„…valik ei ole lihtsalt valimise küsimus, vaid selle tagajärg, mis oleks toimunud niikuinii.“[1]
László Krasznahorkaist sain ma teada tänu Béla Tarri filmidele. Raamatu „Saatanatango“ ainetel väntas ta „Needuse“ (1988) ja hiljem samanimelise linateose „Saatanatango“ (1994). „Vastupanu melanhoolia“ põhjal valmis „Werckmeisteri harmooniad“ (2000). Ja lõpuks „Torino hobune“ (2011; režissöör on väitnud, et rohkem ta filme ei tee; küsimusele, millega ta siis tegelema hakkab, aga vastanud naljatamisi, et ta tunneb Berliini niivõrd hästi, et võiks seal taksojuhina leiba teenida), mille aluseks olid spetsiaalselt selle filmi jaoks kirjutatud Krasznahorkai esseed ja proosatekstid, stsenaariumi kui niisugust polnudki.
„Saatanatango“ ingliskeelne tõlge ilmus alles 2012. aastal;[2] George Szirtes, inglise luuletaja (Geoffrey Faber Memorial Prize’i laureaat, 1980) ja ungari kirjanduse tõlkija (tema vanemad põgenesid töölaagrite eest Inglismaale, kui ta oli kaheksa-aastane) töötas tõlke kallal neli aastat; esimesed sõnad, mis ta autoriga kokku saades lausus, olid vabandused, mispeale László Krasznahorkai kostis julgustavalt: „Pole midagi. Mina kirjutasin seda kuus aastat.“ Ungari keeles nägi raamat ilmavalgust nüüd juba legendaarses kirjastuses Magvető, mis avaldab selliseid tuntud autoreid nagu Péter Esterházy, György Spiró ja Nobeli preemia saanud Imre Kertész; „Saatanatango“ ilmus 1985. aastal, mil autor oli kõigest kolmekümne ühe aastane.
Ma mäletan toda aastat väga hästi; mäletan, kuidas meie klassijuhataja rääkis aprillipleenumist,[3] ta oli segaduses. Mu toonane sõber, pilapiltnik ja kolmemees, kes oskas päevikust märkusi ja kahtesid kavalate keemiliste segudega osavasti kustutada, ajas mind naerma sellega, et lõikas ajalehtedest välja artikleid, mis paljastasid isikukultust või parteiametnikke, ning kleepis neid paksu kaustikusse. Ta ütles mulle: „Loll, mis sa naerad? Tõenäoliselt ei näe me selliseid artikleid enam kunagi. See võib iga hetk lõppeda.“ Suvel sõitsime me emaga Krimmi, kulutasime kogu raha mõtlematult kähku ära ja ööbisime pinkidel. Sügisel ma armusin (sealt, tollest sügisest on pärit episood võtmega mu romaanis „Kuutõbise pihtimus“) ja hakkasin koolist poppi tegema: kõndinud Rabtšinski tänavani (nüüd Vabriku), keerasin ma tahtmatult vasakule ja kõmpisin mingisuguses uneluses Balti jaama, seal küsisin leheputkadest, ega neil juhtu olema ajakirja Képes Sport[4](peaaegu et ainus värviliste spordifotode allikas), sedasi iga kioskit kontrollides (kõige sagedamini võis ajakirja leida ühest Nunne tänava soppi peitunud kioskist – tolle maja taga, kus Vilde kirjutas kunagi oma „Mahtra sõja“) jõudsin ma Sõpruseni ning, kui ei jäänud kinno, läksin Mere puiesteele, et trammiga koju sõita. Kohutavalt igavad päevad, need olid eriti rasked seetõttu, et mu taskus oli tolle tüdruku pilt, kes mu üle naeris. Opuse ja Neoton Familia saatel lõikasin ma Ungari spordiajakirjast välja jalgpallureid, samal ajal kui Ungaris ilmus tsensorite hooletuse läbi (olen kindel, et nad lihtsalt ei rühkinud esimesest peatükist kaugemale) romaanimonstrum,[5] mis on vene keelde seniajani tõlkimata, ehkki László Krasznahorkai on juba oma kümme aastat olnud tunnustatud Euroopa kirjandusklassik (piisab, kui heita pilk kirjastuse New Directions[6]leheküljele).
