1944. aastal, pärast Saksa armee välja tõrjumist, taastas Nõukogude Liit Balti riikides „Nõukogude võimu“. Taassovetiseerimise väljavaade käivitas suurima baltlaste põgenemislaine, mille käigus pages Läände kuni 300 000 eestlast, lätlast ja leedulast.[1] Kuigi Balti päritolu migrante oli ka varasematest aegadest, eriti Põhja-Ameerikas – kellest osa olid vasakpoolsed ja kommunistid –, kujunes 1944. aasta põgenemislaine tulemusel välja valdavalt kommunismivastane Balti diasporaa.[2] Siinne artikkel keskendub ühe konkreetse diasporaarühma, Balti Üleskutse ÜRO-le (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN) tegevusele. See loodi 1965. aastal New Yorgis eesmärgiga veenda ÜRO-d vabastama Balti riike Nõukogude Liidu koloniaalvõimu alt.
Kuigi BATUN-i eesmärk võis algusest peale olla liialt optimistlik, on huvitav uurida Kolmanda Maailma reaktsioone BATUN-i ideele rakendada kolonialismivastast enesemääramist Balti riikidele. Miks ei olnud postkoloniaalsed riigid, kes ise olid enesemääramisest kasu lõiganud, huvitatud selle põhimõtte laiendamisest Euroopasse, on artikli keskne küsimus. Varasemad uurimused on näidanud, kuidas USA propagandakampaania Nõukogude Liidust kui „punasest koloniaal-impeeriumist“ ei langenud globaalses lõunas sugugi viljakale pinnale.[3] Samuti on uurijad selgitanud, miks Nõukogude Liidu föderatiivne struktuur paelus paljusid (post)koloniaalseid riike, kes püüdsid oma dekoloniseerimisprotsessi hoida lahus külma sõja vastasseisust.[4]Käesolevas artiklis analüüsin külma sõja aegset vastasseisu abstraktsemal tasandil kui Wilsoni ja Lenini enesemääramiskontseptsioonide vahelist võitlust, mööndes samas, et sellised üldistused võivad viia „kohalikest kontekstidest lahti ühendatud narratiivideni“.[5]
Wilsonlikest ja leninlikest momentidest dekoloniseerimiseni
Käsitleda rahvuslikku enesemääramist „wilsonliku momendi“ kaudu tähendaks kitsalt Põhja-Atlandi vaatenurga võtmist.[6] Alfred Zimmern ei eksinud palju, kui märkis, et enesemääramine ei ole „liberalismi, vaid bolševismi printsiip“.[7]Zimmern ise oli veendunud, et tõeline liberaal vastanduks bolševike loosungile „mitte ühtki anneksiooni“ ning eelistaks selle asemel „hea samariitlase“ ja „kristlase“ eestkostevalitsuse printsiipi.[8]Hoolimata sellest on rahvusliku enesemääramise bolševistlikke ja sotsiaaldemokraatlikke juuri kaua eiratud – seda illustreerib näiteks Alfred Cobbani mõjukas, kuid eksitav uurimistöö.[9]
Rita A. Knudsen rõhutab tabavalt, et ei esinenud ühtainsat otsustavat momenti – ei wilsonlikku ega leninlikku –, vaid olid pigem mitmed episoodid, millest igaüks lisas juba niigi mitmetahulisele kontseptsioonile uusi tähenduskihte.[10] Ta märgib, et puhtal „ideaalkujul“ ei eksisteerinud enesemääramise ideed isegi selle silmapaistvamate pooldajate Wilsoni ja Lenini puhul. Knudsen jätab aga ka ise tähelepanuta Austria marksistid Otto Baueri ja Karl Renneri, kes juba 1899. aastal toetasid territoriaalse ja mitteterritoriaalse kultuurilise autonoomia kombinatsiooni, et rahuldada rahvuslikke püüdlusi mitmerahvuselises riigis.[11] Lenin ja Stalin töötasid oma enesemääramise käsitluse välja just vastusena demokraatliku detsentraliseerimise ja rahvusliku föderaliseerimise ideaalidele.[12] Bolševike käsitlus ei kujutanud endast mitte rahvuslikku enesemääramist, vaid „rahvuslikku määramist“, kuna asjassepuutuvate rahvaste arvamust ei tahetud tegelikult küsida – ei valimiste ega referendumite kaudu – ning rahvusprintsiipi rakendati juhul, kui see teenis sotsialistliku revolutsiooni eesmärki.[13]
Kui USA president Woodrow Wilson esitas 1918. aasta alguses rahvaste enesemääramise kui ühe põhimõtte, millele tulevane rahu peaks toetuma, mõisteti Euroopas seda printsiipi varasemate debattide valguses. Sotsiaaldemokraatlikus liikumises oli enesemääramise idee üle arutletud, vaieldud ja võideldud ligi kaks aastakümmet.[14] Maailmasõja ajal olid pea kõik sõjapooled võtnud oma poliitilistes programmides või propagandas kasutusele „rahvusprintsiibi“, et võita toetust ühelt või teiselt rahvuselt või rahvakillult.[15] Wilsoni käsitlus, mis ei pidanud kõiki rahvaid võrdseks – erinevalt nt Austria marksistidest – ega kinnitanud universaalset õigust eraldumisele, nagu lubasid bolševikud, tuli üllatusena nii Ida-Euroopale kui ka koloniaalmaailmale.[16] Mõned uurijad on püüdnud eristada Wilsoni kavatsusi ja seda, kuidas tema nõunikud neid tõlgendasid ja laiendasid. Olavi Arens väidab, et nõunikud olid järjekindlamad wilsonlased kui Wilson ise, kuid see näib katsena lugeda Wilsoni mõtteid.[17] Kuigi Eric Hobsbawm on võrrelnud wilsonismi leninismiga, ei arvanud Wilson, et eraldumis- ja iseseisvusõigus kehtib kõigile rahvastele võrdselt sellises rahvusvahelises korras, mis püüdis kinnistada rassilist hierarhiat.[18]
Cobban oli kindlasti õigel teel, kui ta 1945. aastal hoiatas banaalse järelduse eest, mis mõistis hukka Versailles’ rahulepingu, kuna see põhines enesemääramisel, ja ühtlasi enesemääramise, kuna rahu lõpuks ebaõnnestus.[19] Kahjuks just sellisele järeldusele rahuplaanide koostajad Teise maailmasõja ajal jõudsid.[20] Atlandi harta lubas enesemääramist põhimõtteliselt (ehkki mitte sõna-sõnalt), kuid britid välistasid selle koloniaalmaailma suhtes, samas kui NSV Liit allutas selle oodatult poliitilise otstarbekuse loogikale.[21] Kui USA seisis silmitsi dilemmaga, kas toetada dekoloniseerimist – mida ta põhimõtteliselt toetas – või hoida oma Euroopa liitlaste poolele, kes soovisid säilitada impeeriume, valis ta viimase.[22]Seda on näha mitte ainult Teise maailmasõja aegsete, vaid ka sõjajärgsete debattide puhul ÜRO-s: võtmehääletustel asus Washington toetama Euroopa liitlasi, isegi kui see kahjustas USA suhteid koloniaalmaailma vabadusliikumistega.[23]
