Kirjutus ja ettekirjutus
Oktoober, 2021
Hasso Krulli „Tänapäeva askees“ esitab end alapealkirjas kui poeetilist käsiraamatut. Niisuguses määratluses on midagi pealtnäha vasturääkivat, oksüümoronlikku. On ju käsiraamat põhiolemuselt tarbetekst. Teatmelise iseloomuga erialaraamat, mis annab praktilisi juhiseid millegi tegemiseks või valmistamiseks. Võtad kätte ja teed ära. Paned käe külge, proovid kätt. Kättevõtmise asi! Käsiraamatus pole loomuldasa midagi poeetilist. Otse vastupidi – poeetilisus võib pärssida juhise arusaadavust ja rakendatavust. Kuid „Tänapäeva askees“ ei ole tavaline käsiraamat: see on ühtaegu nii kirjutus kui ka ettekirjutus. Aga need kaks ei lähe teineteisega vastuollu, vaid teevad koostööd, otsivad ainuvõimalikku kokkukõla, paigutuvad teineteise kohale ja kõrvale, ette ja taha, teineteise sisse. Sest „Tänapäeva askeesis“ õpetatakse valmistama (ette) uusi tajuviise. Ja seda saab teha üksnes luulekunsti abil.
Raamat on liigendatud neljakümneks märksõnaks. Igaüht avab lühike tekst mõne nüüdisaja ja/või (inim)elu kandva nähtuse kohta. Märksõnad on tähestikuliselt järjestatud. „Ajast“, „algusest“, „alkoholist“ ja „armastusest“ „väe“, „väsimuse“, „üksinduse“ ja „ülejäägini“. Pilvedest ja puudest raha ja relvadeni. Sellisest ülesehitusest aimub korraga entsüklopeedilist juhuslikkust ja loovat hõlmavust. Aimub ka Barthes’i mütoloogiaid ja armudiskursuse fragmente. Undi argimütoloogiaid. Lühidus ja mitmekesisus on siin üllatavas sümbioosis: see on paljusus, mis mahub põuetaskusse.
Ütlesime, et „Tänapäeva askees“ on ühtaegu nii kirjutus kui ka ettekirjutus. Võtame kõigepealt ettekirjutuse, seejärel kirjutuse ja paneme need siis omavahel tagasi kokku.
Ettekirjutuse vaatenurgast on „Tänapäeva askees“ otsekoheselt programmiline raamat. Siin kirjeldatakse, kuidas on ja kuidas peaks olema (see on nii deskriptsioon kui ka preskriptsioon). Pannakse diagnoos (ühiskonnale) ja kirjutatakse välja retsept (indiviidile). Öeldakse, mis on valesti (kapitalistliku masinavärgi igakülgne hävitustöö) ja mida peaks tegema (võtma omaks ökotsentristliku häälestuse ja hoiaku). Siin soovitatakse ja antakse nõu, ärgitatakse midagi tegema ja millestki hoiduma.
Iga luuletus kutsub mingeid ühiskondlikke üldkehtivusi ümber mõtestama, ümber kujutlema, teise pilguga vaatama ja sedakaudu ümber seadistuma. Kõige paremini avaldub see hulgalistes lühidates maksiimides, millelaadseid võib kohata ka poeetilise ambitsioonita eneseabiraamatutes. „Toimekus ei ole eesmärk iseeneses“; „ratsionaalsus tähendab keelumärki mõtlemise teeotsal“; „olen üks oma keha elanikest“; „meeled on parim meedia“; „ei ole midagi paremat, kui viimaks väsinud olla“ jne. Kõik sellised tõdemused piiritlevad kavatsuslikku praktikat, mida Krull kutsub tänapäeva askeesiks. Tänapäeva askees: sihipärane treening mõtlemise ja meeletaju lihtsa, kuid otsustava teisenemise suunas, mis võiks päästa – millest siis? Millest siis (tänapäeval) ikka: kapitalistliku masinavärgi pöördumatust kahjust keskkonnale. Kogu selles eetoses pole Krulli lugeja jaoks ilmselt midagi üllatavat ning pole mõtet hakata selle alalist kohalolu eraldi ilmestama – umbes nii, nagu pole mõtet hakata teaduslikult tõestama, et väljas on ilus ilm (vt luuletust „Usk“). Üllatav ja uudne on sedakorda ehk sirgjoonelisus ja otsekohesus, millega see eetos avaldub luuleloomingus.
