Meedia vahendusel on aastate vältel populariseeritud seisukohta, et eesti külas üksikemasid ära ei põlatud.[1] Kinnituseks tuuakse „eesti talurahva elu parima kirjeldaja“ pastor August Wilhelm Hupeli tähelepanekud 18. sajandi viimasest veerandist. Hupeli järgi kurvastanud vaid mõni üksik lapsevanem, kui nende vallaline tütar rasestub. Laps tõstnud vallalise naise staatust, mida tähistas nii tanu peas kui ka uus sõnakasutus: neid hakatud kutsuma abielunaist tähistava sõnaga „naine“ (sks Weib).[2] Vastabiellunud meestele polevat läinud korda, kui nende noorel naisel juba varasemast elust laps on. Bioloogiline isadus polevat eestlaste seas suuremat rolli mänginud. Rahvastikuloolist ega muud kinnitust Hupeli väidetele pole aga otsitud. Võttes aluseks 19. sajandist ja 20. sajandi algusest pärinevad eriilmelised allikad, mis otsapidi ulatuvad tagasi ka palju varasemasse aega, võib näidata olukorda eesti külas sootuks teistsugusena: vallasemade kohta olid käibel halvustavad nimetused, nende staatus oli madal ja väljavaated abieluturul kesised – eriti kui laps elus oli. Ka lapsetapu ees ei kohkutud tagasi.
Eesti talurahva seas esines abieluväliseid sünde harvem kui paljudes Lääne- ja Kesk-Euroopa maaühiskondades.[3] 19. sajandi keskpaigani püsis vallassündimus Eesti maakihelkondades stabiilselt madal (2–3%). Huvitaval kombel oli eesti külas mitme Lääne- ja Põhja-Euroopa piirkonnaga võrreldes ka lapseootel pruutide osakaal abiellujate hulgas oluliselt madalam.[4] Mati Lauri arvates võimaldavad demograafilised andmed paremal juhul midagi öelda abielueelse rasestumise, mitte aga seksuaalsuhete kohta.[5] Rahvusvahelises sotsiaal- ja osalt ka rahvastikuajaloos on abielueelsete eostamiste ja sündide osakaalu siiski käsitatud kui abielueelse ja -välise seksuaalelu „ebatäiuslikku“ indikaatorit.[6]
Allikad
Alljärgnevas käsitletakse eri tüüpi materjale kompleksselt ega piirduta teiskeelsete literaatide tähelepanekute[7] või näitlike kohtulugudega.[8] Juba mõned aastakümned on sotsiaalajaloos jõuliselt kanda kinnitanud arusaam, et vallasemade ja nende laste käekäigu uurimiseks tuleks kasutada võimalikult mitmekesist allikate ringi.[9] Sellest lähtuvalt võtsime vaatluse alla folkoori eri žanrid ütlustest ja regilauludest muistendite ja memoraatideni, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ilmunud publitsistika ja ilukirjanduse, kohtulood ning kirikuraamatud. Eri päritolu allikad aitavad mõista, kuidas suhtuti vallasemadesse külas ning kuidas neid hoiakuid (kiriku- jt võimude poolt) kujundati ja peegeldati (nt eesti kirjasõnas). Kuna allikates on kõrvalseisjad hoopis enam esindatud kui üksikemad, leiab sealt näiteks häbistamise kohta märksa rohkem kui häbitunde kohta. Imikutappu puudutavates kohtu- ja juurdlusprotokollides on üksikemade ütlused esitatud spetsiifilise temaatika raames. Eriti vähe on allikates kuulda vallaslaste häält. Näiteks on eesti regilaulus küll olnud väga populaarsed vaeslapselaulud, mis kõnelevad mingil põhjusel vanemateta jäänud lapse kurjast saatusest ja milles vaeslaps esineb minategelasena, kes kirjeldab emotsionaalselt oma viletsat ja haletsusväärset elu. Vallaslapse häält regilauludes ei kuule, see teema pole seal peaaegu üldse esindatud, küll aga võib leida laule, kus mainitakse väljaspool abielu lapse saanud naisi. Sellised lauludki on aga lauldud kellegi teise vaatepunktist ja vallasema enda häält neis ei kosta. Vanasõnade, muistendite jt pärimustekstide tõlgendamisel on oluline jälgida, kuivõrd nad peegeldavad normatiivset hoiakut (kuidas asjad peaks olema) ja kuivõrd tegelikkust.[10] Probleemist aitab üle teadlikkus eri folkloorižanride vanusest, olemusest ja poeetikast, aga ka eri tüüpi allikate võrdlev ja kompleksne käsitlus.
19. sajandi lõpu ning 19. ja 20. sajandi vahetuse eesti proosa käsitles üksikemadust harva. Sellest ei pruugi järeldada, et abielus ja mitteabielus emadel eesti külas eriti vahet ei tehtud või et üksikema leidis omale varem või hiljem ikkagi kaasa. Vallassündimuse kasvu ja liberaalsete vaadete leviku taustal pöörati 20. sajandi algusest alates eesti ajakirjanduses nii üksikemade kui nende laste kaitsele – seda nii staatuse kui toimetuleku seisukohast – rohkem tähelepanu.[11] Jutukirjandusest läbi vilksatavate üksikemade põli oli raske; vaid erandjuhtudel oli tegemist iseseisvusele püüdleva naise teadliku valikuga.[12] Kultuurilised normid suunasid ka rahvastikukäitumist. Rahvastikuloolised andmed võimaldavad kvantitatiivselt hinnata, milliseks kujunes vallasemade ja -laste edasine saatus. Demograafilised andmed, millele toetume, pärinevad kitsalt alalt Mulgimaalt,[13] ent ülejäänud põhiallikad ei käi ainult ühe kultuuripiirkonna kohta. Vallasemad olid kirju, mitte homogeenne ühise identiteediga grupp. Suures ülekaalus olid teenijad ja popsid,[14] kuid seegi rühm polnud ühtne. Kuna keskendume sellele, mis üksikemasid eristas, jäävad rühmasisesed erinevused ja naiste eluteede kirevus paratamatult varju, tulles esile vaid vähestes aspektides.
