Jaan Krossi kirjutamata lugu
Mai, 2023Kärt Kross-Merilole
Selle loo rääkis mulle Kärt. Ja talle omakorda rääkis loo Jaan Kross. Aga kuna sellest on mõnda aega juba möödas, kui Kärt selle loo mulle rääkis, siis võib-olla ma enam ei mäleta nii hästi kõike. Ja äkki mäletan ka seda valesti, et Kärdile rääkis loo Jaan Kross. Võib-olla rääkis keegi teine. Aga seda mäletan küll, oma väga halva mälu juures, et Kross olevat tahtnud sellest loo kirjutada, kuid vist ei jõudnud. Aga võib-olla kirjutas ka.
Enne kui ma loo juurde jõuan, peatun veel korraks halva mälu juures. Sest halb mälu on kirjutajale puudus, inimesele aga kingitus.
Mälu on mul tõesti halb. Kui palju oleks teisiti, kui mälu oleks hea, elu oleks hoopis midagi muud. Kas just parem. Hea näide halvast mälust – ma ei mäleta ühiseid mälestusi. Õigemini mäletan sündmusi küll ja tunnet, mis mingi hetkega oli, aga inimesi ei mäleta, kellega ühiseid mälestusi omada. Mäletan, et olin puhkusel, kuskil soojal maal. Sõin head toitu, kuulasin kohalikke muusikuid, sõitsin rolleriga, hoidsin madu kaela ümber, aga ei mäleta armsamat, kellega käisin. Ei mäleta, kes reisi eest maksis. Ja nii mitmeid aastaid järjest. Lihtsalt ei mäleta. Ei mäleta päeva, mil ema jättis isa maha ja ära läks. Mäletan vaid, et ühel hetkel ema enam ei olnud. Ei mäleta, millal hakkasin Jumalat uskuma ja millal uskumise lõpetasin. Ainult rist on veel kaelas, meenutamaks, et midagi oli. Hea näide on veel ühekordsed kohvitopsid. Alati valin sinna vales mõõdus kaane peale, no mitte ei mäleta, milline mõõt see õige oli. Silmamälu kohe üldse ei ole. Laste puhul ka midagi ei mäleta. Ei mäleta, mis oli nende esimene sõna, mil nad kõndima hakkasid, mil kirjutama, mis värvi juuksed neil sündides olid või kas üldse olid. Laste sündi ka ei mäleta, ühel hetkel olid pambud mu rinnal lihtsalt, sealt edasi juba kodus, imetasin neid, siis loobusin. Ei mäleta täpselt, miks loobusin. Midagi tuli ette. Esimese lapsega unustasin sageli, et mul üldse laps on. Tegin midagi oma toas ja siis äkki välgatas, õigus, teises toas on ju veel keegi, imik. Vahel toovad sõbrad mulle kirju, mida mina olevat neile kunagi saatnud. Vaatan neid kirju, loen, mitte midagi tuttavat ette ei tule. Käekirja tunnen vaevu ära, aga sõnad ja mõtted on võõrad. Mu elukaaslased räägivad minust lugusid, milline silmakirjalik valetaja ma olen. Mitte midagi ei mäleta. Ise nagu teaks, et olen hea inimene. Veel üks halva mälu musternäide. Peol olles võtan klaasi veiniga, panen selle korraks lauale, jutustan kellegagi, viis sekundit hiljem enam ei mäleta, milline klaas see minu oma oli. Vaatan abitult ringi ja püüan meenutada. Tõesti püüan. Muidugi võtan siis selle, mis kõige rohkem täis, tehes näo, et just see ongi see minu. Kes siis tühja klaasi võtab.