Vahest kõige ilmekamalt võtab Krull progressi, modernsust ja kapitalismi, patriarhaalsust, monoteismi ja individualismi vastustava ökotsentristliku idee kokku luuletuses „Majandus“: „„Me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu.“ Nii väidab mõni majandusinimene, kes usub, et tema on elanud kõikidel aegadel. Aga vaadake pisut ringi: enamik rahvaid pole kunagi nii halvasti elanud kui praegu. Nii halvasti pole elanud puud ega lilled, metssead ega mesilased, sammal ega sisalikud. Meri pole iial nii mürgine olnud, isegi kalad köhivad. Mis on selle põhjus? Nüüd võib viimaks ometi vastata: majandus on selle põhjus. // Kõik olendid on väsinud majandusest. Sure, majandus.“ Või teisal: „Loodus ei ole ressurss. Nõnda võib mõelda ainult haige tsivilisatsioon. Sellisel tsivilisatsioonil on ainult üks lootus: ruttu otsa saada, et loomine võiks uuesti alata.“ Krull näib kuulutavat meile ühes esivanemate ja järeltulevate põlvedega: „Me oleme sõjas!“ Sõda on käimas ja luule/poeetika on selles sõjas võimas relv.
Kuidas seda sõda pidada? Tuleb muutuda. Muutuda – kuidas? Tuleb endast lahti lasta. Või õigemini – tuleb lahti lasta senisest suhtest keskkonda (aga sedakaudu lastakse mingis mõttes lahti siiski ka endast). Inimese ja keskkonna vahelist piiri lõhutakse „Tänapäeva askeesis“ kaplinskilikult ja läbivalt, näiteks manifestilaadses luuletuses (aga milline neist luuletustest ei oleks manifestilaadne?) „Keskkond“: „Ometi ei tea ma ikka veel, kes on keskkonna keskel. Keskond? Kas see olen mina? Kes ma olen? Oskan seda mõistatust ainult ühtemoodi lahendada: mina olengi keskkond. Keskkond on minukond. Keskkond on suur minukond. Aga imelik lugu – mida keskemal ma olen, seda väiksem ma ise olen. Ja keskkond on minu sees, suurmina keset väikemina.“ Sealsamas seotakse antropotsentrismi eitus otsesõnu loodushoiuga: „Keskkonna hoidmine algab siis enese hoidmisest. Keskkonnakaitse on enesekaitse. Seadustest polegi siin abi. Kuidas ennast seadustega kaitsta? Seadus sekkub alles siis, kui kahju on juba sündinud. Keskkonnakaitseseadused on keskkonnakahjuseadused. Kahju küll.“ Krull on nagu üks nondest prantsuse keskkonnaaktivistidest, kes skandeerisid, et mitte nemad ei kaitse keskkonda, vaid nad on keskkond, mis kaitseb iseennast. Laias laastus samasuguse vaatepunktinihke ja meeleteisenduse kirjutab „Tänapäeva askees“ ette või välja meile teistelegi. Viimase aja eesti kirjandusest ei meenu ühtegi teist teksti, mis sedavõrd jõuliselt muutusele kannustaks. Sõda on ju käimas, aega on napivõitu. Ja kas te siis tõesti ei näe, et lahingud käivad juba ammuilma? Kadakapõõsa juure all.
