Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos. Tallinn: Puänt, 2024. 216 lk. 18.00 €.
See on ehk täitsa nõme, et ma alustan arvustust enda tsiteerimisega, no ikka tõesti on, aga ma siiski teen seda. Arvustasin siinsamas Vikerkaares (2021, nr 9) samuti kirjastuse Puänt poolt välja antud novellikogumikku „Armastus pärast ja teisi lugusid“ ja seal raamatus ilmus ka Ruusi, kelle nimeks toona oli Tegova, üks esimesi novelle, mille kohta kirjutasin:
„Tegova jutt on aga väga isiklik, läbi tunnetatud, ilma igasuguste iluvidinateta, keskendutakse peamisele, lause on lihtne ja selge. Juba jutu algus vajutab kanna kenasti maha: „Mina olin 56, aga isa juba 54. Seisin maja ees, prügikottide rull käes. Auto olin käima jätnud, sest lootsin teha kiirelt ja valutult. Teadsin täpselt, kus miski asub ja kust mida võtta. Kõik oli täpselt samamoodi kui viis aastat tagasi“ (lk 83). Kui kuidagi sõnastada, millega on selle jutu puhul tegu, siis see on topeltlahkumise lugu. Selle prügikotirulliga minnakse eksabikaasa koju oma asju võtma. Ja sedasama prügikotirulli läheb varsti vaja surnud isa asjade pakkimisel. Need isaga ja endise kallimaga seonduvad lõigud novellis vahelduvad ja panevad fookusesse leina, kuhu lisandub asiseid korraldusi ja teisalt mälupiltidega arveteõiendamist, aga süüdistustesse ei langeta. Kõik see kokku tekitab mitte väga kerge, aga ka mitte väga koormava eksistentsiaalse nukruse, et mingid asjad saavad otsa ja mingid asjad alles ootavad, et nad ära lõpeks, ja senimaani teeb aju vahetevahel jänesehaake ajas ja ruumis. Tahaksin väga, et Katrin Tegova kirjutaks veel novelle.“
Viimast ongi ta järjepidevalt teinud, nii et eelmise aasta lõpus ilmus debüütkogu „Prügimaja Dionysos“. Mulle tundub, et seda, mis toona kirjutasin selle ühe novelli kohta, saab laiendada ka tervele raamatule. Siin on teemasid, mis korduvad, sageli on peategelane ja/või minajutustaja teatud erilises olekus, mis jääb argise ja uduse vahele, lood on väljapeetud, väga selge alguse ja lõpuga. Ja kordagi ei tule lugedes pähe mõtet, et tegemist võiks olla debüüdiga, sest see on lihtsalt nii terviklik ja tugev kogu nagu üks läbikasvanud lihakäntsakas, mis on juba pikalt ahjus viibinud koos veini ja juurikatega. Raamatus on mõnusat rütmivaheldust, kleepuv-unenäolisest „Tegova naisest“ kuni groteskselt raju „Big Chillini“, biidiks toosama eksistentsiaalne nukrus ja aju, mis teeb vahetevahel jänesehaake.
Kui, siis eristub vaid üks, kõige varajasem jutt „Lavastaja Emil Miljo elu ja töö“ (algselt ilmunud Loomingus, 2007, nr 4). Selles novellis on juba olemas kõik Ruusile omased elemendid – situatsiooniks mingi vastik või loll olukord, kus ollakse end nurka värvinud, tekst on hoogne ja vaimukas. Tõsi, hilisemates juttudes puudub peaaegu täielikult hinnangulisus, kedagi ei vaadata ülevalt alla ega kõõrdi, kõik on omad, ükskõik kui eksinud need pojad ja tütred on, Ruusi juures leiavad kõik varjupaiga. Kuid selle loo peategelasega on suhe kuidagi liiga ühetine. Emil Miljo on õnnetu lavastaja, kes on alati hilinemas, sest on liiga palju asju ette võtnud, uue tulekahjuga püüab kustutada eelmist, ta sisemine kompass juhatab teda järjepidevalt lollidemaa suunas. Ta juba ärkab ehmatusega, on hilinenud proovi, kus näitlejad teda ei usalda ega taha proovi teha, sest ka lavastajat ennast pole enamasti kohal, viimaks elab Emil Miljo ennast ühe naisnäitleja peal välja, siis peab millalgi minema lavakunstikooli tudengitega kohtuma, aga jääb laua taga magama. Kui see kergelt moraliseeriva varjundiga lisapilk kõrvale jätta, siis ikkagi on tegemist selgelt ruusiliku tegelasega, kes oma olemuselt ja käitumiselt on justkui toimiv alkohoolik, arvates, et saab hakkama ja kontrollib olukorda, kuigi juba ammu enam midagi ei toimi.