„Eksinud“ tüdrukud ja lapsed
Eestikeelsed allikad kubisevad negatiivse alatooniga terminitest nii üksikema kui tema laste kohta, ent ei võimalda kuigi hästi hinnata nende kasutuse sagedust. Vallasema kutsuti pigem tüdrukuks kui naiseks. 19. sajandi vallakohtuprotokollides eelistati üksikema täisnime ega kiputud teda nimetama lapsega tüdrukuks, eksinud tüdrukuks, eksinud naiseks, kasunaiseksega muuks taoliseks, milliseid termineid ka esineb.[15] Vallaslaste kohta oli nii ajakirjanduses kui argisuhtluses käibel vanemate patususele viitav nimetus eksinud lapsed.[16] Eestikeelses trükimeedias nimetati neid ka abieluta või isata lasteks, väljaspool abielu sündinud lasteks, sohilasteks või tüdruku lasteks.[17] 1920. aastatel võeti ametlikus keeles kasutusele erapooletum „vallaslaps“.[18]
Rahvaluules kasutatakse üksikema kohta üldiselt halvustavaid nimetusi, mida on tarvitatud sünonüümselt nii üksikemade kui ka üldiselt moraalselt laostunud või seksitööga seostatavate naiste kohta. Nii on üksikemad hoorad ja litsid ning nende lapsi kutsuti hoora-, hata- ja litsilasteks.[19] Samamoodi on rahvalikult nimetatud üksikemadele makstavat elatisraha nt litsi päärahaks.[20] „Sohinaine“ ja „sohilaps“ viitasid ebaseaduslikule suguelule ja sigitamisele, „värdjad“[21] ja selletaolised väljendid nende laste ebanormaalsusele. Ilmselt kristlikust kultuurist on tulnud üksikema laste häbiga seostamine, niisiis on võidud selliseid lapsi kutsuda häbilasteks (nt häülats) ja üksikema äbi tüdrukuks.[22] Vastavalt on abielust sündinud last nimetatud ausaks lapseks. Oskar Loorits tõlgendabki vanasõna „Aus laps nutab ahju peal, värdias värava taga“ just abielust sündinud ja vallaslapse vastandusena.[23]Neutraalsem nimetus oli isata laps.[24]
Rahvasuus käibinud humoorikamad nimetused vallaslaste kohta viitavad nende leidmisele (korjatud laps[25]) või koduringist välja jäävatele kohtadele, kus nad on tehtud (võsalapsed, metsast leitud, vallasema kui kesaeit). Semantiliselt sarnased on kõrvalapsjaeralaps.[26] Sarnase koduringist väljaspoolsega ja imelikkusega assotsieeruvad ka nimetused, kus figureerib metsloom (jänese tettü).[27] „Althõlma“[28] või „altvärava“[29]laps viitavad selliste laste ebaseaduslikkusele või salajas tehtusele. „Kasuks“ või „kasusse“ minema tähendas samuti vallaslast saama, kasu-tüvi viitaks justkui kasvama minemisele, kuid tõenäolisem on nende tuletiste seos Lääne- ja Saare murrete kasu-sõna tähendusega ʻliigne’, ʻlisa-’, ʻnormiväline’. Sellest lähtuvalt on väljaspool abielu sündinud lapsi nimetatud kesk- ja läänemurde aladel kasulasteks ja vabaabielus elamist kasueluks.[30]
Luterlikes kirikuraamatutes oli vallas-laste kohta tavapärane märge „hooralaps“ ja õigeusu meetrikates „ebaseaduslik“, ent suulises kõnepruugis on mõni luteriusu pastor tarvitanud ka hoopis kurjakuulutavama sisuga nimetusi nagu „saatana käopoeg“[31] või „kuradilaps“.[32]
„Kas oled sina see küna, kuhu iga siga sülitab?“
Kirik ja riik sundisid inimesi kehtestatud kõlblus- ja moraalinorme täitmakaristuste ähvardusel. 18. sajandil seisnes ilmalik karistus „hooramise“ eest peksukaristuses või rahatrahvis. Lisaks sellele sai vallasemadele osaks avalik häbistuskaristus nagu kaak, häbipost või kaelarauad. Patukahetsuseks tuli pühapäevase jumalateenistuse ajal häbipingil seista.[33] Liivi- ja Eestimaa olid Euroopas esimesi piirkondi, kus vallasemade häbistuskaristused kaotati juba 1764. aastal.[34] Mälestused häbistuskaristustest olid aga visad kaduma ning neid koguti rahvasuust veel paar sajandit hiljemgi. Nii mõnigi kord viitas jutustaja oma vanaemale kui jutu allikale.[35] Koorküla mees Hendrik Eerma teadis 1964. aastal rääkida: „Säände äbipenk ollu, sinna pantud need tüdruklatsed, kes lapse saanu ja pole mitte laalatud ollu, kui nimä sis lapse är ukasid, panti na kolmess pühapäivaks pal’lalt sinna äbipinki; see olli kiriku lähidal, pühapäiv käis pal’lu rahvast kiriku man. Kik sis nägid.“[36] Kihelkonna kihelkonna ajaloolises pärimuses talletatud loo järgi jäänud peks pooleli, kui mõni poiss tüdruku kosida lubas: „Kaagisambais peksetud ka tüdrukuid, kes saanud „isata“ lapse. Kui aga peksu ajal tuli poiss, kes peksetavale valge riide peale heitis, siis rohkem ei peksetud. See mees pidi siis tüdruku äravõtma. Harilikult ka võtnud.“[37] Külarahvas polnud häbistamise juures tingimata ainult pealtvaataja rollis: „Vanaema rääkis, et kui tüdrukuil oli vallaslapsed, siis pandud nad [tüdrukud] mitmel pühapäeval istuma altari ette [kirikus] näod rahva poole ja õlesidemed peas. Neile võis igaüks teha, mida tahtis, kas siis lüüa või näkku sülitada… vastu hakata nad ei tohtind.“[38] Kohapärimuses on mainitud paiku, kus vallasema maeti püsti maha ja künti pea adraga otsast.[39] Sellised ekstreemsed karistused on selgelt folkloorset päritolu, kuid nende muistendite eesmärk oli hoiatada lubamatu teo eest.
Häbikaristuste kaotamine 1760. aastate keskel ei tähendanud „lapsega tüdrukute“ avaliku häbimärgistamise lõppu. Pastorid häbistasid neid kantslist või koolikatsumise ajal koolitoas, kuhu valla naised olid selleks tarbeks kokku aetud.[40] Karl Ast-Rumor on meenutanud kahe „väärlapse“ ema alandamist Vastseliinas koolikatsumise ajal. Nood kössitanud kõveras, julgemata pilkugi tõsta. Neist ühelt küsinud kirikuõpetaja: „Kas oled sina see küna, kuhu iga siga sülitab?“[41] Sülitamine oli kujund, mida kristliku moraali eest võitlejad abieluvälise sugulise läbikäimise kohta põlastavalt tarvitasid.[42] Üksikemasid hurjutati nii avalikult kui ka nelja silma all.[43] Hingekarjased sõitlesid abielueelset lihahimu jutlustes, hoiatades, et nõnda sündivad süütumad lapsed peavad hiljem vanemate patu nuhtlust kandma.[44] „Kudas võib see vanem oma lapsi õieti ja hästi, ausaks ja puhtaks kasvatada, kes ise kõlbmata elu on elanud ja roppusega kokku kasvanud nagu mõni mädanenud puu? Tema lapsed saavad temale kohtumõistjad olema,“ ähvardas Jakob Hurt esmalt kantslis ja hiljem trükis.[45] Hargla õpetaja Kolbe (ametis 1845–1871) kärkis leeripäeval kantslist: „Kui nee pulli puseva, ei nee haava parane.“[46] Rõuge pastor Traugott Hahnilt (ametis 1874–1886) pärineb aga üks erandlik mälestuskatke selle kohta, kuidas ta üht „armetut langenud naist“ – too oli ka ise sündinud väljaspool abielu – pragades jõudis äratundmisele, et oli naisega ülearu vali olnud. Naise ütlus, et keegi teda ei armasta, aitas hingekarjasel mõista, et õnnetu vallasema polnud oma elus kordagi kuulnud „ühtki armastavat sõna“ ega saanud ka korralikku kasvatust.[47] Kõlblusküsimus omandas Hahni silmis sotsiaalse värvingu.
Luteriusu kirik nõudis, et vallasemad enne armulauda oma pattu avalikult kahetseksid või käiksid pastori juures manitsusi kuulamas.[48] Armulaualt kõrvale jätmist pidas külarahvas suureks häbiks. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul nähti mõnes piirkonnas rätti vallalise peas altari ette minemisel kui häbimärki: ilma selleta ei lubatud üksikemal ilmuda armulauale ega lapsega pruudil laulatusele.[49] Üksikemasid ei tahetud hea meelega lubada ka ristiemaks. Rapla pastor Malm (ametis 1864–1901) öelnud: „Mis vader see on, kes iseenese eest pole hea seist.“[50]Laialt levinud kombe kohaselt visati pärast ristimist lapse ristimisvesi katusele (et lapse elu oleks pikk ja kõrge lennuga vms), vallaslaste puhul kaheldi ka selle rituaali sobivuses.[51]
Kiriku juures olid ametis taluperemeeste seast määratud kirikuvöörmündrid, kes pidid olema kohapealseteks järelevaatajateks ja aruandjateks koguduse liikmete eksimuste kohta ning kel tuli laveerida kirikuõpetaja ja koguduse vahel. Vallakohtute sisseseadmise järel läks „hoorajate“ trahvimine talurahva võimkonda.[52] Vallakohtu määratud trahvid nii vallaslapse emale kui ka isale, juhul kui tolle süü leidis kinnitust, ulatusid kahest kuue rublani.[53] Kes „eksimise trahvi“ ei tahtnud maksta ja kohtule vastu rääkis, võis sattuda pokri.[54] Äärmuslikul juhul on vallakohus vallasema koos lapsega vallast välja kihutanud.[55] Vastsündinud lapsega naisel oli väga raske toime tulla, kui ta turvalisest vanematekodust või kindlast teenistuskohast välja saadeti. 1866. aastast, kui politseiline järelevalve väiksemate eksimuste üle läks vallavanema kätte, lõdvenes vallaasutuste kontroll kõlblusnormide vastu eksijate üle.
