Asfalt ja kõrvenõges jt palad
Aprill, 2023Asfalt ja kõrvenõges
See võib kõlada naljakalt ja kummaliseltki, aga viimasel ajal igatsen ma lapsepõlve aegadest enim taga just haavu. Naha pinnal. Igatsen vere hüübimist ja selle ajapikku koorikuks kokku kuivamist, mida siis mõnuga väikeste sõrmedega jälle lahti nokkida. Sellele järgnevat teistkordset, kuid poole väiksemat veritsemist. Paranemise perioodiga viivitamist. Igatsen noore palja naha vastu asfalti kukkumist. Igatsen naha vastu asfalti kukkumise normaalsust. Kukkumise normaalsust. Teelehtede otsimist haava peale panemiseks. Ja siis sellesama kuuma – veel natuke aega tagasi valu põhjustanud – asfaldi peal istumist ja enda rohitsemist kõrvetava keskpäevase päikese käes lihtsa rohelise maagiaga. Igatsen kõrvenõgeste valutegevat enesekaitset minusuguste uudishimulike laste eest, kes peavad igal pool endale muudkui uusi radu tegema, sest miks peaks ainult asfaldi peal kõndima? Igatsen ennast osutamas esmalt asfaldile, kui vanemad küsivad, kust täpselt valus on, sest valu ei ole kunagi minu nahal, see on me vahel. Minu ja asfaldi. Minu ja kõrvenõgeste. Igatsen kuulumist kogu ümbritsevale maailmale, lapselike piiride poorsust, enese lekkimist lehtedele ja betoonile, rohelusele ja hallusele. Teadmist, et valu ei ole kunagi vaid minus ega selles, mis valu tekitab. See on me vahel. Mingis mõttes on see vaid meie asi, see ei puutugi vanematesse. Nad puhuvad alati mööda. Nad on unustanud, kus valu asub.
Kompost
Kunagi ei ole ma tahtnud saada maetud. Surnud peast siis. Elusast ammugi mitte. Kremeerimine ja tuha laiali paiskamine tundub kuidagi mõnusam. Mitte siis füüsilises mõttes, sellest on siis nagunii juba ükskõik. Aga isegi mõte sellest, et keegi käiks mu haual ja et mul oleks kuskil „oma plats“, ei meeldi mulle. Võibolla on magalates elamine mulle sedasi mõjunud? Siin oled ka ju nagu mingis kastis kinni, sestap ei mõjugi mõte nii-öelda järgmisse kasti minekust teab mis veetlevana? Pealegi, mulle lihtsalt ei meeldi surnuaiad ning ma kardan surnuid, ja kuigi oleksin siis ise ka üks neist, ei taha ometigi, et mind kunagi mõnda taolisse kohta kinni pandaks.
Viimasel ajal olen aga hakanud mõtlema, et äkki oleks OK, kui mind lõpuks ikkagi (endiselt, surnud peast siis) mulda pistetaks – aga eeldusel, et minust saab kompost! Et sedasi olen ma kuidagi kasulik meie planeedile? Loomulikult ei ole ma teab mis suur ja suures plaanis ei muudaks see maailmas midagi, aga it’s the thought that counts! Hiljuti lugesin näiteks, et USA-s, Californias, on see isegi seaduslik ja inimkompostiks saamine ei ole tegelikult üldse sama, mis tavaline kirstumatus. Kompostiks saamine eeldab mitu kuud mullaks lagunemist selleks spetsiaalselt ettenähtud suures puidust kastis ja see on lähedastele sedasi isegi nagu pikem hüvastijätuprotsess… Mõnele võib see kõlada päris kõhedalt, aga mulle päriselt meeldiks saada juba parem kompostiks mõnele lillele või põõsale või puule kui niisama laguneda kuskil teiste samasugustega mõnes maa-aluses magalas. Olen hakanud nüüd isegi natuke nagu rohkem hoolitsema enda eest, et mida ma tarvitan, mida söön, mida oma nahale panen, mis kreeme kasutan, mis toidulisandeid, vitamiine joon. Seda tegin ma muidugi ennegi, aga nüüd on lisandunud sellele ka teine mõõde – ökoloogiline! Et ma ei tee seda kõike selle siinpoolsuse jaoks! Pealegi, mulle tõesti meeldib mõelda endast kui tulevasest kompostist. Kujutan juba vaimusilmas ette oma külma-külma ihu