Martin Ehala. Valgustuse valu ja XXI sajandi väärtused. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2025. 224 lk. 30.50 €.
Publitsisti, mõtleja ning keeleteadlase Martin Ehala raamat kannab pealkirja, mis lugeja kohe teemasse viib. Teos on tõepoolest nii valgustusest kui väärtustest, kuid ennekõike sellest, kuhu me valgustuse liberaalseid väärtusi järgides ühiskonnana jõudnud oleme: kõikelubavasse, nartsissistlikku ja ennasthävitavasse ühiskonda, kus kaotame igasuguse seesmise sidususe, moraalse ja väärtuselise kompassi ning sureme demograafilistel põhjustel lihtsalt välja.
Ehala varasemaid kirjutisi tundvat lugejat ei tohiks üllatada, et raamat on kantud konservatiivsest, isegi reaktsioonilisest vaimust. Kuid erinevalt paljude Eesti padukonservatiivide stiilist on kõik mõtted kirja pandud haritud, argumenteeritud ning akadeemiliste viidetega toestatud viisil. Ehala raamat on otsekui intellektuaalne konservatiivne manifest – süsteemne kriitika sellele, mis liberalismi pedaali põhja vajutanud ühiskondades on valesti läinud.
Laiemas perspektiivis sobitub teos mõttetraditsiooni, mille märksõnaks on Oswald Spengleri kuulsa teose pealkiri „Õhtumaa allakäik“. Raamatu suur narratiiv on üllatavalt sarnane Spengleri omaga: Lääne tsivilisatsioon on allakäigutrepil; kui me varasemate tuumväärtuste ja -vooruste juurde tagasi ei pöördu, võib järgneda totaalne häving. Nii nagu lugematud konservatiivsed autorid varem, kritiseerib ka Ehala 17.–18. sajandil alguse saanud valgustusliikumist, leides, et kuigi valgustus tõi tohutu progressi ja ühiskondliku edenemise, on valgustusideed nüüdseks oma aja ära elanud ning kasuliku potentsiaali minetanud. Ehala kasutab küünla kujundit: küünal, mis soojendas ning valgustas, on tänaseks läbi põlenud, sest kütuseks olnud kristlikud väärtused, mis omal ajal tagasid ühiskondliku sidususe, tugevad perekonnad ja üldiseks hüvanguks tegutsevad kõrge moraaliga kodanikud, on valgustus ise nüüdseks hävitanud või kõrvale heitnud.
Läbipõlemine hoogustus just 20. sajandi teisel poolel, kui tõusis esile nn kultuurimarksism (Frankfurdi koolkond ja selle postmarksistlikud edasiarendused), mis nihutas rõhu majandusliku võrdsuse saavutamiselt vähemuste õigustele ja identiteedipoliitikale. Tulemuseks on peaaegu kõigi sidusa ja jätkusuutliku ühiskonna alustalaks olevate väärtuste ja institutsioonide sihipärane lammutamine. Juba raamatu sisukord annab aimu, kuidas on püütud vabaneda perekonnast, rahvusest, moraalist ja voorustest – kõigist ühiskonnakorralduse alustaladest, mida üks konservatiiv tähtsaks peab.
Raamatu esimeses osas vaatleb Ehala, kuidas valgustusideed alguse said ja arenesid. Erinevalt tavapärastest käsitlustest keskendutakse vähem suurte revolutsioonide (Inglise, Prantsuse, Ameerika jt) ajaloole ning nendega tihedalt seotud mõtlejatele (Locke, Voltaire, Rousseau jt). Valgustust vaadeldakse pigem kui vandenõu. Raamat teeb lühiülevaate vabamüürlaste ja illuminaatide rollist valgutusideoloogia levikus. Kuigi see on huvitav lugemine, võib vähem vandenõuteoreetilisel lugejal tekkida küsimus, miks sellele nii palju tähelepanu pöörata. Asi saab selgemaks siis, kui autor jõuab Karl Marxi enda ideedest kiiresti üle libisedes nn kultuurimarksismi või postmarksismi juurde. Viimast vaadeldakse marksismi eriti radikaalse edasiarendusena, mis sai alguse Frankfurdi koolkonna ideedest, kus põhiteoreetikuna mainitakse Herbert Marcuset ja tema üleskutset „repressiivsele sallimatusele“. Viimane on katse kõik senised tähendused ümber vaadata, et esitada väljakutse parempoolsele ideelisele hegemooniale. Vaja on vasakideed istutada kõikidesse ühiskondlikult olulistesse institutsioonidesse nagu meedia, ülikoolid, riigiasutused jne ehk korraldada „pikk marss läbi institutsioonide“, nagu sõnastas hiljem saksa vasakaktivist Rudi Dutschke.