Tabavalt ütleb Ruus oma tegelase kohta – „Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest“ (lk 34). Sageli on tema inimestel midagi kadunud või ta ise eksinud, ollakse nihkes. Mõnikord on ootused nii suured, et reaalsus ei suuda neile ideaalidele vastata, orgasmi võib pakkuda vaid lennuk („Teraslind“). Ühelt poolt on need tegelaskujud väga reaalsed ja päris ja pärit meie oma maailmast, siitsamast, see on väga Tartu-raamat, on tajuda Ruusi enda olemist ja kogemist. Teisalt on neis tegelastes midagi antiikkangelastele omast, sellele viitab juba kogu pealkirjas seesama Dionysos, kes on lihtsalt kusagile hoovinurka prahi sisse unustatud (jällegi Ruusi maailmale tabav võrdlus, koos on ülevus ja madalus). Pea igas loos pannakse tegelane katsumuse ette, neil on mingi asi ajada, suur ülesanne täita, olgugi et see võib lõppeda fiasko ja farsiga ja keegi pole neid kutsunud ega palunud neil midagi teha, sageli on tegutsemismotiivid väga hämarad, kuid hoogu see kinni ei võta. Siin on oma Herakles, kes peab puhastama Augeiase tallid, on Prometheused, on Dionysose tungi ja väge, Zeus proovib kedagi hoovi tõmmata. Ja taas kord põrkab ideaal või salasoov kokku olme ja realismiga. Novellis „Big Chill“ läheb peategelane Tiks ostma kunsti otse kunstniku enda käest, aga maali asemel kohtub ta hoopiski rõvedusega, big chill’ist saab big gangbang. Juba mainitud lavastaja Emil jookseb võidu ajaga, „Tegova naises“ vabastatakse joodikute hingi, novellis „Saun“ on Raits pea teostamatu ülesande ees – ehitada saun, „Fantoomis“ soovib tegelane osta endale korterit.
Jah, ruumiprobleemid on Ruusil läbiv teema nagu Bulgakovil, aga küsimus pole mitte eluaseme leidmises, vaid otsitakse kohta, kookonit, kus olla nii, et keegi ei sega: „Tärgeldatud linade lõhn. Isegi maitse. Hotellis. Kuidas nad seda oskavad, et alati on linad nii valged, puhtad ja kutsuvad. Ja padjad nii pehmed, kohevad ja jällegi nii valged, valgemad kui lumi, ühegi pleki või jäljeta. Ma magan välja ainult hotellides. Seal, kus pole jälgi inimtegevusest. Esimese öö õigus. Teisel ööl on juba keerulisem, sest siis oled juba ühe öö linade vahel maganud ja kõik ei ole sugugi enam nii värske ja süütu. Aga see esimene öö. Nagu alustaks uut elu“ (lk 62).
Hotellituppa soovitakse ja sulgetakse end alatihti, seal ollakse justkui vaheruumis ja -ajas, et reaalaja eest peitu minna ja uuesti välja ilmuda siis, kui kõige hullem on möödas. Senikaua saab teeselda surnut, mind ei ole siin! Enamasti minnakse hotelli siis, kui ollakse kehvas seisus, töö ja suhetega end vaakumisse tõmmanud. See ärakadumise motiiv on pea kõigis neis lugudes olemas. Ruus valdab kadumise kunsti!
Ka teine raamatu pealkirjas olev sõna on motiivina lugudes läbiv. On prügimaja, on prügi, koristamine, kohe loo „Armastus pärast“ alguses ilmutakse kohale prügikotiga, tehakse inventuuri, ja see seostub sageli nende vahehetkedega, kus arvatakse, et aja möödudes ja füüsilist ruumi korrastades saab midagi ka seesmiselt korda. Kuid nagu laulab Toe Tag laulus „Palju õnne inimesed!“ – „Sa arvad, kõik saab korda, aga tegelt ei saa“, nii kordub see refräänina ka Ruusi juttudes.