„Ära tee soole sõimu!“
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kogutud regilauludes, mis on tänu oma meetrilisele struktuurile säilitanud palju arhailist, leidub vihjeid selle kohta, et tütarlapse vallasemaks saamine polnud probleem mitte ainult tema jaoks, vaid seadis ohtu kogu pere hea nime. Sellised motiivid tulevad esile näiteks pulmalauludes, kus kiidetakse või laidetakse pruuti. Näiteks laulutüübis „Ole terve oma au hoidmast“ uhkustatakse, et pruut on oma „au hoidnud“ ega ole tõmmanud süüd oma suguvõsale:
Sa’ap teind suole süüda,
isale igihäbida,
vennale verivihada,
sõsaralle sõimusida,
langudelle laimusida![56]
Hüa ol’l mi tsõdse,
hüa ol’l, hüäste tekk!
Tii es tiku küläle,
saada’s sõimu sõsarille,
häpü hääle rahvale![57]
Laulutüüpides „Ei teinud isale häbi“, „Ära tee soole sõimu!“, „Soole sõimu teinud“ vastavalt kiidetakse, hoiatatakse või hurjutatakse neiut, kelle käitumine on lähedaste elu mõjutanud.
Neitsikene, neitsikene,
sa ei teinud soole sõitu,
isale ilusat jootu,
vennale vedu vägeva!
Sa tegid soole sõimu,
isale igihäbida,
vennale verivihada.[58]
Sama motiiv perekonna häbistamisest leidub ka väljaspool pulmarituaali lauldud lauludes. Näiteks õpetuslaulud õdedelt õdedele, kus hoiatatakse poistega magamise eest:
Ära tee esale häbi
Ära tee emale häbi
Vellele verista vihada
Sõsarale sõimu suuri[59]
Motiiv võib leiduda ka laulus, kus tüdruk loetleb küll mehi, kellega ta on maganud, kuid hoopleb, et pole rasestunud ja seetõttu pole ka oma vanemaid häbistanud:
Mis mul viga olle’enna,
Poiste seltsin käie’enna?
Magasi ma Matsi manna,
Antsu alli kuue alla,
Piidre pikä rüüdi alla,
Märdi musta mäntelinna:
Es tii ätil ma äbüdä,
Es tii nännil näägutsida;
Es jää kägu käte pääle,
Rüärääku rüpe’esse.
Suvilind jäi suitsutemet,
Peoleo lepitemet,
Änilind jäi ällitemet.[60]
Regilaulus leidub ka motiive, mis viitavad, et rasestunud või lapsega abiellumata naist võis oodata kogukonnast välja viskamine. Selline on näiteks motiiv „metsast mehele“, kus tehakse nalja, nagu toimuksid sellise neiu pulmad grotesksel kombel metsas:
Läks siis metsast mehele,
puu otsast poissidele,
kannu otsast kaasadele.
Kes tal siis need pulmalised?
Pikad puud olid pulmalised,
laiad kased langunaesed,
haav oli ilus isameesi,
kask oli kallis kaasanaene,
pihlak pikka peiupoissi,
söödilapp oli söömalauda,
peenar pikka istepinki.
Hunt oli pulma hõberuuna,
karu kallis saanitäkku.[61]
Kogukonnast väljaajamise motiiv võib olla ka konkreetsem ning sellega võivad liituda motiivid, mis vihjavad vallasemale kui potentsiaalsele lapsetapjale.
Joose, litsi, karga, atta,
joose mõtsa meie manta!
Mitu Toomast sul turba all,
mitu Simmu silla all,
mitu Märti mätta all,
mitu Kaie kalmudel,
mitu Peetrit peenra all![62]Nüüd ma ulgun oorapõlves,
vuarun – veardija sülessa.
Nüüd ei tunne vennad tuimad,
tunne ei tuimad vennanaised,
et olen ooraksa ujunud,
et olen litsiksi ligunud.[63]
Kohapärimuses on tavalised toponüümid, mille teket seletatakse mõne minevikus elanud vallasemaga: näiteks kohad, kus vallasema on end koos lapsega varjanud, kus ta on oma lapse tapnud, kus ta on ennast uputanud, kus teda on pekstud või häbistatud, kuhu ta on elusalt maetud jne.[64] Kirikute kadumise või maa alla vajumise motiiviga juttudes võib olla näiteks kurva sündmuse põhjuseks see, kui seitse „hooralast“ satuvad samal ajal kirikusse.[65]
Häbikandja ja rahva naerualune[66]
„[R]iisub mees neiu auu, siis visatakse häbikoorem neiu peale ja lapsele antakse nimeks sohi- – see on hundilaps, nagu oleks neiu hundiga sõprust pidanud. Aga mees käib vabalt ümber, nagu möiraja lõukoer, ja otsib, keda ta võiks ära neelda veel peale kauba!“ ei hoidnud Ernst Peterson-Särgava lühiromaani (1907) nimitegelane õpetajanna Elsa oma pahameelt tagasi.[67] Tollast aja- ja ilukirjandust lugedes näib, et külas ja eesti avalikkuses mõisteti tüdruku „eksitaja“ karmilt hukka, kui ta oli kõrgemast seisusest,[68] ent kui tavaline külapoiss tüdruku „ära naeris“ või „narris“, oli suhtumine mõistvam. Vallasema haletseti või nöögati, kuid harva langes lapse isa häbisse või kaotas oma väärtuse abieluturul.[69] Talurahvaseadused ei lubanud vallasemasid (isasid ei mainita!) halvustada ega lastele nende päritolu nina alla hõõruda,[70] mis aga ei tähenda, et nad pääsenuksid alavääristamisest või julgenuksid selle üle kohtus kaevata. Vanasõnad, mis vanatüdruku nime peavad „ausamaks“kui „varsaga tüdruku“ oma, peegeldavad kiriklikke kõlblusnorme,[71] sest kuigi vallaliseks jäämine tegi tüdruku külarahva naerualuseks, oli veel kardetavam ja häbiväärsem vallasema staatus.
Vallasemade ja -isade erinevat kohtlemist taunisid esimesed „naisterahvaste asjade poolehoidjad“ juba 19. sajandi lõpul, mil üksikemade kaitseks või „eksitajate meeste“ vastu eesti avalikkuses harva sõna võeti. Naisteajakirjas Linda toodi 1894. aastal ära Soome ajalehest ümber pandud kirjutis, mis sedastas, et ema osaks on „karistus ja kannatus“, samal ajal kui isa on vaba „igast süüst ja vastutusest“.[72] Ka süütule lapsele jäi märk külge.[73] Linda toimetuse arvates pidanuksid mõlemad vanemad ühtviisi oma eksimuse „järeldusi“ tundma, nii et ka „petja meesterahva“ kirikukiri „plekist“ puhtaks ei jääks, et mees ei võiks enne abielluda, kui vana võlg tasutud,[74] ning et lapse elatisraha oleks suurem.[75]
Kui tüdrukul õnnestus kohtulaua ees mees oma isadust tunnistama panna või tunnistajad kinnitasid, et tegemist on ainsa mehega, kes tüdrukusse puutus, mõistis kohus lapse kasuks välja elatisraha (maksimaalselt kümneks aastaks) ja trahvis meest hooramise eest.[76] Naisel, kellel oli palju partnereid, oli aga oma lapsele alimente peaaegu lootusetu saada.[77] Lindas kurdeti, et paljud naised ei tihka häbi pärast alimente nõuda. Seda tõsiasja kinnitab ka kohtuprotokollide ja kirikuraamatute võrdlev analüüs.
