***
aga olevik puhub harva
seda tuult mis leevendab
ja tõmbab ära kinni jäänud
tühikute käest või õõnsusest
kuhu kukud keset
vaikset leebet õhtut
kui nagu ei osanud oodatagi
et nüüd hakkab tõmbama
sinu seest jälle välja
ükshaaval neid niite
mis kehast läbi kasvanud
ja sikutades kisuvad kõri
kinni veavad ümber kõhu
ja rinnaku peened vaod
ja väljudes
kõlguvad nende otsas
hallid paksud palakad
kortsu läinud riiet
ja sa teeks peaaegu ükskõik mida
et niitide peeneid vagusid
täna eemale lükata
kutsuks ükskõik keda
haaraks ükskõik millest
et halli paksu eimiskit
olematuks lükata
ja siis sa kirjutadki mulle
***
see ei lase lahti
kuidas ma tahan sõrmega
tõmmata mööda sinu
heledat nahka käsivarrel
sinu silmaäärejooni
vabadus voolab mööda sõnu
piki küsimusi
annab segaseid vastuseid
aga kellegi teise jalgade ja
puusade joon ei
tõmba ligi
nagu kevadine
soe lahvatab pärast
vihma kogu looduse roheliseks
sellele kätt ette ei pane
või kui paned
kasvab hein läbi sõrmede
kui ma vaatan kuidas
mitte kellegi teise liigutused
kui me korraks isegi usume
et minevik on lõigatud läbi
ja olevikus on nüüd ainult tühikud
see ei lase
ennast mitte kuidagi lahti
kuidas suvel tantsides
sinu keha vastas oli olla nii
kohal ja miks siis kasvab
hein läbi sõrmede
kui on soe ja on
tulnud kevadine vihm
kuidas siis sellele kätt ette ei pane
***
võib ju kiskuda sõnu ja pilte
välja sellest mis oli elav
ja lõkendav iha
ei saa sealt seda
tummist olevikku
mis voolas mööda keha
kiskus iga puudutusega
naha peale kirvendavaid kriime
on jäänud killud
kuidas aeg voolab miks
ta läheb niimoodi et
ei ütle midagi selgelt
ega mis on plaanis
mille jaoks ta siis üldse
keerutas kogu selle tolmu
minu pealt üles
mis häda tal on nii
vaikiv tähenduste suhtes olla
ja kogu aeg nii
ettearvamatu