Balti riigid, mis on siinse artikli keskmes, olid üks põhjustest, miks Atlandi harta 1941. aastal välja kuulutati.[24] USA soovis siduda britid lubadusega, et anneksioonid ei ole lubatud, kuid sõja lõpuks oli Washington, sarnaselt Londoniga, vaikimisi leppinud bolševistliku enesemääramise kehtestamisega Ida-Euroopas. Nõukogude arusaam enesemääramisest, mis kujunes välja pärast Balti riikide annekteerimist, tugines nõukogulikule käsitlusele demokraatiast. Kodanlik demokraatia oli Stalini järgi pelgalt näiline, varjates töörahva orjastatust, samas kui kommunism lubas kõigile töötavatele rahvastele tõelist vabastamist.[25] Nõukogude süsteemi imetlejad Läänes, nagu E. H. Carr, rõhutasid majanduslikku heaolu ja eelkõige töölise omandust töö produkti üle, mis kaaluvat üles kodanlikud mured esindusdemokraatia pärast.[26] Just osalemist viisaastakuplaani täitmises, mitte poliitilises protsessis, rõhutas Moskva oma sõjajärgses propagandas Balti liiduvabariikides teostunud enesemääramise kohta.[27]
Sõja lõppu võib enesemääramise seisukohast pidada madalpunktiks. Austria marksistide enesemääramisidee sattus põlu alla pärast seda, kui natsid rahvusvähemuste õigusi osavalt relvana kasutasid ning Lääne liberaalid, kes Hitleri nõudmistesse alguses sümpaatiaga suhtusid, nendes kibedalt pettusid.[28] Lisaks tähendas katse Euroopa ülemereimpeeriume taastada ning mandaatsüsteemi jätkumine ÜRO eestkoste kaudu sisuliselt naasmist Wilsoni algsete põhimõtete juurde – tõelist wilsonlikku momenti –, kuna see lükkas tagasi rahvaste võrdsuse ja eraldumisõiguse bolševistlikud ideed ning sidus enesemääramise taas elujõulisuse ja tsivilisatsioonistandardi põhimõtetega.[29]
Teoreetiliselt olid koloniaalrahvaste jaoks võimalikud nii wilsonlikud, austromarksistlikud kui ka leninlikud enesemääramise variandid, kuid lisandus ka võimalus enesemääramiseks inim- ja kodanikuõiguste kaudu, mida toetasid ÜRO harta ja inimõiguste ülddeklaratsioon.[30] 1940.–1950. aastate kolonialismivastaste jaoks kujuneski inimõiguste eest võitlemine ja koloniaalvõimu alt vabanemine „läbipõimunud vabadusvõitluseks“.[31] Pärast iseseisvumist ei olnud postkoloniaalsed režiimid aga inimõiguste järgimisel sugugi eeskujulikud, mis põhjustas Lääne liberaalsetes ringkondades pettumust ning viis 1960. aastate lõpust alates palju kitsama kontseptsioonini inimõigustest (ja „inimõiguste revolutsioonini“).[32]
Stalin suhtus ettevaatlikult Lenini ideesse toetada kolooniates kodanlikke rahvuslasi ning rõhutas, et proletariaat peab võtma kolonialismivastastes vabastusliikumistes juhtiva rolli. See jäi ametlikuks jooneks ka pärast pettumusi, näiteks Hiinas, kus rahvuslased Chiang Kai-sheki juhtimisel peaaegu purustasid Guomintangi kommunistliku tiiva. Alles pärast 1954. aasta Bandungi konverentsi, mis käivitas Mitteühinemisliikumise, Hruštšovi visiite Indiasse, Birmasse ja Afganistani ning 1956. aasta Suessi kriisiga avanenud võimalusi pöördus NSVL tagasi Lenini ideede juurde, mis nägid rahvuslikke vabastusliikumisi oma loomulike liitlastena sõltumata nende klassistruktuurist.[33]
ÜRO-st kujunes areen, kus edendati leninlikku enesemääramise versiooni – omamoodi „Hruštšovi momenti“ – ning kus tekkis vastasseis enesemääramise leninliku ja wilsonliku käsitluse vahel. Paradoksaalsel kombel lisati 1945. aastal enesemääramise põhimõte ÜRO hartasse Nõukogude Liidu algatusel ning Hiina toetusel,[34] kuid NSVL ei tundnud selle vastu esialgu huvi. Kui Nõukogude Liidu eesmärk oligi istutada Euroopa impeeriumidesse Trooja hobune, jätkates samal ajal kodumaal impeeriumi ehitamist, oli põhirõhk viimasel.[35] ÜRO-s võtsid alles 1950. aastal initsiatiivi Saudi Araabia ja Afganistan, käivitades enesemääramise mõiste ümbermõtestamise, mis kestis terve kümnendi, kulmineerudes 1960. aasta deklaratsiooniga koloniaalriikidele ja -rahvastele iseseisvuse andmise kohta.[36]
Lääne liberaalsest vaatenurgast polnud bolševike enesemääramise käsitus olnud kunagi midagi enamat kui pettus, mistõttu tundus mõistlik eeldada, et vähese teavitustöö tulemusel hakkab globaalne lõuna mõistma Nõukogude kahepalgelisust. 1952. aastal käivitatud USA „punase kolonialismi“ propagandas oli Varssavi pakti riikide „vangistamise“ kõrval oluliseks teemaks Balti riikide annekteerimine.[37] Iga kord, kui NSVL rõhutas teemasid nagu agressioonist hoidumine, enesemääramine, mittesekkumine või desarmeerimine, viitasid USA ja tema liitlased Nõukogude agressioonile Balti riikide vastu, et õõnestada NSVL-i positsiooni rõhutud rahvaste eestkõnelejana.[38]
Koloniaalmaailm ei järginud NSVL-i kriitikavabalt, kuid mitmed selle aspektid olid siiski paeluvad.[39] NSVL oli näiliselt loonud rassilisest diskrimineerimisest ja klassilisest rõhumisest vaba ühiskonna, nagu märkis üks Lõuna-Aafrika kommunist pärast oma reisi Nõukogude Kesk-Aasiasse ja Leetu.[40] Nõukogude industrialiseerimine, mis rõhutas kodumaist tootmist, tõotas sõltumatust Lääne-kesksest kapitalistlikust süsteemist, samas kui NSVL-i föderatiivne ülesehitus oli atraktiivne paljurahvuselistele riikidele, eriti postkoloniaalses Aafrikas. Osana „Nõukogude föderatiivstruktuuride poliitikast“ laiendas Moskva 1944. aastal vabariikide õigusi diplomaatias ja sõjalises kaitses.[41] Ukraina ja Valgevene liitumine ÜRO-ga selle asutajaliikmetena suurendas muljet, mis oli juba levinud Euroopa ja kolooniate vasakpoolsete seas, et NSVL on vabade rahvaste ühendus.