lagunemas tuhande mikroorganismi koostoimel huumusesoojaks. Nii et tõesti loodan, et kompostiks ma ükskord ka saan! Kui peaks juhtuma, et mind ikkagi siin heast peast tahetakse maha matta, siis, tõelised fännid – te teate, mida tuleb teha! Kaevake mind välja ja smugeldage laip Californiasse! Siis tupsutage kevadel näiteks oma kasvava lemmiklille alla. Ma ei saa küll midagi lubada, sest olen siis surnud, aga praegu olen elus ja luban, et teen kompostina kõik endast oleneva, et see lill õitseks kaua-kaua! et see põõsas lõhnaks magusuimastavalt! et see puu õitseks nii kuratlikult ilusasti! et ta lööks kõik pahviks! pahviks, raisk!
Vana valu
Mulle meedib verd valada. Eriti kui ta nagu paiskub suuremate klompidena must välja. Selles on lausa midagi erootilist. Tupe pehmed seinad ja selle seest väikese survega väljuv tihkjas-kudejas klomp. Jah, mulle meeldib verd valada. Üks hetk keset järjekordset veritsemist tuli mul keele peale selline sõnapaar: vana valu. Nii ma seda endale hääletult, huuli muudkui nendesse sõnadesse murdes, endamisi torutasin: v a n a v a l u v a n a v a l u v a n a v a l u. Mulle meeldis see koht, kuhu keelega sedasi libisesin. Kõlas nagu mingi loits, needus või lihtsalt põlvkonnast põlvkonda kanduv mõtlemine naiste igakuisest veresõbrast, aga ei. Tundsin, et see pole see. Sõnapaar viitas millelegi muule. Siis aga hakkasin korraga nutma. Lahinal. Ja purskasin samal ajal aluspükstesse meeletus koguses verd. Olin nagu kummastki otsast soola ja rauda purskav fontään. Vulinal vedelduv mateeria, rajult pehmenev mineraal. Limane, soine ja sootu. Ma ei olnud enam inimene. Pisarad ja veri aina purskasid ja purskusid. Kleepusid mu külge nagu armastajate vedelikud. Soojad, salajased, räpased. Ma tahtsin, et see kunagi ei lõpeks. Soovisin lõplikult ära vedelduda.
Nii paljudele naistele on see nii suureks koormaks, aga mitte mulle, ei. Mina ootan verd. Tõmban end siis kerra, justkui kiviks, ja lasen endal endast välja voolata. Otse vanasse valusse, mille tähendust siiani ei tea, pelgalt aiman. Panen seda kokku nagu pärast ärkamist halvasti meeles unenägu. Võibolla siis, kui veri mulle enam külla ei tule, muundun taas inimeseks. Ehk isegi naiseks?
Koaala
Universum on mu Tinder. Mis üldiselt tähendab seda, et kui mul tekib tunne, et tahaks kedagi – armuda ja nii –, siis saadan mõttes universumile soovi à la: „Pilved, puud, vesi, tuli, õhk, mäed, taimed jms, kosmos ühesõnaga, noh, pliis, kuuled või? Saada mulle kõige ilusam, lahedam, seksikam, naljakam, julgem, targem ja lugemist armastav inimene, eelistatult mees, aga no ma olen avatud mõttele olla avatud, et võib armuda ja armastada ka soost sõltumata. Aga no igaks juhuks saada ikkagi meesterahvas, eks!“ Kahjuks pean möönma, et universum on väga aeglane Tinder. Sest suhteliselt ammu juba sain ühe taolise soovi teele pandud, aga seda kõige ilusamat, lahedamat ja targemat pole nagu veel kohanud. Eks ma olen ka vaikselt leppinud võimalusega, et kuna see „platvorm“ evib ikkagi teatud temporaalsust, mis ei lähe sugugi tänase vasakule-paremale-maha-ja-taha tempo ja temperamendiga kokku, saadab universum mulle selle inimese hoopis järgmises või isegi ülejärgmises elus. Kusjuures täiesti võimalik – vähemalt ei saa seda täiesti välistada –, et ülejärgmises elus inkarneerun ma hoopiski näiteks koaalaks! Sestap pole asi selles, et minu jaoks polegi olemas seda õiget inimest. Asi on selles, et mina olen veel inimene. Asi on selles, et ma pole veel koaala.