Niisiis kujutatakse nn kultuurimarksismi nagu omaaegset vabamüürlustki tumeda ja ohtliku jõuna, mis oma pika ja sihipärase mõjutustegevusega on üle võtnud kõik tähtsamad ühiskondlikud institutsioonid ning kujutab juba eksistentsiaalset ohtu Lääne tsivilisatsiooni püsimisele, tembeldades selle „surnud valgete meeste“ projektiks, mis ei vääri enam eluõigust.
Ehkki Ehala tutvustab eesti lugejale mõningaid Frankfurdi koolkonna ja tänapäevase feminismi (Iris M. Youngi, Nancy Fraseri ja Judith Butleri) ideid, häirib käsitlus oma liigse lihtsakoelisuse ja vandenõuteoreetilisusega. Kuna Marxi enda ideid on käsitletud üsna põgusalt, jääb vähem sotsiaalteaduste ajalooga kursis olevale lugejale arusaamatuks, kuidas ikka jõuti klassikalisest marksismist nn „kultuurilise pöördeni“. Raamatust jääb mulje, et see teostus käputäie intellektuaalide eduka mõjutustegevuse tulemusena. Aastakümneid kestnud vaidlused vasakintellektuaalide endi hulgas ja sealne koolkondlik mitmekesisus heidetakse kõrvale. Kes veidigi uusima vasakmõtte ajalugu tunneb, see teab, et ei Marcuse ega Dutschke ole seal hoopiski mitte kõige tsiteeritumad autorid. Tänapäeva woke-liikumine lähtub pigem prantsuse poststrukturalistist Michel Foucault’st (keda raamatus pole peaaegu mainitudki). Klassikaline marksism, postmarksism, poststrukturalism ja feminism pole kaugeltki olnud sõbralikult kooseksisteerivad mõttevoolud – väga paljudes küsimustes ollakse üksteisega pigem sõjajalal.
Raamatu põhiosas vaatleb Ehala, kuidas valgustusest kantud Lääne mõttetraditsioon on jõudnud punkti, kus ühiskondlikku sidusust kandvaid võtmeinstitutsioone nagu rahvus, perekond ja kristlik moraal on hakatud süsteemselt vaenama ning neist püütakse vabaneda kui „progressi“ pärssivatest jõududest.
Autor analüüsib rahvusluse sündi läbi Herderi ja Fichte ideede, käsitledes seda kui uut ühiskonda korrastavat ja sidustavat jõudu, mis tuli pärast religiooni kidumist ja sekulariseerumist. Kuid samas osutab ta, kuidas alates 20. sajandi keskpaigast on rahvusluseidee sattunud vasakintellektuaalide rünnaku alla, kes on seostanud seda süstemaatiliselt natsismi ja totalitarismiga (Hannah Arendt, Theodor Adorno ja Max Horkheimer) või näidanud, et rahvuslus on konstrueeritud ja kunstlik projekt (Benedict Anderson, Roger Brubaker jt). Sellega satub rahvusluse kui ühiskondi liitva idee legitiimsus küsimärgi alla. Rahvusluse asemele on tulnud strateegiline multikultuurilisus, mille põhiideeks on, et „mitmekesisuses on jõud“ ning enamusrahvustel pole õigust immigratsioonivähemustele peale suruda oma kultuuri, väärtusi ja elustiili. Kuigi ühiskondliku mitmekesisuse austamine näib esmapilgul positiivse ideena, näitab Ehala teadusuuringutele toetudes, et etniliselt kirjudes ühiskondades on usalduse foon väiksem, sotsiaalset kapitali vähem, kalduvus konfliktideks ja kodusõdadeks suurem. Näiliselt progressiivse püüdlusega vabastada inimesed rahvusluse ahistavatest köidikutest on seega kaduma läinud ka midagi olulist – ühiskondlik sidusus ja koostöövõime.