Eesti, Läti ja Leedu NSV-del ei olnud Nõukogude diplomaatias Stalini ajal peaaegu mingit rolli. Alles 1962. aastal esines Eesti NSV välisminister ÜRO-s dekoloniseerimise arutelul, esitades tulise vastulause Lääne „laimavatele rünnakutele“ oma riigi vastu. Kolmanda maailma publikule suunatud kõnes rõhutas Arnold Green, et sõjaeelse kodanliku vabariigi enesemääramine oli pelk fassaad, mille taga kontrollisid riigi loodusvarasid ja rahandust „imperialistlikud patroonid“. Majanduslik progress ja põlisrahva kultuuriline areng sai tema sõnul alata alles pärast liitumist NSVL-iga. Lääne propaganda Nõukogude kolonialismi kohta oli Greeni sõnul vaid taktika, et juhtida ÜRO liikmete tähelepanu kõrvale Aafrika ja Aasia dekoloniseerimisvajakust.[42]
Kuigi Lääs pidas Greeni lihtsalt Kremli käsilaseks, oli tema narratiiv paljudele kolonialismivastastele aktivistidele usutav, olid nad ju kuulnud sarnaseid lugusid oma partneritelt NSVL-ist ja Varssavi pakti maadest.[43] Kolmas maailm oli üldiselt immuunne nii USA propaganda suhtes kui ka ettevaatlik Nõukogude radikaalse retoorika osas, kuna sooviti vältida sattumist ideoloogilisse vastasseisu USA ja NSVL-i vahel. Nagu märkis Tuneesia esindaja ÜRO-s Mongi Slim 1960. aastal: „Me ei taha anda sellele arutelule“ ega kogu dekoloniseerimisprotsessile „ideoloogilist iseloomu“.[44]
BATUN-i algus
Erinevalt Eesti NSV välisministrist Arnold Greenist ei olnud sõjaeelsete „kodanlike“ vabariikide toetajatel – kes moodustasid annekteeritud Balti riikide elanikkonna enamuse – ligipääsu ÜRO saalidele. Kuid Balti diplomaadid, kes jäid pärast 1940. aastat eksiili, pöördusid ÜRO poole juba 1946. aastal selle esimesel Peaassambleel.[45] Balti memorandumite keskseks teemaks oli Balti riikide annekteerimise ebaseaduslikkus. Näiteks 1952. aastal esitasid Balti esindajad ÜRO-le memorandumid ajal, mil selle kuuendas komitees arutati Nõukogude Liidu algatusel agressiooni mõistet ning Nõukogude esindaja Andrei Võšinski oli sunnitud kaitsma Nõukogude poliitikat Balti riikide suhtes – poliitikat, mille elluviimises ta isiklikult osales 1939–1940.[46] Lisaks rahvusvaheliste ja kahepoolsete lepingute rikkumisele süüdistati Nõukogude Liitu genotsiidis, näiteks küüditamistes ja massilises „kolonistide“ sissevoolus, samuti sunnitöö kasutamises.[47]
Esimene kord, kui Balti küsimust seostati otseselt kolonialismiga, oli 1960. aastal, kui USA-s tegutsevad Balti diplomaadid esitasid märgukirja peasekretär Dag Hammarskjöldile.[48] Ajendiks oli ÜRO-s toimuv arutelu kolonialismi üle, mille algatas Afro-Aasia grupp ning mille raames esitas Nõukogude Liidu resolutsiooniettepaneku 23. septembril 1960 peasekretär Hruštšov isiklikult.[49] Sõna „kolonialism“ esines märgukirja tekstis vaid korra: Nõukogude okupatsiooni kirjeldati kui agressiooniakti ja samal ajal kui „halvimat tüüpi kolonialismi“.
Üldiselt oli peaaegu kahekümneaastane petitsioonide esitamise kogemus muutnud Balti diplomaadid skeptiliseks. Diplomaatide ametlik staatus ja ligipääs külmutatud Balti varadele sõltus USA valitsusest, mistõttu tuli olla ettevaatlik, et mitte minna vastuollu USA ametliku poliitikaga, mis ei soosinud aktsioone ÜRO-s. Johannes Kaiv märkis 1965. aasta oktoobris, vähem kui kaks kuud enne oma surma, et Balti küsimuse toomine ÜRO ette – olgu siis Julgeolekunõukogus, Peaassamblees või erikomitees – ei ole mitte ainult mõttetu, vaid ka ohtlik: „See oleks meie asjale kõige rängem hoop, kui Peaassamblee annaks heakskiidu Nõukogude ülemvõimule meie riikide üle.“[50] BATUN-i asutajaid taoline skeptitsism ei heidutanud. Abiks oli seegi, et Kaivi järglane Eesti peakonsulina, Ernst Jaakson, oli toetavam. Jaakson täheldas, et uutel ÜRO liikmesriikidel – endistel kolooniatel – puudus sageli igasugune teadmine Balti küsimusest, mistõttu oli teavitustöö vajalik.[51]
BATUN-i võib muuhulgas vaadelda Ameerika kommunismivastasuse kontekstis.[52] BATUN-i juured olid diasporaa traditsioonis osaleda poliitilises tegevuses eesmärgiga taastada Balti riikide iseseisvus. Mõned rühmad tegid tihedat koostööd CIA juhitud Euroopa Vangistatud Rahvaste Assambleega (ACEN), mis loodi 1954. aastal.[53] 1961. aastal asutati kaks Balti organisatsiooni, mis suutsid ületada etnilised piirid: Ühinenud Balti-Ameerika Komitee (JBANC) Washingtonis ja Ameeriklased Võitlemas Kongressis Balti Riikide Vabastamise Eest (ACA) Californias. ACA oli esimene, kes keskendus konkreetselt ÜRO-le, lobistades Kongressi, et see paluks presidendil tuua Balti küsimus ÜRO ette.[54] BATUN kasvas välja ACA-st ja loogika oli lihtne: New Yorki on vaja eraldi organisatsiooni, sest just seal asuvad ÜRO peakorter ja esindused.[55] Just asukoht New Yorgis mängiski rolli BATUN-i muutumisel uudseks Balti diasporaa organisatsiooniks. BATUN omandas noorusliku ja kosmopoliitilise iseloomu, mis peegeldas New Yorki kui kaubanduse, hariduse, samuti ÜRO edendatud „massi-rahvusvahelisuse“ keskust, kus 1970. aastateks elas juba ligikaudu 25 000 välismaa diplomaati koos perekondadega.[56]
BATUN-i asutamine sai alguse 1965. aastal, kui grupp Leedu aktiviste, kes kaasasid ka mõned lätlased ja eestlased, korraldas New Yorgis Madison Square Gardenis meeleavalduse Balti riikide okupeerimise 25. aastapäeva tähistamiseks.[57] Pärast Balti aktivistide ja USA poliitikute, sealhulgas ühe senaatori kõnesid kulmineerus üritus rongkäiguga Dag Hammarskjöldi platsile ÜRO ees. Seal anti üle petitsioon, millele oli teiste seas alla kirjutanud viiskümmend neli kongresmeni. Meeleavaldus tõi kokku kuni 14 000 baltlast, muutes selle arvatavasti suurimaks rahvakogunemiseks Ameerika baltlaste ajaloos.[58]
Petitsioon seostas Balti küsimuse dekoloniseerimisega, tehes seda otsesemalt kui varasemad pöördumised ning olles konkreetsem selleski, kuidas ÜRO peaks dekoloniseerimist Balti juhtumile rakendama. Küsides retooriliselt, miks ÜRO – olles hoolitsenud Lääne kolonialismi lõppemise eest – ei ole käsitlenud „kommunismi varjus toimuvat kolonialismi“, palus pöördumine Peaassambleel ja 24. komiteel arutada ja astuda samme „1960. aasta deklaratsiooni rakendamiseks … Eesti, Läti ja Leedu suhtes…“. Pärast meeleavaldust toimetasid vabatahtlikud petitsiooni ja lisamaterjalid ÜRO liikmesriikide alalistesse esindustesse.[59]
Dekoloniseerimise kampaania
