Elo Viiding. Ellujäämisrežiim. Tallinn: EKSA, 2024. 72 lk. 14.50 €; Elo Viiding. Suurte hingede kannul. Pühendused. Tallinn: EKSA, 2024. 136 lk. 21.99 €.
Öeldakse, et kui soovid kedagi tundma õppida, mine temaga reisile. Raamatutega on samamoodi. Olen nüüd sõidutanud Elo Viidingu uusi raamatuid arvukate rongidega mööda Eestit ja ka laevaga, kui käisime Soomes, sest kuhu Elo Viidingu raamatutega siis veel reisida? Ikka Soome.
Aga oleksin pidanud reisima ka mõnda Tallinna mäe-lõpulise nimega paneelmajade linnaossa, lasteaeda ja kalmistule. Sest kõigist neist paigust ja seal askeldavatest inimestest kirjutab Elo Viiding. Siiski mitte igaühest, vaid pigem tagasihoidlikuma segmendi esindajatest: kojanaisest, koolitüdrukutest, kunstnikest, kirjanikest, pisisulidest. Viiding teeb nad kuuldavaks ning annab sõna otseses mõttes hääle ka neile, kel seda ei ole – isegi lahkunutele. Eks meil kõigil ole mõni lapsepõlvekaaslane, kes jäi täiskasvanuks saades eluga kuidagi jänni, isegi väga jänni, fataalselt. Ikka mõtleme neile. Pisaratele, mida nende pärast valati või ei valatud. Viidingu uues proosaraamatus „Suurte hingede kannul“ on niisugune tegelane, õigemini vaimtegelane, Elle jutust „Ema“.
Õigupoolest tuleks Viidingu mullu ilmunud luulekogu „Ellujäämisrežiim“ ja jutukogu „Suurte hingede kannul“ lugeda korraga, need moodustavad terviku ning valik tugevamaid tekste võinuks minu poolest samade kaante vahel ilmudagi. Miks ei võiks kirjanikud mõnikord avaldada segažanris kogumikke? Terviku moodustavad ka Viidingu samuti eelmisel aastal ilmunud intervjuuraamat „Kirjanik kõneleb minuga“ ja pisut varasem artikli- ja esseekogu „Mina kõnelen kirjandusest“ (2020).
Võib tunduda, et Viiding on ebatavaliselt viljakas autor – kolm raamatut aastas on tõesti kenake hulk, üldse on Viiding kokku avaldanud ligi 25 raamatut, kuid ega see virn eriti kõrge ole. Viidingu tekst on täpne ja napp, tema raamatud õhemapoolsed ja väikeses mõõdus. Nii ka „Ellujäämisrežiim“ ja jutukogu „Suurte hingede kannul“. Neid on kerge kotis kaasas kanda ja kerge lugeda, aga nagu öeldakse: kerge see lugemine ei ole.
1990. aastate alguses debüteerinud kirjanike seas paistis Elo Viiding (Vee) silma ühiskonna pseudoväärtustele osutamise, feministliku hoiaku, mängleva keelekasutuse ja irooniaga. Samad märksõnad iseloomustavad ta loomingut tänini, ainult et publiku võime irooniast aru saada on vahepeal kärbunud. Ega see vist teoste levikule kasuks tule? Kirjastuste tagasihoidlik turundustöö samuti mitte, rääkimata autori vähesest nähtavusest meedias. Iseasi, kui nähtav kirjandus Eesti väljaannetes ja raadiokanalites praegu üldse on, rääkimata televisioonist. Siiski on isegi piskul, kas või „Presidendi raamatuklubil“, raamatumüügile selge mõju: näiteks tõusis aprilli alguses tänu telesaatele Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatu müügi-edetabeli etteotsa Sveta Grigorjeva mitme aasta tagune „Frankenstein“. Luulekogu! Mida ei kirjutanud Lauri Räpp! Ja mis ei ole Rahva Raamatu enda kirjastuse toode! Imeilus. President ja kirjandusminister, palun kutsuge sügisel oma saatesse ka Elo Viiding.
Palun ärge küsige siis Elo Viidingult tema perekonna kohta. Rääkige hoopis tema loomingust, tema teoste vaestest ja patustest, ühesõnaga tavalistest inimestest, kellest teised ei kirjuta, kes tõenäoliselt Viidingu raamatute ostmist endale lubada ei saa ning kel ei ole nende lugemiseks aega ega jaksugi, sest nad tegutsevad ellujäämisrežiimil. Võib-olla nad isegi ei tea, et need raamatud on olemas – nähtavus! –, kuid tänu saatele saaksid ehk teada. Mainige kindlasti ka Mari Saadi „Lasnamäe lunastajat“ ja Dagmar Raudami „Pauli“.