Nii nagu programmiliste raamatute puhul ikka, tekib ka „Tänapäeva askeesi“ juures tõmme tõlgendada seda esmajoones ideoloogilis-poliitilise seisukohavõtuna. Kuid ettekirjutus on ainult pool rehkendust, või pigem ikkagi tublisti alla poole. Milline on ettekirjutuse mõju – kas see toodab passiivseid järgijaid või aktiivseid edasimõtlejaid või kas see ülepea mõjub – sõltub juba kirjutusest. Sest askeetlik treening pole siin õigupoolest mitte see, mida lugeja peaks alustama pärast lugemist, vaid see, mida tekst juba lugemise ajal tema kallal korda saadab. Teisisõnu, see siin on kirjutus ehk luule ja luule on esmajoones see, mida ta (minuga) teeb. „Tänapäeva askees“ on poeetiline käsiraamat ja harjutamine käib luulekogemuse kujul, kirjutuse kaudu. Niisiis, kui käsitleda seda raamatut pelga tehnilise ettekirjutusena, jääb täienisti tähelepanuta kujundikeele kandev roll selle ettekirjutuse performatiivsel teostamisel.
Kuidas aga seda luulekooslust (kirjutust) kirjeldada? Vastamiseks astume esmalt sammukese tagasi ja vaatleme küsimust varasemalt kirjeldatu kontekstis. Fragmendis luuletusest „Keskkond“ joonistusid välja ettekirjutuse kaks olulist põhijoont: loobumine antropotsentristlikust hoiakust ja keskkonnakaitse temaatika. Nii võttes on „Tänapäeva askees“ ökoluule par excellence. Näiteks ameerika luuletaja ja esseist John Shoptaw postuleeris möödunud kümnendi keskpaigas need kaks tunnust (ökotsentrism ja eksplitsiitne keskkonnakaitse) ökoluule põhitingimustena, mis eristavad seda nn traditsioonilisest loodusluulest. Niisugune määratlus esitab ökoluulele aga didaktilise (ettekirjutusliku) nõude ning kergitab omakorda huvitavaid küsimusi luule kui niisuguse toime ja funktsiooni kohta. Kas luule saab mulle öelda, mida ma tegema pean? Kas luule peaks mind õpetama või hoopis minuga midagi tegema? Kas luule ei peaks meis midagi muutma, selmet kurja pilguga meie suunas näppu viibutada? Ja üldse, kes sa selline tarkpea enda arvates õieti oled, et tuled ette kirjutama, kuidas mina elama peaksin? Mingis mõttes on need küsimused ju õigustatud, sest „Tänapäeva askees“ määratleb tõepoolest ühel või teisel moel laiemaid ühiskondlik-sotsiaalseid tendentse, aga tungib ka inimese intiimsfääridesse, käsitledes näiteks perekonnamudeleid, toitumist, seksuaalsust jne. Nendesamade küsimusteni jõudis ka Shoptaw: „Kui nüüdisaegse loodusluuletuse oht on jääda ebamoraalseks, siis ökoluuletuse oht on olla liialt moraliseeriv. Kuidas saaks ökoluuletus ärgitada meis uut keskkondlikku kujutlusvõimet, andmata meile väsitavaid õppetunde?“
„Tänapäeva askees“ käsitleb neid küsimusi ja võimalikke ohukohti ise, andes nii vaikimisi kui ka varjamatult mõista: vaadake, mu härrad ja prouad, mina olen luule ja mind tuleb sellisena ka võtta. Ma olen ise sündmus ja ainult sellisena tuleb mind võtta. Iseäranis varjamatult avaldub säärane eneseleosutav mõõde luuletustes „Keel“, „Luule“ ja „Mõtlemine“. Neist „Luules“ antakse selgesõnaliselt mõista, kuidas „Tänapäeva askeesi“ ei tohiks lugeda ja mida „Tänapäeva askees“ ei taha teha: „Vahel püüab luuletaja nimetada. See näeb välja, nagu tahaks keegi üles ronida mööda õlitatud varrast. Kui juba pihku lüüa, siis avalikult ja kahe käega. Kui juba jalgu hargitada, siis nõnda, et kõigil tekiks himu. Luule on pornograafia kõige radikaalsem vorm. Pole mõtet öelda midagi lõplikku.“ Krull ei roni mööda õlitatud varrast, Krull lööb pihku ikka avalikult ja kahe käega! Ja himu võib tekkida tõesti.