Kui sellised isikud nagu Susan Sontag, Colm Tóibín, W. G. Sebald on asetanud su samasse ritta Kafka, Becketti, Bernhardti, Gogoli ja Melville’iga, siis võid rahumeeli loorberitele puhkama heita ja ehk poetada aeg-ajalt meediale mingeid avaldusi, umbes nagu „ma oleksin pidanud kirjutama vaid ühe raamatu ja rohkem mitte midagi“… või kuulutada melanhoolselt ette „nõndanimetatud kõrgkirjanduse“ peatset kadumist… või mitte teha enam midagi, sest see, mida oled teinud „apokalüpsisemeistrina“, eeldab nüüd teiste töötamist selle apokalüpsise kallal – uurimist, mõtestamist, endasse imamist.
Apokalüpsisemeistrist on raske kirjutada; eriti sellistel päevadel, mil maailm kõõlub nagu mõistmatu laps järsakuserval ja vahib idiootliku naeratusega sügavikku, lootes seal näha enda peegeldust.
Eelmisel aastal ilmus ühe teise suurepärase ungari kirjaniku Péter Nádasi suure romaani „Mälestuste raamat“ vene tõlge[7] (tema vaimustav jutustus „Ühe perekonnaromaani lõpp“ tõlgiti vene keelde juba 1991. aastal, eesti keelde aasta varem;[8] see jutustus väärib eraldi esseed) ning paljud mu tuttavad ahmivad seda lugeda, ei taha rääkida kellestki muust kui ainult Péter Nádasist. Üks mu sõber, agorafoob, isegi kutsub mind endaga kahenädalasele Berliini-tripile, lubab kõik kinni maksta: nii suur soov on tal näha Berliini, mida Nádas on nii oskuslikult kirjeldanud. Käivad kuuldused, et kusagil Tartu lähistel elab erak, kes tõlgib Nádasi „Mälestuste raamatut“ salamahti eesti keelde. Ma ei tea, on see tõsi? Oleks ju tore. Ilma selliste autoriteta nagu Péter Nádas ja László Krasznahorkai, ilma nende meisterlikkuseta poleks tänapäeva Euroopa kirjanduse pilt täielik, uute vormide otsimisvõimalus oleks piiratud, just sel põhjusel kuulutabki Krasznahorkai ette sauruskirjanike vältimatut väljasuremist, eraksaarte kadumist.[9]
Ma tahtsin kirjutada Nádasist, ta jutustusest ja romaanist, kuid siis mõistsin, et neist kahest autorist on László Krasznahorkai mulle lähedasem. Ma mõistsin seda teel Ventspilsi, kui nägin varahommikul Vabaduse puiesteel Pääskülast mööda sõites tuttavat teed, mis roomas hämarikku varjunud nõkku, vanu mände, tuhme laternaid, poekest, kus kunagi töötas mu vanaema, ning – kõige hirmsam – taevast nende mändide ja kaskede kohal, mis seniajani kasvavad tolle maja juures, kus me kunagi elasime; taevas polnud põrmugi muutunud, see oli täpselt samasugune kui nelikümmend aastat tagasi (mis temaga võikski juhtuda?): raske, depressiivne, rõhuv (sous chape de plomb, nagu ütleks prantslane), ning ma mõtlesin: „Kuidas saanukski Krasznahorkai mitte olla mulle lähedane!“ Ent mismoodi täpselt see relee mu teadvuses toimis, millist assotsiatsioonide jada pidi mu mõttesäde jooksis, seda ma tookord ei tabanud, pärast aga juurdlesin kogu tee, otsisin sõnu…
Võib-olla oli asi katastroofi tajumises, mida sisendasid nõost turritavad puuladvad, taevas ja rappa kaduv tee (ehkki ma tean, et mingit raba seal enam pole); seda tunnet, millest ma räägin, on peenelt kirjeldatud „Vastupanu melanhoolias“ – „aimust üha laienevast kõikehävitavast kaosest, mis muudab tuleviku ennustamatuks, mineviku meenutamatuks ja tavalise elu nii juhuslikuks, et inimesed hakkavad lihtsalt eeldama, nagu kõik see, mis on kujuteldav, võiks minna ka täide, et kui majal on ainult üks uks, siis see enam ei avane, et nisu kasvab pea ees maa sisse, mitte mulla seest välja, ja et kuna laose kohta võib täheldada üksnes sümptomeid ning selle põhjused jäävad tabamatuks ja käsitamatuks, siis ei jää kellelgi enam üle muud kui hoida visalt kinni sellest, mis on veel käegakatsutav…”[10]