Holstres oli vallasemadus keskmisest märksa enam levinud; tegemist oli ka majanduslikult ja hariduslikult edenenud kandiga, ent selliseid, kes julgenuksid vallakohtus lapsele elatisraha nõutada, oli alla poole, ja neist omakorda vähem kui pooli saatis kohtus edu.[78] Kui 1889. aasta kohtureformi järel hakkasid elatisraha hagisid menetlema rahukohtunikud, ei suutnud vaesemad emad asja ette võttagi, kuna see oli seotud „nii väga paljude tülidega ja kuludega, käimistega“.[79] Isad pahatihti salgasid oma süüd ja leidsid tunnistajad, kes kinnitasid, et tüdruku juures käijaid oli teisigi. 20. sajandi esimese kümnendi lõpuks polnud vallasemade võimalused alimente kätte saada eriti paranenud. 1909. aastal võttis Päevalehes sõna vandeadvokaat F. Karlson, ja tema kirjeldus langeb olulises osas ühte sellega, mis ilmus 1894. aastal Lindas. Suur hulk naisterahvaid häbenevat või ei suutvat oma õigusi kaitsta. „Harilikult otsib mees siis weel omalt poolt teisi tunnistajaid, kes tõendada wöiwad, et selsamal ajajärgul weel teised mehed naisterahwaga kokku elasiwad. Terves wallas kõneldakse sellest loost, wanad tädid laotawad kõige suurema hoolega häbistawaid juttusid laiali. … Ja kui ka kohtusse mindakse ja kui kohus emale lapse ülespidamiseks midagi isa käest välja mõistab, siis seisab sissenõudmises nii palju takistusi ees, et suuremalt jaolt midagi saada ei ole.“[80] Sulaspoiss leidis teises vallas uue koha või asus linna ning raha neilt kätte ei saadud.
Meie käsutuses olevate allikate ühine puudus on see, et nad räägivad mõnest vallasema või -lapse elusündmusest, kuid elukäigust ei joonistu tervikpilti. Rahvastikulooline andmestik võimaldab kokku panna sünnid, abielud ja surmad ning rändeteed. Kohtuarhiivid heidavad valgust üksikutele eluepisoodidele, näiteks kas ja kui palju määrati lapsele elatisraha; kas mõni perenaine hoidis töö ajal teenija last;[81] kuidas vallakohus käskis vallasemal teenistusse minna ja pererahvas teda vastu võttis ning oma lauas süüa ja juua andis; [82] kuidas mõisaproua elusalt maetud imiku mulla alt välja võttis ja palus kohtul tema vallalisele emale määratud vanglakaristust edasi lükata, seni kuni ta last rinnaga toidab, vms.[83] Ka pärimuses võib leida lugusid positiivsetest episoodidest vallasemade elus, näiteks lood, kui mõnel tuntud vallasemast rahvalaulikul lubati teatud olukordades abielunaiste peakatet kanda[84] ning kuidas mõni küla-elanik või ka lapse isa vallasema ja last toitis ja kattis.[85]
Teada on mõned kuulsad rahvalaulikud, kes said abieluväliselt lapsi ja kelle majanduslik järg ja/või abielu ei kujunenud roosiliseks.[86] Ka vallaslapse elul võis olla tempel küljes. Näiteks laulik Minna Kokka (1892–1971) emal oli kombeks koos tütrega käia surnuaia taga vaatamas neid hauakünkaid, kuhu olid maetud enesetapjad: „Ja siis kui ma olin alles lapsuke ja ema seelikusabast kinni hoidsin, et rahva sekka ära ei kao, surnuaia pühal ja ka muidu viis ema minu sinna vana surnuaia müüri taha, õhtu poole, kus praegu pedajamets vanade kääbaste peal kasvab, näitas mulle seal müüri taga künkakesi ja kääpaid, kuhu muiste enesetapjad maeti.“[87] Minna Kokka juttudest kumab läbi, et tema vaesuse tõttu rasedana maha jäetud ema mõlgutas suitsiidimõtteid. Lauliku repertuaaris olid kesksed sentimentaalsed ballaadid, mille peamine teema oli õnnetu armastus. Laulude kesksemaid tegelasi oli petetud ja maha jäetud neiu, kes pahatihti lõpetas oma elu enesetapuga. Sentimentaalne repertuaar on küll rahvusvaheline, ent Kokka jaoks oli neil lauludel ka isiklik tähendus.[88] Kui kord raadioesinemisel paluti tal laulda mõni oma lemmiklaul, valis ta laulu, kus üksikema enesetapu teeb: „Noh ma laula üte laulu, kuis tüdruk enda ära uput´, noh nii nigu latsõ peräst vai. Tuu om üts väega illos laulukõnõ.”[89]
Ilukirjanduses leidub mõni üksik eesti algupärane proosateos, milles jälgitakse üksikemade saatust pikemalt või isegi üle põlvkondade.[90] Abieluväline laps toob mitmel juhul kaasa traagilise sündmuse; vallasema isa sureb südamevalu kätte või uputab end; vallasema sureb sünnitusel või noores eas;lapse vanaema tapab vastsündinu.[91] Enamik üksikemadest kirjanduslikke figuure tunnevad häbi ja kannatavad oma teo pärast. Peterson-Särgava lühiromaani „Elsa“ (1907) nimikangelane pole aga petetud pruut, vaid emantsipeerunud uus naine, kes oma vallaspoja pärast häbi ei tunne. Kirjanik Richard Roht räägib oma mälestustes Soru Leenast ja tema isast, keda külarahvas tütre pärast nöökas ja haugutas ning kes tütre kolmanda vallaslapse sünni järel murest hinge heitis.[92] Lõpuks abiellus Soru Leena lesestunud peremehega, kes kolis Leena juurde. Ka Tuglase väike Illimar puutus kokku vallasemade ning „isata“ meeste ja naistega, keda kõiki on kujutatud tobukestena.[93] Vallasemasid leidub ka kirjanduse kaanonivälistes tekstides, lühi-
ealisemas ajaviite- või žanrikirjanduses. Näiteks Kivilombi Intsu tekstides on sageli tegelaseks vaene ja naiivne noor neiu, kes kavaldatakse seksitööle; nendes tekstides leidub ka üksikemasid, kes tapavad oma lapse.[94]
Häda ja häbi pärast
1927. aastal kurtis Tartu lastekliiniku juhataja Aadu Lüüs tunnustatud naisteajakirjas, et vallasemad teevad oma lapsele „häda ja häbi“ pärast lõpu peale.[95] Lapsetappude levik näitab kõige markantsemal kombel, kui raske oli olla üksikema. Lapsetappude põhjused peitusid sügaval ühiskondlikes suhetes ja normides ning probleemi ei suudetud sajandeid lahendada. Karmid karistused seda ei vääranud. 18. sajandil hoiakud muutusid ning avalik arvamus hakkas peamiseks lapsetapule õhutajaks pidama häbistuskaristusi, mis seejärel kaotatigi.[96] Baltisaksa literaadid arvasid, et abi võiks olla ka kindla korra sisseseadmisest alimentide maksmisel ning mõisnikult mõisateenijate jt talutüdrukute abiellumise üle otsustamise õiguse äravõtmisest.[97] Maimukeste tapmine jätkus aga ka pärast kõigi nimetatud asjaolude äralangemist 19. sajandil võib-olla veelgi suurema hooga. Täpset statistikat imikutappude arvu kohta on võimatu hankida,[98] küll aga peegeldavad nähtuse levikut kohtu vaatevälja jõudnud salasünnituste, laiba varjamise jms juhtumite hulk ning „surnult sündinud“ vallaslaste ebanormaalselt kõrge osakaal. Osa lapsetapujuhtumeid kohtute vaatevälja ei jõudnudki, sest laibad kõrvaldati (visates nad sohu, vette, metsa alla või sigade ette) või „kukuti“ nii õnnetult, et laps tuli ilmale surnult.[99]
Vene keisririigis 19. sajandil kehtinud nuhtlusseadustiku järgi oli lapsetapp ränk kuritegu, mille eest ootas süüdimõistmise korral Siber, kuid tapmises kahtlustatud vallasemadele määratud karistused osutusid siinmail enamasti leebeks, kuna kohtud kas ei tahtnud või ei suutnud teo asjaolusid välja selgitada ega vastsündinu vägivaldset surma tõestada. Kuna kahtlusalune ei pidanud tõestama oma süütust, vaid kohus tema süüd, jäi viimane sellega ilmselgelt hätta. See andis vallasemadele avarad võimalused oma lapse elu üle otsustada, ent vähemasti samavõrra olulisena tuli neil arvestada külakogukonna ja pererahva suhtumisega.