Kuidas saab mälu nii halb olla, nagu oleks mingi kõva asjaga juba varases nooruses või ehk isegi titena pähe saanud. Ei taha uskuda, siis ehk mäletaks, kui oleks saanud. Või sain lihtsalt kuskil põrutada? Hiljem. Puu otsast kukkusin korduvalt alla. Ehk see? Ükskord lasin vanaema juures Puhtaleiva külas suurest heinakuhjast pea ees alla, tahtsin liuelda nagu pingviin filmis „Pingviinipoeg Lolo seiklused“. Kahjuks lõppes liuglemine sellega, et maandusin vastu porisse kuivanud traktorijälge, hing oli tükk aega kinni. Aga pähe ei saanud ju millegagi, lihtsalt hing oli kinni. Vaatasin enda ees olevat traktoriratta mustrit poril, eemal heinamaalt paistvaid lehma jalgu. Hingata ei saanud, lõhnu tundsin küll. Kuivanud sõnnik. Virts. Hein. Nõgesed. Idutatud kartul. Idutamata kartul. Vaarikas. Tavalised Puhtaleiva lõhnad. Kiviga vastu pead ka ei saanud lapsena, aga mäletan, kes said. Kivisõda oli tavaline asi. Ükskord isegi arvasin, et tapsin inimese. Viskasin naabripoissi kiviga nii kõvasti, et tal peast verd jooksis.
Öösel pakkisin asju, arvasin, et nüüd pannakse vanemad vangi ja mind viiakse lastekodusse. Kuhu siis veel. Parem oli asjad ise pakkida, mitte lasta seda vanematel endale öelda. Huvitav, kas siis pannakse ka vangi ja lastekodusse, kui isa on miilits. Vist ikka pannakse. Mõtlesin ka siis.
Samas, halb mälu võib olla ka hea, sest nii on kergem elada. Süüd nagu polegi, miskit ei paina, ei kummita, ei aja sind taga. Tegid kellelegi halba, ei mäleta. Jätsid kellegi maha, ei mäleta. Karjusid laste peale, ei mäleta. Öeldakse, et need, kel on halb mälu, püsivad kauem noortena. Tundub loogiline. Kui ei mäleta, pole ka mineviku taaka ega koormat õlul. Iga päev kui puhas leht. Tundetu. Mälutu. Kodutunnet ka väga ei teki, kui midagi ei mäleta. Iga uus koht ongi kohe kodu, õdus ja hubane. Iga hotellituba võtab avasüli vastu. Kohaned silmapilkselt. Hotelli anonüümsus annab võimaluse olla kes tahes. Olemine kes tahes ei eelda ka mälu.
Aga nüüd loo juurde. Enne kui see sootuks ununeb. Selle loo juurde, mis jäi Jaan Krossil kirjutamata. Ja mille rääkis mulle Kärt, kui ma nüüd õigesti mäletan. Huvitav, et seda ma mäletan, et Kärt rääkis mulle selle loo telefonis, kui olin Balti jaama vastas oleval laste mänguväljakul. Mäletan, et kui lugu kuulasin, jalutasin edasi-tagasi samal hetkel. Ei oska telefoniga rääkides paigal püsida. Aga seda jälle ei mäleta, miks ma seal olin, ei mäleta, et mõni mu laps oleks kaasas olnud. Samas, mida ma ilma lasteta mänguväljakul tegin? Suitsetasin ehk lihtsalt pingil? Aga ma ju ei suitseta. Kunagi suitsetasin, aga nüüd enam ei mäletagi, mis tunne see oli. Esimest korda proovisin suitsu, tegelikult küll koni, kui olin 9. Lihulas. Seal, kus kasvasin. Huvitav, miks ma mäletan, kui vana ma olin? Veider. Ju siis mõtlesin, et jätan selle meelde. Kui keegi kunagi peaks küsima, mil ma esimest korda suitsetasin, siis saan uhkelt öelda, et juba 9-aastasena tossasin nagu korsten. Hoobelda on mulle ju alati meeldinud, nagu räägivad teised minust. Ise tean, et olen tagasihoidlikkuse etalon.