Kuidas seda saavutatakse, avab luuletus „Mõtlemine“. Mõtlemine on nimelt köielkõnd: „Mõtlemine on pesapunumine. Iga oksaraag, iga juhuslik tükk leiab siin koha, ja hiljem on pesa juba kodu. Haudumine. Mõtteid tuleb ka toita, kui nad oma nokakesed välja sirutavad ja nõudlikult tiuksuvad. Udusulis mõte on mõtlejale kõige armsam.“ Ja veel enam: „Kui mõtlemine on täpne, ei lenda ta nagu nool. Ta liugleb ja hilpsab nagu pääsuke, leides kõik, mida vaja, otse õhust. Piiri pääri pääsuke, mõtlemise teejuht.“ „Tänapäeva askees“ taotleb täpsust, aga selle täpsuse saavutamiseks ei ole otseteid. Selleks ei piisa üksnes ühest (ettekirjutus) või teisest (kirjutus): mõtlemine ise leiab aset teeristil, kuhu need – ja küllap paljud teisedki – peavad iseenesestmõistetavalt kokku jooksma. Mõtlemine on habras limane labürint.
„Tänapäeva askees“ ongi mõtlemine ise, täpse mõtlemise performatiivne tõestus. Raamat kubiseb rohketest maksiimidest, definitsioonidest, aga need ei ole liigitavad, ammendavad. Lopsaka kujundiloome varal pakutakse välja ridamisi erinevaid väärtustavaid määratlusi, ent ometi ei öelda midagi lõplikku. Näiteks luuletuses „Meel“ väidetakse, et „Meel on maailma uks.“ Määratlus ise on aga omakorda sissepääsuväravaks poeetilisse aegruumi. Definitsiooni hakatakse homonüümiapõhiselt raputama ja teisendama, taotlusega tungida meelde, meele olemusse, meelt ja meelt kui sõna materialiseerides: „Kõik, mis meelde tuleb, on maailma sündinud: kui ta meeldib, siis on ta sündinud päriselt, aga kui ei, siis on vaja veel meelitada, et miski päriselt sünniks. Võib-olla, et seegi ei aita. Heakene küll: siis on meil meele asemel leem.“
Luulekogu algab üsna konkreetsete väidetega (nt „Aja tagasisaamine vaba tahte aktina nõuab kolme eelduse tunnistamist“) ja neis justkui puuduks luulele omane elliptilisus. Pealtnäha hakkab välja joonistuma kindel narratiivne selgroog, aga õige pea hakatakse seda kõike lõhkuma ja väntsutama, õige pea selgub, et (ära) nimetamine on võimatu. Küll aga on võimalik neid nähtusi jälgida eest ja tagant, ülalt ja alt, seest ja väljastki. Nii võib Krull küll väita, et „Töö ülistamine on inimsusvastane kuritegu“, aga avaluuletus „Aeg“ liigub targu ja kohemaid hoopis teise registrisse, ettekirjutusest kirjutusse, hakkab tegema trikke, muutub ranges ebaökonoomsuses maksimaalselt ökonoomseks: „Kui tunnen end väsinuna, olen saanud sõnumi kaugetelt esivanematelt, mis ütleb: rahune maha“, ja „Sina oled nende [järeltulevate põlvede] esivanem, seepärast läkita neile sõnum: ma tegin oma rahutusest millimallika. Vaadake, millise rõõmuga hoovus teda kannab“.
„Tänapäeva askeesis“ on laotud üksteise otsa kümned ja kümned võrdlused, sajad metafoorid, siin vahelduvad lüürilised pöördumised, lugematud retoorilised küsimused ja polüseemilised ahelad; siin võivad parallelism ja alliteratsioon üle minna entsüklopeediaks, iroonia põimuda allegooriaga. Tsitaadid, allusioonid ja parafraasid (Bataille’st ja Benjaminist Nietzsche ja Lévi-Straussini, Baudelaire’ist ja Sartre’ist Alliksaare ja Juhan Jaigini, Margus Otist Freudi ja presidendini) vahelduvad mõistatuste ja mõistukõnedega. Aegruumilised surmasõlmed ja loogilised paradoksid kõikvõimalike isikustamiste, otsekõnede ja kuhjamistega. Aeg paisub ja tõmbub kokku, ruum laieneb ja tiheneb ja mõlemad kuurduvad sissepoole nagu väike tigu. Eri tegumoed vahelduvad, isikute arvud ja piirjooned hägustuvad. Nagu vihmausside koosolek vihma käes. Nagu vihmausside pöörane pundar sõnnikuhunnikus.