Loost loosse korduvad väited, et laps kas sündis surnult või oli ema valudest teadvuse kaotanud ning ärgates leidnud lapse elutult. Ka tunnistajad külaelanike seast enamasti varjasid, hämasid ja vassisid ametivõimude ees, nii kuidas oskasid, ja vabandasid end teadmatuse või eemalolekuga; tegusid püüti politseivõimu eest varjata.[100] Külaelanike hoiakuid mõjutasid muu hulgas konkreetsed asjaolud, näiteks kas lapseootel tüdruk oli maha jäetud pruut või „lõtv“ tüdruk. Helme kihelkonna seitsme mõisa ja Paistu kihelkonna Holstre mõisa kohta menetles Pärnu maakohus poolesaja aasta jooksul (1834–1886) vähemalt 16 lapsetapu juhtumit.[101] Kahel juhul lõppes asi Siberisse saatmisega; neist üks oli kõrtsis tegutsev seksitööline ja teine vaene teenijatüdruk, kellel läksid suhted sõlme jõuka peremehega.
Mulgimaa kaheksa mõisa meetrikatest nähtub, et 1834–1894 sündis surnuna keskeltläbi üheksa protsenti „isata lapsi“, s.o mitu korda rohkem kui abielulapsi (2,6%). Sellist vahet on raske pidada loomulikuks ning seda ei teinud ka kaasaegsed. Ilmselt leidis osa vastsündinud vallaslapsi otsa ema käe läbi. Tegelikkuses oli vahe arvatavasti veelgi suurem, sest nii mõnigi kord õnnestus vallasemal oma maimuke (võimude eest) varjatult kõrvaldada ja Helme pastor ei fikseerinud vallaslaste surnultsünde järjekindlalt. Vallaslaste abielulastest märksa kõrgem suremus oli Eestis probleemiks vähemalt 1920. aastate lõpuni.[102]
Lapsetapust räägitakse eesti folklooris eri žanrides ja eri viisidel, levinumaid motiive on uurinud Aivar Jürgenson.[103]Muistendites käituvad sellised lapsed tüüpiliste rahutute surnutena, kes paljastavad üleloomulikul viisil oma salajase matmispaiga või ilmuvad, et kõnelda oma lugu. Usundilistes muistendites leitakse mingi eriskummalise märgi peale (nt lapse nutt) laste säilmed. Levinud regilaulutüübis „Tütar vette“ on keskne motiiv, kus vend või muu sugulane soovitab emal tütre uputada, siingi soovib tapetud laps endast märku anda. Folklooris on lapsetapmise motiivid seotud hoiatusega, mis juhtub siis, kui selline kuritegu on sooritatud. Samas võib usundilistes muistendites leida väga realistlikke motiive näiteks lapse matmise kohtadest, mis võib viidata sellele, et sellised juhtumid olid jutustajatele tuttavad. Kuigi folklooris on lapsetapu motiiv seotud karistusega, võib leida ka empaatilisemaid tekste, kus justkui kuuleks ka lapsetapja häält. Näiteks võib öeldalapsetapja oma hurjutajatele: „Miks te nüüd kahetsete, kuna varem kõik selle peale tagast nõu andsite.“[104]
„Pietud piiga pengil istub, järeljäänud järjel istub“[105]
Hupeli ja üksikute kohtulugude põhjal on väidetud, et 18. sajandil sai Eestis vallasema pigem kergesti mehele.[106] Demograafilise andmestikuga seda väidet kinnitatud pole, kuid ilmselt enamik naituski. Rahvastikuloolised uurimused kinnitavad sama näiteks Lõuna-Rootsi kohta.[107] Vähekihistunud talurahvaühiskondades, nagu pärisorjuslikus Eestis, oli vallasemal kergem kosilast leida.[108] Seevastu 19. sajandi Mulgimaa kohta räägivad meie käsutuses olevad demograafilised andmed sootuks teist keelt: üksikemal oli väga raske kaasat leida. Uurimustulemused teiste protestantlike Põhja- ja Lääne-Euroopa piirkondade kohta 19. sajandil lahknevad ning kui mõnel pool rikkuski abieluväline laps ema abiellumisvõimalused, siis teisal mitte ning tegemist polnud üldlevinud mustriga.[109] Vahed ilmnesid ka riikide sees. Paraku pole muid Eesti piirkondi 19. sajandil rahvastikulooliselt uuritud ning suured erinevused on võimalikud ka nii väikesel alal kui Eesti. Euroopas leidus kohti, kus ema juures elanud laps kahandas ema väljavaateid,[110] ja teisi paiku, kus see oli vastupidi, sest sotsiaalne surve abielluda oli tugev.[111]
Mulgimaa näitel ilmneb, et 1834–1894 said tanu alla vähem kui pooled „eksinud tüdrukud“.[112] Valikuvõimaluste vähesust kinnitab tõik, et kuni 1870. aastani mindi pooltel juhtudel mehele kas lesele või erusoldatile. Vanusevahe kärises keskmiselt 7,6–12,1 aastale, sõltuvalt vallast ja ajaperioodist, samal ajal kui tavapaaridel oli see keskmiselt 6–7 aastat. Abiellujate vanusevahe oli Eesti-siseselt üsna erinev ja kõige suurem ehk kuus aastat või enam oligi see Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal.[113] Ligi pooled vallasemad abiellusid alles pärast laste surma. Seega polnud meestele üldse mitte meelt mööda, kui nende naisel juba varasemast elust laps oli, ja bioloogiline isadus oli neile tähtis. Ajapikku üksikemade abiellumisvõimalused paranesid, kuid mitte igas vallas või kihelkonnas ühevõrra. Paljude vallasemade saatus oli jääda vanatüdrukuks. Selles polnud midagi ihaldusväärset: rahvatraditsioonis käis tüdruku ettevalmistamine meheleminekuks mitmesuguste rituaalide ja maagiliste toimingute abil sünnist saati.[114] Osal üksikemadest oli abielu siiski ka juba seljataga; lesknaistest üksikemade osakaal varieerus, ulatudes paiguti vähemasti kümnendikuni. „Sohilapse“ staatus nõrgestas mõnevõrra ka laste abiellumisväljavaateid, mida mujal Euroopas on lihtrahva (s.o mitte aadli jt varakamate kihtide) puhul harva täheldatud.[115] Meie andmestikus olid pooled abiellunud vallastütred kuni 1890. aastani sunnitud leppima kosilasega, kes oli kas lesk, erusoldat või omasugune abieluväline laps. Võrdlusmaterjali küll napib, aga vaid vähestes protestantlikes ühiskondades kujunes vallasema ja tema tütarde olukord abieluturul nii kehvaks kui meil Mulgimaal.[116]
Lõpetuseks
Rahvusarhiivis asuvate kohtuprotokollide ja kirikuraamatute, Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Eesti Kultuuriloolises Arhiivis leiduvate pärimusetekstide, publitsistika ja memuaristika ning muude allikate põhjal võib väita, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul vaadati eesti külas üksikemadele ülalt alla neid haletsedes või halvustades; nende kohta olid käibel negatiivse alatooniga nimetused; nad tegid oma vanematele muret ja häbi; neil oli raske kosilast leida ja ka nende tütardel polnud abieluturul häid valikuid. Meestele läks korda, kui naisel juba varasemast elust laps oli, ja laps oli abiellumisel takistuseks. Üksikemad ei kohkunud tagasi ka lapsetapust ja pole selge, kas nähtus oli levinum 18. või 19. sajandil. Vähe usutav, et olukord ja hoiakud eesti külas 19. sajandi algul järsult muutusid. Koolitatud kombekus tekkis sajandi teisel poolel. Võib-olla siiski jäi pastor Hupeli pilgu eest varjule nii mõndagi, mis toimus eesti külades ja perekondades? Vallasemade olukorda 18. sajandil on eesti avalikkusele tutvustatud lihtsustatult ja üldistatult, ent ka siinne pilt 19. sajandist on maalitud üsna laiade pintslitõmmetega, sõltuvalt olemasolevatest allikatest, nii et see ei saa olla kahjuks ei piisavalt diferentseeritud ega dünaamiline.
Hupeli põhjal näib, et 18. sajandi lõpuni ei võtnud talurahvas kiriku hukkamõistvat hoiakut vallasemaduse kohta omaks. Pärimus ning 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse proosatekstid osutavad aga, et selles küsimuses ei haigutanud kirikliku moraaliõpetuse ja talurahva arusaamade vahel väga sügavat lõhet ning vähemasti osa külaelanikest ei suhtunud vallasemadusse muretult ega kergekäeliselt. Paljudest allikatest õhkub ka kaastunnet ja hoolivust; sedagi oli põhjust näidata üles nende inimeste suhtes, keda alavääristati ja/või kelle elujärg oli kehvem.