Veebruariks 1966, kui BATUN ametlikult asutati, olid aktivistid juba külastanud viitkümmet ÜRO esindust 119st. Kampaania tulemusi arutati Balti ühiskonverentsil. Seal otsustati, et uus organisatsioon – BATUN – peaks jätkama ÜRO esinduste külastamist. Ühe liidri, läti katoliku preestri Norbert Trepša sõnul oli eesmärk „juhtida kõigi ÜRO rahvaste tähelepanu sellele, et Balti rahvad ei ole vabad“. Taktika osas märkis Trepša: „Balti riikidel ei ole ÜRO-s suursaadikuid, kuid meil võivad olla sõbrad.“[60] Läti kunstnik ja patoloogiaprofessor Rolands D. Paegle lisas, et oluline on tekitada „psühholoogiline motivatsioon Balti küsimuse kaalumiseks“ ÜRO-s.[61]
BATUN tugines kogu oma ajaloo vältel vabatahtlikule tööle – enamasti noorte spetsialistide entusiasmile, kes külastasid ÜRO peakorterit või esindusi (sageli lõunapauside ajal) –, kuid kontoris töötas ka vähemalt üks palgaline ametnik, kes muu hulgas jälgis ÜRO tegevust akrediteeritud pressiesindajana. Tõenäoliselt sotsialistliku bloki vastuseisu tõttu ei saavutanud BATUN kunagi ametlikult akrediteeritud vabaühenduse staatust.[62]
BATUN sidus enesemääramise eesmärgi taktikalistel kaalutlustel dekoloniseerimisega. Organisatsioon soovis selgelt sõita dekoloniseerimise laineharjal ning lausa laiendada dekoloniseerimist valgete domineeritud koloniaalmaailmast üle „värvijoone“ (color line) Euroopasse. Loodeti, et toetust leitakse uutelt riikidelt, kes olid ise kolonialismivastasest enesemääramisest kasu lõiganud. Esimesed külaskäigud ÜRO esindustesse neid lootusi ei õigustanud. Juozas (Joseph) Miklovas, kes analüüsis 1965. aasta visiitide tulemusi, täheldas, et kõige sõbralikumad olid Ladina-Ameerika, mitte Aafrika riigid.[63]
Ühendkuningriigi esindajale ÜRO-s E. Joudile jäi mulje, et ainult USA suhtus BATUN-isse sümpaatiaga, samas kui Aasia ja Aafrika riigid olid diplomaatilised ega keelanud toetust otsesõnu. Joudi kahtles, kas Balti aktiviste saadab edu, vähemasti lähitulevikus, sest Aasia ja Aafrika riikidel oli vähe huvi kolonialismi vastu väljaspool oma mandrit ning nad ei soovinud kahjustada suhteid Nõukogude Liiduga.[64]
Et siiski koloniaalmaailma toetust võita, otsustas BATUN toetada enesemääramist kui põhimõtteliselt universaalset õigust. Samas käsitles BATUN oma suhteid Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasiaga ka vastastikustel huvidel põhinevatena. Eesmärk ei olnud ainult paluda toetust, vaid luua pikaajalisi suhteid vastastikuse kasu alusel. Eestlasest BATUN-i liige Rein Virkmaa ütles otse, et tuleb osaleda meeleavaldustel, mis toetavad Aafrika või Aasia riikide eesmärke, et võita Afro-Aasia bloki toetus ÜRO-s.[65] 1968. aastal korraldas BATUN-iga seotud noorteorganisatsioon Baltic Youth for Freedom meeleavalduse Namiibia toetuseks, mille kohta jagati infot Aafrika esindustele. Hiljem väideti, et Balti poolehoiuavaldus leidis mitmel puhul positiivset vastukaja Aafrika riikides.[66]
Rolands ja Inta Paegle nädalane visiit Kingstonisse Jamaical 1967. aastal oli näide partnerluse loomise katsest teiselpool „värvijoont“. Selgitades missiooni eesmärke organisatsiooni juhatusele, nimetas Rolands Paegle seda kultuurivahetuseks. Kingstonis tutvustas ta Balti küsimust mitte ainult välisministeeriumis, vaid ka kohalikes raadiojaamades ning vahetas Jamaica muusikat Balti rahvamuusika salvestiste vastu.[67] Samal aastal korraldas Paegle intervjuu Libeeria suursaadikuga Namiibia teemadel Leedu raadiojaamas WBI, mis tegutses New Yorgis. Eeldus oli, et Balti diasporaa saab pakkuda äsja dekoloniseeritud riikidele ligipääsu USA meediale, mida neil endil nappis.[68]
Tegevuse põhirõhk oli siiski ÜRO esinduste külastamisel. Aastail 1968–1969 külastati esindusi teist korda. Kampaania tulemusi saab hinnata BATUN-i arhiivis säilinud aruannete põhjal.[69] Näiteks 20. veebruaril 1969 kohtusid Eesti esindaja Sirje Okas ja Läti esindaja Andris Karklins Ecuadori alalise esinduse ministri dr Hugo Játiva ja nõuniku Laticia Guerreroga. Viimaste ettepanekul oli kohtumine mitteametlik. Ecuadori esindajad suhtusid skeptiliselt ideesse tõstatada Balti küsimust kolonialismi juhtumina: „Balti riigid olid varem iseseisvad, mistõttu ei saa neid tegelikult mõõta ‘koloniaalriikide’ standardite järgi – olukord ja eeltingimused on üsna erinevad.“ Ecuadori diplomaadid tõid välja ka praktilised raskused: 24. komitee (mille liige Ecuador oli) ei võtnud vastu petitsioone väljastpoolt, vaid käsitles ainult neid küsimusi, mille oli esitanud Peaassamblee. Komitee ülesanne oli tagada, et resolutsiooni 1514 kolonialismi kohta järgitaks seal, kus see kehtib. Ecuadori diplomaadid nõustusid BATUN-i esindajatega, et võimalik lahendus oleks leida toetaja mõne suurriigi näol. Samas hoiatati liigse optimismi eest: „Suurtel riikidel on oma suured huvid, mistõttu nad on ettevaatlikumad ja ei soovi [ÜRO-s] vastasseisudesse sattuda.“[70]
21. aprillil 1969 külastas BATUN-i delegatsioon, kuhu kuulusid Läti esindaja Norbert Trepša, Leedu esindaja Salvinia Gedvila ja Eesti esindaja Olavi Arens (Columbia ülikooli tudeng ja hiljem tuntud ajaloolane) Prantsusmaa esinduse teist sekretäri Alain Dejammet’d. Dejammet kiitis BATUN-i püüdlusi otsida toetust Aafrika riikidelt ja seeläbi hoida ÜRO-s survet. Ta soovitas BATUN-il tõstatada Balti küsimus inimõiguste teemana mõne Aafrika riigi kaudu, kellel puudusid diplomaatilised suhted NSV Liiduga. Prantsusmaa enda mõjuvõimu kohta Aafrikas selgitas ta, et Aafrika riigid kahtlustaksid Prantsusmaa varjatud motiive. Hiljutine Pariisi toetus Biafrale oli tekitanud kahtlusi seoses Prantsuse naftahuvidega, mistõttu oleks baltlastel mõistlik mitte paluda Prantsuse abi Aafrika riikidega suhtlemisel.[71]
22. mail 1969 korraldati kohtumine Dahomee (tänapäeva Benin) esinduse asjuri Joseph Louis Hountoniga. Tüüpilises vastuses väljendas Hounton baltlaste suhtes sümpaatiat ja ei näinud takistust nende toetamisele ÜRO-s, kuid ametlikult „Dahomeel ei ole seisukohta“. Hounton nõustus, et kolonialism on parim teema, mida 24. komitee kaudu edendada, kuid mitte Peaassamblees. Ta märkis siiski, et liikmesriikide omakasupüüdlikkust ja jõudude tasakaalu tegureid tuleb hinnata realistlikult. Kui Ameerika Ühendriigid tõstataksid Balti küsimuse, „oleksime meiegi paadis“, väitis ta ning lubas omalt poolt uurida Nõukogude esinduse diplomaatide seisukohti. On ebatõenäoline, et ta seda tegi.
