1. Kaart
Lapsest saadik on mind kütkestanud igasugu maakaardid. Mitte tavapärased kaardid. No need siiski ka, mingil määral. Ikka oli tore vaadata lapsena nt Hiina kaarti, USA kaarti. Võibolla see huvi on päritud emalt. Kahtlustan, et just sellepärast ta ongi hariduselt geograaf, et talle meeldivad kaardid – mitte vastupidi. Maakaardid pole talle väärtuslikud mitte lihtsalt vahendina koguda teadmisi maailma kohta ja võimalusena neid teadmisi selgemini esitada, vaid lihtsalt niisama: kaartide enestena. Sellena, et kaarte vaadates läheb mõte uitama, meel unub niimoodi mõnusasti kõigi nende rannajoonte, piiride ja pinnavormide labürintidesse ja suure- ja väiksekirjaliste kohanimede rägastike taha ära. Emal on siiani seinal väga detailne eestiaegne Lääne-Eesti ja saarte maakaart – raamituna, nagu maal. Mul pole aimugi, miks just see kaart, mitte mõni teine. Ta ei ole sealtkandist pärit ega midagi. Võibolla põhjusel, et see on lihtsalt ilus, juba visuaalselt dünaamiline kaart: kaks suurt saart, mõned keskmised, sadade kaupa väikseid laiukesi ja üks suur manner. Ja lõputud poolsaarekesed ja lahesopikesed. Näiteks Kesk-Eesti tasandiku kaarti oleks igavam vaadata.
Tavapärased kaardid, mis on tõsiseltvõetavad klassikalise uusaegse geograafia jaoks – füüsilised, poliitilised, demograafilised jne –, on niisiis toredad. Aga siiski. Mitte niisugused kaardid ei tekita mul päriselt südame all õõnsat kõdinat. Seda teevad… muudsorti kaardid. Näiteks väljamõeldud maailmade omad. Kui lasteraamatus oli kaart, siis andis see kogu loole tohutult juurde. Näiteks Tolkieni maailmale. Või Muumitrolli-raamatutele. Millegipärast on just kaart see, mis annab loole reaalsuse, realistlikkuse lisamõõtme. Piltidest ei ole selles osas kummalisel kombel mingit abi: pilt ei tee kujutluslikku maailma sugugi aistitavamaks, pärisemaks. Pilt on lihtsalt illustratsioon ja illustreerida võib mida tahes. Aga kui lool on juures kaart, siis ei ole see enam niisama-lugu, lihtsalt tühi jutt, mille keegi on kokku veeretanud. Siis on see – mingil lõpuni arusaamatul viisil – kõigi meeltega tajutav täieõiguslik reaalsus, mitte lihtsalt kogum tegelasi ja kulisse. Üks kaart ütleb rohkem kui tuhat pilti ja miljon sõna. Kui on kaart, siis põhimõtteliselt muutub jutt potentsiaalselt lõputuks, ammendamatuks. Kaardiga seonduva jutu võib osaliselt või ka täiel määral rääkimata jätta, lihtsalt vaikida, aga maailm on ometi olemas. Suur abi on selles osas ka igasugu indeksitest, sõnastikest, leksikonidest, nimeloenditest, kataloogidest ja sugupuudest, nagu Tolkienil, aga põhiline – vähemalt mu jaoks – on ikkagi kaart. Ka „Paradiis“ on mu lemmik-Õnnepalu olulisel määral just kaardi pärast. Isegi Luugi „Ornitoloogi pealehakkamisel“ on kaart. See on muidugi päris imelik kaart, ent siiski kaart. Ilma selle kaardita oleks „Ornitoloog“ hoopis teine raamat. Mulle meeldiks vähem, oluline nõks vähem.
Sellepärast olen tahtnud kaarti joonistada nii kaua, kui mäletan. Olen tahtnud kirjutada lugu, mis põhineks kaardil, mis loo edenedes aina täieneb ja nüansseerub, kuni on viimaks arutult detailne ja mitmekihiline, ent ikka ei ole päris valmis. Aga ei ole joonistanud ega kirjutanud. Poolteadvustamatult või -automaatselt panin selle varem laiskuse arvele. Nüüd otsustasin selle asja kätte võtta: aastad lähevad, pea hallineb ja kiilaneb, aga kus on kaart? Aga siis hakkasid kerkima küsimused: Miks mul ikkagi pole pikkade aastate jooksul tekkinud vähegi konkreetset ideed või inspiratsiooni, millist kaarti joonistada? Ma ju ei ole tegelikult laisk. Ma olen igasugu muid asju kirjutanud ja teinud. Ja nüüd, kus ma selle asja kätte võtsin, siis millist kaarti ikkagi joonistada? Millest? Joonistaks näiteks mõnedele senistele tekstidele, või nende ainetel? Äkki sealt hakkab midagi kerima?
