Sadas laia lund ning üldiselt olnuks ilus, kui poleks olnud neid mõtteid – ja neid vastasmaja trepikojas kogu aeg, nii päeval kui öösel ärevalt vilkuvaid tulesid. See oli Lasnamäel, ma üürisin seal korterit, sest oli odav, mul kipub raha käest kaduma, sulama, sagedasti üldse mitte asja pärast (näiteks miskipärast oli vaja sõita öötaksoga, ehkki oleks võinud jala tulla, aga ma olen ennast nii ära hellitanud). Ma seisin ja vaatasin läbi lumesaju neid õhtuvalguses vilkuvaid tulesid. Tuli süttis, võbises ja kustus. Kaks sekundit ei midagi, siis aga süttis uuesti, võbises, kustus. Ja need vastasmaja elanikud ei teinud midagi, juba mitu päeva ei võtnud nad ette mitte kui midagi.
Ma mõtlesin rahast, neetud rahast; muidugi mitte pidevalt, kuid mõnikord mõtlesin muidugi ka rahast – olin esitanud kirjanikupalgataotluse, nagu paljud teisedki, see on väga keeruline sisemine otsus, mille ma olin suure surmaga just selles seisundis teinud, astusin ühtepuhku koos kohvitassiga akna juurde ja vaatasin tänavale, tol ajal ei olnud veel lund ega neid tulesid, ma kõhklesin mitu päeva, mõtlesin… mulle kangastus toru, selline mitme põlvega, imelik toru – sulgurite, filtrite ja siibritega. Ajasin oma otsuse läbi selle asjanduse, kord filtreid ette pannes, kord siibreid kinni lükates. Kitsaste ja keeruliste kohtadeni jõudes loobusin sellest mõttest, ütlesin endale: ah ei, kuule, ei maksa, sa oled kõige noorem, sul on ilmunud kolm raamatut, kah mul asi, no kellele sind tarvis on… Kaks päeva rahast ei mõelnud: mõtlesin õest, mõnikord mõtlesin sõpradest ja naistest, ning kirjutasin palju, seda ma enamjaolt tegingi, seejärel aga, väsides kirjatööst, unetusest ja kehvast toidust (ma ei oska süüa teha ja elan üksi), pöördusin tagasi palga-mõtte juurde, vaatasin uuesti läbi, vaagisin, heitsin kõrvale ja kaalusin jälle, kuni olin läbi käinud kõik torukäänakud, kõik filtrid, siibrid, ahenemised ja laienemised – nõndamoodi, rängas võitluses iseendaga jõudsin ma lõpliku otsuseni ja saatsin taotluse ära. Jah, mul oli piinlik, muidugi mõista, sellest ei tasu rääkidagi, selle kohta on vist juba kõik palju kordi suud kulutanud. Saatnud taotluse ära, müüritasin ennast aegapidi, sest väljas käimine muutus vastikuks – esimene küsimus, mida minuga trehvates esitati, puudutas just nimelt palka: „Nooh, Andreas? Kas oled kirjanikupalgataotluse esitanud?“
Ja mina, valetada mitte oskav tohman, vastasin kõigile: „Jah, üldiselt küll, esitasin, jah, üldiselt…“
Möku! Milline möku ma ikka olen!
Ja hoolimata sellest, et mulle öeldi elurõõmsalt: „Tubli! Õige! Soovin edu“, tundsin ma ennast idioodina (arvatavasti ka sellepärast, et mõned nendest inimestest taotlesid kindla peale samuti ning nemad väärisid – minu arvamist mööda – palka rohkem kui mina).
Nii, aga mis takistas mul valetamast?
