Élisàr von Kupfferi kirjanduslikust loomingust

LIINA LUKAS

Seoses Élisàr von Kupfferiga (kirjanikunimega Elisarion) meenub selline isiklik lugu. Raamatut „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“ kirjutades otsisin meie raamatukogudes puudu olevaid teoseid välismaa raamatukogudest ja antikvariaatidest. Kord Bernis (Šveitsis) viibides astusin sisse ühte täiesti suvalisse teele jäänud antikvariaati. Küsimusele, mida ma otsin, vastasin erilise lootuseta – baltisaksa kirjandust. „Keda täpsemini?“ üllatas mind antikvaari küsimus, nagu teadnuks ta, mis on baltisaksa kirjandus. Kuna kirjutasin parajasti peatükke Élisàr von Kupfferi kohta, nimetasin tema nime. Antikvaar kutsus mind allkorrusele, kus tõepoolest olid mõned Kupfferi teosed. Küsimusele, kust Bernis Kupfferit teatakse, sain vastuseks umbes nii: „Vaadake, minu nimi on Kupffer, Elisarion oli minu sugulane.“ Ta ise seda sugulust ei häbenenud, kuid tunnistas, et perekonnas on Kupffer ebasoovitav teema.

Kupffer šokeeris nii oma perekonda kui ka kogu saksakeelset avalikkust sellega, et kuulutas avalikult oma homoseksuaalsust ning käsitles seda teemat harjumatu otsekohesuse ja avameelsusega ka oma luules ja jutustustes. Ja andis välja maailma esimese homoerootilise luule antoloogia pealkirjaga „Lemmiklembelaulud ja sõbraarmastus maailmakirjanduses“ („Lieblingsminne und Freundesliebe in der Weltliteratur“).

Raamatu esmatrükk ilmus Adolf Brandi kirjastuses ja sellest ei ole järel palju eksemplare. 1903. aastal ilmus Max Spohri kirjastuses teine trükk ja seegi on haruldane. Alles 1995. aastal andis Verlag Rosa Winkel skandaalsest raamatust välja kordustrüki.

Kuigi homoseksuaalsuse teema oli Saksa sajandivahetuse kirjanduses päevakorral (vrd nt Stefan George luule, Thomas Manni ja Heinrich Manni novellid, Hermann Hesse teosed jne), tähendas selle käsitlemine siiski julgustükki, hea mainega riskimist. Kaasaegne meditsiinidiskursus oli homoseksuaalsed suhted patologiseerinud[1] ja seadusandlus kriminaliseerinud.[2] 1900. aastal suri Oscar Wilde, kelle paari aasta tagused kohtuprotsessid ja kaheaastane vangistus olid kirjandushuvilistel veel hästi meeles.

Samas oli homoliikumine Saksamaal konsolideerumas. Kupfferi antoloogia esmatrüki kirjastaja, homoseksuaalsuse eluõiguse eestvõitleja Adolf Brand (1874–1945) asutas 1896. aastal maailma esimese homoseksuaalide ajakirja Der Eigene. Ein Blatt für männliche Kultur.[3] Teise trüki kirjastaja Max Spohr (1850–1905) kuulus 1897. aastal loodud Teaduslik-Humanitaarse Komitee (Wissenschaftlich-humanitäre Komitee) asutajate hulka. Tegu oli esimese organisatsiooniga, mille tegevuse sisuks ja sihiks oli homoseksuaalsuse rehabiliteerimine. Komitee liikmete hulgas oli saksa arst Magnus Hirschfeld (1868–1935), kes avaldas sealsamas Spohri kirjastuses 1896. aastal seksuoloogia-alase uurimuse „Sappho ja Sokrates ehk kuidas selgitada meeste ja naiste armastust omasooliste isikute vastu“ („Sappho und Sokrates oder Wie erklärt sich die Liebe der Männer und Frauen zu Personen des eigenen Geschlechts?“), milles ta esitas teooria seksuaalsuse vaheastmetest, põhjendades erineva seksuaalse sättumuse bioloogilist olemasolu. Sellele õpetusele tuginedes kutsus komitee aktsepteerima kõrvalekaldeid binaarsest soolisest identiteedist inimõigusena.