Ja seda mõtet veeretades hakkas minus tasapisi maad võtma taipamine. See on ju lausa triviaalne: kaarti – vähemalt sellist, mida mina silmas pidasin – saab joonistada ainult terviklikust, koherentsest, materiaalsest reaalsusest, eukleidilisest, meetrilisest ruumist, isegi juhul, kui see reaalsus on fiktsionaalne. Või no heake küll: sa võid ju kaardile kanda igasugu hallutsineerimise-, mälu-, Prousti-küpsise- jne paiku ja ussiauke muudesse reaalsustesse. Aga ikkagi: isegi hallutsinatsioonidest, mälestustest ja kujutlustest tulvil kaardil on MÕTET siis, kui tema aluseks on üks terviklik, koherentne, materiaalne reaalsus. Ilma niisuguse alusstruktuurita lagunevad üksikud märkimisväärsed paigad ja nendega seonduvad mistahes kogemused lihtsalt laiali. Nad kaotavad oma paigasuse. Aga kõik mu senised tekstid on justnimelt sellised laialilagunenud märkimisväärsed kogemused. Nad on fragmendid selle sõna ontoloogilises tähenduses: nad markeerivad teatavate reaalsuste põimumise, põrkumise, kokkusulamise ja hargnemise kohti, ilma et nende kohtade laiem kontekst üldse küsimuse all oleks. Ühele või teisele fragmendile võib tehniliselt võttes muidugi mingi kaardi külge joonistada, ent võib ka mingi hoopis teistsuguse, ning ühelgi neist kaartidest, olgu millisel tahes, poleks fragmendi seisukohast erilist mõtet – heal juhul. Halval juhul see külgejoonistatud kaart rikuks kõik ära: muudaks väesoleva käesolevaks. Nagu kaardidki, on ka need fragmendid ruumide mudelid, ent modelleeritavad mitte eukleidilises ruumis, vaid Riemanni muutkonnas. Sestap pole nende puhul tolku kaartidest tavapärases mõttes: füüsilise ruumi projektsioonidest mingisuguses mõõtkavas. Ma ei ole sõnadega väga osav, aga ma lihtsalt ei tea niisuguste lagunenud ja lõikuvate ruumide modelleerimisel ühtki sobivamat vahendit peale sõnade. Need mu fragmendid on sõnalised, multidimensionaalsed kaardid.
2. Aga kohad on ometigi olemas
Ent terviklikud, koherentsed, eukleidilised, materiaalsed reaalsused – ühesõnaga kohad – on ometigi olemas. Ja mõnikord paistavad nad olevat mõjusad just sellisena: tervikliku, koherentse, eukleidilise, materiaalsena.
Niisugune koht võib olla suuremal või vähemal määral imaginaarne. Kaardifetiš paistab tihtipeale olevat „eskapistlik“ nähtus. Kui keegi vaatab või joonistab ihaldavalt mõnd kaarti, siis ta igatseb mingisuguse tõotatud maa järele. Tolkieni Keskmaa – kujutlus Põhja-Euroopa müütilisest, eepilisest minevikust, mida kunagi ei olnud; Tove Janssoni Muumiorg, mis asub apokalüptilise kaose keskmes. Imaginaarse maa kaart toimib nagu uusaegne ulmekirjandus: salapärase ime mudel, mis vastandub „hallile argipäevale“, igapäevasele, igavale olmele. Ja asjaolu, et tegu on kaardiga, mitte lihtsalt jutuga, tekitab sellele mudelile erilise usutavuse, materiaalsuse efekti: kindel pind imaginaarsete jalgade all, terra firma.
Ent imaginaarsus pole kunagi absoluutne. Imaginaarne tõotatud maa põhineb alati mingil määral maal, mis eksisteeris või eksisteerib meid ümbritsevas materiaalses reaalsuses. Tolkieni Maakond põhineb vanal heal Inglismaal. Muumilood on inspireeritud Janssoni täiesti konkreetsetest lapsepõlvepaikadest Stockholmi saarestikus Blidö saarel, ehkki ka Lõuna-Soome saartest ja rannikust, kus ta armastas hilisemas elus olla. Niisugused tõotatud, erilised lapsepõlvemaad on paljudel.
Omaette nähtus on Proust. Ühest küljest on Proust kahtlemata nostalgiline. Ta üritab taastada minevikku kogu selle objektiivses terviklikkuses. Ja Prousti maailma kohta on samuti joonistatud igasugu kaarte. Aga teisest küljest ise ta seda ei tee. Järelikult ei pea vajalikuks. Prousti puhul ei ole huvitav mitte niivõrd kadunud maailma üksikasjalik esitus, vaid üleminekud, ühendused, ussiaugud eri maailmade eri kihtide vahel. Küpsised. Ja just need on asjad, mida on väga keeruline harjumuspärasele kaardile püüda.