Kudirka moment: dekoloniseerimiselt inimõigustele
Vabatahtliku organisatsioonina õppis BATUN tegutsemise käigus. Alguses teadsid aktivistid ÜRO toimimisest väga vähe.[72] Siiski suutis BATUN oma prioriteete kohandada eri algatustele saadud tagasiside järgi ja vastavalt Dahomee-taoliste sõbralike esinduste nõuannetele.
Keeruline on öelda, miks ajavahemikus 1970. aasta sügisest 1971. aasta kevadeni tegi BATUN pöörde inimõiguste suunas. See muutus ei olnud ÜRO esinduste külastamise otsene tulemus. Probleem oli selles, et visiitidest ja kohtumistest tehtud analüüsid ja järeldused ei olnud üheselt mõistetavad. Mõned esindused (nt Ecuador, Prantsusmaa)[73] rõhutasid inimõigusi, samas kui teised, nagu Dahomee, kippusid kiitma dekoloniseerimise suunda. Siiski jõudis 1968./1969. aasta külastuste aruanne järeldusele, et Balti küsimuse toomine Peaassamblee ette võib olla enesetapjalik. Viidati Portugali diplomaadile, kes hoiatas: „Te kindlasti kaotate.“ Kuigi teoreetiliselt võinuks dekoloniseerimiskomitee Balti küsimust arutada, ei olnud ükski selle liikmesriik valmis seda tõstatama. Aruanne soovitas BATUN-il tõsiselt kaaluda inimõiguste alternatiivi: NSVL ei ole immuunne inimõiguste süüdistuste vastu, selline surve võib parandada kaasmaalaste olukorda kodumaal, kuid mis kõige olulisem – see paljastaks „kui võltsi Venemaa väite, et Balti rahvastel on enesemääramine“.[74]
Rohkem kui millegi muuga oli tegu dramaatiliste sündmuste ja asjaolude kokkulangemisega – koos sihipärase tegutsemisega –, mis põhjustas inimõiguste revolutsiooni BATUN-is. Organisatsioon oli järk-järgult hakanud tegelema üksikisikute tagakiusamise juhtumitega. 1969. aasta novembris korraldati Nõukogude ÜRO-esinduse ees meeleavaldus seoses Fricis Mendersi arreteerimise ja süüdimõistmisega Läti NSV-s. BATUN saavutas läbimurde, kui Uus-Meremaa esindaja nõustus edastama BATUN-i materjalid ÜRO Inimõiguste Komisjoni esimehele.
1970. aasta oktoobris ÜRO 25. aastapäeva puhul korraldas BATUN suure meeleavalduse ÜRO peakorteri ees New Yorgis. Kuna ajakirjandus ei näidanud miitingu vastu üles mitte mingisugust huvi, alustas Baltic Youth for Freedom spontaanset istumisprotesti The New York Timesi toimetuse sissepääsu ees, blokeerides liikumise hoonesse ja sealt välja. Noored väljendasid pahameelt selle üle, et ajaleht saatis ajakirjanikke väikestele radikaalsetele meeleavaldustele, kuid suurele Balti meeleavaldusele mitte. The Timesi juhtkond nõustus kohtuma BYF-i esindajatega, mille tulemusel olevat sõlmitud kokkulepe: aktivistid lahkuvad hoonest ja ajaleht avaldab edaspidi uudisväärtuslikke Balti-teemalisi materjale.[75]
Kolm nädalat hiljem hüppas Martha’s Vineyardi lähedal Leedu meremees Simas Kudirka sõna otseses mõttes „ära“ Nõukogude kalatöötlemislaevalt USA rannavalve alusele. Selle asemel et talle abi pakkuda, lubasid Ameerika rannavalvurid Nõukogude julgeolekutöötajatel tulla pardale, Kudirkat peksta, ta kinni siduda ja tagasi Nõukogude laevale lohistada. Kui teised ajalehed piirdusid kolme kuni viie reaga tagumistel lehekülgedel, avaldas The New York Times loo esiküljel. Kudirkast sai üleilmne kuulsus. See oli suur läbimurre baltlastele, kes olid läbi 1960. aastate kannatanud USA meedia vähese huvi all.[76]
Sel ajal otsis BATUN juba näiteid inimõiguste rikkumistest, mida esitada ÜRO inimõiguste päeval 10. detsembril 1970. Kudirka põgenemiskatse saabus just õigel hetkel.[77] See julgustas BATUN-i oma tegevust laiendama. 16. detsembril otsustas juhatus valmistada ette delegatsioonid, kes külastaksid Inimõiguste Komisjoniga (CHR) seotud ÜRO esindusi. Juhatuse 1971. aasta jaanuari koosolekuks oli BATUN juba alustanud aruannete koostamist seoses õigusega riigist lahkuda. Juhatus andis ülesande moodustada töörühm, mis alustaks kampaaniat CHR-i suunal, seostades seda õigust Kudirka juhtumiga.[78] Lisaks hakkas BATUN kibekiirelt planeerima visiiti Genfi, CHR-i 27. istungjärgule, mis toimus 22. veebruarist 26. märtsini 1971. Kolmeliikmeline Balti delegatsioon värvati Euroopa diasporaast: Andres Küng Rootsist, Walter Banaitis Bonnist ja Arnolds Skrēbers Genfist. Visiit oli edukas. 10 minutist kuni tunnini kestnud kohtumistel anti BATUN-i memorandum üle kuueteistkümne riigi CHR-i delegatsioonile.[79]
Kampaaniat hindas juhatuse koosolek 22. aprillil 1971. Seal tegi Uldis Blukis ettepaneku – millega juhatus nõustus –, et BATUN keskendub järgmise viie aasta jooksul inimõigustele. Genfi visiitidest sai BATUN-i kaubamärk järgmiseks kahekümneks aastaks kuni 1991. aastani, mil Balti küsimus augustiputši ajal lõpuks esmakordselt CHR-i päevakorda võeti.[80]
Kokkuvõte
Võttes omaks üksikisiku inimõiguste uue ja populaarse teema, aktsepteeris BATUN vaikimisi kollektiivse enesemääramise – mida samastati dekoloniseerimisega – allakäiku pärast 1960. aastaid.[81] Koloniaalrahvaste jaoks ammendus enesemääramisõigus niipea, kui võõrvõim lõppes. Tegemist ei olnudki niivõrd enesemääramisega kui „rahvusliku determinismiga“ leninlikus tähenduses, kuna oma ajal kunstlikult moodustatud kolooniate rahvusgruppide soove tegelikult ei küsitud – nagu näitas ilmekalt Nigeeria kodusõda 1967–1970, mille tulemusel taasliideti Biafra vabariik Nigeeriaga.[82] Rahvastele, kes ei olnud koloniaalvõimu all – ning enamuse arusaama järgi kuulusid nende hulka Balti riigid –, ei olnud rahvusvaheline õigus kunagi andnud õigust taotleda iseseisvust, vaid üksnes demokraatlikku omavalitsust olemasoleva riigi sees. Kuigi rahvusvaheline õigus (eriti pärast 1970. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud nn sõbralike suhete deklaratsiooni) nägi ette õigust eraldumisele juhul, kui mõne rahvusrühma põhiõigusi massiliselt rikutakse või kui neil puudub poliitiline esindatus, oli selle normi tegelik rakendamine ebakindel. Seda näitas muuhulgas Ida-Timori juhtum, mille puhul 24 aastat väldanud Indoneesia okupatsioon sai lõppeda ainult tänu suurriikide (USA) ja regionaalsete toimijate (Austraalia) suhtumise muutumisele üldise rahvusvahelise korra teisenemise (külma sõja lõppemine) tingimustes. Milena Sterio märgibki, et eraldumisõigus (mittekoloniaalrahvastele) jäi puhtalt teoreetiliseks ja sõltus suurriikide – Balti riikide puhul eeskätt NSV Liidu – vastutulelikkusest.[83]