Midagi kummalist on lahti selle raamatu leheküljenumbritega: kui raamatu üks võimsamaid tekste „Jaan Krossi rääkimata lugu“ algab lk 52, nagu sisukord ütleb, siis alates järgmisest jutust lähevad tegelikud leheküljenumbrid sisukorra numbritega nihkesse, ollakse justkui üks lehekülg maas. „Tegova naine“ peaks hakkama lk 65, aga hakkab lk 66 ja nii kuni raamatu lõpuni välja. Ja ehkki see on väike küljenduslik apsakas, meeldib see mulle väga, sest klapib hästi Ruusi lugude ja tegelastega, kes on samuti midagi võlgu, ajahädas, sooviks vahepausi või ära kaduda. Või siis lihtsalt ajavad midagi sassi ja ei mäleta. Omal ärapööratud moel on Ruus ka mälukirjanik, ehkki mitte selline nagu Ene Mihkelson, kes kaevub ja kaevub ning tasapisi hakkab kõik kooruma ja meelde tulema ja viimaks selgub tõde või midagi tõetaolist. Ruusi tegelane seevastu läheb aina rohkem eksi, mälulüngad muutuvad veelgi suuremaks, mõnikord aetakse päris putru. Mäluga on probleeme juttudes „Jaan Krossi rääkimata lugu“, „Fantoom“, „Rottmehed ja Tartu varesed“, neid häireid ja mäluauke tuleb ette ka mujal, minnakse lappesse, nagu plaksub lahtitulnud sandaali tald vastu asfalti: „Mul on tõesti halb mälu. Kui palju oleks teisiti, kui mälu oleks hea, elu oleks hoopis midagi muud. Kas just parem. Hea näide halvast mälust – ma ei mäleta ühiseid mälestusi… Mäletan, et olin puhkusel, kuskil soojal maal. Sõin head toitu, kuulasin kohalikke muusikuid, sõitsin rolleriga, hoidsin madu kaela ümber, aga ei mäleta armsamat, kellega käisin. Ei mäleta, kes reisi eest maksis. Ja nii mitmeid aastaid järjest. Lihtsalt ei mäleta. Ei mäleta päeva, mil ema jättis isa maha ja ära läks. Mäletan vaid, et ühel hetkel ema enam ei olnud. Ei mäleta, millal hakkasin Jumalat uskuma ja millal uskumise lõpetasin… Laste puhul kah midagi ei mäleta. Ei mäleta, mis oli nende esimene sõna, mil nad kõndima hakkasid, mil kirjutama, mis värvi juuksed neil sündides olid või kas üldse olid. Laste sündi kah ei mäleta, ühel hetkel olid pambud mu rinnal lihtsalt, sealt edasi juba kodus, imetasin neid, siis loobusin. Ei mäleta täpselt, miks loobusin. Midagi tuli ette. Esimese lapsega unustasin sageli, et mul üldse laps on“ (lk 52–53).
Kuna Ruus on kirjutanud näidendeid ja filmistsenaariume, kus on enamasti eelduseks, et seal midagi toimub, leiaksid aset pöördelised sündmused, siis pole ka tema novellides jutuveeretuslikku kirjeldust, et luua pilti ruumist või tegelastest, vaid need antakse edasi sündmuste ja detailide ja väikeste, kuid teravate sisselõigetega. Iga lugu algab nii, et midagi kas on juhtunud või siis juhtub, tegelased on justkui unest välja rebitud või hoo pealt kätte saadud. Ja enamasti lõpevad lood puändiga, Ruus on leidnud endale õige kirjastuse! Või siis vastupidi. Ruusi novellid on situatsioonikomöödiad või siis situatsioonitragöödiad, tegelasi pannakse teatud olukordadesse, mis tulevad kusagilt väljastpoolt, või siis lükkavad tegelasi käima nende eneste kinnisideed ja sundmõtted, kuid alati on nad sellesse situatsiooni justkui vägisi paigutatud, nad tahaks olla hoopis kusagil mujal, eks ikka omaette hotellis ja juua veini ja vaadata telekat, aga asjaolude sunnil on nad praegu siin selles loos ja peavad tegema seda ja toda, kuigi üldse ei taha.