Kaos, millest kirjutab Krasznahorkai, pesitses tolles rabas, mille lähedal me kunagi elasime. Ent kui mina olen endale juba ammu selgeks teinud, milles seal – Pääskülas ja minu elus – asi oli, siis Krasznahorkai „Melanhoolias“ on kõik palju keerulisem. Kuigi nähtamatu jutustaja räägib romaanis pidevalt sellest, et pole võimalik aru saada, kust pärineb linna kohal lasuv katastroofiaimus, saab romaani lõpuks (ja isegi varem) selgeks, et kõiges on süüdi linnaelanikud ise. Nagu Kafkal – ja niisamuti elus – piisab panga prokuristiks olemisest, et sind ükskord peni kombel mättasse löödaks; või nagu Haneke „Jõhkrates mängudes“: ei saa välistada, et ühel ilusal päeval koputavad teie uksele elegantsed valgete kinnastega noormehed, et teid golfikeppidega vigaseks peksta, ja mitte miski ei päästa, ei väravad, elektroonilised lukud ega signalisatsioon, kõik üksnes aitab hävitavale julmale jõule takka. Just selline jõud – hullunud löömameeste karja näol – paiskubki „Melanhoolias“ linnatänavatele, otsekui omamoodi tasu vale, upsakuse ja hirmude eest, millesse tema elanikud olid langenud:
„Valedele rajatud linn jääb valedele rajatud linnaks … Nii see, mida nad teevad, kui ka see, mida nad tegema hakkavad, rajaneb valedel ja võltsuhkusel. See, mida nad mõtlevad nüüd ja mida nad mõtlema hakkavad, on võrdselt naeruväärne. Nad mõtlevad, sest nad on hirmul. Hirm on teadmatus. Ta ütleb, et talle meeldib, kui asjad purunevad. Rusud sisaldavad kõiki valmistamise vorme: valed ja võltsuhkus on nagu hapnik jääs. Valmistamine on pool, rusud on kõik.“
Proua Plauf, kes romaani alguses kardab paranoiliselt vägistamist, kutsub oma hirmudega ikkagi endale häda kaela: fantastilisest tsirkuseetendusest innustust saanud sõgedate kamp korraldab linnas pogrommi, proua Plaufist saab elajaliku jõugu ohver. Raamat lõpeb üksikasjaliku (niivõrd kui võimalik) ülevaatega tema keha lagunemisest (kuni keemiliste reaktsioonide ja sellele protsessile aktiivselt kaasa aitavate mikroorganismide kirjelduseni välja), mille neelas kaos, „mis seisnes asjadevahelises ükskõikses ja peatumatus läbikäimises“, selle neelas „jõud, mis toimis mingisuguse käsitamatu ürgse käsu järgi“, jõud, mis „neelab niisamuti ka selle raamatu“. Minu meelest on see jõud – nagu ka maailma neelamise protsess – esitatud globaalsete mõõtmeteni paisutatult Béla Tarri viimases filmis „Torino hobune“, igatahes ütleb režissöör järgmist: „Apokalüpsis peab olema röögatu, vali, tähendusrikas sündmus. Kuid minu filmis saabub maailmalõpp tasakesi, märkamatult, täielikus vaikuses. Saabub eimidagi. Apokalüpsis on midagi, aga minu maailmalõpp on mitte midagi, hoomate vahet?“[11]
Ühes oma viimastest lühijuttudest „Mäekallak metsateel“ kirjeldab László Krasznahorkai katastroofi järgmiselt:
„Katastroofi algusest ei anna märku tunne, nagu kõik langeks läbi pimeduse ning lõpeks õnnetuse ja surmaga: kõigel, kaasa arvatud katastroof, on hetkhetkeline struktuur, mis jääb mõõtmisele ja mõistmisele kättesaamatuks ja vihastavalt keeruliseks – seda tuleb käsitada hoopis teisel viisil, mis väljendaks keerulisuse määra kujunditega, mida on aga võimatu esile manada, sest aeg on aeglustunud punktini, milles maailm on muutunud asjaolude suhtes ükskõikseks ning mitmesugused kohutavad eeltingimused on jõudnud täiusliku üldkehtiva järelduseni…“[12]
Just sündmuse struktuurile – pole vahet, kas see on külatüdruku surm või laiba lagunemine – pühendub Krasznahorkai tervenisti, nautides kirjeldatava objekti iga piiska; kui Beckett liikus lõpliku käsikirja poole sealt kõike tarbetut välja jättes ja maha tõmmates seni, kuni polnud enam midagi maha tõmmata, siis Ungari apokalüpsisemeister voolib stseeni või mõtet järjest keerulisemaks senikaua, kuni kirjutatule pole enam midagi lisada (seetõttu on teda väga raske tsiteerida: käsi ei tõuse neid massiivseid sõnamonoliite tükeldama).