Sõitsin rattaga Lihula kultuurimaja juurest alla, sealt sai niimoodi alla sõita, oli selline mõnus laskumine, vaba hooga peaaegu Pioneeri tänava lõppu, käed lahti. Keset laskumist nägin, et miski tuluke vedeleb kutsuvalt asfaldil. Panin käed otsustavalt tagasi lenksude külge, peatasin ratta ja kummardusin – hõõguv koni. Mõne joodiku suust kindlasti. Neid seal jagus. Olin näinud palju suitsetavaid inimesi. Kõik suitsetasid 80ndatel. 90ndatel see jätkus. Kodus suitsetati köögis, sahtlis oli Rumba pakke, vahel ka Tallinnat. Köök oli kogu aeg sinine. Vaevu leidis sealt vanemaid üles, käsipidi kompasid kuidagi, et nendeni jõuda. Aga sahtlist ma suitsu võtta ei julgenud, kartsin isa, ju ka ema. Maast koni võtta ikka võis. See polnud enam kellegi oma. Ja kodu oli kaugel, nii 300 meetrit. Keegi ei näinud. Mahajäetud, äravisatud, hüljatud väike hõõguv koniots. Võtsin näppude vahele ja tõmbasin. Nii nagu olin näinud, et tehakse. Kahe sõrme vahelt. Küll see oli jälk. Pea hakkas ringi käima, vastik hais ja maitse jäid tükiks ajaks ligi. Sõrmed lehkasid. Rohkem ei tahtnud, alles 9. klassi lõpupeol, kuskil kraavis. Sõbrad vahel siiamaani meenutavad, mul on muidugi jälle piinlik, ise mäletan vaid, et pidu toimus kellegi hoovis, jõin Vana Tallinnat ja veetsin palju aega välipeldikus. Pool pidu jäi nägemata. Teist poolt nagunii ei mäleta.
Et siis Jaan Kross oli kuskilt lugenud või kuulnud mehest, see võis olla vabalt ka keegi kuulus kirjanik, mitte just nii tuntud kui Hemingway, aga samuti kirjanik. Kirjanik, kellele mustlane ennustas täiesti suvalisel tänavanurgal vastu tulles ja mehe käest küsimata, kas ta ennustust soovib, ühesõnaga ennustas ta mehele, et too sureb oma sünnipäeval. Ei tea, millisel täpselt, aga just sünnipäeval pidi see juhtuma. Ning mehe surm pidi saabuma, mis eriti kummaline, lõvi läbi. Meest, kes polnud oma elu jooksul sugugi ebausklik olnud, hakkas see teadmine niivõrd häirima, et ta ei suutnud lõpuks enam muust mõelda kui ennustusest. Surm. Lõvi läbi. Kirjutamine jäi soiku, kui ta nüüd kirjanik üldse oli, suhted kannatasid, silmad vajusid auku, söögiisu kadus. Jalutades vaatas kirjanik pidevalt selja taha, peljates mõistagi keda. Kuigi midagi absurdsemat andis välja mõelda. Lõvid linnas. Loomulikult ta ei reisinud, hoidis eemale avalikest kohtadest, metropoli väisavatest tsirkustest kohe kindlasti. Kui sünnipäev hakkas lähemale jõudma ning pinge kasvas viimase piirini, otsustas mees valida välja ühes täiesti kõrvalises väikelinnas asuva hotelli ning võttis sinna toa kolmandale korrusele, mis oli ka hotelli viimane korrus, maja kõige nurgapoolsemasse ossa. Ütleme, et toa number oli 203. See kindlasti oli paik, kus ühtegi lõvi mitte mingi valemiga kohata polnud võimalik, seal pidi ta olema täielikult kaitstud.
Mees saabus hotelli igaks juhuks juba sünnipäeva eelõhtul, tõmbas paksud kardinad ette, magas öö, istus seal terve oma sünnipäeva, veetis järgmisegi öö, nii igaks juhuks. Toitu tuppa ei tellinud, sest mine tea. Päev peale sünnipäeva lahkus ta hotellist ja elas tavalist elu edasi. Kuni järgmise sünnipäeva saabumiseni, mil ärevus taas kasvama hakkas. Nii aastaid järjest, lõpuks aastakümneid. Hotell alati sama, tuba alati sama. 203. Hotellitöötajad juba teadsid, mis päeval peab mehe tulekuks valmis olema, broneerisid igal aastal varakult toa, tärgeldasid linad, tõmbasid juba ise kardinad ette, kohendasid padjad, panid mehele isegi natuke süüa tuppa valmis. Kirjaniku sünnipäevad olid pehmelt öelda üksildased. Tal oli sõpru, kes oleks tahtnud temaga koos tähistada, teda õnnitleda. Tal oli kolleege, kirjastaja, tal oli isegi pere, kes samuti igatses isa ja meest sünnipäeval koju, aga mehe hirm oli suurem. Hirm mustlase ennustuse täidemineku ees. Et ta sureb oma sünnipäeval. Ning et lõvi läbi.