Selline keha
Ilmselt ei ole ma üksi selline, kes olukordades, kus toimub mingit liiki takerdumine, pool- või lauskukkumine, eriti tänaval, tunneb alatasa piinlikkust ja häbi. Ja kes siis tahab võimalikult kiiresti olukorrast väljuda, tõusta tagasi kahele kindlale jalale ja minna edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lootes salamisi, et väga paljud ei juhtunud seda käpuli, perseli või põlvili prantsatamist tunnistama. Aga miks peaks kukkumine üldse olema piinlik? Mille pärast me tegelikult teiste ees kukkudes häbi tunneme? Kas ei ole see mingit pidi seotud keha teatud kindla maailmas olemise viisi ja selle eelistamisega? Sellise keha, mis käib kahel jalal. Sellise keha, mis ei lonka, ei liigu ratastoolis. Sellise keha, mis ei tõmble, ei pulseeri, ei vahuta, ei vibreeri. Sellise keha, mis ei nõua eriti palju tähelepanu mingisuguste esteetiliste ekstravagantsuste ega üleliigse energia, bravuuri või purjakil ülemeelikusega. Sellise keha, mis on kenasti piiritletud, pilk endassesuletud, nahk kenasti riiete all peidus. Eriti naistel. Sellise keha, mida katvad riided on puhtad. Sellise keha, mis on tugev ja ei näita kunagi oma nõrkust, ei tunnista vajadust vähemagi abi järele. Sellise keha, mis allub inimese enda kontrollile ja tahtejõule, sest midagi siin elus peab ometigi ju alluma meie tahtejõule, eks. Sellise keha, mis saab hakkama. Äkitselt aga, selleks paariks sekundiks, oleme maas ja haprad. Perseli ja abitud. Nagu me seda päriselt oleme. Nagu me tegelikult end maailmas alatasa tunneme. Ja kui vahel ei tule keegi appi ka, oleme selleks paariks sekundiks vastamisi seda maailma katva nii tavalise julmusega, millele üritame päevast päeva mitte mõelda. Muidu ei suudaks lihtsalt edasi elada. Ja kui keegi siiski tuleb appi, oleme vastamisi hoopis selle kehaga, selle endaga, mis on tegelikult nii abitu. Ja endiselt perseli. Ja mitte ainult selles kukkumises. Kas sellepärast ongi veidi või veidi rohkem häbi ja piinlik libiseda, takerduda, kukkuda? Tullakse siis appi või mitte.