Kupfferi antoloogia on tähelepanuväärne väljaanne, tegelikult ilma varasemate eeskujudeta, nagu Kupffer ka ise korduvalt toonitab.[4] Hilisemad analoogsed ettevõtmised on Kupfferi antoloogiast oluliselt inspireeritud.[5] Antoloogia sisaldab Platoni, Vergiliuse, Pindarose, Horatiuse, Hafise, Saadi, Michelangelo, Friedrich Suure, Shakespeare’i, Goethe, Schilleri, Hölderlini, Byroni, Lermontovi, Montaigne’i, Paul Verlaine’i, August Plateni jt loomingut, samuti väljaandja enda ja tema sõbra ja elukaaslase Eduard von Mayeri homoerootilise sisuga armastusluuletusi. Viimasel hetkel jõudis väljaandjani jaapani 17. sajandi luuletaja Ihara Saikaku (1642–1693) erootiliste novellide kogu „Nanshoku Okagami“ (1687) ingliskeelne tõlge pealkirjaga „The Great Mirror of Male Love“, millest Kupffer tõlkis oma antoloogiasse mõne katkendi.

Kui pealkirjas esinev mõiste Freundesliebe (sõbraarmastus) oli samasoolist armastust tähistava mõistena juba saksa keeles käibel, siis Lieblingsminne on Kupfferi loodud neologism – ta otsis sobivat žanrinimetust, mis poleks eksitav või „määritud“.[6]

Kupffer kirjutab antoloogiale pikema eessõna, mis annab aimu ta taotlustest ja hoiakutest. Esmalt peab ta iga mõistliku riigi ülesandeks „tõmmata avaliku elu päikese kätte“ kõik ühiskonnaelu ilmingud, mis ei ole ühiskonna- ja riigivastased ega vägivaldsed. Sest iga eluilming, mida surutakse alla (silmas on peetud omasoolist suhet kriminaliseerivat paragrahvi), võib varjus väärareneda. Oma riskantset „päikese kätte tulekut“ põhjendab Kupffer argumentidega, mis peavad tema võimalike ründajate käed juba ette siduma. Tema eesmärgiks on võitlus meeste õiguste eest, seda „nii ebamehelikul ajal“, mil „mehelikest õigustest, rääkimata eelisõigustest“ rääkimine tundub ebamodernse blasfeemiana või naiseliku ülemvõimu ohustamisena. Kupffer vastandub teisalt kohe ka nietzschelikule misogüüniale – see võib tekkida ainult siis, kui mees tunneb end naise poolt ahistatuna. Ta peab end naiselike vooruste ja võlude austajaks, tunnustab naise tähtsust ning seda, et naine on võidelnud enesele välja nii isiklikud kui ka juriidilised õigused, kuid leiab, et nüüd on tulnud aeg, kus ka mees peab enesest teadlikuks saama ning „kõrvuti naisemantsipatsiooni, naise endakssaamisega vajame me ka mehe emantsipatsiooni, meheliku kultuuri taaselustamist“. Ta heidab meestele ette, et need on pannud oma jõud naise teenimisse (sh ka naise seksuaalsete vajaduste rahuldamisse), kuid mehelik meel peaks seisnema muus. Mehelike väärtuste all ei pea Kupffer silmas musklite jõudu, vaid isiklikku vabadust, enesemääratlemist, üldiste huvide eest seismist, võitlust eluga, oma jõudude kasutamist. Kultuuri arenguks on tarvis mehelikku meelt. Kultuuri all mõtleb Kupffer „meie tungide ja jõudude vägivallatut väljaelamist“, samas mitte ohjeldamatut meeltepillerkaari, meelelistele rõõmudele allumist, vaid vabatahtlikku enesepiirangut – ja kontrolli oma tungielu üle.