Kord pärast „Valge paela“[13] vaatamist jõime koos Jaan Rossiga Mauruse pubis veini ja ta lausus kuidagi nukralt: „Tegelikult oleks sellise filmi, sellise loo saanud vabalt ka Eestis teha … Sest samasuguse loo, nagu on „Valges paelas“, võinuks rääkida näiteks Eesti muusikaõpetaja või kahekümnenda sajandi algul Eestis elanud Saksa filosoof-teoloog. See tähendab, tinglikult öeldes, et see oleks võinud juhtuda „Mäeküla piimamehes“ või keset „Tõde ja õigust“, ühesõnaga, Eestis, ja nii ongi! Erinevalt näiteks filmist „Teispool mägesid“[14] või „Jelenast“[15].“
Ma olin temaga nõus.
Nüüd, jätkates tema mõtet, arvan ma, et romaanis „Saatanatango“ räägitud lugu võis – tinglikult öeldes – „juhtuda“ ka Eestis (selleks on vaja keele fenomeni, kõik muu on olemas).
Aeg ja koht ei oma „Saatanatangos“ kuigivõrd suurt tähtsust; pigem vastupidi, autorile on ajaloolist aega vaja selleks, et seda moonutada, sedaviisi ta taasloob harjumuspärast Ungari maakohta, et muuta seda vähehaaval fantasmagooriliseks, ja mitte ainult „Saatanatangos“:
„Me ei tea kunagi kuigi täpselt, kus me Krasznahorkai jutus asume. Mõnikord asetab ta meid mõnda konkreetsesse paika – New Yorki või Ungari külasse –, aga tema jutustused on kõhedalt kontekstivabad, tuttavaid teeviitasid on neis vähe. „Saatanatango“ võiks sama hästi aset leida 1920. nagu ka 1985. aastal, kui see Ungaris avaldati. Selle tulemusel on Krasznahorkai lugejad, nagu unistaja Valuska,[16] „lõksus ajamullis, ühes igaveses, läbitungimatus ja läbipaistvas hetkes“. See on peen kirjeldus, kerge nagu härmalõng, aga samas ka hirmuäratav, sest peegeldab autori veendumust, et miski jääb alati meie ja ümbritseva maailma tõelise mõistmise vahele. Loori ei saa kunagi kergitada.“[17]
Hiljuti lõppenud sõjale viitavatest lausekatketest, vihjetest mõistad, et need on viiekümnendad. Kusagil ei räägita otseselt nõukogude võimust. Krasznahorkai kirjutas raamatut kuus aastat; loomulikult püüdis ta kirjutada niimoodi, et tsensoril poleks millestki kinni hakata, ja see läks tal ka korda: antud juhul tuleb ebamäärasus romaanile ainult kasuks, just see lähendabki teda Kafkale ja Beckettile. Mõni võrdleb kelmipaari Petrinat ja Irimiást Vladimiri ja Estragoniga, aga mina nägin neis tegelasi, kes kasvasid maamõõtja K. assistentidest nagu liblikad vastsetest. Samas on see Euroopa romaani jaoks igas mõttes tüüpiline kelmiduett. Võtame näiteks Petroniuse „Satiriconi“. Encolpius, Ascyltos ning ühes nendega poiss Giton – nagu too „deemonlik laps”, kellele Irimiás lubas naise muretseda, kui too pasundab üle ilma, et Irimiás ja tema kambajõmm Petrina said autoõnnetuses surma. Kaks suli ja jooksupoiss.
„Saatanatangos“ on salapolitsei, kuid see pole kuigivõrd nõukogulik, vaid pigem kafkalik; on mingisugused ametnikud või pigem varjud, katked, ametnikuräbalad, nad on viirastuslikud, nagu ka see, millega nad tegelevad: panevad Irimiáse kõrgelennulisi salakaebusi oma puisesse kontorikeelde ümber. Doktori tegevus on samuti enam kui absurdne (Venemaal on üks kirjanik, kes tegeleb minu arvates sama asjaga, ainult et ta ei istu nagu puuslik paigal, vaid sõidab rongiga, fikseerides kõike, mida näeb akna taga või vagunis). Baaris (mis on kummastaval kombel eraomand, vaevalt oleks see nõukogude ajal võimalik olnud), kus kõik joovad ja tantsivad saatanlikku tantsu, elavad ämblikud, kes mähivad väsimatult oma võrku kõike, kaasa arvatud magajaid. Purustatud, peaaegu maa-alune kellatorn; see ei tohiks heliseda, kuid romaani tegelased kuulevad kellalööke ning algul see häirib neid, hiljem hirmutab ja lõpuks hakkab lootust sisendama. Ainult doktoril, kel on pärast isheemiahoogu raskusi kõndimisega, jätkub tahet välja selgitada: psühhiaatriakliinikust varvast visanud hull on kella vaiade otsa sättinud ja aeg-ajalt helistab seda ning seejärel kuulab, just nagu valvab heli – sealt tulebki selles romaanis lootus!