Hirm
Läksin Lasnamäel ühel viimastest soojadest sügispäevadest metsa jalutama, mõtlesin veidi õunu korjata, kõdu nuusutada ja vaadata puude värviplahvatusi. Plahvatada pehmelt nendega mõttes kaasa, vaadata, mis värve ma ise sel hooajal purskan, eemal kõigist noist maailma nõmedustest, mida läbikukkunud liik nimega inimene on igavusest välja mõelnud – nagu näiteks sotsiaalmeedia ja sõjad. Olin parasjagu kuskil Iru hooldekodu kõrval, siiski üsna kaugel kõikidest lähedal asuvatest majadest, kui äkki üht taime pikemalt nuuskides kuulsin kaugel enda taga kedagi minu suunas liikumas, mulle lähenemas. Ümber pöörates nägin kogu, milles aimdus pikk mehekuju. Hakkasin veidi kartma, kuid jäin lähimal metsaristmikul ometigi seisma, oodates oma jälgedes kõndijat. Otsustasin oma hirmule otsa vaadata. Pealegi ei ole ma kõige nõrgem inimene maailmas, mõtlesin, et ehk saan ikkagi jagu sellest varjuvõõrast, kes kohe-kohe peaks nähtavale ilmuma? Umbes kümne sekundi möödudes ta tuligi. Tuli välja, et minu hirmu kehastus ei olnud keegi muu kui maailma kõige ilusam mees. Kõige ilusam, keda ma kunagi näinud olin. Siinsamas keset Lasnamäe metsa, kuhu olin tulnud, et end inimeste eest veidikeseks ära peita. Kohe tuli meelde film „Seenelkäik“. Kohe tuli meelde kurat. Kui kõige ilusam mees mulle lõpuks väga lähedale jõudis, vaatasime üksteisele pikemalt silma, ta ütles mulle soojalt „tere“, ma ütlesin vastu, ja siis me läksime kumbki oma teed edasi. Pärast läksin korjasin veel natuke õunu, tänasin puid ja läksin tagasi koju.
Inimlikkuse tähendus
See, et buss peatus ja bussijuht ratastoolis noormehe peale aitas, mõjus enam kui masendavalt. Ma ei tahtnud elada maailmas, kus abivajaja aitamine mõjub nii erakordsena, et hakkan keset sõitu lahinal nutma. Nutan bussides ja ka väljaspool busse muidugi tihti. Aga ikkagi. Kui üldse, tahaksin elada vastupidises. Ja vastupidiselt. Sellises, kus hakkaksin nutma, sest SEE ÜKS KORD abivajajat ei aidatud. Aga siin ma ometigi olin, tunnistamas midagi nii elementaarset nagu ratastoolis inimese bussi peale aitamine, nagu oleks see mingi kaheksas maailmaime. Enamgi, jah, olen suurejooneline unistaja, tahaksin elada maailmas, kus kõik bussijuhid lasevad alati kõik viimasel hetkel bussile jooksjad peale, mitte ei pauguta nende nina ees uksi alatasa kinni!
Mis samuti kummaline, see tunne, eks. Kui sa oled ise see viimasel hetkel bussist mahajääja, kelle ees uksed sulguvad. Kes edasi ei sõida, kes jääb ainsana maha. Millele järgneb tihti see tillukeõrn, justkui vanade patareide peal vaevu helkiv lootusetuluke, et ehk ta teeb ikkagi kord juba sulgunud uksed veel lahti? Ja siis ta ei tee. Ja siis nad on lõplikult sulgunud. Ja siis vajub see piinlik lõplikult-sulgunud-ukse-taha-jäämise-tunne peale. Jällegi – kust see tuleb?
Miks peaks inimesel, kes üritas just bussi peale saada, aga ei saanud, piinlik olema? Kas piinlik ei peaks olema hoopis bussijuhil? Ometigi on see tunne. Nagu kohtingukaaslane oleks kohtingule tulemata jätnud. Tunne, nagu sa ei oleks piisav. Piisavalt eriline, kiire, võibolla isegi ilus – et ta ära sõitis? Oleksin ma natuke kenam, oleks ta ehk ikkagi uksed uuesti lahti teinud? Mulle on hiljuti hakanud meeldima need viimasel hetkel ühistranspordi peale jooksjad. Nad on natuke nagu segased, natuke nagu superkangelased, natuke nagu õndsad idioodid. Korraga. Näib, nagu nad veel usuksid inimestesse ja paremasse homsesse, sellesse, et nad väärivad seda, et neile uksed uuesti lahti tehtaks.