Sünnipäevi mäletan tänu piltidele. Kui sain 3-aastaseks, tegi isa mõned fotod. Istun laua otsas, kirssidega šleif peas, joon kõrrest morssi, rahulolev nägu peas. Aga alati kui ema ja isa seda pilti mulle hiljem näitasid, ütlesid nad, et näe, see on see sünnipäev, kus sa jõid liiga palju morssi ja pissisid öösel alla. Nii tulebki seda pilti vaadates mulle miskipärast alati sooja pissi lõhn ninna. Teiste sünnipäevadega, millest pilte pole, ei ole ka mälestusi. Ühest siiski on, aga seda ei tahaks mäletada. Õnneks ei ole sellest fotosid. See oli siis, kui tuli see teine kolm. Sain 33. Kardetud Jeesuse-iga. Nii juhtuski, et lõin end risti. Juba nädal enne hakkasin tähistama. Ei olnud üldse plaanis, aga kuidagi läks nii. Mul oli selleks eluaastaks kogunenud väga palju jamasid, millest mul endal aimugi polnud. Ühel hetkel nad lihtsalt imbusid kuskilt välja, ja kõik korraga. Hirm, et ma ei saa oma eluga hakkama, ei naisena, emana, abikaasana; ei loominguliselt, tööalaselt, mitte milleski. Lihtsalt olen saamatu, mõttetu, aeglane, harimatu, vähese lugemusega, halbade geenidega, väikesest linnast pärit küündimatu looder, närvihaige, ei armasta kedagi, ei austa kedagi, ei ole teistega rahul, keegi ei armasta mind, kõik valikud on olnud valed, mind on reedetud ja mina olen reetnud. Ma ei vii midagi lõpuni, aju on kehva, füüsis on kehva, väljanägemine on halb, kodu ei ole, labradori ei ole, autot ei ole, mullivanni ei ole. Ühesõnaga, kõik oli pahasti. Ise olin süüdi ja teised muidugi ka. Võtsin hotellitoa mitmeks päevaks, raha mul oli. See oli ka ainuke, mis jäänud. Otsustasin kulutada kogu raha. Sulgedes end hotellituppa. Mõtlemata, mis edasi saab. Jõin tühjaks minibaari. Kui kõht tühjaks läks, sõin ära šokolaadid ja soolapähklid, tellisin hotelli restoranist toitu ja jooke muudkui tuppa. Vaatasin telekat, hingasin ruumi täis ja määrisin linad. Kolmandal päeval ei tahtnud koristaja enam mu ruumist lahkuda. Tal oli tekkinud mure. Mingid hood, mis mul peal käisid, aga mida hommikuti ei mäletanud, olid tekitanud ruumis korraliku kaose. Miskipärast oli minibaar puruks löödud, televiisor seinalt maas, voodiriided punasest veinist läbi imbunud. Vaatasin ka ise enda ümber üllatunult ringi. Koristaja seisis, käed nõutult rippu. Ma ütlesin – ei mäleta. Ta isegi uskus mind, ju nägin nii halb ja trööstitu välja. Koristaja andis mõista, et ma peaks nüüd lahkuma, aga enne lahkumist tuleb all siiski ka arveldada, minibaar, teler ja muud kahjud hotellile hüvitada.