Üksikemade ja abieluväliste laste olukord muutus märgatavalt 19. sajandi viimasel veerandil; sellele aitasid kaasa üldine moderniseerumine, vallavõimude vabanemine mõisa kontrolli alt, tööturu avardumine ja tööjõu liikuvuse kasv ning ilmalik trükisõna. Vallassündimus tõusis, vallasemade abiellumisväljavaated paranesid ja vallaorganite sekkumine nende igapäevaellu vähenes; vallaslaste suremus imiku- ja väikelapseeas langesid[117] ning vallasemade ja -laste mured leidsid rohkem kajastust eestikeelses trükisõnas.
[1] Eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. Intervjuu Merili Metsvahiga. Müüri-leht, 06.12.2016; M. Metsvahi, 18. sajandil hämmastas eestlaste uurijat see, et vallasemasid ära ei põlatud. Postimees, 21.04.2017; M. Metsvahi, Üksikemade ajaloost Eesti aladel. Vikerraadio. err.ee, 10.07.2019; Ajalooliselt on naine olnud eesti ühiskonnas mehega samal pulgal. Novaator.err.ee, 8.03.2023; M. Metsvahi, Emajärgsed esiemad ja nende pärand. Sirp, 24.11.2023.
[2] M. Metsvahi. Emajärgsed esiemad.
[3] Vrd nt J. Knodel, Demographic Behaviour in the Past: A Study of Fourteen German Village Populations in the Eighteenth and Nineteenth Centuries. Cambridge, 2002, lk 193; Põhja-Eestis jäi vallassündimus maakihelkondades keskmiselt alla 5% 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi algul tõusis pisut üle 5%: H. Palli, Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Tallinn, 1997, lk 66, 77; G. Pingoud, Die Ehescheidungen und die unehelichen Geburten in der evang.-luth. Kirche Russlands, 1834–1884. Riia, 1887, lk 38; Revalsche Zeitung, 11.04.1891, 13.03.1892, 24. 02.1895, 25.09.1904, 11.06.1910; Postimees, 27.04.1894. 20. sajandi alguses usuti, et Eestis sündis väljaspool abielu kaks korda vähem lapsi kui teiste rahvaste juures: Päevaleht, 19.01.1909. Üle-euroopalises võrdluses oli näitaja üks madalamaid näiteks Hollandi maapiirkondades: J. Kok, The Moral Nation. Illegitimacy and Bridal Pregnancy in the Netherlands from 1600 to the Present. Rmt-s: Economic and Social History in the Netherlands. Kd 2. Koost P. Boomgaard jt. Amsterdam, 1990, lk 9–13.
[4] H. Palli, Eesti rahvastiku ajalugu, lk 89–91; K. Lust, Bitter Fruits of „A Merry Life?“. Survival Chances of Children Born Out of Wedlock in Nineteenth-Century Rural Estonia. Journal of Family History, 2020, kd 45, nr 1, lk 24.
[5] M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal. Tartu, 2023, lk 32.
[6] J. Knodel, Demographic Behaviour, lk 185; J. Kok, The Moral Nation, lk 7–8; B. Reay, Microhistories: Demography, Society and Culture in Rural England, 1800–1930. Cambridge, 1996, lk 181.
[7] Üksikute teadete ülerõhutamist ja vähest allikakriitikat on mainitud ka varem. Erilist ei osata eristada harjumuspärasest, vt R. Hiiemäe, Armastus eesti rahvapärimuses. Tallinn, 2015, lk 16–19.
[8] M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 57–65, 84–88.
[9] K. Gibson, Illegitimacy, Family, and Stigma in England, 1660–1834. Oxford, 2022.
[10] M. Segalen, Love and Power in the Peasant Family. Chicago, 1983.
[11] Teemat sai hakata julgemalt käsitlema ka tänu tsensuuri lõdvenemisele 1905. aasta revolutsiooni järel. Vt nt Eesti Naesterahvas, 01.07.1910.
[12] E. Peterson, Elsa. Tallinn, 1907.
[13] Täpsemalt Helme kihelkonna Helme, Helme pastoraadi, Jõgeveste, Leebiku-Vanamõisa, Lõve, Patküla ja Riidaja mõisa ning Paistu kihelkonna Holstre mõisa andmed. Tegemist on rahvastikuloolistes uuringutes rohket kasutamist leidnud andmestikuga, mis ulatub 1926. aastani.
[14] K. Lust, Bitter Fruits of „A Merry Life?“, lk 27–28.
[15] RA, EAA.4740.1.1, l. 10, Luua, 5.03.1835; EAA.2806.1.1, l. 98, Vana-Kariste, 28.11.1852; EAA.3991.1.5, l. 25, Sauga, 10.03.1878; EAA.3089.1.2, l. 135v, Pala, 25.02.1866; EAA.2708.1.5b, Massu 2.07.1879; EAA.1099.1.1, l. 6p, Karinu, 27.03.1865.
[16] Perno Postimees, 22.01.1864, 05.02.1869; Sakala, 14.04.1879. Praegusel ajal üteldakse väljaspool abielu sündinud last vallaslapseks. Aastakümneid tagasi öeldi meie ümbruses: eksinud laps. Mõnes kohas: kasulaps. Väärlaps ja sohilaps. Meil üteldi: eksinud lapsel ei ole isa. Eksinud lapse isa on metsas, saba seljas (KK).
[17] Linda, 19.08.1894; Elu, 06.08.1908; Postimees, 03.02.1890, 31.01.1891, 12.02.1891, 11.11.1899, 18.01.1900, 20.03.1900, 14.04.1904, 18.02.1905, 08.11.1910; Ristirahva Pühhapäevaleht, 12.09.1882; 15.01.1895. Ka Soomes hüüti vallaslapsi tüdruku lasteks, eksinud-, sohi-, väär- või äbara lasteks: Linda, 19.08.1894.
[18] E.-M. Tiit. Eesti rahvastiku 100 aastat. Tallinn, 2018, lk 56.
[19] Tüdruku latse kutsutass litsi latse ja muud ei ole; litsik ʻlapsega tüdruk (üldse litsilööja) meie ütlema vana sõna järele litsik … on, küläs on kaks litsiku’ (KK, Lüg, 1943); külma keind laps ʻtüdrukulaps, vallalise laps’ külma keind laps… see on värdja laps, killäl isa polä (KK, Khk, 1937/8).
[20]„Litsi pääraha (raha, mida poiss sunnitud on tüdrukule maksma, nagu lapse toitmiseks ja elatiseks); Sellel noorel mehel on litsi pääraha maksa = kui peab kohtu otsuse järel tüdrukule maksma lapse muretsemise eest, ERA II 206, 523 (107). Litsi pääraha (raha, mida poiss sunnitud on tüdrukule maksma, nagu lapse toitmiseks ja elatiseks); Sellel noorel mehel on litsi pääraha maksa = kui peab kohtu otsuse järel tüdrukule maksma lapse muretsemise eest, ERA II 206, 523 (107).
[21] Üks tüdruk ütlend, kui teda kästud poisile minna, kedast ta pole tahtand: „Ennem saagu värdja lapse, kui oo antud, aga sellele ma küll äi lähe!“ RKM II 5, 579 (16).
[22] Nt ERA II 270, 63/4 (11) < Tarvastu khk., Ämmuste k., Pilli t. popsikoht – J. Veskemäe < Märt Konts, 84 a (1940).
[23] O. Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens, I. Uppsala, 1949, lk 212.
[24] RKM II 107, 55 (12) < Abja raj., Halliste k/n., Risti al. – Selma Lätt < Anu Vomm, Nelli Vomm (1961); ERA II 270, 63/4 (11) < Tarvastu khk., Ämmuste k., Pilli t. popsikoht – J. Veskemäe < Märt Konts (1940); EKRK I 42, 363/4 (17) < Helme khk., Koorküla k., Lohu t. – T. Kaevando, L. Osjamets, R. Preisman < Hendrik Eerma (1962).