Mõnikord tundub, et olen nüüdseks küll näinud juba rohkem selliseid, kes jooksmise asemel on kohe ette ära otsustanud, et nemad sinna bussi, trammi või trolli peale ei jõua. Ja kord juba suletud uksi neile keegi enam lahti ei tee. Ja nii nad teevadki näo, et nad tegelikult ei tahagi selle peale, ja nii on nad end ise juba ette ära peatanud. Enne kui bussijuht oma sulguvate uste ülbusega seda teeb. Ma näen sellest näost läbi. Olen isegi see nägu olnud. Eks selle näoga ongi lihtsam elada, saan neist inimestest aru. Nüüd aga ise nimme jooksen. Nagu segane, nagu superkangelane, nagu õnnis idioot. Üks hetk ma lihtsalt otsustasin, et jooksen alati bussi peale, ka siis, kui tundub, et see on liiga kaugel ja on kindel, et nagunii peale ei jõua. Otsustasin, et see maailm oma busside ja nende ülbete juhtidega ei tapa mu ühistranspordi- ja muud idealismi. Mis ei tee muidugi olematuks tõsiasja, et headus ei olegi elementaarne asi me maailmas ja et inimlikkus on jätkuvalt erand. Inimlikkus on ime. Ometigi me ju oleme need – inimesed. Liik, kellel peaks see nii lihtsasti välja tulema? Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Mittebinaarne Marilyn
Kõik algas pealkirjast. Ega ma otseselt ei teadnud, millest mittebinaarne Marilyn Monroe võiks rääkida. Tundus nagu midagi manifestilaadset. Pealegi veetles mind mõte miniatuurist, mis räägib voolava identiteediga sekspommist. Ega ma ei teadnud, et see ei lõpe nii, et see algab paljutõotavalt ja lõpeb nagu alati, nagu suitsiid. Mu fesari konto viskas mulle tol nädalal muudkui tast pilte ette, originaalist siis, mitte mittebinaarsest. Vaatasin seda iludust. Selliste kohta öeldakse klassikaline. Klassikaliselt ilus naine. Juurdlesin, oleks ta sündinud tänasesse päeva, kus soolised kategooriad pole nii jäigad, kas oleks ta ehk elanud kauem? Neid pilte vaadates kuskilt nagu sähvatas, et äkki oli ta kapi-mittebinaarne? Sündis lihtsalt valesse ajajärku. Kusjuures, olen täiesti kindel, et sekspommiks oleks ta saanud igal juhul. Ega seks sugu küsi. Kuigi paljud ehk arvavad nii. Ka pole sugu tingimata see, mis seksi küsib. Seks on see, mis seksi küsib. Ja Marilynist oleks saanud taoline pomm ka sel juhul, kui ta olnuks Marty või Marylono.
Kui vaatan teda, näen esmalt melanhooliat. Alles siis juukseid. Jäigast soolisusest tingitud kurbust. Alles siis ripsmeid. Jah, sellised laused. Vahel võib. Ma näen seda kurbust tegelikult kõigis inimestes, kes mahuvad või pigem pressivad end vägisi „NAISE“ ja „MEHE“ raamesse ära. Eks see on ka päritolu küsimus. Tihti on just vaesest perest pärit „mehed“ ja „naised“ need, kes enim „MEESTE“ ja „NAISTE“ moodi välja näevad – olete ehk tähele pannud? Sest kui neil palju muud siin maailmas, näiteks raha, eriti polegi, siis sooline raam ikkagi kannab. Ma isegi näiteks enam ei pahanda nende tüüpide peale, kes kõnnivad nagu „MEHED“, laiaõlgselt ja sellises stiilis, et tead – istudes võtavad nad raudselt oma reitega vähemalt kolme tooli jagu ruumi ära. Saan aru, või vähemalt püüan, et see on see vähene, mis neil on. Reied. Õlad. Kõhulihased. Munn. Nad peavad end kehaliselt tähtsaks tegema, täis puhuma-pumpama, sest teistsugust ulatuvust neil ühiskonnas pole. Keegi ei vaata neid muidu, neid pole selle kehata olemas. Ilma selle lihaõhuta on nad vaid katki tehtud pallilärakad, veeremas mööda eelmise kümnendi äraparandamata asfalti. See kõlab ehk veidi epateerivalt, aga ma tunnen tänaval alati kõige vaesema beibe ära. See on muide täiesti kasutu oskus. Nagu luuletaminegi. Ja kõige vaesema macho ka. See kõlab nii naljakalt, kurvalt – nagu mõne reality show pealkiri: „Kõige vaesem macho“.