Ma ütlesin mokaotsast, et mul on sünnipäev. Koristaja ei leebunud, aga soovis õnne. Viisakas inimene ikkagi. Maksin kõik kinni, aga tunne polnud üldsegi üle läinud. Raha hakkas lõppema (kaua ma seal siis tõesti olin olnud), kuid kõikehõlmav „ma ei taha enam midagi“, „jätke mind rahule“, „millelgi pole mõtet“ tunne oli alles, süvenes veelgi. Surusin saapad jalga, mütsi pähe, midagi kraapis kui okaskroon, silt kurat, olin uue mütsi hiljuti ostnud. Vana kindlasti kuhugi kaotanud, kuhu, ei mäleta. Mütsi ostmist nagu ka ei mäleta. Vast ei võtnud kellegi peast seda jõuga ära. Väga lootsin. Pärast arveldamist suundusin järgmisse hotelli kõrvaltänavas, sest kuhugi mujale enam minna ei olnud. Kõik sillad olid põletatud, keegi enam ei oodanud või kui ootas, siis kaasnenuks sellega nii palju selgitamist, vabandamist, kahetsust, süüd, mida keegi kanda ei jõuaks. Ka mina mitte. Lihtsam oli võtta uus hotell, kus minibaar on täidetud ja omal kohal. Huvitav, et väikses asulas info nii halvasti liigub. Kui teise hotelli jõudsin, ei olnud naaberhotell neid ebameeldiva kliendi eest hoiatanud. Ja nagu ikka, õnnestus mul ka seekord oma tõelist loomust hästi varjata. Mõjusin meeldiva ja armastusväärse inimesena, väga purjus ka ei olnud. Sain võtmed kätte, läksin tuppa, lukustasin ukse, pugesin teki alla ja ärkasin järgmise päeva lõunal. Veetsin sealgi mõned päevad. Vast mitte nädalat. Miski hetk, kui raha enam üldse ei olnud ning ma kuutõbisena kuskil täiesti võõra väikelinna (mitte enam sellesama, kus alustasin) tänavatel olevat ekselnud, viidi mind siiski minema. Koju. Kui mäletama hakkasin, siis sealt ma end igatahes leidsin. Mind oli kätte saadud. Sünnipäev sai läbi.
Sünnipäevadest paremini on meeles surmateated. Nende jõudmised minuni. Kui onu Vassili suri, vaatasin televiisorit, sealt tuli „Vremja“. Sealsamas Lihulas siis. Õde oli WC-s ja hõikas mulle sealt justkui muuseas: „Onu Siili on surnud!“ Me kumbki ei osanud Vassili öelda ning olime alati teda onu Siiliks kutsunud. Onu Siili oli vanaema uus mees, kes elas Tartus Soinaste tänaval, suitsetas piipu ja oli üldse väga muhe. Enamasti vanaemal meestega vedanud ei olnud. Minu vanaisa oli joodik ja naistemees, lisaks armastas ta mängida. Mängida inimestega ja mängida lolli. Meile, lastele, oli ta muidugi hea vanaisa, tõi alati kommi ja viis traktoriga sõitma, kuigi ise oli täiesti purjus. Traktori lõhn on siiani meeles, huvitav, et ma seda mäletan. Kui saaks veel kordki mõnda traktorisse, et sama lõhna nuusutada. Vanaisa mängud olid imelikud. Kui kooselu vanaemaga enam ei sujunud, võttis ta naiseks vanaema õe ning ehitas majale, kus nad vanaemaga koos elanud olid, teise maja otsa, et seal siis vanaema õega elada ja lapsi saada. Ja lapsi tuli palju. Lisaks siis minu emale, kes oli ainuke laps vanaemal. Vahel olen mõelnud, et mis vanaisa peas küll toimuda võis. Aga mis mu enda peaski toimub? Mäletan, et ühel suvel, kui taas maal, seal Puhtaleivas olime, sõitis vanaisa traktoriga hoovi. Õunapuuaias oli parasjagu üks vanaema tantsupartneritest, nii ta oma uusi kosilasi sageli nimetas, puu otsast redeliga õunu korjamas, väike korvike käes. Miskipärast kamandati lapsed kõik kiirelt tuppa ja me pidime olema vaikselt. Kuidagi õnnestus mul siiski õue hiilida, sest tahtsin