Samasugune juhtmotiiv läbib ka perekonda käsitlevat osa, kus Ehala annab ülevaate perekonna kujunemise sotsioloogilistest, demograafilistest ja evolutsioonilistest teooriatest näitamaks, kuidas klassikaline patriarhaalne tuumperekond 20. sajandi alguseks läänemaailmas universaalseks muutus ja tegi seejärel läbi oma kuldajastu (1950. aastad). Nii nagu rahvuslusegi, hävitasid ka selle „õnneliku ja ideaalse“ maailma vasakaktivistid, ennekõike feministid, kes 1960. aastate seksuaalrevolutsioonist alates hakkasid propageerima ideed, et traditsiooniline patriarhaalne perekond on naiste rõhumise peamine allikas ning naised peavad edaspidi iseseisvalt oma eluvalikuid tegema, muuhulgas otsustama ka laste saamise/mittesaamise üle. Hiljem liitus selle kooriga LGBT-liikumine, mis lammutas soobinaarsuse kui tuumperekonna aluse täiesti.
Tulemuseks on perekondade lagunemine, abielulahutuste sagenemine, üksikvanemluse plahvatuslik kasv ja ennekõike sündimuse langus ja demograafiline kriis. Kuigi Ehala märgib, et viimane on tingitud ka paljudest teistest elustiililistest ja sotsiaalsetest teguritest, jääb paratamatult mulje, et rahvastikukriisi peasüüdlane on ikkagi võitlev feminism. Viimasesse väitesse tuleb kindlasti suhtuda ettevaatlikult. Ometi on Ehalal õigus, kui ta juhib teadusuuringutele toetudes tähelepanu traditsioonilise perekonna kriisi mitmetele varjukülgedele: üksikvanematega ja lahutatud perekondade lastel (eriti poistel) on rohkem vaimse tervise probleeme, madalam õppeedukus, suuremad raskused elus edasi jõudmisel jne. Kindlasti ei tohiks neid andmeid ignoreerida, kuid õhku jääb küsimus, milline oleks lahendus – kas ühiskonna sunniviisiline tagasisuunamine 1950. aastate patriarhaalse perekonna „kuldajastu“ normide juurde? On see tänapäeval realistlik?
Eesti lugejale on võib-olla kõige uudsem raamatu moraalifilosoofiast rääkiv peatükk, kus Ehala esitab süstemaatilise inimõiguste kriitika – diskursus, mida sellel kujul on Eesti avalikus ruumis vähem kuulda olnud (rahvusluse ja perekonna hääbumise osas on konservatiivid rohkem häirekella löönud). Kuigi Ehala ei vastusta inimõiguste kontseptsiooni baasprintsiibina, nähes selles kristliku moraalifilosoofia edasiarendust, juhib ta tähelepanu inimõiguste absolutiseerimise negatiivsetele tagajärgedele: kuna iga indiviid ja identiteedigrupp näeb end erilisena ning leiab, et kellelgi pole õigust ette kirjutada, kuidas ta peaks elama ja millistest väärtustest lähtuma, on tekkinud „raevukast allumatusest“ kantud poliitiline kultuur, kus puudub ühtne moraalikoodeks ja austus autoriteetide vastu. Sellistes ühiskondades ei tohiks justkui enam ühtegi identiteedigruppi kritiseerida, vaid nende õigust erikohtlemisele tuleb vastuvaidlematult austada. Püüdlust saada ise paremaks inimeseks asendab nn saamanõudlikkus ja loendamatul arvul uusi ohvriidentiteete, mis tekivad väidetavalt haavatavate vähemuste seas. Kuna sellistes ühiskondades kaob ühtne väärtusalus, siis on tulemuseks polariseerumine, kultuurisõjad ning sootsiumi seni kooshoidvate autoriteetide (lapsevanemad, riik, õpetajad jne) murenemine.
Nii nagu perekonnast kõneleva osa puhul, tekib siingi küsimus: kus on siis lahendus – kas inimõiguste kehtetuks tunnistamises ja kõikide jõuga allutamises rahvuskonservatiivse riigivõimu moraalikoodeksile?