BATUN-i ebaõnnestunud katse aastatel 1965–1970 laiendada kolonialismivastast enesemääramist koloniaalmaailmast Euroopasse sobib hästi arusaamaga, et enesemääramise õigus, nagu see pärast Teist maailmasõda välja kujunes, ei olnud kunagi mõeldud rakendamiseks Euroopas. Koloniaalrahvaste vaatenurgast ei kuulunud Balti küsimus dekoloniseerimise alla, vaid oli osa külma sõja vastasseisust. NSV Liit oli edukalt levitanud oma versiooni enesemääramisest, mida näiliselt oli Balti rahvastele juba rakendatud, mistõttu tundub, et BATUN tegi sama eksliku oletuse nagu Ameerika kommunismivastased ideoloogid: kuna „punane kolonialism“ oli Ameerika jaoks suur probleem, pidi see olema suur probleem ka kõigi teiste jaoks.[84] Ilmselgelt see nii ei olnud.
Tagantjärele vaadates oli BATUN-i katse taastada liberaalne enesemääramine Balti riikides kolonialismivastase enesemääramise kattevarjus vapper, kuid tõenäoliselt algusest peale lootusetu ettevõtmine. Võib-olla oli see 1960. aastate noorusliku radikalismi sümptom. Võttes omaks vähem revolutsioonilise eesmärgi, s.o inimõigused, kohandus BATUN 1970. aastate konservatiivsema ja küünilisema rahvusvahelise poliitika tegelikkusega. Selle eeliseks oli, et inimõigusi ei jagataks kujuteldava koloniaalse (või ka rassilise) eraldusjoone järgi. Inimõigusi sai rakendada nii valgele kommunistlikule maailmale kui ka värvilisele Aafrikale ja Aasiale – eriti pärast 1975. aastal vastu võetud Helsingi kokkuleppeid, mis hõlmasid ka inim-õiguste kaitset.[85] Inimõiguste diskursuse abil oli võimalik rääkida üksikisikute – näiteks baltlaste – vastu toime pandud ülekohtust NSV Liidus, kuid nagu Uriel Abulof veenvalt näitab, peegeldas see ühtlasi rahvusliku enesemääramise kui radikaalse printsiibi edukat taltsutamist rahvusvahelises poliitikas, mille tulemusi tunnistame tänapäevalgi.[86]
Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri grandi PRG942 raames ja toetub käsikirjale, mis on esitatud avaldamiseks ajakirjas Nationalities Papers.
[1] A. Kasekamp, Balti riikide ajalugu. Tlk M. Laane. Tallinn, 2011, lk 176.
[2] Anti-Communist Minorities in the U.S.: Political Activism of Ethnic Refugees. Toim. I. Zake. New York, 2009.
[3] M. A. Heiss, Exposing ‘Red Colonialism’: US Propaganda at the United Nations, 1953–1963. Journal of Cold War Studies, 2015, nr 3, lk 82–115.
[4] É. Forestier-Peyrat, The Cold War Politics of Soviet Federal Structures, 1945–1965: International Dimensions and Domestic Consequences. Journal of Cold War Studies, 2021, nr 3, lk 175–207; M. A. Heiss, Exposing ‘Red Colonialism’, lk 115; A. Getachew, Worldmaking after Empire: The Rise and Fall of Self-Determination. Princeton (NJ), 2019, lk 79; D. D. Newsom, The Imperial Mantle: The United States, Decolonization, and the Third World. Bloomington, 2001, lk 175–180.
[5] L. B. Bari, (Trans)national Concepts of Self-Determination and the Future of Central Europe in the Late First World War, 1917–1918. Doktoritöö. Central European University, 2023, lk 504.
[6] E. D. Weitz, The Ernest Gellner Nationalism Lecture: The Soviet Union, Self-Determination, and the Creation of the Postwar Human Rights System. Nations and Nationalism, 2020, nr 2, lk 297–307.
[7] A. Zimmern, Nationality and Government, with Other Wartime Essays. London, 1918, lk xxiii.
[8] Sealsamas. Vt ka C. Eagleton, Excesses of Self-Determination. Foreign Affairs, 1953, juuli, lk 592–604.
[9] A. Cobban, National Self-Determination. London, 1945. Kuid sarnased on ka: V. Prott, The Politics of Self-Determination: Remaking Territories and National Identities in Europe, 1917–1923. Oxford, 2016; A. Liebich, Cultural Nationhood and Political Statehood: The Birth of Self-Determination. London, 2022. Ent vrd: M. Rolf, Nationalizing an Empire: The Bolsheviks, the Nationality Question, and Policies of Indigenization in the Soviet Union (1917–1927). Rmt-s: The First World War and the Nationality Question in Europe: Global Impact and Local Dynamics. Toim. X. M. Núñez Seixas. Leiden; Boston, 2021, lk 65–86; O. Rowe, From Self-Determination to Secession? The Bolsheviks and National Self-Determination, 1914–1924. Revolutionary Russia, 2024, nr 1, lk 16–38.
[10] R. A. Knudsen, The Fight Over Freedom in 20th- and 21st-Century International Discourse: Moments of ‘Self-Determination’. Cham, 2020, lk 13.
[11] H. Davis, Nationalism and Socialism: Marxist and Labor Theories of Nationalism to 1917. New York, 1967; J. D. Zimmerman, Poles, Jews, and the Politics of Nationality: The Bund and the Polish Socialist Party in Late Tsarist Russia, 1892–1914. Madison (WI), 2004; L. B. Bari, (Trans)national Concepts of Self-Determination.
[12] P. C. van Duin, Central European Crossroads: Social Democracy and National Revolution in Bratislava (Pressburg), 1867–1921. New York, 2009, lk 121.
[13] A. Cobban, National Self-Determination, lk 114–115.
[14] K. Piirimäe, Federalism in the Baltic: Interpretations of Self-Determination and Sovereignty in Estonia in the First Half of the Twentieth Century. East Central Europe, 2012, nr 2/3, lk 237–265.