näha, mis juhtuma hakkab. Vanaisa hüppas traktorilt maha, tormas õunapuuaeda, läks tantsupartneri juurde, ta nimi võis olla Olev, ja lõi mehe rusikaga redelilt alla. See oli ilus löök. Tugev ja puhas. Olev lendas koos õunakorviga matsaki vastu maad. Õunad lendasid laiali. Siis jooksin tuppa tagasi. Vanaema nuttis ja hüsteeritses. Minus segunesid erinevad tunded ja mõtted. Veidi hirmu, aga see polnud seetõttu, mida vanaisa tegi. Pigem selle pärast, et vanaema nuttis. Miks ta nuttis? Vihast ehk? Veidi uhkust tundsin ka – minu vanaisa oli tugev mees, kes ajas ära kõik teised mehed, kes mu vanaemale ligi tikkusid. Vanaemal ei tohtinud olla kedagi, ka mitte tantsupartnereid. Olev oli selline kidur mehike. Oleks ise ka puu otsast alla kukkunud, polnud palju vaja aidata. Ainult et ma ei saanud aru, miks vanaisa, kui ta vanaemaga ise enam olla ei tahtnud, ei lasknud teistel meestel vanaemale läheneda. Kas tal oli mingi plaan? Äkki ta tahtis haaremit? Et varsti võtab järgmise naise, pärast vanaema õde, ja siis ehitab majale veel ühe maja otsa. Nii on varsti terve Puhtaleiva küla peale vaid üks pikk hoone, milles elavad mu vanaisa naised koos oma lastega. Nii sain ma endale poolonud ja pooltädid, muudmoodi ei oska ju nimetada lapsi, kes on su vanatädi ja su vanaisa lapsed. Noorim neist oli minuvanune. Me mängisime suviti koos. Mina kutsusin vanaisa vanaisaks, tema kutsus vanaisa isaks. Kui olin juba palju suurem, ikka täiskasvanud ja pealegi, siis ükskord sõidutasin vanaema autoga linna turu peale. Vaja kraami osta. Ja vanaema ütles vanaisa kohta sõnad, mis vahel siiani meelde tulevad. Näed, neid ma mäletan. „Hea ikka, et omade keskelt võttis ega läinud küla pealt võõraid naisi otsima.“ Kas vanaema tõesti andestas vanaisale ja oma õele? Või see põlvkond toimiski lihtsalt kuidagi teistmoodi, mulle mitte arusaadaval moel. Aga äkki ma petan ennast ja saan liigagi hästi aru.
Vanaemal oli veel üks õde olnud, keda ma kunagi ei näinud, ta oli noorena närvihaigusega hullumajja pandud ning seal surnud. Ehk mäletan muidugi valesti, sest ega ma pole täpselt üle küsinud, mis tegelikult juhtus. Kes siis närvihaigusesse sureb.
Lõpuks õnnestus vanaemal siiski sealt Puhtaleiva-põrgust Tartu kolida ning nii ta leidiski endale onu Siili, kes mõni aasta hiljem suri ja kelle surmateate edastas mulle mu noorem õde, kui ta oli WC-s. WC-s kajas väga hästi, nii et see teade kostis minuni kui tõrrepõhjast, öeldakse vist nii. Mina seisin televiisori ees ja vaatasin „Vremjat“. Kui õde onu Siili surmateate edastanud oli, püksid rebadel, tardusin, laskusin teleka ees põlvili ja hakkasin nutma. Läbi pisarate vaatasin „Vremjat“ edasi ja naine, kes uudiseid selsamal hetkel edastas, ütles puhtas vene keeles, ma päris täpselt mäletan seda: „Täna suri onu Siili!“ Nüüd teadis kogu maailm. Vähemalt see osa maailmast, mida me arvasime sel hetkel kogu maailm olevat.
Teist korda oli see peaaegu samamoodi. Siis, kui vanaema suri. Olin külmkapi juures, avasin sügavkülmiku ukse, et võtta salaja jäätist, kui äkki kuulen õe häält, taas kord WC-st. Taas kord justkui tõrrepõhjast: „Vanaema on surnud!“ Ei oskagi öelda, miks mu noorem õde teadis alati kellegi surmast enne mind ning kas talle oli antud mingi salajane ülesanne mulle neid teateid edasi anda? WC-st.