Raamatu viimases kolmandikus, enne lahenduste juurde jõudmist, üritab Ehala kummutada vasakliberaalide tuumväidet, et tegelikult on kõik inimesed oma soost, rassist ja etnilisest kuuluvusest hoolimata võrdsed. Ta refereerib uuringuid, mis näitavad, et hoolimata sotsiaalmajanduslikust taustast on mustanahaliste IQ-testide tulemused ikkagi madalamad kui valgetel ning aasialastel teistest kõrgemad. Samamoodi näitavad tema viidatud teadustulemused, et meeste ja naiste elukutsevaliku põhjused pole kinni ainuüksi nende sotsialiseerimises ja soobinaarsetes rolliootustes, vaid mehed ongi geneetilistel põhjustel veidi paremad täppisteadustes, samas kui naistel on arenenumad sotsiaalsed oskused.
Ehala siiski tasakaalustab sellist pilti, mainides ka uuringuid, mis näitavad geneetilisi soo- ja rassierinevusi pigem tühistena. Ometi jääb kõlama sõnum, et poliitkorrektsuse nõudlejate arusaam, nagu piisaks vaid diskrimineerivate tegurite keskkonnast eemaldamisest, et võrdsus iseenesest õide puhkeks, ei pea teaduslike tõendite valguses paika. Ehala näeb soo- ja rassiaktivistide püüdluses kõike võrdsustada puhtalt poliitilist agendat, et võidelda oma grupile välja põhjendamatuid privileege.
Selline agenda avaldub Ehala järgi kõige grotesksemal kujul akadeemilises sfääris, kus ennekõike lääneriikide konservatiivsemalt meelestatud teadlased tunnetavad järjest enam enesetsensuuri survet ning langevad suurema tõenäolisusega tühistamise (cancel culture) ohvriks. Poliitkorrektsus on näiteks USA ülikoolidesse toonud kohustuslikud võrdõiguslikkuse ja kaasamise DEI (Diversity, Equity, and Inclusion) programmid, ning grantide rahastamine, teadlaste tööle värbamine ja üliõpilaste vastuvõtmine on allutatud soolise ja rassilise tasakaalu põhimõtetele, mis kokkuvõttes võib ohustada teadustulemuste kvaliteeti ja objektiivsust.
Kuigi ebavõrdsusest ja poliikorrektsuse liialdustest kõnelevad osad on akadeemilisemate huvidega lugejale ehk raamatu kõige uudsemad osad, sest sisaldavad hulga andmeid ja viiteid teaduskirjandusele, jääb ka siin õhku juba mainitud küsimus: kui me tunnistame, et sooline/rassiline/etniline ebavõrdsus on loomulik ja lõpetame igasugused püüdlused seda veidigi leevendada, siis kas selle tulemusel sündiv vanu hierarhiaid kinnistav ühiskond on praegusest olemuslikult parem, õnnelikum, ühtsem? Minu meelest mitte. Kui Ehala süüdistab vähemusgruppe ja vasakaktiviste oma agenda teistele peale surumises, siis ta ise soovib teha täpselt sama, aga lihtsalt nõnda, et „kuningaks“ saab taas valge heteroseksuaalne mees. Ebaõiglustunne, pinged, tõrjutus ja vimm ei kao sellises ühiskonnas ju kusagile.
Kuigi arvustuse maht ei võimalda süstemaatilist kriitikat kõigile Ehala teesidele, mida on raamatus kümneid, tooksin välja kolm laiemat probleemkohta: (1) pimedus majandusliku ebavõrdsuse suhtes; (2) teadmatus liberaalide ja marksistide endi hulgas pead tõstvast woke-ideoloogia kriitikast, (3) suutmatus pakkuda viidatud rohketele probleemidele jätkusuutlikku ja demokraatlikku lahendust.
