paremini maksustada. Sellest rääkisid kõik parlamendiliikmed. Peame veenma kodanikke hoolima meediast ja demokraatia olukorrast. Vastasel juhul muutub demokraatlik süsteem täielikult plutokraatlikuks. Eelistaksin kehtestada seadused, selle asemel et oodata revolutsiooni, kui inimeste rahulolematus kasvab nii suureks, et olukord plahvatab.
HK: Eestis kehtib proportsionaalne tulumaksusüsteem ehk kõik maksavad 22 protsenti. Astmelisus puudub. Mõnda aega kehtis meediale vähendatud 9-protsendiline maksumäär, millest said kasu suured meediaettevõtted. Sel aastal tõuseb see 22 protsendile ning lisaks kehtestatakse reinvesteeritud kasumile kaheprotsendiline ettevõtte tulumaks, mis annab tõenäoliselt tugeva hoobi sõltumatule kohalikule meediale. Meil on juba tekkinud uudistekõrbed: väikesed kohalikud lehed lõpetavad tegevuse. Õnneks on Vikerkaar kultuurileht ja saab riiklikku toetust, kuid paljud väljaanded sulgevad uksi. Kas riigid peaksid käsitlema meediat strateegilise majandussektorina ja kuidas tuleks suhtuda suurtesse meediaettevõtetesse?
JC: Esiteks peaksid meil olema tugevad ja valitsusest sõltumatud rahvusringhäälingud nagu BBC. Tugeva avalik-õigusliku meediaga riikides on demokraatia olukord üldiselt palju parem. Teiseks on meil vaja erameediat, kuid selle tegevust tuleks palju paremini reguleerida. Nagu teistegi majandusharude puhul, on vaja piisavalt konkurentsi, et paar omanikku ei saaks hindu dikteerida. Meedia puhul mõjutab see aga ka demokraatlikku elu, mistõttu on tarvis piisavat mitmekesisust ja piiranguid omandi koondumisele. Meediasektoris on vaja erireegleid. Meediaväljaanded saavad sageli maksusoodustusi, mistõttu peaksid sellega kaasnema demokraatliku juhtimise nõuded. Pooled meediaettevõtete nõukogude kohtadest peaksid olema reserveeritud ajakirjanikele. Samuti peaks ajakirjanikel olema vetoõigus peatoimetaja valikul ja enamusosanike muutumise korral.
See toimib väga hästi näiteks Prantsusmaal Le Monde’i puhul. Leht kuulub küll miljardäridele, kuid tegutseb mittetulundusliku katusorganisatsiooni all, kus ajakirjanikel ja lugejatel on märkimisväärne sõnaõigus. See on turumajanduslik ajaleht, millel läheb väga hästi, osaliselt just seetõttu, et sõltumatus on tagatud. Samasugused reeglid tuleks kehtestada ka teistele ajalehtedele.
HK: Olen ökoloogiline majandusteadlane, seega sooviksin küsida ka keskkonnakriisi kohta. Mainisite seost kliimavastaste hoiakute ja poliitilise ebavõrdsuse laiema kriisi vahel. Eestis levib ka palju Kremli propagandat, mis juba aastaid õõnestab näiteks taastuvenergia mainet. Paljud vasakpoolsed väidavad, et vastuseis keskkonnapoliitikale tuleneb ka sellest, et seda on siiani rakendatud neoliberaalselt – kapitali päästmiseks, mitte tööliste aitamiseks. Kas näete siin vastureaktsiooni senisele keskkonnapoliitikale?
JC: Usun tõesti, et keskkonnapoliitikat viiakse ellu halvasti. See küsimus tuleks siduda astmelisusega. Näiteks tulumaks või varamaks on sageli astmelised: mida rohkem teenid, seda kõrgem on piirmaksumäär. Keskkonnapoliitika ja CO2 maks saavad toimida ainult astmelisuse kaudu. Vaesemate inimeste keskkonnamõju ei ole suur. Me ei tohiks maksustada esimest tonni CO2 samamoodi nagu sajandat. Alates teatud piirist peaks CO2 piirmaksumäär olema 100 protsenti. Kui keegi saastab nii palju, et kahjustab kogu planeeti, peaksime selle maksustama sajaprotsendiliselt. Kuni me ei võta kasutusele astmelist lähenemist, ei suuda me seda probleemi lahendada. See selgitab ka madala sissetulekuga maapiirkondade elanike vastureaktsiooni ja nende hääletamist paremäärmuslaste poolt. Rikkad linlased kritiseerivad neid maja ja auto omamise pärast, kuid nad saastavad palju vähem kui keskklassi linlane, kes lendab nädalavahetuseks Barcelonasse. Kui me seda ei muuda, tugevdab see paremäärmuslasi veelgi.
Kollaste vestide liikumine Prantsusmaal sai alguse reaktsioonist Macroni ühetaolisele süsinikumaksule, mis püüdis kompenseerida varamaksu kaotamisest saamata jäänud tulu. Inimesed ei ole rumalad, nad oskavad arvutada. Näitame oma raamatus, et ajalooliselt on vaesemad inimesed suurema tõenäosusega hääletanud vasakpoolsete poolt. Praegu on aga roheliste erakonna puhul nii, et mida suurem on valija sissetulek, seda tõenäolisemalt ta neid valib, välja arvatud kõige jõukama ühe protsendi seas. Roheliste erakondade peamine probleem on see, et nad ei käsitle kliimaküsimusi õigluse vaatenurgast.
HK: Mis on teie hinnangul suurim oht demokraatiale, kui vaatame 2030. aasta poole? Kui peaksite kavandama Eesti-sugusele väikesele riigile demokraatia kaitsemehhanisme, siis milline reform oleks kõige olulisem?
JC: Raha: rikkuse ja meediaomandi koondumine. Kehtestaksin kampaaniaannetustele ülempiiri ja reguleeriksin meediaomandi koondumist. Neid kahte meedet on lihtne ellu viia. Meedia reguleerimine võib võtta kauem aega, sest see eeldab, et inimesed loobuvad osast oma varadest. Kuid ajakirjanikele saab kohe anda näiteks vetoõiguse, et tagada neile sõltumatus juba enne omandistruktuuride muutumist. Annetuste ülempiiri saab kehtestada päevapealt. Veel üks asi: annetuste ülempiir tuleks kehtestada ka Euroopa Liidu tasandil. Me ei peaks jääma ootama, kuni Euroopa Liit seda teeb, kuid EL-i demokraatia olukorra seisukohalt on see äärmiselt oluline.
Intervjuu on tehtud pärast Tallinna Ülikoolis 29.05.2026 peetud loengut „Political Inequality“
Inglise keelest tõlkinud Halliki Kreinin
[1] J. Cagé, Sauver les médias. Capitalisme, financement participatif et démocratie. Pariis, 2015.
[2] J. Cagé, Le Prix de la démocratie. Une démonstration implacable. Pariis, 2018.
[3] J. Cagé, T. Piketty, Une Histoire du conflit politique. Élections et inégalités sociales en France, 1789–2022. Pariis, 2023.