Ühel päeval suri ka vanaisa. Sotsiaalkorteris. Üksinduses, ilma ühegi naiseta. Insult. Ema ütles, et ta käis teda veel vaatamas, nad tülitsesid, ema viskas vanaisale küpsised näkku ja lahkus. Hiljem ema ütles, et tol korral, kui küpsistega loopimiseks läks, tundis ta, et see jääbki nende viimaseks kohtumiseks, rohkem polnud neil midagi rääkida. Nii oligi. Ema tegelikult väga püüdis, alati. Ma nägin seda. Ta käis vanaisa juures, viis talle midagi alati, puhtaid sokke, maiustusi, kammis ta pead, jalutas temaga, vahel viis meidki sinna, kuigi me veidi pelgasime. Seal oli räpane, asotsiaalne, täielik perseauk. Emal oli piinlik, aga ta tundis, et lapselapsed peavad ikkagi vanaisaga vahel ju suhtlema. Aga vanaisa mängis oma mänge, irvitas ja mängis, mis tegi lõpuks haiget. Kui mitte teistele, siis emale küll. Ta vist lootis kuni viimase hetkeni vanaisa ümber kasvatada armastavaks isaks. Leida temas see külg, mis igas vanemas võiks olemas olla, empaatia ja hoolivus oma lapse vastu. Mida ei olnud, seda ei tulnud. Vanaisa oskas tuua kommi, traktoriga sõitma viia, aga see oli ka kõik. Meile, lastelastele, sellest piisas, aga mu emale, vanaisa lapsele, arusaadavalt mitte. Vanaema rääkis vanaisast oma elu viimastel aastatel ikka vaid head, ülistas meest, kes oli talle sellist sitta keeranud kogu elu jooksul. Hullemat sitta annab ette kujutada. Juba nende pulmapäeval, kui nad hobuvankriga laulatuselt kodu poole sõitsid, hüppas vanaisa vankrilt, andis ohjad vanaema kätte ning lausus: „Mine koju, ma tulen hiljem järgi, hüppan korra siit naabertalust läbi.“ Ehk ootas seal juba keegi tema tulevasest haaremist. Vanaema sõitis koju. Magas pulmaöö ära. Hommikul tuli vanaisa koju, puhtad linad ootasid. Vanaema valas värske kohvi vastkingitud serviisi. Vanaisa jõi kohvi, see ainus kord, pärast seda ainult viina, ja puges puhaste linade vahele magama, väsitav öö oli selja taga. Seda kõike mina muidugi mäletada ei saa.
Tärgeldatud linade lõhn. Isegi maitse. Hotellis. Kuidas nad seda oskavad, et alati on linad nii valged, puhtad ja kutsuvad. Ja padjad nii pehmed, kohevad ja jällegi nii valged, valgemad kui lumi, ühegi pleki või jäljeta. Ma magan välja ainult hotellides. Seal, kus pole jälgi inimtegevusest. Esimese öö õigus. Teisel ööl on juba keerulisem, sest siis oled juba ühe öö linade vahel maganud ja kõik ei ole sugugi enam nii värske ja süütu. Aga see esimene öö. Nagu alustaks uut elu. Linad kutsuvad kui salakavalad sireenid. Meelitavad ja suigutavad su õndsasse unne, õnneks veel mitte igavesse, aga võiks ka nii, poleks üldsegi kahju. Une kvaliteet on täielik defitsiit ning unevõlga korvakski ainult surm. Tõsi.
2011. aastal Torontos hotellis olles viskusin taas puhaste linade vahele, vajutasin teleka puldist käima. Pea käis ringi, sest lendamine ja ajavahe andsid ikka veel tunda. Telekast vaatas mulle vastu, otse silma sisse, Obama ise, punane lips ees. Laps oli mul sel ajal 7-kuune, olin jätnud ta oma emaga ning tulnud reisile. Ei mäleta kellega. Praegu ma seda ette ei kujutaks. Kuidas ma võisin. Aga siis ei tundnud ma midagi, ei erilist süüd ega igatsust. See tuli hiljem. Siis, kui lapsega side tekkis ja armastus. Kui ta oli 7-kuune, oli ta mulle ikka veel võõras. Keegi uus ja tundmatu mu elus. Tema kindlasti aga igatses mind, ma tean. Mina olin Torontos, vaatasin hotellis telekat. Oli 2. mai. Obama teatas, punane vaip taustal: „Osama bin Laden on tapetud.“ Ma pidin järgmisel päeval New Yorki sõitma. Mõtlesin maailma asjadele ja mitte oma lapsele. Siis kui oma lapsele mõtlema hakkasin ja temasse jäägitult kiindusin, oli hilja. Laps oli juba solvunud, võttis mind kui reeturit. Vähemalt nii ma arvan, olin ju teda nii palju maha jätnud. Nüüd, kui mina teda tahtsin kallistada, nüüd, kui mul oli aega tema jaoks, nüüd, kui ma olin valmis olema tema ema, siis tema enam nagu ei tahtnud. Pressisin end talle ligi, tema tõukas mu ära. Mõni ema lihtsalt küpseb aeglasemalt. Mõni ema tunneb alles siis, kui laps on täisealine, et ta on emaks olemiseks valmis. Lapse jaoks on see muidugi hilja. Ja bin Laden oli surnud. Tapetud. Huvitav, mida mu 7-kuune mõtles, kui polnud juba nädalaid oma ema näinud.