Struktuurselt on „Saatanatango“ tangotantsu peegelpilt: romaan liigub kuus peatükki ehk sammu edasi ning seejärel tõmbub algusse tagasi (koguni lõppedes samade sõnadega, millega algas).
Huvipakkuv fakt: Salman Rushdie romaan „Saatana salmid“ (1988) on struktuurselt samuti seotud muusikalise vormiga: kolme süžeeliini metoodilise kordamisega üheksas romaani osas moodustub järgnevus, mis rütmina avaldub rondos („peateema tuleb kogu aeg tagasi, vaheldudes teisejärgulistega“).[18]
Mitmed arvustajad – nii inglased kui prantslased – on öelnud, et „Saatanatango“ koosneb nagu teisedki Krasznahorkai romaanid lõksudest – nii lugejatele kui ka tegelastele. „Saatanatangos“ on lõksud üles seatud matrjoška põhimõttel. Külaelanikud püüavad põgeneda väljapääsmatust olukorrast. Nende kollektiivmajandit – endisesse mõisa rajatud farmi – tabab täielik krahh. „Surnuist üles tõusnud“ petis Irimiás lubab neid sellest püünisest välja aidata. Tegelikult, lootes nende armetud säästud endale kahmata, kisub ta meeleheitesse langenud mõisaasukaid palju peenemalt punutud intriigi: ta teeb kõigile ettepaneku laiali minna ja oodata, pugeda peitu nagu seitse samuraid, ja keskenduda mentaalselt „ühisele eesmärgile“, oodata soodsamaid asjaolusid, mille korral saab „ühise plaani“, mille ta on ise välja mõelnud, teoks tegemine võimalikuks. (Lahkudes ühest püünisest, satuvad tegelased kohe teise.) Seejärel väike kogukond laguneb. Lubatud „pro-gress ühises ettevõtmises“ on paremate aegade ootuses edasi lükatud. Irimiás saadab kõik laiali, jagab osavalt suuniseid ja soovituskirju: kupatab ühed lihuniku juurde, teised kirikusse vaimuliku manu, sokutab kolmandad töökodadesse ja teeb viimasest, kõige ebausaldusväärsemast (Futaki), valvuri. Virtuoosne kombinatsioon, mille viib läbi kahepalgeline mahhinaator, kes ühe käega koorib vaeseid ja teisega töötab salapolitsei heaks (kelle pärast tulebki varjuda senikauaks, kuni „seal“ unustatakse „ühine eesmärk“); kogu see tormiline finaalfragment (kaklus, Irimiási kõne, rappuv veoauto ja laialisaatmine) tekitas minul – ei teagi, miks – paralleeli kaheksakümnendate lõpu sündmustega. Tookord toimus sotsleeri lagunemise käigus kommunistliku võimu kukutamine kõigis tema endistes vabariikides enam-vähem rahumeelselt ning verel lasti voolata ainult Rumeenias (kokkupõrke käigus lüüakse Futakil ninast veri välja).