[15] X. Núñez Seixas, Wilson’s Unexpected Friends: The Transnational Impact of the First World War on Western European Nationalist Movements. Rmt-s: The First World War and the Nationality Question in Europe, lk 37–64.
[16] H. Kalmo, Enesemääramise paleus ja pragmaatika: Tartu versus Pariis. Ajalooline Ajakiri, 2020, nr 3/4, lk 243–301; E. Piirimäe, Afterword: Self-Determination and Recognition in the Baltic States, 1917–1922. Acta Historica Tallinnensia, 2022, nr 2, lk 330–352; E. Manela, The Wilsonian Moment: Self-Determination and the International Origins of Anticolonial Nationalism. Oxford, 2007.
[17] O. Arens, Wilsonianism and Self-Determination without Wilson: United States and Estonia, 1918–1922. Journal of Baltic Studies, 2024, nr 3, lk 611–630.
[18] E. J. Hobsbawm, Nations and Nationalism since 1780: Programme, Myth, Reality. Cambridge, 1990, lk 40; A. Getachew, Worldmaking after Empire, lk 37–52.
[19] A. Cobban, National Self-Determination, lk 84.
[20] K. Piirimäe, Roosevelt, Churchill and the Baltic Question: Allied Relations During the Second World War. New York, 2014, lk 81–92.
[21] L. C. Gardner, The Atlantic Charter: Idea and Reality, 1942–1945. Rmt-s: The Atlantic Charter. Toim. D. Brinkley, D. R. Facey-Crowther. Basingstoke, 1994, lk 45–82.
[22] P. J. Hearden, Architects of Globalism: Building a New World Order during WWII. Fayetteville (AR), 2002, lk 92–118.
[23] R. A. Knudsen, Fight Over Freedom, lk 151; M. A. Heiss, Exposing Red Colonialism.
[24] K. Piirimäe, Roosevelt, Churchill and the Baltic Question, lk 49.
[25] J. Stalin, On the Draft Constitution of the U.S.S.R. Report Delivered at the Extraordinary Eighth Congress of Soviets of the U.S.S.R. 25.11.1936, https://www.marxists.org/reference/archive/stalin/works/1936/11/25.htm1936; vt ka F. C. Barghoorn, Soviet Foreign Propaganda. Princeton (NJ), 1964, lk 3–30; A. Kaelas, The Worker in the Soviet Paradise. London, 1947; A. A. Kristian, The Right to Self-Determination and the Soviet Union, London, 1952.
[26] E. H. Carr, The Soviet Impact on the Western World, London, 1946, lk 54.
[27] K. Piirimäe, National Self-Determination, Modernization and the Estonian–Soviet Propaganda Contest in the Early Cold War Era. Rmt-s: Behind the Iron Curtain: Soviet Estonia in the Era of the Cold War. Toim. T. Tannberg. Frankfurt, 2015, lk 35–51.
[28] M. Mazower, The Strange Triumph of Human Rights, 1933–1950. The Historical Journal, 2004, nr 2, lk 379–98; vt ka D. J. Smith, J. Hiden, Ethnic Diversity and the Nation State: National Cultural Autonomy Revisited. London; New York, 2012, lk 106.
[29] A. Getachew, Worldmaking after Empire, lk 71.
[30] S. Moyn, The Last Utopia: Human Rights in History. Cambridge (MA), 2010, lk 95.
[31] R. Burke, M. Duranti, A. D. Moses, Introduction: Human Rights, Empire, and After. Rmt-s: Decolonization, Self-Determination, and the Rise of Global Human Rights Politics. Toim. A. D. Moses jt. Cambridge, 2020, lk 20; A. Getachew, Worldmaking after Empire, lk 74.
[32] S. Moyn, The Last Utopia; K. Cmiel, The Emergence of Human Rights Politics in the United States. The Journal of American History, 1999, nr 3, lk 1231–1250; The Human Rights Revolution: An International History. Toim. A. Iriye jt. Oxford; New York, 2012; B. Keys, Reclaiming American Virtue: The Human Rights Revolution of the 1970s. Cambridge (MA), 2014.
[33] I. Filatova, The Lasting Legacy: The Soviet Theory of the National Democratic Revolution and South Africa. South African Historical Journal, 2012, nr 3, lk 507–537.
[34] R. B. Russell, A History of the United Nations Charter: The Role of the United States, 1940–1945. Washington, 1958, lk 810–813. Liebich eksib, kui omistab initsiatiivi USA-le, vrd: A. Liebich, Cultural Nationhood and Political Statehood, lk 83.
[35] R. Edis, A Job Well Done: The Founding of the United Nations Revisited. Cambridge Review of International Affairs, 1992, nr 1, lk 38. Vt ka L. Mälksoo, The Soviet Approach to the Right of Peoples to Self-Determination: Russia’s Farewell to Jus Publicum Europaeum. Journal of the History of International Law, 2017, nr 2, lk 200–218; M. R. Beissinger, Self-Determination as a Technology of Imperialism: The Soviet and Russian Experiences. Ethno-politics, 2015, nr 5, lk 479–487.
[36] A. Getachew, Worldmaking after Empire, lk 71–106; R. A. Knudsen, Fight over Freedom, lk 134.
[37] M. A. Heiss, Exposing ‘Red Colonialism’.
[38] Vt tüüpilist sõnavõttu Ühendkuningriigi esindajalt Gerald Fitzmaurice’ilt, 24.11.1952, United Nations Digital Library (UNDL), Summary Record of the 333rd meeting, GA seventh session, sixth committee, lk 167, https:
//digitallibrary.un.org. Peale ÜK kasutasid Balti riike retoorilise võttena Belgia, Haiti, Paraguay, Kuuba, Taiwan ja Hispaania.
[39] C. Katsakioris, The Soviet–South Encounter: Tensions in the Friendship with Afro-Asian Partners. Rmt-s: Cold War Crossings: International Travel and Exchange Across the Soviet Bloc, 1940s–1960s. Toim. P. Babiracki, K. Zimmer. College Station (TX), 2014, lk 134–165.
[40] A. La Guma, A Soviet Journey. Moskva, 1978, lk 339.
[41] É. Forestier-Peyrat, The Cold War Politics of Soviet Federal Structures.
[42] UNDL, GA 17th session, 1180th plenary, 29.11.1962, lk 934-936, https://digitallibrary.un.org.
[43] J. Mark, P. Betts, Socialism Goes Global: The Soviet Union and Eastern Europe in the Age of Decolonisation: A Collectively Researched and Written Monograph. Oxford; New York, 2022.
[44] Tsit. M. A. Heiss, Exposing ‘Red Colonialism’, lk 98.
[45] August Torma, Your Excellency, 07.02.1946, Eesti Rahvusarhiiv (RA) ERA. 1583.2.69, 169. The New York Times, 22.11.1947; Forced Labor Assailed Exile Groups Call upon U.N. to Oust Guilty Nations. The New York Times, 18.11.1953.
[46] J. Kaiv, Memorandum on Estonia, november 1952. Sarnased märgukirjad esitasid Läti ja Leedu esindajad. USA välisministeerium kinnitas kirjade kättesaamist ning rõhutas nende vajalikkust 30. detsembril 1952, RA ERA.1608.2.341.
[47] Johannes Kaiv Trygve Liele, 05.10.1950, RA ERA.1608.2.336.