[25] Si̬i̬ õli korjatud laps, `enne sedä ku mehele läks Kod; ei olõ mihega, tu̬u̬d üldäss et om koŕjat lat́s Har (Eesti murrete sõnaraamat).
[26] See poiss pole ta laps, see oli naisel enne [abiellumist], see kõrva laps (KK, Pöi, 1965); kõrvaline laps* Ilma isata, eks ta sii ole kõrvaline. Selle isa tulnd metsast ja läind metsa, saba seljas ja – pole kuskil = eralaps (KK, Ksi, 1933); sohilaps või oora laps, si oli nigu ropust räägitud, aga ike era laps Ksi (Eesti murrete sõnaraamat).
[27] Tütrikulast kutsuti ilmakõttalunõ, jänese tett, hatapoig, hoorapoig, häülats, ERA II 286, 321 (1).
[28] Althõlma lapsi saama – ausser der Ehe erzeugen, EKLA, ÕES, M. A. 130, 4.
[29] Alt värädi ata laits, si̬i̬ enne muistene sõimusõna Krk (Eesti murrete sõnaraamat).
[30] Kasulaps ʻvallaslaps’ kasukalaps ütlevad, kui ei taha kasulaps öelda (KK, Juu, 1947). Vt ka kasuelu ʻvabaabielu’.
[31] K. Ast-Rumor, Aegade sadestus, I. Tallinn, 2010, lk 111–112.
[32] KKI 38, 526 (5) < Peetri khk, Kahala k – L. Raudsep < Miralda Altsoo, 51 a (1965).
[33] M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 83; vt ka O. Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens I, lk 214.
[34] M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 101.
[35] KKI 38, 524/5 (1) < Peetri khk., Kahala k. – Loreida Raudsep < Miralda Altsoo, 51 a. (1965); RKM II 107, 55 (12) < Abja raj., Halliste k/n., Risti al. – Selma Lätt < Anu Vomm, 84 a., Nelli Vomm, 63 a. (1961). kiriku ees `moańdi peal oli pośt. kui tüdrukul oli kasu laps, `ańti seal valu tüdrukulle Juu (Eesti murrete sõnaraamat=EMS).
[36] EKRK I 42, 363/4 (17) < Helme khk., Helme v., Koorküla k., Lohu t. – T. Kaevando, L. Osjamets, R. Preisman < Hendrik Eerma, 69 a. (1962).
[37] EKLA, f 199, m 36, l. 92.
[38] KKI 38, 525 (3) < Peetri khk, Kahala k – L. Raudsep < Miralda Altsoo, 51 a (1965).
[39] RKM II 251, 384/5 (3) < Kadrina khk, Undla v, Kõrgemäe k – Mall Proodel < Heinrich Masing, 58 a < Liisa Neebel (1958–1969); ERA II 243, 446/7 (14) < Karula, Karula v., Mustasilla t. – Leontiine Turm < Hendrik Tonts (1939).
[40] K. Ast-Rumor, Aegade sadestus, lk 111–112; E. Peterson-Särgava, Liisi. Tallinn, 1914, lk 64, 66.
[41] K. Ast-Rumor, Aegade sadestus, lk 111–112.
[42] Linda, 04.11.1894.
[43] H. Mäelo, Oma veri. Lund, 1965, lk 9.
[44] J. Hurt, Elu walgus. Tallinn, 1907, lk 57.
[45] Sealsamas, lk 171.
[46] RKM II 79, 469.
[47] T. Hahn, Pastor D. Traugott Hahn, 1848–1939: Lebenserinnerungen. Stuttgart, 1940, 2. tr, lk 318–319. Hahn oli kaastundlik inimene. Näiteks on säilinud tema kiri (26.10.1878) Võru praostile, kus ta räägib, et püüab vallaslaste isadele südame peale panna, et nood kaastundest oma lapsi toetaks: RA, EAA.1205.1.261, pag-ta.
[48] C. Aschenbrenner, Pastoraat. Ühe baltisaksa suguvõsa lugu. Tallinn, 2017, lk 119; T. Hahn, Pastor D. Traugott Hahn, lk 311; RA, EAA.1293.1.88, l. 102p−110, Pöide kiriku kroonika, 1867−70; RA, EAA.1284.1.168, pag-ta: Pärnu praost Girgensohn Vändra pastor Hörschelmannile, 22.10.1902.
[49] RA, EAA.1284.1.168, Pärnu praost Girgensohn Vändra pastor Hörschelmannile, 22.10.1902; Eesti Naesterahvas, 01.07.1910; Virulane, 04.04.1909.
[50] ERA II 6, 222 (11) < Rapla khk., Rapla v. – Richard Viidebaum < Leenu Randorf, snd 1874 (1928).
[51] litselaps, selle `rissmisvesi vi̬i̬l `katsele, tämä lähäb uarass, emä u̬u̬r Kod (EMS).
[52] Liefländische Bauer-Verordnung. Peterburi, 1819 (=LTS 1819), § 597; Eestimaa Talorahva Seadus. Tallinn, 1858, § 1265; Lihwlandi Tallorahwa-Seadus 13. Nowembril 1860 Kõigekõrgemalt kinnitatud (Tartu, 1863) (=LTS 1860), §1101.
[53] LTS 1860, § 1101. Vallakohtu otsuseid vt RA, EAA.3071.1.8, l. 74p, Lohu, 10.12.1877; EAA.2532.1.4, l. 84p, Särevere, 05.12.1886; EAA.3400.1.1, l. 4p, Räpina kirikuvald, 15.09.1864; EAA.1143.1.1, l. 12p, Karaski, 12.08.1855; EAA.3482.1.3, l. 29p–30p, Lõve, 12.07.1865; EAA.2538.1.3, l. 12p, Kirna, 05.02.1890. 19. sajandi keskpaigani asendas rahatrahvi sageli peksukaristus. EAA.2801.1.3, l. 2p, Aru, 06.02.1859.
[54] RA, EAA.3321.1.34, l. 2, Puiatu vallakohtu protokoll, 12.01.1883.
[55] Halvemal juhul lõppes see lapse surmaga. Vt nt RA, EAA.3528.1.2, l. 3–4, 20p, Leebiku vallakohtu protokollid, 25.04.1860, 06.05.1860, 18.09.1861.
[56] H I 1, 83 (18) < Kadrina khk. – Kaarel Kleinmann (1888).
[57] H II 71, 538 (14) < Rõuge khk., Nursi v. – Heinrich Uuk < Anna Marana, 80 a. (1903).
[58] H II 11, 496 (6) < Väike-Maarja khk. – Anna Elken (1889).
[59] H II 26, 122 (9) < Viljandi khk. – A. Rennit (1888).
[60] H II 5, 114 (11) < Halliste khk., Vana-Kariste v. – Joosep Hurt (1883).
[61] H III 28, 465/6 (2) < Põltsamaa khk., Vana-Põltsamaa v. – E. J. Õunapuu < Eeva Puru (1897).
[62] E 23288 (10) < Helme khk. – J. Karu (1896).
[63] H II 7, 131/2 (26) < Vaivara khk., Samokrassi k. < Viru-Nigula khk., Lontova k. – H. Masing < Marie Liisabet Wälja, s. 1819. a. (1889).
[64]?RKM II 210, 158 (12) < R?pina, Rasina v., Matsisaare k., Kagova t.- Mall Proodel < Ida Poska (1966); RKM II 7, 286 (3) < Viru-Nigula khk. ? August Krikmann < Leena Meibaum ja Mai Puusepp (1946); ERA II 222, 622/3 (9) < Kuusalu khk, K?nnu v, Kolgak?la ? E. Sommer < Liisa Sommer, s 1886 (1939); ERA II 13, 20/1 (12) < Simuna khk, Salla v, M?isama k ? R. Viidebaum < J?ri Prinkman, 79 a (1929). RKM II 210, 158 (12) < Räpina, Rasina v., Matsisaare k., Kagova t.- Mall Proodel < Ida Poska (1966); RKM II 7, 286 (3) < Viru-Nigula khk. – August Krikmann < Leena Meibaum ja Mai Puusepp (1946); ERA II 222, 622/3 (9) < Kuusalu khk, Kõnnu v, Kolgaküla – E. Sommer < Liisa Sommer, s 1886 (1939); ERA II 13, 20/1 (12) < Simuna khk, Salla v, Mõisama k – R. Viidebaum < Jüri Prinkman, 79 a (1929).