Kui ajastu psühhiaatria nägi homoseksuaalsuses patoloogilist degeneratsiooniilmingut, nõrkuse või mandumise sümptomit, siis Kupffer käsitab meestevahelist armastust haritud, tervete, jõuliste meeste suhtena, tuues näiteks Sophoklese, Aleksander Suure, Friedrich Suure, Shakespeare’i. Ta peab meeste, noormeeste, mehe ja noormehe vahelist suhet „kultuuri ja riigi tugevaks elemendiks“. Seda suhet ülistav luule – Lieblingsminne – polevat dekadentsiilming, vaid pigem moraalse, jõulise, terve nähtusena dekadentsiajastul hääbumas. Kupffer kutsub üles seda nähtust mitte kriminaliseerima, vaid nägema selles pigem jõuallikat, sest „kui need tekstid väärivad põlgust, väärib põlgust kogu meie kultuur“. Taaselustades seda luulet, soovib Kupffer edendada üldist heaolu ning individuaalset vaba arengut. Ta näeb oma tegevust „kultuuritööna“ (Kulturarbeit), eetilise kultuuriteona.

Antoloogia äratas tähelepanu, seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes, mida tõendab ühelt poolt teine trükk ning teisalt selle ärakeelamine ja taaslubamine tänu mõjukatele eestkostjatele. Sealtpeale kuulub Kupffer sagedasti nimetatud autorite hulka Saksa geiliikumise meediumides (ajakirja Der Eigene kõrvale tekib 1899 aastal veel teinegi oluline ajakiri – Jahrbuch für sexuelle Zwischenstufen, mille väljaandjaks on Magnus Hirschfeld ja mis ilmub samuti Max Spohri kirjastuses).

Kes oli Élisàr von Kupffer? Élisàr von Kupffer (1872–1942) sündis Eestis, tema isa Adolf von Kupffer oli arst. Élisàr käis koolis Tallinnas ja seejärel Peterburis St. Anna saksakeelses gümnaasiumis, mille direktori, austerlasest Josef von Koenigiga sidusid teda lähedased sidemed – Kupffer saatis talle kingituseks ka oma antoloogia eksemplari. Peterburis tutvub Kupffer Eduard von Mayeriga (1873–1960), kellest saab ta mõtte- ja elukaaslane kogu eluks.[7]

Peterburis alustas Kupffer ülikooliõpinguid orientalistika ja seejärel õigusteaduse alal, kuid siirdus 1894. aastal Münchenisse ajalugu ja filosoofiat õppima. Münchenis võis ta kohtuda ka Quido Eckardtiga – Pärnust pärit baltisaksa kirjanikuga, kes käsitles oma novellides ja romaanides samuti homoseksuaalseid suhteid (ka tema loomingust olen kirjutanud raamatus „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“) – oli ju Münchenist saanud sajandivahetusel baltlaste lemmikpaguluspaik, nii et on kõneldud isegi Müncheni-Schwabingi baltlaskogukonnast.[8] Münchenis elas ja töötas sealse populaarse satiiriajakirja Simplicissimus toimetajana Riiast pärit Korfiz Holm, näitekirjanik Karl von Freymann, kirjanik Herbert von Hoerner, näitleja Fritz Mantels, luuletav šansoonilaulja Peter von der Osten, Anna von Seidlitz –  Franz Wedekindi näidendi „Maavaim“ („Erdgeist“, 1895, algse pealkirjaga „Pandora laegas“) kurikuulsa Lulu oletatav prototüüp jt. Kuulsaim baltlasest schwabinglane oli kahtlemata Eduard von Keyserling, kelle näidendid, nii menukas esikdraama „Kevadohver“ („Frühlingsopfer“) kui ka järgmised, esietendusid Münchenis.

