Kairi Look. Tantsi tolm põrandast. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Loomingu Raamatukogu; 2025/1–3). 164 lk. 12.00 €.
Lõviosa ilukirjanduslikke tekste leiavad aset alguse ja lõpu vahel. Selle kõrval on aga tekste, mille kohta võiks provokatsiooni mõttes öelda, et nad toimuvad lõpu ja alguse vahel. Selline oli näiteks Anti Saare „Kosmoseodüsseia“.[1] Selline on ka Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“, mis liigub läbi lõpp-punktide, et päädida algusega.
Alustada võikski tähelepanekust, et see pole sugugi tavavormis lugu, millesse lugeja satub, kui end Loogi hoolde usaldab. Jah, sündmused liiguvad justkui kronoloogilises järjekorras. Pealtnäha keritakse meie kujutlussilme eest läbi parv taju- või mälupilte, millesse on kätketud ühe tegelase teisenev elu – enamjaolt aeglane, sujuv muutumiskude, mida rebestavad üksikud punkt-sündmused. Kuid esiteks ei juhtu selles kaasatõmbavas loos midagi eriskummalist: ei ole suurt lahknevust argielu koest, millesse lõpus tagasi suubuda. Arno siin koolimajja ei hiline. Teiseks on eriti romaani esimest poolt lugedes pidevalt tunne, et meile ei jutustatagi ühte konkreetset lugu, vaid paljusid. Tekst võbeleb siin ühtelugu sõna „üks“ kahe tähenduse vahel: lugeja on silmitsi küll ühe eripärase lapsega, kel on oma loomus ja elutrajektoor, kuid kirjeldused temast ajavad pidevalt üle, nii et temast saab lihtsalt üks laps, ükskõik milline laps, kõik lapsed selles ajas ja ruumis, mis on meie oma.
Alguse ja lõpu vahel liikuvas loos käivitub edasiviiv pinge just lahknemissündmusest, millega eemaldutakse argielust ja jõutakse punktini, kust pole enam tagasiteed. Peategelastele kaasa elav lugeja tunneb esmalt tõmmet erilisse, et algaks mingit sorti seiklus või dramaatiline sündmusteahel, ja seejärel kutset tagasi tavalisse, sest erilist saab ühel hetkel liiga palju ja ähvardab üledoos.
Ent kui lugu ei eemaldugi argisest, ei saa taoline pinge lugu kanda. Olgugi et Loogi romaanis tuleb ette ka negatiivset punktpinget kätkevaid valusaid sündmusi, mis loo kulgu oluliselt korraldavad, tundub mulle siiski, et kandvat rolli mängib siin pingetüüp, mida kohtab peamiselt muusikas, maalikunstis, tantsus, ka luules. Selle asemel et toituda tegelastevahelisest kõrgepingest, näiteks konfliktist, on esil hoopis mikromõjude, tonaalsuste ja atmosfääride madalpinge. See vastab kogemustasandile, milles ei ole (veel või enam) selge iseloomuga tegelast, kes ütleks „mina“ ja paigutaks end laiemale aegruumilisele kaardile, on vaid eelisiklik väli, mille aeglaselt podisevast või üle keeda ähvardavast supist taoline tegelane pidevalt tõuseb ja sellesse ka naaseb. See on tasand, milles me argielus tihtipeale viibime, näiteks kui sooritame automaatsuseni sisseharjunud tegevusi või reageerime välkkiirelt mõnele ohuolukorrale.
Eelisikliku väljana suhestutakse kaasinimestega teistmoodi kui selgekujulise isikuna. Sel juhul ei ole kaasinimene enam (üksnes) olend, kellega seisame silmitsi, vaid sülemlik toimeväli, millesse siseneme või mis meie ümber voogab. Nii rääkis näiteks filosoof Gilles Deleuze oma sõbrast Michel Foucault’st: „Isegi triviaalsetes olukordades, näiteks kui ta ruumi sisenes, oli tegemist rohkem nagu atmosfääri muutumisega, teatava sündmusega, mingit sorti elektri- või magnetväljaga. See ei välistanud sugugi soojust ega pannud sind ennast tingimata ebamugavalt tundma, aga ta ei mõjunud nagu isik, vaid intensiivsuste väli.“[2]
Ka Loogi romaanis mõjuvad tegelased taolise atmosfäärina. Näiteks vanaema (kes tegelikult on vanavanaema). Vanaema-atmosfäär kujundab last hellalt, aitab saada iseomaseks atmosfääriks, luues sideme terve rea kultuuriliste tugiatmosfääridega (etteloetud raamatud, jagatud rahvauskumused, osutused looduse ringkäigule). Selle kõrval atmosfäärid nimega ema, isa, vend – kõigil neil on laps-atmosfäärile oma toime, oma kokkukõlade ja sumbumiste muster.
Kaasinimeste käsitamine atmosfäärina tekitab omakorda uue võimaluse. Nimelt saab nad asetada samale pulgale ja viia kokku muude toimeväljadega, mis on samuti atmosfäärilised: näiteks loodus, mis oma tsüklilise kulgemisega meie kehameelde mõjumustreid trükib, või ühiskondlik-poliitiline ilmastik, mis kujundab meid vahel rutiinsete korduste kaudu, vahel läbi tasapisi esilekerkivate ühisunistuste ja vahel läbi laenguliste kärgatuste.
Säärase paljude atmosfääride eritempoliste toimete liikuva võrgustiku edasiandmiseks on Look välja töötanud omanäolise, mõjuva võttestiku, mis vääriks omaette käsitlust. Ütleksin selle kohta Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari sõnavara kasutades, et ta annab lugu edasi läbi tajumite ja mõjumite.
Nagu Deleuze ja Guattari kirjutavad, ei piisa hea romaani tegemiseks sellest, kui autor paneb kirja oma läbielatud tajud ja mõjud. Selleks on need liiga valmis, liiga autorikohased: kui nad üldse lugejat liigutavad, siis vaid niivõrd, kui viimane tunneb perversset huvi kellegi eraellu piilumisest. Sellisel kujul ei erine ilukirjanduslik tekst suurt seltskonnakroonikast ja tal puudub püsimisjõud. Viimase omandab teos alles siis, kui jõuab tajumite ja mõjumiteni: need pole enam „valmis“ tajud ja mõjud, vaid neile eelnev valmimisjärk, mis on taaskord väljaline. Kui kirjutajal õnnestub sääraseid valmimisjärke esile manada, siis nende poolikus meelitab lugejat lugu edasi valmistama, kutsudes tema kehameelest esile kokkukõlavaid mälu- ja kujutluspilte. Sääraselt tekkinud loo juures polegi enam päris selge, kas see on tegelastest või lugejast endast. Toimub „äratundmine“, „mõistmine“, „elamus“, eriti kui lugeja suudab kirjaniku pakutud mõjumite ja tajumite toimel oma kogemuse panna kokku uuel moel.[3]
Kuigi Deleuze ja Guattari pakuvad oma kaks mõistet välja üldse igasuguse kunstiteose kirjeldamiseks, tundub siiski, et mõnes teoses on tajumitel ja mõjumitel kanda eriline roll. Seda saab öelda näiteks siis, kui ilukirjanduslik teos ei ole enam narratiivikeskne, vaid tajumi- või mõjumikeskne, nii et narratiiv tuleb viimastest tuletada.
Loogi romaan ongi ennekõike tajumikeskne – atmosfäärilise tajumi keskne. Ta jutustab miljööpiltides, mis küll sisaldavad lookesi, kuid jutustab vihjeliselt, vahel pakkudes lugejale evokatiivseid detaile, vahel neid aga taktikaliselt välja jättes. Jutt püsib argises, mis on ometi eriline, sest tal on oma iseloom. Argiatmosfääride liitumisest tekib omaette isend – sündmus-isend. Nagu Deleuze märgib, on kaht tüüpi isendeid: ühed on isikulised (mina, sina, keiser Nero), teised on sündmuslikud (mõni tuul, miljöö, lahing, kindel aeg päevas).[4] Sääraseid sündmus-isendeid sõnadesse manades jätab Look lugejale piisavalt õhku: lisaks peategelasele läheb oma suvekodusse, tunneb esimest kevade lõhna ja jaanipäevameeleolu, on kõrges palavikus, ärkab uusaastapeo-järgsesse hommikusse ka lugeja ise. Isegi juhul, kui jutuks tulevad mitteargised sündmused (öölaulupidu, Balti kett või Kalevi võit), ja isegi kui neid näidatakse konkreetse lapse rakursist, jätavad kirjeldused ruumi lugeja mälupiltidele, võimaldades neid sündmus-isendeid kogeda ühtaegu kõrvalt vaadates ja oma mälestuste varal uuesti läbi elades. Selle kõrval pakutakse lugejale tajumeid ajakristallidest. „Valgus muudab kuju, hommikul, päeval, õhtul, on suvevalgus ja talvevalgus. On pärastlõunate tardunud lame valgus, kui kõik seisab“ (lk 50). Taolisi kujunemispõhju esile kutsudes ei räägi Look vaid ühe tegelase lugu, vaid lugeja lugu ka. Nii läheb jutt aina hargnema nagu jõedelta. Selle vabaduse annavadki talle tajumid, mis on teksti kandmise rolli endale võtnud.
Mõjumeid seevastu annab Loogi romaan edasi ennekõike kaudselt. Mõjum, see on see, kui ühest atmosfäärist tuleb midagi teise üle, seda teisendades ja samal ajal ka ise teisenedes. Loogi romaanis leidub kahte sorti mõjumeid – aeglaseid ja äkilisi. Põhirõhk on aeglastel – pika mõju ülekandumistel laps-atmosfääri süvakihtidesse. Tajumid ongi siin tihtipeale aeglaste süvamõjumite edasiandmise teenistuses: vanaema mõjum, loodusolude mõjum, iseloomulike kohtade, lugude mõjum jne.
Aeglasemad mõjumid annavad ühtlasi võtme äkiliste mõjumite käsitamiseks Loogi romaanis: viimased tekivad siis, kui mõni kujundav atmosfäär tegelase ümbert ära kaob. Just sellest tuleb äkkmõjumite valulisus, mitte tingimata sellest, et nad saabuvad ootamatult. Näiteks vanaema surmaks valmistatakse lugejat pikalt ette – tajumid annavad aina ägenevas rütmis edasi endeid, eelsündmusi, millele vastab järelsündmuste vaibuv rütm.
Ruumi tõmbumine punktiks või tühikuks on lõpp: paratamatult on vaja korrakski sulguda, seiskuda ja valutada. See tekitab omakorda vajaduse alguse järele. Algus tuleb tekitada: saada tasahilju tagasi suutlikkus uute mõjumite vastuvõtmiseks, taastada usaldus väliste toimete vastu. See eeldab omamoodi nahaheitmist. Senise kujundava atmosfääriga suhestumisest on jäänud „kinnituspunktid“, näiteks ühiste tegevuste ja kogemiste mustritest võrsunud kehameelelised muljed ja harjumused, mis kipuvad seda atmosfääri taastekitama nagu fantoomjäset. Et teha ruumi uutele kujundavatele atmosfääridele, peavad need „kinnituspunktid“ – senise toe-atmosfääri toimekiri – kas liikuma meie kehameele sisse, saama meie pärisosaks, või siis pudenema meie ümbert, jättes endast maha vaevuaimatavad armuarmid.
Üks Loogi romaani läbivaid tõdemusi on, et alguse tegemine on lahutamatu liikumisest. Et meeles edasi minna, tuleb kõigepealt minna kehaga. Seda vanaema-atmosfäärist peategelasse üle kandunud veendumust annab edasi tantsimise kujund. Tantsimine tuletab meelde, et elu mõte ei ole punktis, see pole seisev: isegi kui sellega saab algust teha, pole sel päriselt algust ja lõppu, see on keskel ja püsitu. Liikumises saavad keha ja meel kokku kehameeleks ning just kehameele liikumistes taastub edasiminekuvõime.
Vajadus alguse järele avaldub peategelasel muuhulgas kihuna vahetada elupaika ehk tüüpilist atmosfääristikku. Harjumuste, tähenduslikkuste, baasmeelestuste nahka on lihtsam vahetada võõramas atmosfääristikus: uued tingimused ei lase senisel toimekirjal nii või naa samaks jääda.
Ühtlasi toob atmosfääristikuvahetus kaasa muutuse romaani kõnelaadis: kui lapsest saab tudeng välismaises kanalitest läbistatud linnas, öeldakse ta kohta „sina“. Vahetub tajumite režiim: atmosfääristik pole enam lugejale tuttav, nii on lugejal raskem end peategelasega segi ajada. Võõras linn lükkab tegelase saamisse, mis teeb temast iseomase, paneb ta õitsema.
Ometi ei tähenda see, et edasi läheks üks, hargnevusteta lugu. Vihjelisus jääb, tegelased on endiselt atmosfäärsed, esil on tajumid, õhku on palju. Lihtsalt peategelase eelisikuline väli on veidi enam isenenud. Ta on muuhulgas selgemalt sooline. Lugu kandev pinge tuleb nüüd muuhulgas tõmbe-elektrist sinategelase ja armastaja-atmosfääri vahel, mida asub tempima järjekordne eelaimus ühe senise kujundava atmosfääri kadumisest. Endiselt on äratundmishetki, sest argielust ei lahkneta, olustikku hoitakse abstraktsena ja tajumitesse püütakse kinni olukordi, mis elust elusse korduvad. Selle kõrval on aga ka tajumeid, mis on lugude puhul tavalisemad ja mis pakuvad võimalust võõra, teistsuguse inimese mõistmiseks, süstides lugeja kehameelde kogemusalgeid, mida argielu talle iial pakkuda ei saa.
Loogi romaani vast ehk tähelepanuväärseim osa on selle ots. Pärast järjekordset äkkvalusat lõpp-punkti toibub peategelane kohas, mida antakse edasi kõige abstraktsemates, poeetilisemates tajumikirjeldustes. Midagi ei juhtu ja ometi toimub palju. Kulminatsioon, õigemini äkiline valusööst on juba möödas, toimub tuikamine, mis ajapikku vaibub, kumavad mälupildid.
Seda osa ei saa kirjeldada epiloogina, sest see pole sugugi järellugu. Kui üldse, leiab siin aset eellugu, mis annab tagantjärele võtme kogu romaani mõistmiseks – eellugu suuremale algusele. Taas kord toimub jätkamisvõime taastamine, punkt-sündmuse endassemässivast toimest lahtiharutumine, kuid näib, et seekord kuidagi põhjapanevamalt, senist läbi seedides. Suure alguse teeb paradoksaalsel kombel võimalikuks liikumisest ja tegutsemisest saadud adumus, et algust ei saagi olla: on vaid tsüklid, ringid, keerutused. Tuleb edasi minna, seda küll mitte progressi, vaid järgmise ringi või loop’i mõttes: veel üks ja veel üks ja veel üks.
See ei ole epiloog, vaid rohkem nagu kooda – muusikaliselt või koreograafiliselt komponeeritud tajumiväli. Kuigi siin pakutakse ka selgekujulist tähendust, on esil toonidesse ja rütmidesse kätketud eel- ja järeltähendused. Tajumid rahunevad siin nagu laps pärast ägedussööstu: mitte ühtlaselt, vaid palistatuna järelsööstudest. Raskus, minoor annab aegamisi järele kergusele, loob mažoori ja helguse ootuse.
Alguse tegemine, jätkamisvõime taastamine on teisisõnu tervenemine – terviku taastumine. Niivõrd kui lugeja end jutus ära tunneb, peategelasega samastub, elab läbi ühiseid atmosfääre ja olulisi sündmus-isendeid, toimub sama protsess ka temas. Nii näib Loogi romaanile hästi passivat le Clezio lause: „Pole olemas kunsti, vaid üksnes tervendamine.“[5] Meel tervendatakse siin kehaga, minevik tulevikuga, mõte tantsuga.
„Tantsi tolm põrandast“ on tundlik, mõjuv ja värske teos. Et jõuda tajumiteni, mis püüavad kinni erilisuse tavalises, on Look olnud julgelt otsinguline teose üldvormist kuni lausetasandini välja. Tulemuseks on jõuduandev tajumisümfoonia, madalpingeline ja liikuv kujutlusatmosfääristik atmosfääride elust – toimest, muutumisest ja kadumisest.
[1] A. Saar, Kosmoseodüsseia. Rmt-s: A. Saar, Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin. Tallinn, 2006, lk 83–150.
[2] G. Deleuze, Negotiations, 1972–1990. Tlk M. Joughin. New York, 1995, lk 115.
[3] G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 165–176. Seal tõlkes on „tajumi“ vasteks „pertsept“ ja „mõjumi“ vasteks „afekt“.
[4] G. Deleuze, Negotiations, lk 115, 141.
[5] J.-M. G. le Clezio, Haï. Pariis, 1971, lk 7.