Minu maitse järgi on romaani parimad lõigud seotud doktoriga (ja need oleksid võinud olla pikemad), kuid doktor on väga ebareaalne tegelane, ilmselgelt fantaasiasünnitis (pealegi on ta kõrvaline tegelane, alles loo lõpus saab lugejale selgeks, et doktor oligi jutustaja). On raske ette kujutada, et on võimalik kohata inimest, kes, olles koos kõikmõeldavate varudega – alkoholi, tubaka, kõige lihtsamate toiduainete ja kirjatarvetega – barrikadeerunud, „minimeerides edukalt kõik juhused, mis võiksid sundida teda oma aknaaluselt vaatluspostilt lahkuma“, pühendaks kogu oma aja viletsa mõisa asukate elu sihikindlale dokumenteerimisele, tähendades oma arvukatesse vihikutesse ja kaustikutesse üles viimse kui pisiasja, kaasa arvatud mööda jooksvad kassid ja koerad. Minu jaoks oli romaani kõige huvitavamaks tegelaseks oma usutavuse tõttu just Futaki: temas on introspektsioon, võimalus, kahtlemine tulevikus, naer iseenda ja oma lootuste üle, pettumus olevikus, kuid vaatamata pessimismile ja kibestumusele, lõhki löödud ninale, lombakusele ning üldisele iseloomunõrkusele ja põdurusele on Futaki igas mõttes kangelane, luust ja lihast, ehe tänu oma nõrkustele ja puudustele (säärase tegelase veenvuse nimel oleks võinud kirjutada ka tuhat lehekülge). „Ei külm ega soe“ nagu Stavrogin, kuid mitte nii ebaloomulik, ja mitte selline nagu Josef K.; pealegi, erinevalt Kafkast ja Dostojevskist säästab Krasznahorkai teda haledusele apelleerimata; romaanis on ainult üks surm: vaimupuudega tüdruku enesetapp. Esti kihvtitab end rotimürgiga, olles enne tapnud kassi ja jättes poole pulbrist hoolitsevalt vennale, et kohtuda temaga taas „paremas maailmas“; ta tahtis romaanist lahkuda, kuid autor ei lasknud tal minema lipsata, isegi pärast tüdruku surma jätkab ta tegelaste kohutamist tema kummitusega.
Ma olen mitut puhku öelnud, et armastan väga Marusja Klimovat; tema kõige suurem romaan „Blondid elajad“, mis on tihedalt asustatud friikide ja napakatega, paigutub hõlpsasti Krasznahorkai romaanidega samasse ajaloopannoosse.
„Blondide elajate“ tegelaskujude prussakalikud joakesed rajavad omale teed barakisarnasest postsovetlikust Peterburist välja, piiride taha, kaugemale – kes Saksamaale, kes Pariisi; nad visklevad Jeltsini epohhis ennast kaotades, jagunevad nagu rakud, karglevad nagu kirbud, upuvad argistesse pisiasjadesse, kaovad tühiste sekelduste, nägeluste, tülide mülkasse jne. Krasznahorkai tegelased pürgivad samuti kogu aeg kuhugi või millegi poole, kõmbivad vihmas kord mööda kruusateed, kord läbi pori, tantsivad paalinkast ja ahastusest sõgedatena kõrtsides, upuvad lauldes pisaraisse või nõretavad kakeldes verest, longivad mööda pööninguid ja lagunenud hooneid, otsides müstilist kellahelinat; Klimova tegelaste sarnaselt nad reedavad, kirjutavad pealekaebusi, varastavad, murravad truudust, punuvad intriige, nad on haaratud mingitest jampslikest ideedest, esitavad jaburaid monolooge, teevad eluga lõpparve või langevad ohvriks. „Blondides elajates“ lööb epohh oma tiivad elu armetuse kohal laiali ning kusagil eespool terendab otsekui Antikristus grandioosne võimuvertikaal, mille Klimova raamatute tegelased on õigusega välja teeninud. Täpselt samamoodi väljateenitult saavad „Saatanatango“ tegelased omale nuhtluseks Mefistofelese-Irimiáse ja salapolitsei büroo ja vihma ja segaduse ja kaose ja vaesuse. Kuid Krasznahorkai romaanides kerkib materiaalse maailma kohale teine, piiritagune, see, mis toob tasu; ilmvõimatu, piibellik, fantasmagooriline maailm tungib läbi romaanikanga lummava kellahelinana, poeb temasse nähtamatute ämblikena, annab endast teada märatsevate vaimudena (ja mitte ainult romaanis „Saatanatango“),[19] tekitab õõva kirstus lendava surnud tüdrukuna.
Tõlkija sõnutsi on Krasznahorkai tekst aeglane pajatuse laava, tohutu must trükijõgi; Jacob Silverman nimetab viidatud arvustuses romaani „Vastupanu melanhoolia“ rahnuks, mis koosneb ühest pikast lõigust; 314-leheküljeline monoliit, mis on jagatud 30–40-leheküljelisteks peatükkideks harvade ja juhuslike taandridadega ning Krasznahorkaile tüüpiliste hirmpikkade lausetega.