Mõne aja pärast siirdub Élisàr von Kupffer koos Mayeriga Berliini, kus pühendub kirjanduslikule tegevusele. Alates 1897 ilmub tema sulest näidendeid, luulekogusid, novelle. Kupfferi esimene, Dresdenis ilmunud luulekogu „Aita end ise, siis aitab sind ka Jumal. Elu ja armastus“ („Aide-toi, Dieu t’aidera. Leben und Lieben“, 1895) sisaldab pretensioonituid, optimistlikke, mängulisi, lihtsates stroofides ülistuslaule armastusele ja elule. Juba siin sisaldub trotslik nõue elule mitte alla jääda („Verzweifle nicht!“), luua ise oma saatus, kui tarvis, siis ka vastuvoolu („Ich bin der Mensch, der selbst sein Schicksal schafft“).[9] Järgmises kogus „Ülestõusmine. Maised luuletused“ („Auferstehung. Irdische Gedichte“, 1901) muutub nietzschelik nõue „Saa selleks, kes sa oled!“ veelgi tungivamaks ning tema elutungi peamine allikas – omasooiharus – tuleb siin selgelt ilmsiks. Luuletaja, kes on purustanud enda jaoks vanad jumalad (Prometheisch), püüdleb maise õnne ja maise ilu poole ega taju oma armastust patusena, ei häbene seda, vaid kuulutab uut, täiuslikku aega, kus valitseb ilu, harmoonia ja armastus („Pühitsemata armastus“/„Ungeweihte Liebe“, „Saabuvad ajad“/„Kommende Zeiten“). „Mein Glück ist nicht von dieser Welt,“[10] teab luuletaja ning asub uue maailma eest võitlusse oma järgmises luulekogus „Eedeni väraval – Eedeni riigist. Sufistlikud luuletused“ („An Edens Pforten – Aus Edens Reich. Sufische Gedichte“, 1907), milles kuulutab uut elutunnet, uut religiooni. Kogu sisaldab sonette, mis ülistavad ilu, vaba armastust, harmooniat, meelelisust, keha, „tervise, nooruse ja ilu kolmkõla“:[11]

 Meine Tempel – schöne Leiber,
Frei gebräunt im Sonnenlicht,
Wo aus maskenlosen Zügen,
Ohne falsch geschmückt zu trügen,
Wahre Gotteskindschaft spricht.[12]

Ilusa keha, nooruse ja tervise kultus seondub ühelt poolt juugendiga, teiselt saksa elureformiliikumisega 20. sajandi alguses, mis seadis eesmärgiks ühiskonna muutmise eluviisi ümberkujundamise kaudu (tervislik toitumine, loomulik riietus, karskus, kehahooldus, hügieen, keha- ja alastikultuur, elukeskkond, seksuaalsus jne), jaatas meelelisust, tervist, füüsilist liikumist, sporti jne.

Seda vaimu kannab luuletus „Mängu- ja spordiväljakul“ („Am Spiel- und Sportgelände“):

Floh denn die Seele all die schönen Glieder
Der schönen Leiber, die dort heiter spielen?
Sie muss, die Schönheit muss ihr Recht erzielen
Zu leben, wie die Götter sie erkoren...[13]

Julget erootikat sisaldab luuletus „Kui tahan luua laulu sinu ilule“ („Will ich ein Lied auf deine Schönheit dichten“):

Erst auf den üpp’gen Frühling deiner Glieder
Säng ich vergebens hunderttausend Lieder,
Vom weichen Nacken bis zur Lendenfülle
Ein wogend Meer gefangen in der Hülle!
Der Menschenkinder allerschönste Blume,
Gib mir ein Heim in deinem Heiligtume![14]

Luuletaja unistab ajast, mil valitseks „jagamata loomuse rõõmus harmoonia, mis välistaks võitluse sugupoolte vahel“:[15]

Wo der Geschlechter Widerstreit
In einer Form gebunden,
Vom Fluch der Zeugung ganz befreit.[16]

Tulevikuinimene, kes ilu- ja harmooniamaailma kandjaks saab, on hermafrodiit,[17] õigemini „arafrodiit“, mees- ja naisalge süntees, võrdselt jõuliste vastandlike elementide põiming:[18]

 In dir sind Mann und Weib, doch unzerlegbar.
Im weichen Ebenmasze deiner Glieder
Eint sich der Welt gespaltene Seele wieder.
Des Mannes Stürmen ward zu holdem Winde,
Des Weibes Sehnsucht singt befreiend Lieder –
Ein reifer Jüngling lächelnd gleich dem Kinde –
An dem ich alle Reize wiederfinde,
Du Formverkünder froher Zukunftwelten!
(„Hermafrodiit“/„Hermaphroditos“)[19]