3. Mängukoht
Madis Kõiv laenas Bernard Kangrolt mängukoha mõiste:
„„Mängukoha“ juures ei ole niivõrd oluline, et seal mängitaks, kui see, et see on paik, kus koht oma asjade kategoorilised imperatiivid asetab – see on initsiatsioonipaik. Siin toimub pühendusrituaal ja asjade käsud antakse teada. Sellega on asjad igavesed oma kategoorilisuses ja ei või olla teistsugused ja teisiti, kui nad just on. Nad on ja valitsevad kohas ja ajas. Nad ei ole aegade ja inimeste meelevaldsed kombinatsioonid suvalisteks manipulatsioonideks.
Ainult sellele, kes „mängukohas“ on olnud, on selle koha asjad äärmuseni tõsised ja absoluutsed. Asjad on vanemad kui laps. Mäng toimub absoluutse mängutaguse, kohutavalt tõelise, hirmutava tõelisuse taustal. Mängitakse olemisõuduse varjus.
Juhuslikule tulijale on asjad imperatiivitud, maja – objekt, mida võib osta, müüa, pantida, rentida, ehitada, lammutada, lõhkuda, põletada, ilustada, suurendada, vähendada, vahetada jne., jne., jne. Ta on mänguobjekt selle sõna sõna-sõnalises tähenduses, ta on „mängukoha“ varjust välja astunud ja nüüd mahamängitav. Seal, „mängukoha“ lähemas ümbruses, ei leidu ainsatki mängu-asja.“[1]
Kõiv rääkis lapsepõlvepaikadest, ent niisugused kategoorilised mängukohad võivad olla seotud ka mingite kogemustega täiskasvanueas. Paistab, et ka Õnnepalu Paradiis Hiiumaal on niisuguse koha näide.
4. Minu mängukoht. Kirjeldus paneb võssa
Kas mul ei ole sellist mängukohta: terviklikku, koherentset, materiaalset? On ikka. See on lapsepõlvekodu Elvas. Kas ma ei võiks siis sellest kaarti joonistada? Olen üritanud, mitu korda. Olen ka proovinud Elvat sõnadega kirjeldada juba veerand sajandit: alustanud faile, milles olen kirjeldanud lehekülgede kaupa meie toonast korterit painajaliku, positivistliku detailsusega nagu Proust või Tuglas. Kõik need failid kulgevad umbes sellises stiilis: „Raadio peal seisis tihtipeale suur laualamp lapiku silindri kujulise kupliga, mis ei olnud kohtvalgusti, vaid üldvalgusti. Nii sain ma raadio kõrval olnud kušetil lugeda, joonistada vms. Seda lampi tõsteti ka kirjutuslauale. Raadiot kattis nelinurkne, vist tikitud linik, mille all olid mõned paberid, ent millised? Raadio taga olnud seinale, raadiost kõrgemale oli kinnitatud väike iluasjakeste riiul, nagu nad 70ndatel moes olid. Mulle meenutas see riiul kolme astmega treppi. Riiulil seisis lihtsa tisleritööna valminud dekoratiivne kudumisvarraste hoidja. See nägi välja nagu talumajapidamise aiatara: kudumisvardad, mille ühes otsas oli silindrikujuline piiraja, toimisid aialattidena, mida sai postidesse puuritud aukudest välja tõmmata. Aialatte/kudumisvardaid oli millegipärast kolm. Aga äkki pidi olema neli ja ma olin ühe varda kogemata pooleks murdnud? Mängutara oli liimitud vineerist aluse külge, millesse oli veel puuritud tilluke auguke: selles seisis püsti väike oksaraag, mis pidi kujutama puud aia kõrval. Oksarao tippu oli torgatud väike savist lind-vile.“
Jne jne jne. Peale selle ka guugeldasin oma lapsepõlvekodus olnud esemeid, kuna praeguseks on mul neist vaid väga üksikud alles. Guugeldatud piltide detailsus oli mu jaoks ebaõdusalt rabav. Peale selle ilmnes netis tuhnides veel igasugu asju: näiteks et meie raadioaparaat kujutas endast mudelit Minija 2 ning see valmistati 1960ndate algul Kaunase raadiotehnika tehases (Kauno radijo gamykla), et raadio kohal rippunud Tallinna vanalinna kujutav dekoratiivne keraamiline seinaplaat oli valmistatud Tallinna Ehituskeraamika Tehases (TEKT) ning selle autoriks oli Naima Uustalu, et kušeti kohal rippunud seinavaiba autoriks oli võibolla vaibakunstnik Peeter Kuutma, et keeksivorm, millega vanaema küpsetas tööstuslikes kogustes keeksi tervele suguseltsile, arvukatele sõpradele ja kõigile olulistele Elva poemüüjatele ja mille kohta ta ütles „Džuudo“ – ma ikka imestasin, mida ühist saab olla keeksiküpsetamisel ning Jaapani võitluskunstil –, et see keeksivorm kannab hoopiski nime „Tšudo“ ehk vene keeli „ime“ ning see valmistati Moskva elektromehaanilise aparatuuri tehases, asutatud 1942. aastal.