Noh, esiteks, kui ma oleksin selle saanud – ups! –, olnuks piinlik neile otsa vaadata: sa rääkisid justkui, et ei esitanud… Pealegi olen ma kõige noorem… Nõnda olin ma harjunud mõtlema, sest mu esimene kogumik ilmus väga vara ja esimene publikatsioon oli veelgi varem, ma olin siis kõigest kahekümneviiene, ehkki mõned on varemgi alustanud… Ent miskipärast pean ma seniajani ennast kõige nooremaks. Ja palka ma loomulikult ei saanud (millest ametlikult ei olnud veel teatatud – ei, mitte nii: mina kirjutan ju ajal, mil kõik oli ammu ära otsustatud ja kellelgi ei tule enam meeldegi, et ma kunagi selle taotluse esitasin, ma olen tolle paneelika suhtes kauges tulevikus, olen praegu pelgalt sarnases meeleseisundis, tolle lumesajuga kokku kõlavas erutuses, ma ei ela enam ammu tolles majas, kuid nonde päevade viirastus – see on küll kulunud, seda pole küll vaja –, kuid tollel hetkel, mil ma vaatasin vastasmajas vilkuvaid tulesid, olin ma äraütlusest juba teadlik). Ühesõnaga, paar korda ma ronisin siiski oma urust välja, kõndisin läbi lumesaju. See oli aknast paistnud nii hirmsana, aga selgus, et seal oli hulganisti vahemikke ja tunneleid, soppe ja vaikseid valgeid kohti, ühe tänava kõndisin ma üldse peaaegu lumevabalt: lumi keerles kusagil kõrgel kortermajade kohal, suundus ringeldes taevasse, tänav oli aga täiesti puhas, üksnes maapind oli kaetud lumega, see oli kerge ja pehme, tõusis iga sammu peale lendu, lendles ja keerles, paistes laternate ja väga aeglaste autode tulede paistel hõbedasena, üksikud lumehelbed rippusid õhus, ma isegi püüdsin ühe suuga kinni –
ainult avasin suu ja see lendas sisse… ja ma naeratasin. Sedasi uidates jõudsin ma lauluväljakule… ise ka ei tea, kuidas nii juhtus, jalad tõid, ma jäin seisma ja vaatasin laululava, mis meenutas hai lõugu („Kas siis teile ei ole kunagi meenutanud?“ – „Ei, Andreas, kinnitan sulle, ainult sina näed selles haid.“ – See ei ole päris dialoog, need on minu mõtted, sedasorti tähelepanekuid ei jaga ma kellegagi). Tegin lauluväljakul lumesajus suitsu, astusin ettevaatlikult nõlvast alla, tundes jalge all muru, kuid seda mitte nähes. Ma olin juba hiljaks jäänud kohtumisele sõbraga, õigemini oma kirjastajaga (kirjastus NN, mis on välja andnud kolm minu raamatut, te teate küll, mis ma ikka räägin), see tähendab, seekord olnuks mu sõber kirjastaja rollis, kui ma poleks kohtumist ära jätnud, tuues ettekäändeks peavalu, ehkki tegelikult lasin lumel ennast ära meelitada, ja sellel väljakul ja kummalisel valguse veiklusel (arvasin isegi, et need on virmalised, kuid see on ju jamps, õigus, meil ei ole see võimalik, kas pole nii?), niisiis, ütlesin talle, et mul on kindlasti gripp või midagi sellelaadset, siis veel toimis, kuid mitte temaga, ta ütles: „Fuck you! Tulen paari tunni pärast sinu juurde…“ Ma nõustusin (ta on ju mu sõber!). Küsis: „Kas toon sulle midagi?“ – „Mida sa silmas pead? Ibumaxi, Ibuprofeni?“ – „Ma pean silmas konjakit, kuramus, viskit või Captain fucking Morganit, turakas! Hahahaa!“ Säärasele tarmukusele ei suutnud ma vastu panna ning õhtul tõmbasime kahekesi nina täis (ta jäi isegi ööseks minu juurde).
Nüüd räägin ma sellest, mille pärast ma õigupoolest selle kirja ette võtsin (või kuidas teisiti seda nimetada – novelliks? Ei, see ei ole novell, pole minu stiil, liiga isiklik, ma ei kirjuta tavaliselt niimoodi).
