***
jalad on liiga pikad
astun väikestest asjadest üle
väikestest meestest
väikestest majadest
väikestest tunnetest
väikesest valgusest
väikesest pimedusest
ma ei astu neile vähemalt peale
mille kuradi pärast
pean kogu aeg vabandust paluma
***
Sõnavalaja
tyhje sõnu
kallab täis oma kannust
sõnad tuiguvad
valaja juurest
purjus just nagu õnnest
Sõnavalaja
tyhje sõnu
täidab täiesti salaja
sest sõnad täis on
ainult seda
mida kallas Sõnavalaja
***
mateeria tuli vaimule külla
ära ei lähe
ei oska üksi olla
vaim aga introvertselt
mõtleb vaid iseendast
mateeria teeb põrgulärmi
mäkerdab vormi ja värvi
sikerdab silmi ja sõrgu
tähistab taeva ja põrgu
vaim aga introvertselt
mõtleb vaid iseendast
mateeria teeb imetrikke
sündi surma ja kükke
viimaks viimase lükke
astub kaks korda samasse jõkke
nüüd viskab vaim ta välja
olgu ometi omaette
***
taimed, loomad ei kysi
nad teavad
ladvad on juurte taevad
ykskõik kui kõrgele kaevad
kihv on kiskja mõõt
mis meeles nad seda peavad
***
ei tulnud omal jalal
syndisin kellegi seest
nagu sellest veel vähe
tuleb keegi minustki läbi
milline häbi
ei lähe omal jalal
keha jääb kõdunema
nagu sellest veel vähe
kõduneb seegi kes tuleb minust läbi
milline häbi
jääb siis veel yldse keegi
ega ei jäägi
milleks siis häbi
vist
et mitte keegi kogu lugu ei näegi
Vaba tahe
miks end väikseks teed kui oled suur
on see väikeste tee
miks end kurvaks teed kui oled rõõmus
on see kurbade tee
miks end petad kui tõde tead
on see petetu tee
miks end põlgad kui oled austatud
on see põlatu tee
miks end katki teed kui oled terve
on see katkiste tee
miks maas lamad kui lendad kõrgelt
on see maapealne tee
miks sured kui oled elus
miks mõtled kui oled mateeria
miks sa
miks
on see
see tee
on ta jee
Lõppmäng/Avamäng
nende kohta keda pole kunagi olemas olnud
ei saa öelda et neid ei ole ega isegi mitte et neid pole olnud
puudub see kellele viitaks asesõna „nemad“
neid pole nii põhjalikult et nende mitteolemisele ei saa isegi viidata
sama kehtib ka selle kohta mida pole kunagi olnud
järelikult ei ole olemas ainult seda ja neid mis või kes on kunagi olnud
aga et me ei tea kindlalt mis või kes on kunagi olnud
siis kui on igatsus millegi nimetu järele mida pole kunagi kohanud
kui tunned valusalt millegi seletamatu puudumist
võid olla kindel et see on või oli olemas
aga mis või kes on muutub varsti selleks mis on olnud
ja mis on olnud muutub selleks mis või kes on
sest kui miski satub olemise ja mitteolemise rattasse
ilmub ta nägu taas ja taas naervana ja röökivana nagu kuradiratta
tõusval ja langeval gondliserval
kadudes silmist ja ilmudes taas.
nii on ja kui nii enam ei ole siis on ikka
sest rattamehaanik kerib nüüd Facebooki ja on unustanud kõik muu maailmas
mis omal jõul ei peatu.
***
luuletus on vaikuse struktureerimine
talutavasse korda.
see teeb ta teraapiliseks.
hetkeks
saad aru
on hästi.
edasi
vaata ise.