„Vastupanu melanhoolias“ on neli peamist tegelast. Kõigepealt proua Plauf ja tema nõdrameelne poeg Valuska. Seejärel proua Eszter, fašistlik aktivist, poliitilise liikumise liider, kelle hüüdlauseks on „Kord majja! Kodu puhtaks!“, ta manipuleerib inimestega ja paaritub politseijaoskonna ülemaga, hellitab linnas võimu haaramise plaane (hämmastav, kuid isegi kuristiku kohal kõikuvas linnas püüab keegi võimu eest võidelda). Ning lõpuks tema mees, härra György Eszter, eremiit („ta saavutas kahemõttelise kuulsuse sellega, et vedeles aastaid voodis ja vaatas kaks korda nädalas aknast välja“), filosoof, muusik-teoreetik, kes võttis end filharmooniast töölt lahti, et pühenduda täielikult muusikas peituvate ideede uurimisele. György Eszter leidis omale samavõrd fantastilise tegevuse nagu doktor „Saatanatangos“: tonaalsuse matemaatiline uurimine. Siinkohal kirjeldamiseks liiga keerukate kombinatsioonide ja arvutuste tulemusel jõuab geenius meie kõigi õnnetuseks hirmsa järelduseni: muusika polegi Ilu peegeldus ega meis peituva millegi helge kaja; vastupidi, muusika on kutsutud varjama meie hämaraid egoistlikke kavatsusi ning nagu üldse kunst, peab ka muusika õigustama meie alatuid tegusid: „see on ravi, mis ei toimi, barbituraat, mis mõjub opiaadina“.
Ma lugesin „Saatanatangot“ ja „Vastupanu melanhooliat“ ingliskeelses tõlkes ning ma ei saa lahti tundest, et mul jäi midagi tabamata (Nádasi lugemine venekeelses tõlkes niisugust tunnet ei tekitanud). Täpselt samasugune tunne jälitab mind seniajani seoses Kafka „Lossiga“ (võib-olla sellepärast, et „Loss“ jäi lõpetamata), igaks juhuks lugesin seda ka inglise keeles – midagi ei muutunud. László Krasznahorkai suhtub tõlgetesse kahtlevalt,[20] kuid ma tahaksin siiski lugeda tema romaane vene keelde tõlgitult (et tabada kusagil tõlgete vahel virava muusika helki). Loomulikult oleks ideaalne lugeda originaalis; ma ei välista, et kunagi saan jagu „Das Schlossist“, kuid kujutleda ennast „Az ellenállás melankóliájat” lugemas ei suuda ma isegi kõige riivatumas unenäos.
Ventspils. Läksin sadamasse. (Lubati mitmepäevast tormi, seetõttu otsustasin enne põhjamutta pugemist isu täis jalutada.) Seal oli kõik nagu tavaliselt: puksiirid kai ääres, kraanad, tsisternid, rohekassinises Läänemeres peegelduvad pilved. Suur hansalodi Kadri neelas rabelais’liku urinaga kas sütt või siis metallimurdu. Iga viie minuti järel tühjenes hiiglaslik kühvel aeglaselt pööreldes kauge äikese kõminaga pargase kõhtu. See müra harmoneerus kujuteldavate vagonettidega filmist „Needus” – melanhoolselt kriiksudes sõudsid nad aeglaselt mööda köisteed lõpmatusse (raamatus pole mingeid vagonette, kuid minu teadvuses on nüüd Krasznahorkai raamatutest ja Tarri filmidest moodustunud palju keerulisem, stereoskoopiline mosaiik).
Autor ütles Stanfordi ülikoolis lugejatega kohtudes, et tal oli veider lapsepõlv ning ta ise polnud normaalne laps, nagu ka Ungari, mis oli tema sõnade järgi „kuni 1989. aastani täiesti võimatu, meeletu riik. Pärast 1989. aastat muutus ta normaalseks ja väljakannatamatuks“.[21] Lapsena tuli tal palju aega veeta maal, maainimeste keskel, „kõikjal vedelesid rehvid“. Küla asus kaugel kõigest, nii Budapestist, Rumeeniast, Gyulast kui ka teisest külast. Kõige lähemal oli vihm, mis paistis elavat tolles külas, sai sealt alguse; mõneks ajaks sõitis vihm nagu kastmisauto kuskile, et niisutada põldusid, karjamaid, mägesid, teisi külasid ning võib-olla ka mälestusmärke ja losse linnades, siis aga tuli tagasi. „Vihm ja absoluutselt lootusetu taevas … ei mingit taevast taevariigi mõttes. Ainult küsimus, kust saada järgmist paalinkat? Kust süüa saada?“[22]
Ma jäin seisma. Läksin päris veepiiri ligi: pollarid, kinnitustross, vesi. Lumi oli kuni servani välja kutsuvalt pühitud.