Tõsiuskliku konservatiivina peab Ehala majanduslikku ebavõrdsust loomulikuks – see ei vaja erilist tähelepanu ega aktiivset poliitilist sekkumist. Ometi tekitab just perekonda ja inimõigusi puudutavaid peatükke lugedes hulga küsimusi ebavõrdsuse ignoreerimine. Kas pole nii, et üksikvanemate lastel on rohkem probleeme koolis ja üldse elus hakkama saamisel paljuski just seetõttu, et üksikemadel on reeglina suurem vaesusrisk ja kehvem majanduslik kindlustatus (nad lihtsalt ei saa oma lastele nii palju lubada, kui tahaksid)? Kas pole eespool kritiseeritud DEI programmid USA ülikoolides loodud ka selleks, et mustanahaliste ja latiinode peredest pärit lapsed saaksid ületada oma struktuursest ebavõrdsusest (klassikuuluvus ja naabruskonnad) tulenevat nõrgemat positsiooni võrreldes valgesse keskklassi kuuluvate eakaaslastega? Kui lisada raamatus esitatud väidete juurde majandusliku ebavõrdsuse dimensioon ja vaadata neoliberalismi mõju (mis on viimased 30 aastat paljude vähemusgruppide sotsiaalset turvalisust õõnestanud), muutuvad paljud järeldused mitmetahulisemaks. Siis ilmneb, et kõiges ei saagi olla süüdi ainult kultuurimarksistid ja wokeness.
Autorile on ilmselt teadmata, et viimastel aastatel on ilmunud rida teoseid, kus woke-ideoloogiat kritiseerivad jõuliselt nii liberaalid kui ka marksistid ise. Toon siinkohal kaks näidet. Liberaal ja mitme populismivastase raamatu autor Yascha Mounk üllitas hiljuti woke-kriitilise raamatu pealkirjaga „Identiteedilõks“.[1] Poliitikateadlane ja marksistlik publitsist Umut Özkirimli jätkab samal lainel teoses „Tühistatud“.[2] Mõlemad autorid ütlevad otsesõnu, et woke’il on vähe pistmist liberalismi ja sotsiaaldemokraatiaga, sest see on hüljanud mõlema ideoloogia tuumväärtused. Nendeks on, esiteks, universalism – kõik inimesed on võrdsed hoolimata soost, nahavärvist ja rahvusest. Woke’i kinnisideel, et maailmakorralduse aluseks peab olema inimeste kuulumine eri identiteedikategooriatesse (rass, sugu, seksuaalsus), pole seega liberalismi ja sotsiaaldemokraatiaga palju ühist. Teiseks, neutraalsed reeglid – kõiki koheldakse võrdselt, pakkumata kellelegi identiteedigrupist tulenevat eelisseisundit. Woke’i propageeritud idee, et neutraalsed reeglid tuleb kõrvale heita, kuna nad varjavad struktuurset ebavõrdsust, on niisiis teravas vastuolus liberalismi aluspõhimõtetega. Kolmandaks, sõnavabadus – woke’i viljeldud tühistamiskultuur on mõlemale autorile sügavalt vastuvõtmatu ja arusaamatu. Mounk nimetab woke’i aluseks olevat ideoloogiat „identiteedi sünteesimiseks“ (identity synthesis) ja uurib oma raamatus põhjalikult, kuidas seesugune, väga erinevatest mõttevooludest (postmodernism, kriitiline rassiteooria, postkolonialism jne) sündinud ideoloogia aluse sai ning alates 2010. aastatest äkki nii mõjukaks muutus. Özkirimli keskendub oma raamatus woke’i liialdustele, mis võtavad kohati anekdootliku mõõtme, nimetades liikumist individualistlikuks ja nartsissistlikuks projektiks.
Mõlemad autorid on woke-ideoloogia leviku pärast mures ja kutsuvad selle vastu aktiivselt võitlema. Nad hoiatavad, et woke ei vii õiglasema ühiskonna poole, vaid külvab, vastupidi, veel enam antagonismi ja polariseerumist ning muudab tänased ühiskonnad veelgi koostöövõimetumaks. Kokkuvõttes toidab woke parempopulismi edu ning teeb oma radikaalsuse ja liialdustega selle veelgi enamatele valijatele alternatiivina vastuvõetavamaks. Özkirimli näeb woke’i ja parempopulismi lausa ühe mündi kahe poolena: mõlemad praktiseerivad radikaalset identiteedipoliitikat, propageerivad ohvrimentaliteeti, takerduvad vastuvaidlemist mittesallivasse dogmatismi ning soovivad piirata sõnavabadust.