Kõiki neid esemeid internetis taga otsides leiab aset huvitav fenomen: mulle tuntumast tuntum ese, millele kuulub igavene, võõrandamatu positsioon mu mängukohas, asetub äkitselt radikaalselt teistsugusesse, utilitaarsesse, retrotehnilisse reaalsusse, globaalsesse kolikambrisse, mis ilmneb selgesti näiteks Google’i pildiotsingus: minu Minija 2 satub kõrvuti raadiotega, mis kuuluvad sama tehase toodangu hulka samast perioodist – Minija 1, Minija 3 jne –, kuid ka muude Nõukogude Liidu raadiotehaste omaaegsete aparaatidega. Kümnete, sadade, tuhandete kaupa vanu raadioid. Semiootilises keeles võiks öelda: mu lapsepõlve raadio, vaip, keeksiküpsetaja ja keraamiline plaat asetusid süntagmaatiliselt teljelt paradigmaatilisele.
Neid üksikasjalikke faile kirjutades ja esemete kohta internetist uusi detaile avastades valdas mind spetsiifiline kaksipidine tunne. Ühest küljest õhin, et ma mäletan nii hästi nõnda ammuseid asju, et nii isiklikust kui globaalsest elektroonilisest mälust ilmnevad aina uued ja uued detailid ning et tekst tuleb sestap nii kergelt. Teisest küljest aga: mida rohkem niimoodi kirjutada, seda rohkem hakkab kuskilt tumedusest välja roomama vastik, karvane, näriv kahtlus: et see ei ole ju üldse see, mida ma tahan kirjeldada. Või mis veelgi kohutavam: mida rohkem ma kirjeldan, seda närusemaks, naeruväärsemaks muutub kirjeldatu: millestki täiesti erilisest, põhjatust lihtsalt suvaliseks asjaks miljardite muude asjade kõrval. Kui olin viimase meeldetuletamissessiooni jooksul eelloetletud esemeid guugeldanud – raadiot, keraamilist plaati jne – ning seejärel pöörasin oma tähelepanu vanaema triikrauale, tundsin äkki uudset tunnet: et ei tahagi teada ja meelde tuletada, milline see täpsemalt välja nägi. Ning fail ja kaart jäid taas kord pooleli.
Huvitav, et ma endiselt üritan, ehkki tean ju ammu juba ette, et satun lõpuks võssa; ma isegi tean, miks satun. See on ju samuti triviaalne: väike iluasjakeste riiul seinal ei olnud minu jaoks 1970ndate lõpul ja 1980ndate alguses selline, „nagu nad 70ndatel moes olid“. Seda fraasi ma kasutasin, kuna tänapäeval seda eset täiskasvanud inimesele, nt iseendale kirjeldades on niisugune fraas üsna vältimatu, kui tahta end arusaadavaks teha. Aga 70ndate lõpus ei olnud veel mingit 70ndate moodi. Ei olnud veel 70ndaidki. Ei olnud veel – 1-2-aastase lapse jaoks – RIIULITKI. Ei olnud dekoratiivset kudumisvarraste hoidjat, ei olnud lind-vilet. Ei olnud Kaunases toodetud lampraadiot Minija 2, ei olnud RAADIOTKI. Mitte midagi ei olnud. Olid mingid… nähtused. Ning mida detailsemad mu kirjeldused olid, mida rohkem mulle kirjeldades detaile meelde tuli või ma neid välja guugeldasin, seda kaugemale, tundsin, ma nendest nähtustest tegelikult liigun. Mida rohkem ma neid kirjeldan, seda rasvasemalt on alla joonitud tõsiasi, et tegelikult ma ju ei kirjelda NEID. Ma kirjeldan mingeid üldarusaadavaid kultuurinähtusi, materiaalsete objektide meelevaldseid kombinatsioone, asju, mida saab osta, müüa, pantida, rentida, ehitada, lammutada, lõhkuda, põletada, ilustada, suurendada, vähendada, vahetada. Aga ma ei kirjelda ÜLDSE mängukohta mängukohana. Ei suuda kirjelda selle… „nähtusi“.