Ma näitasin talle vilkumist trepikojas, me seisime akna all, umbes pärast kolmandat-neljandat kokteili, ja ma ütlesin: „No vaata, kuidas vilgub. See ajab mind natuke hulluks…“ Ta kostis: „Mnjaa… Aga mina vist ei paneks tähele.“ – „Tead, see on väga isiklik…“ – „Jah?“ imestas ta. „Mees, ma ütlen sulle kindlalt: mina ei paneks sihukest paska üldse tähele. Tõesõna, no mis see on? Mingi jama. Võimalik, et ma isegi ei märkaks seda!“ – „Aga mina ütlen sulle nii,“ vastasin ma, natuke parodeerides tema lauseehitust. „Arvatavasti ma ei räägiks sellest jamast rohkem kellelegi… Sest see jama teeb mind miskipärast ärevaks ja seda juba teab mitmendat päeva…“
Ta imestas väga. Võibolla ta isegi kohkus – kas Andreas ei ole mitte hulluks läinud? Nende sulepiinajatega võib juhtuda ükskõik mida, Andreasel on juba esinenud… Jah, minusuguste inimeste kohta öeldakse: tal esineb mõnikord… Ja vaadatakse paljutähenduslikult silma sisse (hea veel, kui sõrme meelekohas ei keerutata). Ilmaaegu, ilmaaegu – minuga on kõik korras, just minuga on kõik paganama hästi: sündisin õigesse perre, keegi ei lahutanud, ei pummeldanud, õde vast on pisut pöörane, see ongi suurepärane, ta pingutab meie kõigi eest, lõbutseb, mürgeldab!
Sõber närveldas edasi; kui me suurde tuppa tagasi läksime, panin mängima The Cure’i kontserdi, mis oli talle kunagi väga meeldinud, „The Cure in Orange“, panin mängima tema jaoks (jällegi rumalus), ise ma elan ammu ilma muusikata, tema aga – ma teadsin – jätkas kuulamist, isegi ta autos, niipea kui me kuskile suundusime, hakkas kohe midagi mängima.
Me kuulasime muusikat, jõime veel ja teate, mis ta tegi? Haa! Tõlgendanud mu sõnumit vääriti, ütles ta, et võib järgmise raamatu (millest pole juttugi olnud!) honorarist mulle kohe poole anda. „Võin sulle anda isegi kogu honorari,“ lisas ta viivitamisi, nagu oleks tundnud südametunnistuse torget, „aga võin ka tõsta, kaks korda… ja anda sulle kõik korraga kätte… kasvõi kohe!“
Oo, sõber!.. kuidas siis nii!.. ei, ma ei pidanud seda silmas… ei, aitäh, pole vaja. Kujutate ette, kui kaugele ta läks! „Ma tean, et sul on midagi… Sa võid vabalt uue kogumiku kokku klopsida, sul on kindlasti mingeid visandeid…“ Jah, igasugu visandeid on küllaga, seda on silmaga näha: korter on pabereid täis, seintel ripuvad fotod, joonistused, kavandid, fragmendid, episoodid… Kuid asi pole ju selles, mitte rahapuudus ei aja mind hulluks, mitte see neetud poliitika, mitte meie meedia, mitte meie kriis, mitte sõda, isegi mitte sõda! Kurat, kui piinlik… Ja kõige solvavam oli see, et ta hakkas rääkima selles elutus keeles, mida kasutatakse kontorites, ja asi pole isegi mitte sõnavaras – ei teagi, milles seal asi on, hääletoon… häälde sigineb mingi pinge… niipea kui kõneks võetakse raha, muutub hääl korrapealt, löö või maha, muutub jah! Mul hakkas vastik – ei, ma tundsin kibedust, tuska… ah ei, ma isegi ei leia sellist sõna. Nagu oleks mult sõber ära varastatud! Fuck! Mu kõrval istus täiesti teine olend, teisest maailmast, kus kõiki on millegagi kiiritatud…