Lahendused on autoritel siiski erinevad, millest tuleb ka esile, et üks on liberaal ja teine marksist. Mounk kutsub üles pöörama tähelepanu mitmekesisematele identiteedikategooriatele nagu klass, religioossus jne ning läbi sellise laiapindse lähenemise üles ehitama võrdset kohtlemist ja neutraalseid reegleid tõsiselt võtvat ühiskonnakorraldust. Özkirimli soovitab pöörata pilgu majanduslikule ebavõrdsusele ja töölisklassi kasvavale sotsiaalsele ebakindlusele kui juurpõhjusele ning taastada toimiv ja tõeliselt kaasahaarav sotsialistlik heaoluriik.
Raamatu lõpus, kus Ehala jõuab võimalike lahendusteni, võib lugejat üllatada see, et tegelikult tal neid polegi või kui on, siis vihjab ta ainult radikaalsetele ja sügavalt autoritaarsetele viisidele, kuidas praegusest väidetavast allakäigufaasist välja tulla. Ehala meelest on valgustus ja liberalism end lõplikult ammendanud, kuna on loonud jätkusuutmatu ja koostöövõimetu ühiskonna, kus üksikindiviid võib vabalt suurema kogukonna pikaajalisi huvisid eirata. Liberaalne demokraatia ei saa siin lahendust pakkuda ning kuigi Ehala tunnistab tuleviku ettenägemise raskust, oletab ta, et USA-s kinnistub ilmselt Trumpi võim, mis on ainus päästerõngas, kui USA soovib konkurentsis Hiina ja Venemaaga oma üliriigi staatust säilitada. Euroopas aga näeb ta valikut Brüsseli vasakliberaalse, järjest enam autoritaarsusse kalduva valitsemise ning parempopulismi (AfD ja sarnased parteid) vahel. Ainukest jätkusuutlikku mudelit pakuksid religioossed, väikese immigrantide arvuga ja traditsioonilisi väärtusi austavad ühiskonnad nagu Poola, Ungari ja Rumeenia, kuid nemad ei esinda Euroopas enamust.
Ühendkuningriigi osas prognoosib Ehala, et praeguste demograafiliste trendide jätkudes saab sellest Euroopa esimene islamiseerunud riik. Sarnast stsenaariumi ei välista ta pikemas perspektiivis kogu Lääne-Euroopale. Samas ei näe Ehala selles ka midagi negatiivset, öeldes otsesõnu, et Lääs vajab radikaalset kultuuripööret toomaks tagasi ühiskonnad, kus traditsiooniline perekond ja lasterikkus on au sees, hierarhiaid ja ebavõrdsust võetakse loomulikuna, ent nõrgemaid aidatakse. Ühe utoopilise võimalusena kaalub ta isegi võimalust, et tehisintellekt võtab otsekui üle Jumala rolli, hakates inimesi suunama vooruslikumale teele. Ehala mainib ühe võimaliku mudelina Hiinas juurduvat digitaalset jälgimisühiskonda, mida ta vaatleb väga positiivses valguses.
Kokkuvõttes ei näe Ehala valgustuse ammendumisest tekkivast kriisist ühtegi demokraatlikku väljapääsu. Tulevik toob kas Brüsseli vasakdiktatuuri, Trumpi stiilis parempopulistliku autoritaarsuse, islami võidukäigu või Hiina jälgimisühiskonna. Kusjuures viimased kaks oleksid isegi soovitavad stsenaariumid. See omakorda paneb lugeja kahtlema, kas Ehala on ikka hingelt demokraat või on Õhtumaa allakäigu pessimism pannud ta ignoreerima kõiki demokraatlikke alternatiive. See ometi ei vähenda raamatu väärtust, sest eesti autoritelt ilmub üliharva mõtlemapanevaid ja intrigeerivaid ühiskonnakriitilisi teoseid, olgu need kirjutatud liberaalses või konservatiivses võtmes.
[1] Y. Mounk, The Identity Trap. A Story of Ideas and Power in Our Time. Dublin, 2023.
[2] U. Özkirimli, Cancelled. The Left Way Back from Woke. Cambridge, 2023.