[65] H III 28, 826 (I) < Vastseliina – Jaan Tint (1896).
[66] J. Liiv, Vari. Rmt-s: J. Liiv, Proosa. Tallinn, 1971, lk 66.
[67] E. Peterson-Särgava, Elsa, lk 28.
[68] Linda, 01.06.1891; E. Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Tallinn, 1903.
[69] Linda, 04.11.1894; Postimees, 09.01. 1902; Eesti Naesterahvas, 01.07.1910; H. Mäelo, Talutütar. Lund, 1959, lk 68–69.
[70] LTS 1819, § 593; Livländische Agrar- und Bauern-Verordnung. Riia, 1850, §§ 1171; LTS 1860, § 1097.
[71] „Parem auga vanatüdruk kui häbiga naene“: EV 460:1. „Vanatüdruku nimi on ikka ausam kui varsaga tüdruku nimi“: EV 13618:1.
[72] Linda, 19.08.1894.
[73] Linda, 19.08.1894, 04.11.1894; Postimees, 14.04.1904.
[74] Linda, 25.11.1894.
[75] Linda, 18.11.1894.
[76] S. Hearne, Social Welfare Provision at the Imperial Edge: Single Mothers and Abandoned Children in the Late Russian Empire. Gender & History, 2023, kd 35, nr 3, lk 973–993; K. Lust, Bitter Fruits of „A Merry Life?“, lk 33.
[77] LTS 1819, § 365, LTS 1860, § 948.
[78] K. Lust, Bitter Fruits of „A Merry Life?“, lk 33.
[79] Linda, 18.11.1894.
[80] Päevaleht, 26.02.1909.
[81] RA, EAA.2626.1.22, lk 33–35, Maidla vallakohtu protokoll, 07.10.1878.
[82] Vt nt Ruta Betleri ja Eva Kakeri kohta Leebikus: RA, EAA.3528.1.2, l. 74v–75, 14.01.1866.
[83] K. Lust. Meeleheitel vallasemad tapsid oma lapsed. Imeline Ajalugu, 2020, nr 5, lk 44–49.
[84] ERA, E, StK 10 A, 19-28 < Paistu khk, Holstre v – Oskar Loorits < Puru Liisu (Liisu Mägi) (1921); V. Pino, Elukutseline tegevus – setu rahvalaulik. (Darja Pisumaa, alias Hilana Taarka ~ Vasila Taarka). Keel ja Kirjandus, 1994, kd 37, nr 2, lk 99–104.
[85] ERA II 271, 398 (33/33b) < Leevi vald, Savisaare – Daniel Lepson < Mari Ortus, 71 a. (1940); ERA II 183, 704/5 (15) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. – Laine Priks < Jaan Tamm (1838). Helmi Mäelo on meenutanud, kuidas ema saatis teda vallasemast teenijatüdrukule Liinele, kellest kõneldi suure kahetsusega, leiba ja piima viima: H. Mäelo, Talutütar, lk 46–47.
[86] Nt seto rahvalaulik Miku Ode (Jevdokia Bogdanova, 1921. a-st Jevdokia Kanniste (1864–1924), Darja Pisumaa (Hilana Taarka, 1856–1933), Paistu laulik Puru Liisu (Liisu Mägi 1831–1926).
[87] J . Oras, Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm: arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. Tartu, 2008, lk 324–325.
[88] Sealsamas, lk 323.
[89] Sealsamas, lk 325.
[90] Nt H. Mäelo, Oma veri. Teos on avaldatud küll 20. sajandi keskel, kuid tegevustiku algus jääb 1860. aastatesse.
[91] J. Liiv, Vari, lk 66; E. Peterson-Särgava, Liisi, lk 68; E. Aspe, Aastate pärast: Lugu ühe naese elust. Tartu, 1911, lk 46. Kõrvaltegelase Anni ema: E. Peterson, Elsa, lk 39.
[92] R. Roht, Vana Võrumaa: Mälestusi. Tartu, 2010, lk 40.
[93] Laka Leena, Härja Kaanu ja „üks hästi rumal ja veider mees, mõisa toatüdruku poeg“. F. Tuglas, Väike Illimar. Tallinn, 1955, lk 33–35, 166–167.
[94] Uued Tallinna saladused (1927), lk 41 jj; Elli langemine. Jutustus Tallinna elust (1923) jt.
[95] A. Lüüs, Vallasemad ja nende lapsed. Naesterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht, 05.01.1927.
[96] M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 98–101, 105.
[97] Sealsamas, lk 51, 103–105. Takistused olid tegelikult harvad.
[98] Ametlikku statistikasse jõudis tühine hulk juhtumeid.
[99] A. Kalkun, K. Lust, Külahoorad folkloori ja kohtumaterjalide peeglis. Keel ja Kirjandus, 2021, kd 44, nr 3, lk 199.
[100] Sealsamas, lk 200; H. Mäelo, Talutütar, lk 68.
[101] Vt lähemalt K. Lust, Meeleheitel vallasemad. Lapsetappude sagedus oli selles kandis neli korda kõrgem kui sajand varem Eesti- ja Liivimaal keskmiselt. Vrd M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 95.
[102] A. Lüüs, Vallasemad ja nende lapsed; Väljaspool abielu sündinud laste kaitse. Rahva Sõna, 24.08.1929.
[103] A. Jürgenson, Tapetud laps ja lapsetapmine pärimuses sotsiokultuurilisel taustal. Mäetagused, 1998, nr 8, lk 28–57.
[104] ERA, E 5314.
[105] EV 8751:1; Maha jäävad magatud pruudid, enneaegu armastatud. EV 6318:20.
[106] A. W. Hupel, Ueber den Werth der Jungfrauschaft. Nordische Miscellaneen, 26. Riia, 1791, lk 295; M. Metsvahi, Emajärgsed esiemad; M. Laur, Talurahva seksuaalkäitumine, lk 85.
[107] C. Lundh, Swedish Marriages. Customs, Legislation and Demography in the Eighteenth and Nineteenth Centuries (Lund Papers in Economic History; No. 88). Lund, 2003, lk 28.
[108] M. Segalen, Love and Power.
[109] P. Roikkonen, A. Häkkinen, Generations, Social Homogamy and Stratification in Finland, 1700–1910. The History of the Family, 2019, kd 24, nr 1, lk 72, 86; A. Brändström, Illegitimacy and Lone-Parenthood in XIXth Century Sweden. Annales de démographie historique, 1998, nr 2, lk 103; B. Reay, Microhistories, lk 189; C. Matthys, Discourses versus Life Courses: Servants’ Extramarital Sexual Activities in Flanders during the Nineteenth and Early Twentieth Centuries. Journal of Urban History, 2016, kd 42, nr 1, lk 81–100.
[110] C. Day, Illegitimacy and its Effects on Marriage Prospects in Eighteenth and Nineteenth Century Rural England. Local Population Studies, 2021, nr 106; J. Depauw, Les filles-mères se marient-elles? L’exemple de Nantes au xviiie siècle. Rmt-s: Aimer en France 1760–1860. Kd 2. Koost. P. Viallaneix, J. Ehrard. Clermont-Ferrand, 1980, lk 525–535.
[111] Nt Lõuna-Madalmaades.
[112] Arvulisi andmeid vt täpsemalt: K. Lust, A. Kalkun, Illegitimacy and its Effects on Marriage Prospects in Nineteenth-century and Early Twentieth-century Rural Estonia. Gender & History, 2025.
[113] M. Gortfelder, Maltusliku ehk Lääne-Euroopa abiellumustüübi kõrgaeg Eestis. Ajalooline Ajakiri, 2021, nr 3/4, lk 155.
[114] R. Hiiemäe, Armastus.
[115] C. Day, Wiltshire Marriage Patterns 1754–1914: Geographical Mobility, Cousin Marriage and Illegitimacy. Newcastle-upon-Tyne, 2013.
[116] Märkimist väärib ka see, et 1834–1894 surid ligemale pooled vallaslapsed enne täisikka jõudmist.
[117] K. Lust, Bitter Fruits of “A Merry Life?”.