Vaatasin alla: õõtsus hüpnootiliselt, mulle vaatas vastu mu moonutatud kuju (sedasi saad mõnikord vaevu aru, kellest käib jutt, kui loed endast ajakirjanduses). Ma otsisin välja telefoni ning, hoides seda kahe sõrme vahel, sirutasin käe välja, mõeldes endamisi: „Kui keegi nüüd helistab … Kui nüüd keegi helistab … Kui kasvõi keegi helistab…“
Kuid keegi ei helistanud, ma pistsin telefoni taskusse ja kõndisin mööda promenaadi edasi.
Ventspils, veebruar 2015
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Veronika Einberg
Андрей Иванов, Ласло Краснахоркаи: мастер апокалипсиса. Autor tänab Rahvusvahelist Kirjanike ja Tõlkijate Maja (Ventspils, Läti).
[1] L. Krasznahorkai, Downhill on a Forest Road. Tlk G. Szirtes. The New York Times, 28.09.2014.
[2] George Szirtes pälvis „Sátántangó“ tõlke eest preemia Best Translated Book Award (2013).
[3] 23. aprillil 1985. aastal toimunud NLKP KK pleenumil andis Mihhail Gorbatšov teada Nõukogude Liidu sotsiaalmajandusliku arengu kiirendamisele suunatud reformide plaanist, siis kõlas ka esimest korda sõna „perestroika“.
[4] Ungari spordiajakiri.
[5] „Klassikaks saanud „Saatanatango“ on tõeline romaanimonstrum: tihe, kavalalt konstrueeritud, sageli vaimustav ning kannab erilist ja eiramatut visiooni … See on jõhker, järeleandmatu ja nii troostitu, et sageli naljakas. See on ilmselgelt hiilgav romaan. Krasznahorkai on nägelik kirjanik … Selle suurus on selgelt tajutav.“ T. Tait, Satantango by László Krasznahorkai – Review. The Guardian, 09.05.2012.
[6] http://ndbooks.com/author/laszlo-krasznahorkai.
[7] П. Надаш, Книга воспоминаний. Tlk V. Sereda. Tver, 2014.
[8] P. Nádas, Ühe perekonnaromaani lõpp. Tlk L. Veskis. Tallinn, 1990.
[9] „Nn kõrgkirjandus kaob. Ma ei usu neid erapoolikuid lootusi, nagu jääksid alati alles saared, kus kirjandus on tähtis ja elab edasi. Oleks tore, kui ma suudaksin sääraseid pateetilisi lauseid öelda, aga ma ei arva, et need vastaksid tõele.“ Á. Dömötör, The László Krasznahorkai Interview. The Quarterly Conversation, 04.06.2012. http://quarterlyconversation.com/the-laszlo-krasznahorkai-interview.
[10] L. Krasznahorkai, The Melancholy of Resistance. Tlk G. Szirtes. New York, 1998.
[11] А. Долин, Бела Тарр: „Я никого не осуждаю – я и сам в числе виноватых“. OpenSpace.ru, 18.02.2011. http://os.colta.ru/cinema/events/details/20632/?view_comments=all&expand=yes.
[12] L. Krasznahorkai, Downhill on a Forest Road.
[13] Michael Haneke film.
[14] Cristian Mungiu film.
[15] Andrei Zvjagintsevi film.
[16] Tegelane romaanis „Vastupanu melanhoolia“.
[17] J. Silverman, The Devil They Know. The New York Times, Sunday Book Review, 16.03.2012.
[18] Vt Milan Kundera esseeraamatut “Reedetud testamendid“ (ptk „Improvisatsioon ja kompositsioon“).
[19] „Krasznahorkail ei ole vaimud, kes kunagi kandsid saladuslikkust ja väge, veel täielikult taandunud.“ E. Foley, Unbearable Beauty: A Review of „Seiobo There Below“ by László Krasznahorkai. Numéro Cinq Magazine, Reviews, 2013, kd 4, nr 9. http://numerocinqmagazine.com/2013/09/05/unbearable-beauty-a-review-of-seiobo-there-below-by-laszlo-krasznahorkai-eric-foley/.
[20] „Tõlketeos on uus teos tõlkija ülesseatud keeles, teos, mille komponeerijaks on tõlkija ja mis sarnaneb – enam-vähem, nii nagu perekonnaliikmed omavahel – algteosega.“ G. Szirtes, Interview with Laszlo Krasznahorkai. The White Review, 2013, september.
[21] László Krasznahorkai to Colm Tóibín. The Book Haven: Cynthia Haven’s blog for the written word, 10.12.2012 (http://bookhaven.stanford.edu/tag/laszlo-krasznahorkai/).
[22] Sealsamas.