Hea küll, ma liialdan. Natuke ikka suudan. Midagi neist „nähtustest“, midagi mängukohast jääb kõigi nende detailsete kirjelduste alla alati alles. Mingi „erilisus“ säilib, mingi kahevahelolek jääb. Ma täitsa saan aru kunstnik Franco Ma-gnanist, kes Oliver Sacksi raamatus „An Anthropologist on Mars“ (1995) maalib ülidetailselt ja -produktiivselt lapsepõlvemälestuste põhjal oma koduküla Pontitot Itaalias, mida ta ei olnud maalimist alustades päriselus juba aastakümneid näinud. Põhimõtteliselt on võimalik mängukoha rekonstrueerimisega minna äärmuslikuks, multimediaalseks. Ehitada terve korter uuesti üles, luua mudeleid, simulatsioone, tehisaru abil 3D animatsioone. Ent pärast mõnda lehekülge proosat tuleb minul isiklikult alati ette piir, kust alates see, mida ma tegelikult tahan kirjeldada, on liiga paksu, lämmatava, anonüümse konverteeritava padajannikihi alla mattunud. Kirjeldusetöö ei tasu enam ennast lihtsalt ära, selle asemel võiks teha hoopis midagi mõistlikku. Mulle pole lapsest saadik meeldinud, kui on liiga palju asju.
5. Vääritimõistmised
Oma pikki, sõnaohtraid, detailseid aruandeid produtseerides tundsin ennast alati natuke kindlamalt, kui kirjeldasin oma väikelapselikke vääritimõistmisi: näiteks oma voodi kõrval seinal olnud abstraktset tapeedimustrit, milles nägin nägusid ja figuure. Või suure ümmarguse laua kohal rippunud graafilist lehte, mis kujutas linnulennu-perspektiivist vanaema kodutalu ja mille oli teinud tema kuulsast kunstnikust vend: see oli figuratiivne, ent mitte just fotorealistlik töö, nõnda et nägin pikki aastaid sellel pildil kujutatud suure kivi asemel hoopiski istuvat vanameest ja suurte puude asemel erinevaid liigutusi sooritavaid inimesi, samuti on kõigil taluhoonetel minu nägemuses nägu peas, ning sellest tulenevalt ka oma iseloom: lõbus, kurb, pahur, tige (see oli suur talu, mitme kõrvalhoonega). Eelnimetet tohutu suurel raadioaparaadil oli kaks helendavat silma, roheline ja punane: mõlemad kangastusid mulle tillukeste salapäraste toaakendena, millel olid millegipärast kardinad ees. Üks oluline saade, mida vanaema-vanaisa raadiost kuulasid, oli „Looduse aabits“. Seda kuulates pidi suht vait olema. Vanaisa manitses: „Ole tasa, nüüd hakkab onu Jüssi rääkima“. „Looduse aabitsa“ signatuur oli selline, et kõigepealt mingi mees metsas hõikab, kuulda on hõike kaja, ning siis hakkab üks olend kummalise häälega justkui prääksudes naerma või pahandama. Kuna see pahandav-naerev prääksumine oli selgesti signatuuri kulminatsioon, arvasin mina, et prääksuv olend ongi onu Jüssi ning et nimelt seda prääksumist tahavadki vanaema-vanaisa eeskätt kuulata. Alles 30 aastat hiljem selgus mulle ERR-i arhiivis, et prääksuja näol oli tegu hoopis isase rabakanaga. Saate edenedes rääkima hakkavat mehehäält ei tulnud mul pähegi onu Jüssiga seostada ning ma ei saanud täpselt aru, miks on vaja seda juttu enam üldse kuulata, kui onu Jüssi ju rääkis juba ära. Aga eks need looma- ja linnuhääled, mida saates lasti, olid ikka natuke huvitavad.
Need vääritimõistmised võimaldavad mingil määral kirjeldada midagi, mis jääb väljapoole konventsionaalseid kultuurinähtusi, asju, mida saab osta, müüa, pantida jne. Võimaldavad osutada, et oli aeg, kui tapeedimuster ei olnud veel lihtsalt tapeedimuster, kui talumajapidamise kujutis ei olnud veel romantilis-impressionistlik graafiline leht 20. sajandi keskpaigast, kui prääksuv hääl ei olnud veel isane rabakana. Ent mis need siis OLID – see jääb ikkagi hämaraks. Ma nägin tapeedimustris nägusid ja figuure, aga ega ma ju siis ei arvanud, et tapeedil ongi kujutatud mingeid olendeid. Ma andsin endale aru, et minu nähtud figuurid on ainult üks viis seda nähtust – konkreetset tapeedidetaili – kirjeldada; et ma tegelikult ei tea, mis see on või mida see kujutab. Kodutalu graafilist lehte vaadates nägin suurt kivi, tegutsevate inimeste figuure ja katuseid, millel olid näod peas, aga ma ei olnud üldse kindel, kas ma näen „õigesti“, ja isegi kui näen, siis jäi õhku küsimusi määratult rohkem kui vastuseid: kes see kivivanamees on, mida need inimesed pildil teevad, miks on majakatustel iseloomukad näod. Raadio helendavad silmad MEENUTASID kardinatega toaaknaid, aga mis tulukesed need tegelikult on – seda ma ei teadnud. Onu Jüssi prääksus veidra häälega, aga miks? Ja kes ta üldse on? Miks on oluline seda kuulata? Jne. Ühesõnaga vääritimõistmiste kirjeldused jäävad paratamatult negatiivseks. Nad võimaldavad osutada millelegi, mis EI OLE harjumuspärane kultuurinähtus. Aga nad ei jõua lähemale sellele, mis ta ON.