Ma tahaksin kinkida sellele macho’le musta mersu ja paksu hõbe-keti. Ja beibele veel kõrgemad kontsad ja maailma tugevaima orgasmi. Sellise keeleka läbi, milliseks ükski macho veel võimeline pole, sest nende mõlema sugu jääb talle ette. Sõltumata sellest, et ma olen feminist ja soovin elada maailmas, kus Marilyn oleks saanud olla blond ja pomm ja seks ja ehk – mittebinaarne. Aga ma ei ela. Elan kurbade inimeste maailmas. Caps lock’is meeste ja caps lock’is naiste omas.
Nii lugu lõppebki. Kust ma seda teadsin? Kus sa oled, mu mittebinaarne Marilyn, miks isegi siin tekstis ei ilmuta sa end? Millegipärast mõtlesin ju su välja, sellel imelikul ööl, skrollides fesaris ühe klassikalise naise, ilusse surnud naise pilte. Kas sa tead, et kunagi lugesin ma „Ulyssese“ läbi, mitte sellepärast, et Joyce ja kaanon ja ilmatuma raske tekst, vaid et sina. Marilyn.
On öö, kui ma seda kirjutan. Ma olen kaine. Ma ei ole surnud. Ma ei valeta. Kuskilt kaugelt kõlab jazz. Ei saagi aru, kas kõrvalkorterist või hoopiski mu peast. Vist natuke mõlemast. Nagu vastus mu küsimusele.
Vihkamine
Kaks korda elus olen tundnud sellist masendust, kus ainus mõeldav ja rahuldav edasieksisteerimise viis tundus olevat surmajärgne elu. Teist korda tahtsin end tappa pärast seda, kui mu tädi end ära tappis. Esimene kord siis, kui „Digimon“ lõppes. Mäletan nii selgesti, kuidas pisikese plikana istusin hommikul köögilaua taga, pidin just kooli minema. Just oli lõppenud multika viimane osa ning head – digimonid – võitsid. Maailm oli päästetud ja edasi elamine tundus nüüdsest mõttetu. Mu lemmikmultikas oli lõppenud, internet oli juba leiutatud, aga siiamaale alles jõudmas, mis tähendas seda, et kohe esimese osa juurde tagasi minna oli võimatu. Seega polnud mul enam põhjust järgmisel hommikul nagu väga ärgata. Sestap, kui olin laiba vaiba sisse kokku keeranud ja istusin siis akna äärde närviliselt suitsu tegema, rahustasin end mõttes ja mõttega, et praegu võib ju olukord tunduda tõepoolest üpris masendava ja totaalselt lõplikuna, aga äkki ma kunagi naeran sellegi üle? Mõnikord on mu optimism mulle endalegi üllatav. Eriti sellises kohas. Eriti selle mastaapsus, kõike arvesse võttes. Maailmas lokkasid sõjad, pandeemiad, kliima soojenes, alanud oli kuues liikide väljasuremislaine, minust oli saanud just mõrvar – aga mina, näed, istun ja mõtlen ikka võimalikule paremale homsele. Et äkki kõik ei ole ikkagi niiii halvasti?
Olen seda und näinud juba mitu korda. See algab alati sellest, et mul tulevad meelde need kaks korda, mil ma end päriselt tappa tahtsin. Iga kord on vaibas olev inimene Arvo Pärt. Mul on tunne, et selle unega ma justkui nagu lohutaks end: Sveta, sa arvad, et sind siin Eestis vihatakse palju, aga tegelikult ruumi on veel…