Ongi käes, tuled hakkasid vilkuma, mõtlesin mina. Alles nüüdsama ajas sõber minuga juttu, ent nüüd on ta asjalikuks kontoriinimeseks ümber lülitatud. Ei, ta lülitus ise ümber, ise! Lülitus ümber ja pakub raha. Räägib, et võib visandada tööplaani, soovitada ühte või teist süžeed, no mis sa kostad… Ja see muudab kõik? Ta arvab nähtavasti, et suudab leida vahendi, mis mind korda teeb: sedasi võib ju hullarisse jõuda, antidepressandid, muu seesugune… Räägib, et ta on ostnud programmi, mille abil kirjutatakse Hollywoodis ja Netflixis stsenaariume: sajaprotsendiline garantii, mees! Järgi programmi juhendit, pista oma episoodid sisse – ja kõik toimib. Geniaalne!.. Seda ta räägib minule: geniaalne… Mingi kuramuse programm, mingi sitanikerdis on geniaalne…
Ma pöörasin asja muidugi naljaks, ei näidanud oma tusameelt välja (ei, siin hakkasin ma juba veidike keema minema – olime ju tublisti joonud), ütlesin leebelt ära – nii programmist kui ka rahast. Ma isegi tänasin teda ja lisasin: „Me võime teinekord selle vestluse juurde tagasi pöörduda…“ – „Iga kell, man, millal aga soovid! Päeval või öösel…“ Ta naeris. Me mõlemad naersime. Ta muidugi teadis, et ma elan pehmelt öeldes säästurežiimil (hibernating in Russian ghetto economy apartment: refugee style!). Niisamuti oli talle teada, et ma taotlesin kirjanikupalka – ja tühja ma sain (sellest, mismoodi ma teada sain, peaksin ehk samuti rääkima – teate, teeme nii: kui ma jaksan, siis kirjutan, aga kui mitte, siis ärge pange pahaks). Jah, ehkki tulemused ei olnud tolleks ajaks veel avaldatud, oli ta kuskilt teada saanud, kellele anti, kuid ei hakanud oma saladust reetma. Ma ei käinud peale, ma ei tahtnud üldse seda teada!
Esimest korda tundsin tõeliselt, et minu pärast ollakse mures, kui Peruust tagasi tulin. Eks oli ennemaltki… ma mängisin sellega, flirtisin inimeste ja surmaga, hooplesin oma riskantsete reisidega, oma avantüristlike tegudega. Peruus jõudsin ma piirile kõige lähemale ning minu pärast hakati päriselt muretsema, helistama: oled sa kombes?.. Limas hakkasin ma tahes-tahtmatult korrespondendiks. Läksin ayahuasca järele, ent siis puhkesid rahutused ja ma jäin hotelli lõksu. Kuskil kolmandal päeval läksin suurest igavusest (ametlikust keelust hoolimata) välja, klõpsisin tänavatel pilte. Muidugi võidi mind kinni võtta ja trellide taha pista, kuid mul oli kuidagi suva. No vahistavad, annavad peksa, panevad vangi – kas ma pole juba niigi luku taga? Siis hakkasin käima iga päev, mõnikord kaks korda. Sain adrenaliinimaigu suhu, hakkas meeldima. Filmisin telefoniga kokkupõrkeid politseiga, panin oma blogisse üles, koos põhjalike kommentaaridega. Mind märgati, hakati repostima, meedias viitama. Üsna varsti võeti minuga ühendust, pakuti tööd (lubati tagasilennupiletit ja see oli võtmetähtsusega nüke), sõlmisin ajutise lepingu, mind varustati kõigi vajalike paberitega, saadeti juhtnöörid ja konsulaadi kontaktandmed, sealt sain ma ka oma kaardi, teiste Euroopa ajakirjanike kontaktid, niiviisi sain ma ajutiseks korrespondendiks, käisin koos teistega, jalgrattakiivri