Tegelikult, mõtlen praegu, võis neid vääritimõistmisi olla palju rohkem kui need paar loetletut, aga kuna nad leidsid aset mu lapsepõlve kõige hubasemas, tuttavamas ja turvalisemas kohas üldse, siis said nad üsna varsti, juba päris alguses, kui olin veel väga väike, ilusti ja kiiresti ära seletatud ja kirjeldatud, pere- ja ühiskondliku tähistusaparaadi poolt korrigeeritud, nii et nad ei ole mul meeles, või kui, siis nii sügaval teadvustamatuses, et nende kättesaamine nõuaks mingeid eriprotseduure. Võibolla olid need unustatud vääritimõistmised midagi sellist, mida mäletan muudest kohtadest väljaspool mängukohta ja mis jäid tähistusaparaadi poolt korrigeerimata. Näiteks kolisime perega – ema, õe ja vennaga – 1970ndate lõpus Lasnamäele, 2. mikrorajooni, mida meie sissekolimise ajal alles otsast edasi ehitati. Sellest kolimisjärgsest ajast on mul vaid üks mälestus: oli sügis, talv või kevad, jahe ja porine aeg. Jalutasime vennaga pooleliolevate paneelmajade vahel ringi. See oli troostitu ja ebaõdus paik. Äkki jäi vend tähelepanelikult vaatama midagi, mis asus ühe poolelioleva, veel akendeta maja trepikojas või esimesel korrusel. Vaatasin samuti: see, mida mina nägin, oli mingi suur robotlik, humanoidne kuju, ühtaegu inimene ja masin, mis seisis paigal, kuid vilkus, surises ja undas. Vend ei seletanud, mis see on, ja sellisena ta siis mu mälestustesse jäänud ongi. Teine mälestus: lidusin ringi oma vanemate töökohas Tartu Ülikooli õppehoones Vanemuise 46. Sellel tohutul majal on kogu hoone ulatuses absurdselt, imperiaalselt kõrged laed. Tsaariaegsed koridorid, mille kitsust ülikõrged laed veelgi rõhutasid, lõhnasid kummaliselt ja olid viletsasti valgustatud. Eksisin vist ära, ajasin korrused või koridorid sassi, tahtsin võibolla minna vetsu ema-isa kateedri lähedal, aga sattusin ma ei tea kuhu: võõrasse koridorisoppi, mille pimedusest astus välja täiesti tontlik kuju, midagi sellist nagu too kuulus musta näoga asotsiaal Los Angelese diner’i nurga taga David Lynchi filmis „Mulholland Drive“. Isa hõikas mulle üleliia ärevalt: „Tule ära sealt!“ ning jättis samuti seletamata, kuhu ma sattusin ja keda ma nägin. Kolmas mälestus: olime emaga Tallinnas Kosmose kino lähistel. Mitmekorruseliste vanade kortermajade taga avanes aga äkitselt mingi paralleelreaalsus: tühermaa, mis ulatus lõpmatusse, silmapiiri taha. Mina jäin imestunult vaatama, kuidas selline asi saab Tallinna kesklinnas võimalik olla, aga ema kiirustas edasi. Ilmselt oli tegu suure ehitusplatsiga, millele viitas tühermaa nurgas mullahunniku otsas toimetav linttraktor, ning silmapiiri polnud näha sellepärast, et pinnasehunnikud olid ees. See kõik ent on tarbetu retrospektiivne skolastika: tol hetkel avanes mulle Tallinna kesklinnas sadade kilomeetrite taha ulatuv jäätmaa, tundra või väli.
