Proosa
-
Raamatutest
Ma ei kahtlegi, et satun sageli rääkima asjadest, mida selle ala meistrid on paremini käsitlenud, ja tõepärasemalt. See siin on üksnes minu loomulike võimete, mitte mu omandatud võimete proovilepanek;[1] ja…
-
Meeste ja naiste võrdsus
Kuningannale[1] Madame, need, kes söandasid anda päikese tunnusmärgiks teie isale Kuningale, tegid hüüdlausega „Minu jaoks ei ole loojangut“ rohkem, kui nad taipasid, sest esitledes tema Suursugusust, kes näeb peaaegu alati,…
-
Naiste linna raamat
KatkendeidX.Teisi mõttevahetusi samal teemal (…) I 10. 130–205 „Ja muidugi on Jumal andnud naistele ka kõnevõime, ja olgu ta selle eest kiidetud, sest kui ta poleks seda teinud, oleksid nad…
-
Lõbusad lood
Et kadestajad lõbusate lugude kogumikku selle lihtsa stiili pärast ei arvustaks Arvan, et on palju selliseid, kes neid meie vesteid kord laidavad kui midagi kergemeelset ja tõsisele mehele sobimatut, kord…
-
Kiri Ludovico Sforzale
Olles, minu hiilgusrikas Isand, nüüd juba näinud ja küllaldaselt kaalunud kõiki asitõendeid nende kohta, kes end sõjariistade alal leiutajateks ja meistriteks peavad, ja [tõdenud] et nimetatud riistade leiukunstis ja toimimises…
-
Kõne
Ma olen araablaste vanadest raamatutest lugenud, austusväärseimad isad, et kui saratseen Abdallahilt[1] küsiti, mis sellel nõndanimetatud maailma teatrilaval paistab talle kõige imetlusväärsem, vastas ta, et pole midagi imetlusväärsemat kui inimene.…
-
Deleuze’i maja
Margus Otile ja Mart Kangurile See juhtus ühel talvel. Peale mitmeid päevi kodus igavlemist läksin raamatupoodi Vahva Raamat, et osta hingelise tühjusetunde leevendamiseks midagi sisukat ja vaimu toitvat. Poes tükk…
-
Luud
Mul ei ole enam jälgi. Ma ei jäta jälgi mullale ega lumele, rääkimata teetolmust, kastesest rohust, ristikhein ei kooldu mu päkkade all, õienutid vastu maad, teelehed ei lamandu, hanijalad ei…
-
Üks lind istus taltsalt papli otsas ehk ringmälestusi ringlinnast
1. Võib ju öelda, et see lugu algab eikusagilt ja lõpeb eikusagile. Nagu iga linn, välja arvatud Jõgeva. Minu side Tallinnaga algab ilmselt ajast, mida ma ise ei mäletagi. Aga…
-
Tallinnas on (elu alati natukene) sitt
Ma tulin Tallinnasse maalt. Mitte idülliliselt maalt, kus hobused jalutavad päikeseloojangus, lehmad ammuvad ja konnad krooksuvad järve ümber. Elasin ilmetu aleviku serval, eemal kortermajadest – seal said noored vähemalt üksteisele…