Mitmed luuletused on pühendatud Villa Albanile – ilu ja armastuse templile, mille Kupffer rajas Itaalias koos sõbra ja elukaaslase Eduard von Mayeriga. Seal arendasid nad koos välja uue – klaristliku – elufilosoofia, mille põhimõtteid proklameerivad Elisarioni kirjutised „Uus ader ja püha kindlus“ („Ein neuer Pflug und eine heilige Burg“, 1911) ja „Milleks meile klarism? – inimlik ja sotsiaalne uuestisünd“ („Was soll uns der Klarismus? – eine menschliche und soziale Neugeburt“, 1912), ning mida ülistab tema luulekogu „Hümnid pühale kindlusele“ („Hymnen der heiligen Burg“, 1913).

Klarism, mille motoks oli: „Selgelt vaadata – selgelt mõelda – selgelt tegutseda!“, taotles uut, jumalikku mõistmist, uut orientatsiooni armastuses ja kunsti uuestisündi. Tema lähteveendumus on elufilosoofiline: kui olemine on häda ja viletsus, tuleb keskenduda iseendale, „omaolule“ ja sellesse kätketud ülespooletungile, tahtele. Seda „individuaalset-tegutsevat kasvamistahet“ (individuell-tätige Wachstumswille) ehk „omaolu“ (Eigenwesenheit) ei saa hävitada ka surm – surm saab olla vaid tõusu, edasipüüde katkestus, millele järgneb hävimatu individuaaljõu uus tõus uuel kujul, taassünd. See on pidev liikumine Jumalariigi poole, mille olemasolu tõendab inimese igatsus, armujanu. Temaga ühekssaamine on võimalik armastuses.

Nii nagu Kupfferi erootiline luule oli ettevalmistus tema pedagoogilis-filosoofiliseks õpetuseks, milles ilu tõsteti esteetilise sfäärist eetika sfääri, nii oli ka eros’e-elamus tema jaoks vaid üleminekuvorm sugudeüleseks transtsendentaalseks armastuseks.

Homoseksuaalsuse teemat käsitleb Kupffer ka oma novelliloomingus. Võib öelda, et selle teema toobki baltisaksa kirjandusse Kupffer, esmalt oma novellikoguga „Autu“ („Ehrlos“) 1898. aastal.[20] Muude üsnagi konventsionaalse sisuga lugude seas on novell pealkirjaga „Kihlatud“ („Verlobt“), mis kujutab endast ühes Odessa hotellis enesetapu sooritanud Riia noormehe wertherlikku päevikut. Päeviku esimene sissekanne on dateeritud Riias 14. aprillil 1890, kui äsja riigiametisse saanud noormees Hans hellitab lootust õige pea kihluda kauni ja armastusväärse tütarlapsega. Läbi kahtluste ja enesevaagimiste jõuab ta 1. juuniks veendumusele selle sammu võimatuses ning oma kire suunas – Marie, hästikasvatatud „igava nuku“ asemel (niisuguseid toodab Hansu hinnangul naiste sooline kasvatus) osutub tema ihaluste objektiks hoopis Marie vend Walter. „Mulle näib, et iginaiselik [das Ewigweibliche] veel põhja veab meid,“ mõtleb Hans antigoethelikult, vaadates seda „õrna, peent, läbi ja lõhki naiselikku olevust“. „On’s inimese hing ainsana midagi nii pealispindset, et seda saab lahterdada pikkade ja lühikeste juuste, lihtlabaste harjumuste järgi? Kus lõpeb taim ja kust algab loomariik? … inimtunnete värviskaala on lõputu,“ taunib Hans jäiku soolisi identifikatsioonimustreid ning otsustab loobuda valest, milleks teda sunnib ühiskond: „See käib inimeste ja jumaliku õiguse vastu. Mitte see, et ma selline olen, vaid see, et mind sunnitakse olema teistsugune, kui ma olen. … Koorem, mida te tahate mu turjale suruda, tähendab minu jaoks ülimat viletsust..“