6. Tsoon
Mängukoht, inimese lapsepõlvemaa, on tsoon. Tsoon laias mõttes – nagu Strugats-kite Tsoon „Väljasõidus rohelisse“, või nagu ka mets samuti Strugatskite romaanis „Tigu nõlvakul“, või nagu ala X Jeff VanderMeeri Lõunaringkonna-triloogias („Häving“ ning „Võim. Leppimine“).[2] Nimetan neid kõiki lihtsuse huvides tsooniks. Kuna tsoon tähistab antud juhul piirkonda, kus harjumuspärane tähistusaparatuur ei kehti, kus seni tuttavaks peetud asjad, olendid ja nähtused on äkitselt täiesti pöörased ja arusaamatud ning kus võimutsevad Lacani Reaalne ja Peirce’i Esmasus, ei saa ka nimetus, mida niisugusele piirkonnale antakse, olla midagi muud kui tinglik. Ja on ütlematagi selge, et tsoonist ei saa joonistada ka kaarti. Ei saa kaardistada midagi, mis on arusaamatu ja muutlik ja millel ei ole nimesid. Kui sulle tundub, et saab, on tulemuseks kaart, mis mitte ei kaardista, vaid varjab tsooni selle eksitava kaardi all. Tsoon on olnud mu teine kauaaegne loominguline paleus kaardi kõrval. Juba keskkoolist peale on mul olnud aeg-ajalt kombeks endaga pahandada: miks sa üldse tegeled millegi muuga, aga mitte põhilisega: tsooniga? Aga nüüd ma taipan: eks ma praeguseks olen ikka juba üksjagu tsooniga tegelenud. Juba päris mitu aastat. Tartu on tsoon. Teatavad eluperioodid teatavates paikades on olnud tsoonid. Ent samas: on üks tsoon, mis eelneb kõigile järgnevatele: primordiaalne tsoon. Ja praegu ma kirjutan sellest.
Mis on tsoon? See EI OLE piirkond, kus valitseb absoluutne võõras – nagu mingil teisel planeedil, nelja- või enamamõõtmelises ruumis vms. Tsoon peab alati olema olulisel määral tuttav. See on piirkond, kus valitseb ammututtava ja absoluutselt võõra paradoksaalne kõrvutiolu. Ulmekirjanduses tekib tsoon alati kodulinna või selle lähedale – kohta, mis on peategelase jaoks lapsest saadik tuttav. Tsoonis osutub miski, millega sa oled seni interakteerunud enesestmõistetava, sensomotoorse, automaatse instinktiivsusega, äkitselt millekski, millest sa ei saa aru, mis on täiesti pöörane ja põhjatu; mis lihtsalt on. Piirkond, kus mingi pingi või põõsa kõrval, millest sa oled sadu kordi möödunud, seisab äkitselt monoliit või mis on ise monoliidiks muutunud.
Kõik imikud jälgivad ümbrust ja hakkavad juba esimestel elukuudel asju vaatama, näppima ja suhu pistma, ühesõnaga uurima ja eristama. Ometi mõned inimesed mäletavad mingit paika oma lapsepõlvest ülidetailselt kuni surmani; see jääb neid seletamatult tähtsana kummitama, teised ei mäleta mitte midagi. Miks nii on? Kui ma selle kohta guugeldanud olen, jääb mulje, et psühholoogid on selle küsimusega üllatavalt vähe tegelenud. Need teooriad, mida olen lugenud, ei ole üldse veenvad. Ma ei ole pühholoog. Aga mul on tunne, et niisuguse kummalise, painava mälestuse tekkeks on vaja midagi enamat kui lihtsalt lapsepoolset asjade uurimist ja eristamist, millega kaasneb ka kõnevõime areng. Mingil hetkel, enamasti umbes kolmandal-neljandal eluaastal peab tekkima spetsiifiline, primaarne hämmastumine asjade üle: see on see, mida on vaja primordiaalse tsooni tekkeks.
Laps, kelles on võrsunud too primaarne hämmastumine, leiab ennast tsoonist; tema ümber valitseb tsoon. Tsoon ulmekirjanduses – materiaalne keskkond, mida kujundab tormiliselt ümber mingi inimesest määratult intelligentsem, võibolla maaväline eluvorm – vastandub tuttavale, harjumuspärasele keskkonnale, mille tagajärjel tulevad tsooni võõrus ja seletamatus kontrastsemalt esile. Hämmastus on tsooni eeltingimus.
Millegipärast ühest paigast saab lapse jaoks tsoon, teisest paigast mitte. Miks minu tsoon, minu tegelik koht, mängukoht just Elvasse, vanavanemate juurde sattus, mitte näiteks Tallinnasse, ülejäänud perekonna juurde? Juhus: hämmastus sai parasjagu küpseks justnimelt Elvas? Ei tea. Igatahes primaarne hämmastus, esmane tsoon ei pea üldse tingimata olema meeldiv kogemus. Võib olla ka ebameeldiv, traumaatiline. Ei saa küll öelda, et minu mängukohas oleks mäng „olemisõuduse varjus“ käinud, nagu Kõiv kirjutas. Üldiselt oli see kõik väga turvaline, kena ja lõbus, sest vanaema armastas mind ja ealeski ei pahandanud. Kuid oma „hirmutav tõelus“ selles mängukohas ometi oli.