ja kuulivestiga, hoidsin kogenumate ehk siis päris ajakirjanike ligi. Ühesõnaga sekkusin juhuslikult, igavusest. Kurjad keeled rääkisid, et ma püüan omale nime teha, no kamoon!.. Keegi nägi selles seaduspära, mitmel mu tuttaval tekkisid tõsised kartused mu pea pärast – et sedasi sai talitada ainult nupust nikastanud opakas. Keegi plähmas koguni, et nüüd lõpuks on mu psüühikat hakanud mõjutama illegaalsed mõnuained, mida ma pruukinud olen. Sai, mis tahtis! Ühtäkki oli moodne minu pärast muret tunda, keset jutuajamist võis keegi järsku küsida: „Hei, guys! Ei tea, kuidas Andreasel läheb? Kas miskit on kuulda olnud?“ Ja teised, vahetanud omavahel pilke, manasid ette murelikud näod: „Ei ole ammu olnud…“ – „Jah? Peaks uurima, peaks kindlasti küsima…“ Nad haarasin nutitelefonid, ronisid võrgustikesse, kirjutasid… Ehkki selleks polnud vähimatki vajadust. Hei, idioodid, minuga on kõik parimas korras! Ma olen ammuilma Limast tagasi ja istun vabatahtlikus enesepagenduses, lumesajuga trellitatult, müürituna mõtetesse, tekstidesse, katkenditesse ja visanditesse…
Ei, see algas vist natuke hiljem, tekstilaviin tuli hiljem. Ma ei saanud kohe arugi, et siit hakkab midagi tulema. Panin kirja episoodid ja mõttekatked, joonistasin välja tegelaskujusid, kes seisid üksteisest nõnda kaugel, et algul ei osanud ma kahtlustadagi, et nende vahel on midagi ühist, et nad kuuluvad samasse romaani. Ta tuli minu seest ja ma ei söandanud kuidagi talle lõpuni järgneda. Mõistate?
Ei, kuidas te saakski mõista! Teile anna muudkui midagi ladusat… Aga minul ei ole ladusat, mul on lohud ja muhud, slaalom, nurgad, lõikavad ja torkivad esemed, mis minu seest paberile ronivad… Kõik on köögakil ja lääbakil, ja ma ei tea, mida teha, juba teist aastat sihuke jamps, nüüd olen ma vist jõudnud peamise juurde (kõik eelnenu võib välja visata): ma ei taha sellega teid koormata, sest et: esiteks, mul on teist kahju, ma räägin siiralt, mul on meie haledast hapust maailmast kahju, minust pressib välja midagi sellist, millest teil hakkab väga paha, sellepärast ma ei tahagi koormata (siit küsimus: mis edasi? – mida sellega, mis minu seest tuleb, peale hakata?); teiseks, isegi kui ma söandan, kahtlen ma ikkagi, et te lugema hakkate – on kirjanikke (ma tunnen selliseid), kes ei kahtle kõigevähematki, lihtsalt kirjutavad ja avaldavad pikemalt mõtlemata, mina aga kahtlen, ma olen möku, ma mõtlen teie peale… ja kolmandaks… mis seal kolmandaks oli?.. polegi tähtis, tühiasi… minuga on kõik korras, siin ma nüüd seisan, armetus korteris, vene getos (muuseas, ei tea, mispärast nii öeldakse, miks see äkki vene on? – majas on persetäis eestlasi, niisamuti peatustes, bussides, samasuguseid nagu mina, nagu teie, mitte põrmugi teistest kehvemaid), seisan akna all ja vaatan vastasmaja trepikoda. Samasugune ilmetu tsemendist paneelikas nagu see, kus mina kahetoalist üürin, kuid miskipärast vilgub temas tuli nagu tuletornis, otsekui küsib mult:
kak dela?..
kak dela?..
kak dela?..
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