[48] Johannes Kaiv, A. Spekke ja Joseph Kajeckas, Your Excellency, 1rnolds.11.1960, RA ERA. 1608.2.353.
[49] Y. El-Ayouty, The United Nations and Decolonization: the Role of Afro-Asia. Haag, 1971, lk 208.
[50] The UN and the Baltic States, Remarks by Mr. Kaiv, New York, 01.10.1965, RA ERA.1608.2.690. Ei ole teada, kus Kaiv selle esitas. Võimalik, et see anti Leedu aktivistidele üle mitteametliku aruandena. Kaiv märkis lisaks, et Balti riigid olid enesemääramisõigust 1918. aastal juba kasutanud, nii et küsimuse tõstatamine oleks ekslik. Arnolds Spekke Balkunasele, 08.11.1965, RA ERA.1608.2.690, lk 23–24. Vt ka A. Zunda, Baltijas jautājums 20. gadsimta 60. gadu starptautiskajās attiecībās. Rmt-s: Latvija un Austrumeuropa 20. gadsimta 60.–80. gados: Latvijas Vēsturnieku komisijas raksti: 20. Sējums. Toim. A. Caune jt. Riia, 2007, lk 17–29.
[51] Kõne Ernst Jaaksonilt BATUN-i koosolekul New Yorgis, 23.04.1967, Läti rahvusarhiiv (LR) LVA F.2944.1-v.1.
[52] I. Zake, Anti-Communist Minorities; I. Zake, American Latvians: Politics of a Refugee Community. New York, 2017; J. M. L’Hommedieu, Exiles and Constituents: Baltic Refugees and American Cold War Politics, 1948–1960. Doktoritöö, University of Turku, 2011.
[53] P. Heikkilä, Estonia as a Captive Nation: International Cooperation in Exile within the Assembly of Captive European Nations, 1954–1972. Paderborn, 2021.
[54] A. Kalm, Baltic Musketeers in the U.S. Congress: A Brief History from an Estonian’s Perspective of the First Baltic Resolutions in the U.S. Congress, 1961–1966. Viimsi, 2015.
[55] U. Blukis, H. Ainso, I. Rupners, A Historiography of BATUN 1965–1991. Käsikiri, 2020, lk 8/10.
[56] D. Fergie, Stewards of Internationalism: United Nations Tour Guides, Gender, and Public Diplomacy, 1952–1977. Diplomatic History, 2024, nr 3, lk 366–397.
[57] S. Okas-Ainso, BATUNi lugu. Balti Apell ÜROle 1966–1991. Tlk K. Tedre. Tallinn, 2024, lk 23–24.
[58] Y. Bilinsky, T. Parming, Helsinki Watch Committees in the Soviet Republics: Implications for the Soviet Nationality Question. University of Delaware, 1980. https://www.ucis.pitt.edu/nceeer/0000-621-9-Bilinsky-I.pdf.
[59] An Appeal to the Conscience of the United Nations. New York Times, 07.11.1965. Memorandum on Soviet Colonialism in the Baltic States, RA ERA.1608.2.690, lk 70–77.
[60] Trepša aruanne visiitidest ÜRO esindustesse, Balti ühiskonverentsi protokoll, 12.–13. veebruar 1966, LR LVA F.2944.1-v.1.
[61] Sealsamas.
[62] S. Okas-Ainso, BATUNi lugu, lk 30; U. Blukis, H. Ainso, I. Rupners, A Historiography of BATUN, lk 5/10
[63] Balti ühiskonverentsi protokoll.
[64] Tsit. A. Zunda, Baltijas jautājums, lk 23.
[65] Teise aastakoosoleku protokoll, 08.06. 1968, LR LVA F.2944.1-v.150.
[66] BATUN-i tegevuse aastaaruanne 22.04. 1967–08.06.1968, LR LVA F.2944.1-v.2.
[67] BATUN-i juhatuse 17. koosolek, 07.06. 1967, LR LVA F.2944.1-v.18, lk 19.
[68] Näiteks 1967. aasta jaanuarikuus tehti ettepanek Etioopiale, vt R. D. Paegle ettekanne BATUN-i aastakoosolekul 22.04.1967, LR LVA F.2944.1-v.1, lk 53.
[69] 1968.–1969. aastaaruande järgi külastati 127 esindusest 77-t. LR LVA F.2944.1-v.3, lk 7.
[70] Aruanne Ecuadori kohta, LR LVA F.2944.1-v.414. Vt ka Olavi Arensi ja Andris Karklinsi aruannet külaskäigust Dominikaani Vabariigi esindusse 28.02.1969, LR LVA F.2944.1-v.413.
[71] Aruanne Prantsusmaa kohta, 16.04.1969, LR LVA F.2944.1-v.415.
[72] U. Blukis, H. Ainso, I. Rupners, A Historiography of BATUN, lk 16/22, 20/22, 27/39.
[73] Blukise jt järgi soovitasid kuusteist esindust esitada Balti küsimust kui inimõiguste küsimust, vt U. Blukis, H. Ainso, I. Rupners, A Historiography of BATUN, lk 17/22.
[74] Sealsamas, lk 15/22.
[75] Juhatuse koosoleku protokoll, 29.10. 1970, LR LVA F.2944.1-v.21.
[76] Y. Bilinsky, T. Parming, Helsinki Watch Committees, lk 8–15; U. Blukis, H. Ainso, I. Rupners, A Historiography of BATUN, lk 10/40; S. Okas-Ainso, BATUNi lugu, lk 44.
[77] Juhatuse koosolek nr 60, 12.11.1970, LR LVA F.2944.1–v.21.
[78] Juhatuse koosolek nr 62, 20.01.1971, sealsamas.
[79] Juhatuse koosolek nr 63, 17.02.1971, sealsamas.
[80] Juhatuse koosolek nr 65, 22.04.1971, samas. Balti riike puudutav resolutsiooniprojekt esitati esimest korda 1991. aasta augustiputši ajal. Seda tegi USA esindaja William W. Treat, vt 22. kohtumise kokkuvõtet, 21.08.1991, Commission on Human Rights, Sub-Commission on Prevention of Discrimination and Protection of Minorities, 43rd session. https://digitallibrary.un.org.
[81] S. Moyn, The Last Utopia, lk 88.
[82] B. Simpson, The Biafran Secession and the Limits of Self-Determination. Rmt-s: Postcolonial Conflict and the Question of Genocide: The Nigeria–Biafra War, 1967–1970. Toim. A. D. Moses, L. Heerten. New York, 2017, lk 113–133.
[83] M. Sterio, The Right to Self-Determination Under International Law: ‘Selfistans’, Secession, and the Rule of the Great Powers. London, 2012, lk 11, 110.
[84] M. A. Heiss, Exposing ‘Red Colonialism’, lk 87.
[85] S. Snyder, Exporting Amnesty International to the United States: Transatlantic Human Rights Activism in the 1960s. Human Rights Quarterly, 2012, nr 3, lk 779–799; A. M. Clark, Diplomacy of Conscience: Amnesty International and Changing Human Rights Norms. Princeton (NJ), 2001; J. B. Genys, The Joint Baltic American Committee and the European Security Conference. Journal of Baltic Studies, 1978, nr 3, lk 245–581.
[86] U. Abulof, We the Peoples? The Strange Demise of Self-Determination. European Journal of International Relations, 2017, nr 3, lk 536–565.