7. Credo quia absurdum
Kirjutasin oma eelmisse raamatusse „2013–2024“ teksti „nii imelik tunne on olla M“, milles M imestab: „Nii imelik tunne on olla M ja ei keegi teine.“ Või: „Mul on hea meel, et ma olen just M., sündinud siia sellesse majja teie juurde. Kuidas see ikkagi juhtus?“ Tsiteerisin ka Jaan Kaplinski raamatut „Kust tuli öö“, kus ta meenutas sarnast kogemust: „istusin lihtsalt vanal sohval ja tabasin end järsku mõtlemast, kuidas see ikka on, et mina olen mina, et ma olen siin, et ma olen nelja-aastane. Seda võib ka teisiti sõnastada, näiteks nii, et see oli väga imelik, et olen ja olen nagu olen. … Teadmiseks peab aga astuma sammu endast eemale ja see oli igatahes esimene samm.“[3] Kirjutasin, et erinevalt M-ist või Kaplinskist minul niisugust kummalist mina üle imestamise kogemust ei olnud – vähemasti mitte niimoodi varases lapsepõlves nagu neil; leidsin, et see on vist üks väga-väga oluline kogemus ja väljendasin natuke kahetsust selle üle, et mul seda polnud.
Aga ma eksisin, et ei olnud. Mul lihtsalt ei tulnud enda kogemus meelde. Täpsemalt öeldes, ma ei osanud Kaplinski ja M-i kogemust enda vägagi sarnase kogemusega seostada, sest minu kogemusel – sellisena, nagu olen seda endale kirjeldanud – puudub igasugune mina-seos. Aga hulga aastaid pärast „Kust tuli öö“ ilmumist, aastal 2001, reflekteeris Kaplinski oma kodulehel sedasama lapsepõlve-küsimust – ta enda sõnul talle kõige olulisemat küsimust üldse – taas: „Nüüd arvan, et tegemist ei olnd ega saandki olla selgelt sõnastatud küsimusega, vaid küsimusega mingis keele-eelses või/ja keele-välises koodis, mida tema sündides ka püüdsin sõnastada, ei suutnud seda aga siis ega suuda ka nüüd.“ Ka selle tsitaadi panin oma eelmisse raamatusse kogu selle mina-jutu juurde, ent ei süvenenud sellesse tsitaati piisavalt. Sest sellega ma oskan juba palju rohkem suhestuda; samamoodi võiksin ka mina kirjeldada oma analoogset kogemust. On põhjust oletada, et keele-eelne või/ja keeleväline kood on ka mina ja mittemina lahknemise eelne ja/või väline kood.
Mu elu esimene mälestus, mis on kindlalt mu enda mälestus ja mitte varases lapsepõlves moodustunud rekonstruktsioon teistelt kuuldud juttude põhjal, pärineb samuti Elvast – maja tagant õue pealt –, ent see ei ole antud juhul tähtis. See kogemus, mis on tähtis ja mis on võrreldav Kaplinski imestamise või küsimisega, ei ole õieti üks kindel hetk, vaid koht – loomulikult vanavanemate korter Elvas; teatavas kohas viibimine pikema aja jooksul. Arvatavasti algas selles kohas viibimise märkamine, selle üle imestamine tegelikult varemgi kui see üks konkreetne hetk õue peal, mis on mul meeles „esimese mälestusena“. Ei oska minagi seda koha või mingite füüsiliste asjade üle imestamist sõnastada, aga kui ma seda väga spekulatiivselt üritan, siis see kõlab umbes nii: „Ehhee. See asi (detail tapeedimustris, milles mina nägin mingit figuuri; ümarate otstega paralleelsete pilude rida raadio korpuses, mille taga võib näha kõlarit katvat riiet; laelamp või tegelikult milline tahes ese vanaema-vanaisa korteris; õieti isegi ka kogu korter tervikuna) on TÕESTI OLEMAS. Ja mina vaatan seda asja. Ma saan seda vaadata.“ Ei, see on ikka liiga mööda. Ei olnud mingit mind, minat, ma-d. Pigem kuidagi nii: „Ehhee. See asi, mis moodustub nt detailist tapeedil ja SELLE VAATAMISEST, on TÕESTI OLEMAS. See asi on täiesti absurdne, totter, arusaamatu, põhjatu ja äge ning nimelt niisugusena olemasolemise KUI SELLISE garantii. Credo quia absurdum. Kuna niisugune asi ühes tema vaatamisega on olemas, siis võib ju olemas olla veel TONT TEAB MIS asju.“
Kui too „niisugune asi“ veel üldse kuskil alles on, siis kokkuvoldituna TONT TEAB MIS asjades.
[1] M. Kõiv, Genius loci. Rmt-s: M. Kõiv, Luhta-minek. Koost. A. Pilv. Tartu, 2005, lk 355.
[2] A. Strugatski, B. Strugatski, Tigu nõlvakul. Tlk T. Peetersoo. Tartu, 2014; J. VanderMeer, Häving. Tlk J. Habicht. Tallinn, 2016; J. VanderMeer, Võim. Leppimine. Tlk J. Habicht. Tallinn, 2018.
[3] J. Kaplinski, Kust tuli öö. Tallinn, 1990, lk 51.