Homoseksuaalse sättumuse teadvustamine oli seotud protestiga ühiskonnakorralduse ja selle peamise institutsiooni – abielu – vastu. Androgüünsuse teema, mis väljendus luules, on keskne ka Kupfferi novellikogus „Kaksikarmastus. Novelle Eestimaalt“ (“Doppelliebe. Novellen von E(e)stland”, 1903). „Novellis Eestimaalt“ („Novelle aus Estland“) satub minajutustaja külla talveüksindust nautivasse Eestimaa mõisa, sidudes selle ainsad elanikud – paruniproua Antony, tema neiuks sirgunud tütre Herta ja väikese poja Herberti – omapärasesse armastusnelinurka. Olles verinoore neiu Herta, selle „magusa olendi“ puhkevast tundest ahvatletud samamoodi nagu tema kauni ema, mehe türanlikkuse all kannatanud ja karastunud, tugeva, uhke olekuga naise küpsest meelelisusest, otsustab ta viimaks oma armastust tunnistada emale („Ma tahtsin kõnelda, talle öelda: ma saan sinust aru, ma armastan sind, ma austan sinu tundeid, me vahekord saab olema nagu inimeste, mitte mehe ja naise, isanda ja nukukese, teenri ja jumalanna oma“), kuid haarab oma embusse hoopis tuppa tormanud ülemeeliku Herberti: „Ma surusin ta enda vastu, kallistasin ja suudlesin kaunist poissi, nagu oleks ta ema ja tütar ühes isikus.“

Elisarioni suhe baltisaksa kirjandusväljaga oli kaksipidine. Tema luule polnud siin tundmatu, seda avaldati aastaraamatus „Heimatstimmen“ ja Lucie von Staël-Holsteini antoloogias, seda on positiivselt arvustanud St. Petersburger Zeitung, imetledes Elisarioni huvitavat, omapärast luuletajaisiksust ja lüürilist talenti. Klarismi põhimõtteid tutvustas Eduard von Mayer ka balti ajakirjanduses.[21] Kodumaa keerulised poliitilised sündmused – 1905. aasta revolutsioon – on Kupfferi draama „Tulelõõm idas“ („Feuer im Osten“, 1908) keskmes. Samas nimetab autor kodumaale pühendatud luuletustes end kodumaatuks ja kodumaad „maaks, mis minu jaoks kadunud“.[22] 1933. aastal oma perekonnale pühendatud sonetis „Meie suguvõsa esivanematele ja lastelastele“ („An die Ahnen und Enkel unseres Geschlechtes“), mis jäi käsikirja, manitseb autor suguvõsaliikmeid, rääkides justkui iseendast, nõnda:

Sei treu dir selbst und deiner innern Stimme!
Dies sei der Wahlspruch mutigen Geschlechtes.
Den Andern hilfreich, nie besiegt vom Grimme,

Lasst uns als Mehrer wahren Menschenrechtes
Dem eignen Glauben leben sowie sterben,
Des edlen Rufes hochgemute Erben.[23]

Artikkel tugineb mu raamatule „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“ (Tartu; Tallinn, 2006) ja artiklile „Literary Queer Mésalliances in Riga around 1900“ (Rmt-s: Queer Stories of Europe. Toim. K. Vērdiņš, J. Ozoliņš. Newcastle, 2016, lk 110–122).

[1] Autoriteetseimana Richard von Krafft-Ebingi „Psychopathia sexualis“, millest ajavahemikus 1886–1902 avaldati 12 trükki.

[2] Alates 1871. aastast olid meestevahelised seksuaalsuhted Saksa keisririigis kriminaalselt karistatavad (kriminaalkoodeksi § 175).

[3] Der Eigene. Ein Blatt für männliche Kultur: Ein Querschnitt durch die erste Homosexuellenzeitschrift der Welt. Reprint. Toim. J. S. Hohmann. Frankfurt; Berliin, 1981.

[4] Lieblingsminne und Freundesliebe in der Weltliteratur. Eine Sammlung mit einer ethisch-politischen Einleitung von Elisarion von Kupffer. Berliin, 1995, lk 17.

