Kahekümnendate eluaastate alguses kulutasin ma rohkem aega püüetele end kokku tõmmata kui endast aru saada. Ma polnud ülekaalus, ei meditsiiniliselt ega sotsiaalselt. Minu riidemõõt oli S, väike. Aga ma tahtsin alati olla veel väiksem. Tahtsin olla vaevunähtav. Paljudele meist oli õpetatud, et mida vähem me ruumi võtame, seda armastusväärsemaks saame. Mul olid „pontsakad põsed“, nagu öeldakse. On siiani, ehkki enam ma seda väljendit ei kasuta. Tol ajal püüdsin ma neist lahti saada kaloritega koonerdamise, häbisööstude ja süütundega, kui olin midagi näksinud. Lugesin kunagi mingit ilunippi, kus soovitati süüa peegli ees, et tekitada endas vastikustunnet, mis sunniks söömist lõpetama. Ja ma sain sellest aru: häbi on hea tööriist. Häbi ongi dieet. Häbi ongi esteetika.
Standardid, mille poole ma püüdsin, polnud kunagi olnud meie omad. Need tulid välismaalt ja olid rajatud nälja kontrollimisele, pehmuse ärapõlgamisele, isegi rõõmu üle valvamisele. Nii tutvustati mulle ilu kui vägivalda, ilu kui enesevihkamist, ilu kui keha koloniseerimist. Keha on selle loogika järgi alati vaenlane. Teda tuleb distsiplineerida, tema järele valvata, teda mõõta ja leida ta puuduliku olevat. Teda on alati liiga palju – või siis mitte piisavalt. Ta on objektistatud, seksualiseeritud, tükeldatud – ja minu kodumaal ka massiviisiliselt tapetud.
Aga ometi kasvatati mind teistsuguses suhtes kehaga – suhtes, mis rajanes austusel. Kui me surnuaedadest möödusime, võttis isa alati autol kiiruse maha. Me jäime kõik vagusi. Raadio keerati vaikseks. Me lugesime kõik koos Al-Fatihat ja palvetasime surnute eest, isegi kui me ei teadnud nende nimesid. Niisugune oli rituaal, mille olime pärinud – rituaal, mille juured on austuses, ei iial häbistamises.
Praegu aga ei teagi ma, kus on minu armsate kehad. Ma ei tea, kuhu on maetud mu õde ja tema lapsed. Ma ei tea, kus puhkavad mu isa ja vend. Igaüks neist hukkus Gaza eri osas, lahutatud rindejoonte ja genotsiidi masinavärgi poolt. Nende hauad, kui neil üldse haudu on, asuvad keelutsoonides. Ringleb lugusid, kuidas haudu kaevatakse lahti, säilmeid uuritakse, meie väärikust rüvetatakse. Juba ennegi oli võimatu taluda, et me ei saa neid kallistada, suudelda, valgesse kangasse mähkida, et me oleme pillutatud laiali põhja ja lõunasse, pommide all ja ümberasustatud, ilma et saanuksime hüvastigi jätta. Aga nüüd, isegi kui me kunagi tagasi koju peaks pääsema, ei ole meil kohta, kus leinata. Ei mingit kivi, mille vastu laup suruda. Ei mingit hauda, mille kohal nutta.
Asi ei ole enam ilustandardis ega kehakuvandis. Asi on meie keha lausründamises, olgu elus või surmas. Meie elavaid kehi näljutatakse, valvatakse ja asustatakse ümber. Meie surnukehi kistakse haudadest välja, rüvetatakse ja teotatakse. Samas nende kehi säilitatakse. Nende hauad on tähistatud ja nende leina näidatakse tele-eetris pühaliku muusika ja riiklike tseremooniate saatel. Meile ei anta kunagi aega ega ruumi oma surnute leinamiseks. Meile ei lubata kunagi leinamise väärikust, ehkki meie kehi pannakse väljanäitusele, moonutatakse ja hävitatakse. Nende kehad on kaitstud; meie omad on tükkideks politiseeritud. Lääne pilk ei oska austada. Ta oskab ainult tarbida. Ja ta tarbib meie ihu, nii elavat kui surnut.
Hakates rääkima nende vägivallast, kaitseme oma õrnust. Meie surnud ei ole äravisatavad. Häbi, mida ma kunagi tundsin oma peegelpilti vaadates, püsib nüüd selles, kuidas meie inimesi sunnitakse kandma oma nälginud kehi, mida näidatakse ikka millegi liiga suurena, liiga pehmena, liiga tõrksana täielikult kaduma. Kuna meie surnukehad on kõigile vaadata, siis on maailm meie surma normaliseerinud, ilma taipamata, kui sügavalt ebaloomulik see on rahva jaoks, kes on alati varastanud endale elu surma veerelt. Me oleme killustatud ja üksteisest lahutatud, meid on pandud uskuma, et see halastamatu suremine on vältimatu. Aga see ei ole vältimatu. Ei ole loomulik. Häbi, nälg, tükkideks kiskumine, rüvetamine – miski sellest ei kuulu meile. Meile kuuluvad aupaklikkus, õrnus ja jonnakas kindlaksjäämine armastusele elu ning austusele keha vastu, mis pole meie silmis vaenlane ega koorem, vaid kodu ja väärikus.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