Muidugi võib minna sellele libedale jääle, et küsida, mis neil tegelastel viga on, kas midagi on lahti lähedusvajaduse ja kiindumussuhte ja kuulumissooviga, ja vastata, ehk on tegemist traumaga. Sest viimasel ajal on kõigil trauma. Kui muidu oli see ehk niisama olemas, seda varjati või prooviti elada-kirjutada sellega koos või selle kiuste, siis nüüd sellega tegeletakse. Ka Ruusil on trauma, on obsessiivseid sööste, on ärevust, enda peitmist ja lukustamist, düsfunktsionaalset suhet, kontakt maailma ja endaga muutub kohati väga hämaraks, alati on midagi liigestest lahti. Aga Ruusil on tema trauma kord pikema, kord lühema, aga kindla keti otsas, ta ei karga kohe näkku. Vastupidised (ja suurepärased) näited lähiajast on minu jaoks Maarja Kangro „Klaaslaps“, Carolina Pihelga „Lõikejoon“ ja Lilli Luugi „Ööema“. (Jah, huvitav, see trauma harutamine oleks nagu vist pigem naiste rida, meeste tekstides selliseid asju väga ei kohta, millest on kahju, mehed juba teraapiasse ei lähe, tablette ei söö, või siis ei kirjuta sellest, välja arvatud Tõnis Vilu.) Kõik nimetatud tekstid keskenduvadki traumale, see on teksti käivitavaks jõuks ja teemaks ja sellega minnakse lõpuni ja nii sügavale välja kui võimalik. Ruusi traumade puhul pole nii selge, et kas neid üldse on või pole, kui on, siis on nad kaetud lugude jutustamisega või ka varjamisega. Nii et selleks peaks olema Vaino Vahing, et midagi täpsemat ja kindlat Ruusi kohta öelda. Ruus jätab enda, teksti ja lugeja vahele õhku ja see on väga võluv.
Ütlen ilma varjamata, et Ruusi novellid on väga minu teetass. Neis on olemas kõik head asjad, mida ma kirjanduse juures hindan, pole liigset seletamist, minnakse kohe asja juurde nagu veterinaar, kes teeb naksti süsti ära, nii et loom ei saa arugi, olgu kiidetud seesama situatsioonikomöödia/tragöödia. Ruusil on väga hea ja kõnekeelne lause, lihtne ja sujuv on teda lugeda, maailm, mille ta loob, on ühtaegu päris ja samas hämar ja maast lahti. Kui paljud naisautorid ajavad naiste asja ja feministid oma – ja õige ka, peavadki ajama –, siis Ruus justkui ajab ja ei aja kah, kõige täpsem oleks öelda, et ta ajab inimeste asja. Ka lugude järjestus raamatus tekitab hea rütmi. Koomilisemad novellid, kus on esil suur jutustamismõnu, vahelduvad nendega, kus on midagi väga isiklikku ja kriipivat, need on lood, mida lihtsalt peab ära kirjutama. Ses mõttes jagunevad need novellid enam-vähem täpselt pooleks.
Kui midagi selle raamatu puhul jääb kaheldavaks, siis on see kogumiku lõpulugu, mille on kirjutanud hoopis Toomas Raudam. Lugu pole ju paha, midagi ära ta ei riku, aga juurde ka ei anna, minu jaoks lõpeb raamat ikkagi „Big Chilliga“. Raudami loo puhul on ehk tegemist pastišiga, kuid siiski jääb see nii teemalt kui jutustamislaadilt Raudami looks. Samas, miks ka mitte, on ju tore, kui sul on sõpru ja miks mitte neid oma raamatussegi kutsuda! Ja sõbrad Ruus ja Raudam on, sellest annab tunnistust ka kogumik „Eesti novell 2024“, kus nad just nagu kokkulepitult on nõus minema üheskoos luurele. Mina küll Ruusiga luurele ei läheks, sest ei saa ju usaldada inimest, kelle kirjutatud juttudes tuleb ette suuri probleeme mäluga, aina vassitakse-valetatakse, ollakse kogu aeg kadunud ja teeseldakse surnut!