[5] Nt Edward Carpenteri „Ioläus“ (1902), Alistair Sutherlandi ja Patrick Andersoni „Eros. An Anthology of Friendship“ (1961), Cécile Beurdeley „L’Amour Bleu. Die homosexuelle Liebe in Kunst und Literatur des Abendlandes“ (1977), Michel Larivière’i „Les amours masculines. Anthologie de l’homosexualité dans la littérature“ (1984).

[6] Lieblingsminne und Freundesliebe, lk 8.

[7] Koos Meyeriga arendavad nad välja oma klaristliku elufilosoofia, mille põhimõtteid tutvustab Mayer ka baltisaksa ajakirjanduses – vt E. von Mayer, Der Klarismus – das Geisteswerk eines Balten (Élisàr von Kupffer). Deutsche Monatsschrift für Russland, 1912, kd 1, lk 554–558. Vt ka L. Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918, lk 159–160.

[8] H. Mattiesen, Der Anteil der Deutschbalten am Münchner Kulturleben im 19. und am Anfange des 20. Jahrhunderts. Baltische Hefte, 1961, kd 8, nr 1, lk 170–190.

[9] „Ma olen inimene, kes loob ise oma saatuse.“ E. von Kupffer, Aide-toi, Dieu t’aidera. Leben und Lieben. Gedichte. Dresden, 1895.

[10] „Minu õnn pole siit ilmast.“ E. von Kupffer, An Edens Pforten – aus Edens Reich. Sufische Gedichte. Dresden; München, 1907, lk 27.

[11] Sealsamas, lk 133.

[12] „Minu tempel – ilusad kehad, / vabalt päevitunud päikesevalguses, / nende maskitutest joontest, / võltsi mingiga petmata, / kõneleb tõeline jumalalapselikkus.“ Sealsamas, lk 17.

[13] „Kas pages siis hing neist ilusaist liikmeist / seal rõõmsalt mängivate kaunite kehade küljes? / Ta peab, ilu peab saavutama endale õiguse / elada, nagu jumalad on ta välja valinud.“ Sealsamas, lk 45.

[14] „Alles sinu liikmete lokkavale kevadele / laulaksin tulutult musttuhat laulu, / pehmest kuklast niuete lopsakuseni / lainetav meri, kesta vangistatud! / Inimlaste ilusaim õis, / anna mulle kodu sinu pühamus!“ Sealsamas, lk 29.

[15] Sealsamas, lk 133.

[16] „Kus sugupoolte vastuolu / oleks seotud ühte vormi, / päris vabana sigitamise needusest.“ Sealsamas, lk 26.

[17] Androgüünsuse-idee leviku kohta eesti kirjanduses vt: J. Undusk, Androgüünne Ruth. Viibe Auguste Comte’i suunas. Rmt-s: J. Randvere, Ruth 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. Toim. M. Hinrikus. Tallinn, 2006, lk 227–242.

[18] Sealsamas, lk 145.

[19] „Sinus on mees ja naine, kuid lahutamata. / Sinu liikmete pehmes proportsionaalsuses / saab taas üheks maailma lõhestunud hing. / Mehe tormakus muutus lahkeks tuuleks, / naise igatsus laulab vabanedes laule – / Küps nooruk, kes naeratab nagu laps – / kelles ma leian taas kõik võlud, / Sina rõõmsate tulevikumaailmade vormikuulutaja!“ Sealsamas, lk 65.

[20] E. von Kupffer, Ehrlos! Novellen und Skizzen. Berliin, 1898.

[21] E. von Mayer, Der Klarismus – das Geisteswerk eines Balten.

[22] E. von Kupffer, An Edens Pforten, lk 77–78.

[23] „Jää endale ja oma sisehäälele truuks! / See olgu julge soo lipukiri. / Abivalmis teiste suhtes, alati võitmatuna vihast, / tõeliste inimõiguste levitajatena / elagem ja surgem oma usule, / õilsa maine üllad järeltulijad.“ E. von Kupffer, An die Ahnen und Enkel unseres Geschlechtes. Rmt-s: F. K. Kupffer, Die baltische Familie Kupffer, 1933 (käsikiri), lk 37.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi