Oleme küll rahvaarvult väikesed, aga vaimult suured. Nii meile meeldib mõelda. Peame ennast suureks mitmes mõttes, aga ainult seal, kus see on mugav ja sobiv. Kuuleme tihti lauset: „Eesti panus kliimasoojenemisesse on imeväike – 100 korda väiksem näiteks Indiast –, suured saastajad peaksid probleemiga enne tegelema.“ Keskmine Indiast pärit inimene võiks aga sõnada vastu: „Minu süsinikujalajälg on imeväike – rohkem kui 10 korda väiksem keskmise eestlase omast. Esmajärjekorras peaksid suuremad saastajad probleemiga tegelema.“ Kellel on õigus? Mõlemad vaatavad samu numbreid oma mätta otsast.
Ehk jätame vaidlused ja nõustume tõsiasjaga, et kasvuhoonegaasid põhjustavad kasvuhooneefekti ja meil on võimalus vähendada kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris, kui lõpetame nende õhku paiskamise. Seda peavad tegema võimalikult kiiresti nii suursaastajad absoluutkoguste mõttes, nagu India, kui ka suursaastajad inimese kohta, nagu Eesti.
Võib-olla väljendub eestlaste tõeline suurus hoopis selles, kui võtame vastutuse ka raskes olukorras ja teeme, mis on meie võimuses, et Maa elanikkonda hävitavat kurssi muuta. Niisiis mida teha? Hea uudis on, et Eestil on suur potentsiaal olukorda kiiresti paremuse poole pöörata ja olla sellega eeskujuks teistele. Põlevkivist loobudes vähendaksime oma kasvuhoonegaaside heidet kohe vähemalt 70%. Taastuvenergiale üleminekuks on olemas kõik teadmised ja tehnoloogilised võimalused ning üleminekuga seotud sotsiaalsed probleemid saab seljatada, järgides teiste riikide kogemusi.
Näiteks Ruhri piirkonnas Saksamaal on söekaevandusi järk-järgult kinni pandud juba alates 1980. aastatest, viimane söekaevandus lõpetas tegevuse 2018. Nüüdseks on piirkonnast saanud rohetehnoloogia keskus, mida nimetatakse ka päikeselinnaks. Meile lähemal asuvatest riikidest on ka Tšehhi hiljuti algatanud RE:START programmi, mis aitab leida söekaevanduspiirkondadele alternatiivseid arenguteid. Programm ergutab kohalikke ettevõtteid, innovatsiooni ja teadus- ning arendustegevusi, samuti kõrgharidust, investeerib elamumajandusse, transporti, saastatud piirkondade taastamisse ning ergutab töökohtade loomist.
Põlevkivienergiast loobumise ehk õiglase ülemineku kontekstis peame andma vastuse kahele küsimusele – esiteks kaduvad töökohad põlevkivisektoris ja teiseks vähenev põlevkivienergia tootmine. Mõlemad tuleb millegagi asendada, kuid lahenduste leidmisega saab tegeleda teineteisest sõltumatult.
Ida-Virumaal on käima lükatud mitmeid algatusi, mis pakuvad alternatiivseid töökohti põlevkivitööstusele. Töökohad ei pea olema energeetikasektoris, kuid taastuvenergiaettevõtted on üks võimalus paljudest. Igal juhul tuleb arvestada, millised on tööta jäänud inimeste varasemad kogemused – neil on eeldatavasti lihtsam ümber õppida tööstuse või tootmise valdkonda. Nad ootavad ka üle keskmise palka, nagu on seni põlevkivitööstuses saanud. Selliseid töökohti Eesti ääremaale luua ei ole lihtne ning seetõttu vajab see riigilt selget sihti ja õigete toetusmehhanismide väljatöötamist.
Kui sotsiaalküsimused on pigem koha-kesksed, siis energiatootmise suurendamine saab toimuda ja peabki toimuma üle terve Eesti, mitte ainult Ida-Virumaal. Taastuvenergialahenduste puhul on mõistlik kasutada nii suuri avameretuuleparke, millel on potentsiaal tagada kogu Eestis vajaminev elekter, kui ka kohalikku väiketootmist näiteks päikesepaneelidega, mis tagab varustuskindluse hajatootmise kaudu. Taastuvenergialahendusi tuleb riiklikult planeerida ning sealjuures läbi mõelda ja soodustada ka parimate salvestuslahenduste kasutuselevõttu. Salvestuseks võiksid Eestis hästi sobida näiteks pump-hüdrojaamad vanades põlevkivikarjäärides.
Õiglaseks üleminekuks vajame kõigi koostööd. Hetkeolukorda jälgides paistab, et ülemineku puhul on kriitiliseks küsimuseks töökohad. Energiatootmiseks on meil tehnoloogiad olemas ning need vajavad vaid taganttõukamist. Senimaani aitavad meid välisühendused teiste riikidega. Sotsiaalküsimuste lahendamine on aga tunduvalt keerulisem. Seega, Eesti kõige suurema keskkonnakoormaga tegelemiseks ei vaja me niivõrd keskkonnaeksperte, kuivõrd sotsiaal- ja majanduseksperte ning eelkõige kohalike ja kõikide teiste seotud osapoolte koostööd, et arendada piirkonnas ettevõtlust ja luua uusi töökohti. Keskkonnaekspertidena saame anda ette selle, millised tegevused on pikas plaanis jätkusuutlikud ja millised muudatused toetaksid ning taastaksid ökosüsteeme ja kliimat. Nende muudatuste elluviimiseks on aga vaja suuremat koalitsiooni kõikidest eluvaldkondadest.
Ida-Virumaal õiglase ülemineku saavutamiseks peame alustuseks jõudma selleni, et kõik osapooled, sh riik, kohalikud omavalitsused, energeetikud ja kohalikud elanikud, näeksid vajadust teistsuguseks arenguteeks. Sealt edasi on juba oluliselt lihtsam leida selleks võimalusi. Kuidas aga veenda niigi noateral püsivat koalitsiooni kliimaprobleemi kriitilisuses ja selles, et esmajärjekorras on vaja tegeleda meie kõige suurema saasteallika, põlevkivi asendamisega? Seda püüavad teha nii reedeti streikivad kliimanoored kui teised kodanikualgatused. Hiljuti käima lükatud rahvaalgatus „Kliimaneutraalne Eesti 2035“ on üks püüe viia rahva sõnum piisavalt tugevalt otsustajateni, et sellest ei saaks mööda vaadata.
Paralleelselt vajadusega saab rõhutada ka paratamatust. Euroopa liigub süsinikuneutraalsuse suunas ning fossiilkütustel ei ole tulevikku – CO2 hinnad on määratud veelgi tõusma ja põlevkiviõlisse investeerimise riskid on hiljuti kaitstud doktoritöö sõnul väga suured.[1] Põlevkivist kinnihoidmine toob kaasa vaid jätkuva ebastabiilsuse, sotsiaalsed probleemid, streigid, sundpuhkused ja koondamised. Ka paljud põlevkivisektori töötajad mõistavad seda ohtu ja nõuavad kliimakindlaid lahendusi.[2] See tähendab, et tuleb liikuda sektoritesse, mis ei ole süsinikumahukad ega mõjutatud CO2 hinnast.
Vajaduse ja paratamatuse kõrvale saab lisada aga ka prääniku. See on võimalus pakkuda idavirulastele paremat elu ja stabiilsemat tulevikku, muuta piirkonda atraktiivsemaks ning tuua Eestisse rohkem Euroopa raha õiglaseks üleminekuks mõeldud toetuste kaudu.
Kui vaatame endale otsa ning tunnistame oma suurust ka ebamugavas olukorras, saame teed sillutada muutustele. Peame aru saama, et põlevkivitööstusest loobumine on üheaegselt vajadus, paratamatus ja ka võimalus. Meil on kaks suurt eraldiseisvat lahendamist vajavat küsimust: mida teevad töö kaotanud inimesed ning kust tuleb meie elekter. Täispaketti lahendustega meil veel ei ole, kuid on eeskujud ja toetus mujalt Euroopast, mille abil saame üheskoos Ida-Virumaa ja kogu Eesti tulevikku kujundada.
[1] S. Pulkkinen, Development Prospects of the Oil Shale Industry Under Conditions of Renewable and Low-Carbon Energy Policy. Tallinn University of Technology. Doctoral Thesis, 2019, nr 23.
[2] Vt nt Ametiühingud tõstavad Stenbockis elukestva õppe ja Ida-Viru päästeplaani küsimuse. Postimees, 27.06.2019.