„Tänapäeva askees“ on niisiis luule. Lakoonilises lopsakuses jõustab ta kõikvõimalikke poeetilisi tasandeid, suhtub keelde harukordse intiimsuse ja intensiivsusega. Krull usaldab keelt ja laseb sel täiskäigul tööd teha. Sõnadesse suhtutakse, nagu suhtutakse teistesse rahvastesse. Nagu suhtutakse puudesse ja põõsastesse, kaladesse meres (kes küll, tõsi, köhivad – kapitalistlik masinavärk) ja mesilasperesse. Ning nii peakski suhtuma, sest keeleline kujundlikkus panustab üldisesse liigirikkusesse. Akadeemiline ratsionaalsus, nn nullstiil või õieti igasugune üheselt mõistetav väide ei võimalda öelda seda, mis on tegelikult: ses puudub sügavusmõõde. Selleks aga, et sügavusmõõdet saavutada, tuleb ühtlasi painutada ja kompida keele piire, olla vahelduseks ka kaasreisija keele enda välgatuste ja liikumiste katkematus jadas. Krull kirjutab: „Kõige täpsem keel teeb trikke. Ta piiksub nagu hiir. Ta mõmiseb nagu karu. Ta ammub nagu lehm. Ta praksub nagu lõke.“ „Tänapäeva askees“ on luule, sest „elus keel on külluslik, lopsakas nagu umbrohupeenar: siin on askees ja luksus üks ja seesama.“ Krull teeb lakkamatult trikke, küünitab (nagu filosoofia) asjade, nähtuste essentsi poole, aga sellega kaasnevad paratamatult nimetamise lakkamatu vaev, luule mõõdukalt täiuslik labürint. Ja peapööritus.
Nüüd võib vist kahtlusteta öelda, et ettekirjutus – olgugi et sirgjooneline ja otsesõnaline – ongi kirjutus, ja kirjutus – olgugi et lopsakas ja paljune – ongi ettekirjutus. Poeetiline keelekasutus ei kujuta endast juhiste suhtes mingit (mängulist, mitmuslikku, trikitavat) lisandust või dekoratsiooni, mille võiks niisama hõlpsasti kõrvale jätta. Ja teiselt poolt, samal ajal tuleb (näiliselt paradoksaalselt) lugeda kõike just nimelt range ettekirjutusena, sõnasõnaliselt ja täie tõsidusega. Lugejal on siin keerukas ülesanne: selleks et Krulli diagnoos (ühiskonnale) muutuks nähtavaks ja retsept (indiviidile) toimiks, tuleb leida poeetika ja käsiraamatu, kirjutuse ja ettekirjutuse täpne ja nõtke tasakaalupunkt.
Siis ongi „Tänapäeva askees“ ettekirjutuse ja kirjutuse kirju, ent ainuvõimalik labürint, mis mõjub nagu pesapunumine, kus iga pisike oksaraag leiab koha, ja hiljem ongi pesa juba kodu. Siin teederägastikus ulatavad nõndaviisi käe, põimuvad, saavad üheks – ja vahest esimest korda sedavõrd ammendavalt – kõiksugused Krullid: esseistlikud, teoreetilised, mütoloogilised, luulelised. Siin ei ilmuta end mitte üksnes eri Krullide algupära ühisosa, vaid teatud valgusvihkudes muutuvad sarnasteks ka kõikide Krullide näojooned. Nii moodustub „Tänapäeva askeesist“ kompositsiooniline tervik, kus eri leitmotiivid, mõttesähvatused, stiilid ja žanrid tuhisevad läbi käsiraamatu keerdkäikude, teevad käänakuid ja pöördeid, ja jõuavad siis – kuhu? Algusesse tagasi? „Minu esimene ots on see, millega ma maa sisse lähen, ütles vihmauss; minu tagumine ots on see, mille seest maa jälle välja tuleb.“