Kõik surmateated tulevad eemalt, kaugelt, kajana, keegi ei ütle neid otse näkku. Ka isa surmast sain teada telefoni teel, keegi hääl kuskilt, justkui mägede tagant. Või Räpina haiglast. Nii jääb alati lootus, et see pole päris tõsi, jääb võimalus, et nad on elus, kuna mina pole ju näinud neid suremas, seda hetke, kui hing lahkub kehast. Ja teated läbi telefoni või televiisori või WC-potilt öelduna võivad vabalt olla kellegi vandenõu, et minu ümbert järjest inimesi lihtsalt ära võtta nagu klotse jengamängus, et ma tunneks end veel üksildasemana; nagu katsetatakse, kas saan hakkama, kas ma jään püsti, ilma isata, vanaemata, vanaisata, onu Siilita, Osamata. Üksinda hotellitoas.
Ühel aastal, kui oli taas kätte jõudmas mehe (selle, kes oli vist kirjanik) sünnipäev ning ta endale hotellitoa võttis, ikka sinnasamma, kus alati, ikka see tuba 203, juhtus midagi. Sünnipäeva varahommikul, kui mees pahaaimamatult sügavas unes viibis, värskelt pestud linade vahel, kukkus voodi kohal seinal olev raske raamiga meremaal (autor tundmatu) mehele otse pähe, ja nii õnnetult, et raamiserv tabas ta õrna koljut ning lömastas selle. Surm oli silmapilkne. Toateenindus leidis sünnipäevalapse järgmisel päeval nii kella 12 paiku, siis kui mees end tavaliselt hotellist välja kirjutas, kuid sel korral miskipärast vastuvõtulauda ei ilmunud. Koristaja, kes tuli uurima, kas kõik on ikka hästi, leidis mehe rahulikult voodist maali all lebamast. Kui oli kindlaks tehtud, et mees on siit ilmast lahkunud, kutsuti politsei. Politsei uuris õnnetuspaika lähemalt, sealhulgas ka maali, millega mees oli saatusliku obaduse saanud. Maali raami taha oli kleebitud vana ajaleht, millel ilutses fotojäädvustus uhkest emalõvist kahe kutsikaga, foto all seisis selgitav tekst – kohalikus loomaaias oli lõviperre sündinud kaks tervet ja tugevat järeltulijat.
Lõpuks tuleb siiski ka hotellist lahkuda. Sest raha saabki otsa (päriselt) ja mälu hakkab vaikselt tagasi tulema. Alkoholgi lõpeb kord. Mälu saab ajutiselt joomisega kustutada küll, aga miskipärast tuleb see mõne aja pärast tagasi ja sageli moondunud ning palju võikamal kujul. Ja kas see ongi enam mälu, mis tagasi tuleb. Lahkuda tuleb ka seetõttu, et muidu võib saabuda surm, mitte küll lõvi läbi, aga lihtsalt surm. Tuleb leppida lõputu süüga, mida eitada oled üritanud, lõputu mäluga, mille eest põgeneda oled püüdnud. Lõputu häbiga. Mis istutatakse mälu asemele.
Midagi oli ses Jaan Krossi loos veel, aga ma ei mäleta täpselt, mis. Kärt kindlasti mäletab. Peab järele küsima. Või Krossi lugema. Või siis lihtsalt vähem jooma.
1. jaanuaril 2023