Kirjanikud ise ei saa sinna eriti midagi parata, et meedia huvi nende vastu on napp. Vastupidi, paljud kirjanikud on värvikad isikud, kel jutt jookseb ja kel on ka midagi öelda – muudkui küsi. Samuti ei ole asi nende raamatutes – teosedki on tasemel. Hea küll, võib-olla ei liigu info õigel ajal. Võib-olla on aga asi hoopis selles, et kirjandus kui selline paistab näiteks teatrivaldkonna kõrval vaene? Vaesus ei ole atraktiivne. Vaesusest tahaks lausa eemale hoida, vuih, hakkab veel külge. Võrdluseks: tarvitses vaid Eesti Naiskirjanduse Seltsil välja hõigata esimese naiskirjanduse auhinna summa (15 000 eurot), kui uudisteportaalid ja ühismeedia kihama lõid. Hea meel on tõdeda, et naiskirjanduse auhinna 12 kandidaadi seas on ka Elo Viiding jutukoguga „Suurte hingede kannul“.
Lugemispaigast oleneb palju. Helsingis kõnetas kahest raamatust enam „Ellujäämisrežiim“, eriti need luuletused, milles Viiding kirjeldab omaaegset Soome-paleust, Soomet kui eeskuju. Praegu Tartus läheb enam korda „Suurte hingede kannul“. Alapealkirja „Pühendused“ kandva raamatu kaheksa lugu on kõik kellelegi pühendatud: Siim-Tanel Annusele, Kateriinele, emale jt. Selle raamatu puhul tuleb rõhutada, et üks selge muutus on Elo Viidingu loomingus aset leidnud küll. Kui tema luule puhul tuuakse sageli esile selle külma tooni, siis proosas, eriti nendes lugudes, kus kujutatakse mingil moel lapsi, on aimata autori sooja poolehoidu. Võimalik, et just seetõttu mõjuvad tugevaimalt lood „Tõmban!“ ja „Inimese moodi“.
Viimasel ajal on palju tähelepanu ja kiitust pälvinud Tõnis Pilli mängufilm „Fränk“, milles käsitletakse muu hulgas teismeliste poiste kamba dünaamikat. Ei meenu, et eesti filmides oleks sama ehedalt näidatud teismeliste tüdrukute nurgelist, natuke rämedat ja habrast maailma – ehk ainult Alexandra Pärna lühimängufilmis „Kolhoosi miss“ (2022), mis põhineb Lilli Luugi novellil. Kirjanduses saab seevastu esile tuua mitu veenvat ja kunstiliselt kõrgel tasemel teksti: lisaks Lilli Luugi „Kolhoosi missile“ Piret Raua romaan „Keedetud hirvede aeg“, samuti käsitleb muu hulgas seda eluperioodi Kairi Look romaanis „Tantsi tolm põrandast“. Mu oma kogemusega harmoneerub aga kõige paremini Elo Viidingu „Tõmban!“, kus neljateistaastased tüdrukud suitsu pahvivad (mitte et ma ise pahvinud oleksin, vaid suhted ja dilemmad olid samasugused).
„Tõmban!“ leiab äratuntavalt aset 1990. aastate alguses. Loo peategelane, haritlasperekonna tütar, on pühendunud muusikaõpingutele – tõenäoliselt sobiks ta Raua romaani peategelasega, kel on sarnane päritolu ning kelle elu täidab kunst, kuid ei, Viidingu peategelasel ei ole niisuguseid sõbrannasid, tema suhtleb hoopis teistsuguste tüdrukutega. Arusaadavalt märkab ta, et nende perede eluviis, arusaamad ja rõivadki erinevad. Peategelane tunneb end veidi üksildase ja võõrana, kuid tuleb tõdeda, et tal on siiski hästi läinud. Kindel seljatagune annab talle keerulises olukorras vajaliku enesekindluse. Mõni mure, kui suitsu tõmmata ei taha – isa abiga saab see olukord efektselt, puändiga lahendatud, see mõjub isegi naljakana. Koomilist muljet süvendavad ajastutruu släng ja detailid à la Sõnajalgade kassett. Ometi miski kogu aeg kriibib ja see ei ole mitte Siiri-Viivi duett, vaid hoopis kõrvaltegelaste taust, mida autor isegi ei kirjelda, vaid ainult põgusalt näitab: mis tunne on olla alkohooliku laps?
Ka „Inimese moodi“ on vaimukas lugu kohati väga tõsistel teemadel. Tekst kannab alapealkirja „Söögitädi päevaraamat“ – selles loos kandideerib minajutustaja tööle lasteaiaõpetaja abi ametikohale. Selgub, et söögitädi päeva täidab möll, aga mitte niisugune nagu Tauno Vahteri novellis „Intsident 43. lasteaias“, kus lasteaialapsed tõstavad personali vastu mässu, vaid lihtne olmetriangel. Nagu kool, on ka lasteaed läbilõige ühiskonnast, nii et Viidingu kuulus iroonia saab selles loos eriliselt särada. Samal ajal on jutustaja suhtumine tegelastesse hell ja austav. „Ma olen alati madalapalgaliste ja hooletöö tegijate poolel,“ on tõdenud Viiding. „Söögitädi palk on 600 eurot kätte, aga ilma temata ei saaks ükski kõrgepalgaline lapsevanem oma päeva muretult alustada!“ (Sirp, 17.05.2024). Nukker pööre loo lõpus mõjub ootamatult, sellele järgneb aga veel üks pööre, nii et viimane takt on taas põhihelistikus.
„Kirjaniku kohus on olla ka päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste,“ tõdeb Elo Viiding samas intervjuus. Just niisugune kirjanik ta ongi.
