Kui uksest sisse astun, lebab tiat saapad jalas ahju ees põrandal, urgitseb küünega vuugivahe täidet. Hei, ütleb ta mulle vaiksel katkendlikul häälel. Hei, mis nii lihtne lühike sõna, jõuab tema kurku ikka kinni jääda, kuid siiski nõrga nõrga piiksatusena suust välja pugeda. Vaevu püüab mu kõrv selle heikese kinni, ei tõsta teda kõrgele, vaibub kiirelt, langeb hingeldades tiati muigekortsukesse, roomab seal lõppu, kõige kitsamasse kohta peitu, ma ei tea, mille eest, hirmu eest? Või on sel läbikukkunud hei-l piinlik? Piinlik, sest ma ju ütlesin, ma ütlesin, et ma ei taha, ma ütlesin ei, ma ütlesin ju. Kle ta ei saanud aru. Ta ei saanud aru, ta ütles, et sa ütlesid hei, hei, mitte ei. Aga konteksti arvestades, miks ma hei oleks pidanud ütlema? No ju vist sest teadagi sind, selline ullike, ei tea kunagi, mida oodata. Või hoopis surma eest hüppas peitu see hei? Ah ei tea. Kaua see hei ikka elab? Ei ole selline kauakestev sõna. Oluline küll jaa, aga pigem kahuriliha, saab ruttu otsa. Mina sülitan oma hei otse põrandale, äkksurm või kui mitte, siis astun veel talle peale mitu korda. tiat ei kuule.
Tean juba seda tiati viimaseaja kommet niiviisi põrandal pikutada. Omast käest tuttav: ärkan üles, teen kohvi, tule ahju, siis molutan, siis tuleb uni peale ja lähen magama tagasi. tiat on isegi tubli, ma niikaugele ei jõuagi, tema seevastu jõuab kaugele, pingutab, aga annab siis alla ja nii alla, nii põrandale, nii äkitselt saab jõud otsa. Mina saan ikka ust vaadates aru, et täna ma siit välja ei lähe, ja kobin sooja teki alla tagasi, ma armastan oma voodit, oma tekki ja oma patju, minu head. Kui minna, siis tuleb kohe minna, voodist kähku üles, riidesse, kohv kaasa ja ruttu uksest välja, aind nii saab, kui peab. Aga alati nagu mingi sõbralik pehme hääl ütleb siidiselt: kallis, sa ei pea, kallis, homme on ka päev, juba hakkab vaikselt pimenema, kallis, andesta endale, mina juba siis alistun, tiat on veel tugev, alles siis, kui hääl muutub juba tõsiseks, kui hääl seisab ukse ees, keelab tiatil lahkumast, kallis, väljas vägistatakse sind ära, siis tiat kukub põrandale.
Olles tapnud oma hei, kas siis teda maha sülitades või suri saapatalla all, heidan ma täna tiati kõrvale, võtan tal ümbert kinni. Tavaliselt ei tee nagu välja, et tal nii vähe energiat on, et las olla nii nagu on, ajan omi asju. Vb mu välisriiete jaheduse raskus ja mu käsi, mis talle külge vajus, elustas teda natuke. Väsisin ära. Ma tean tiat, ma tean.
I’ll be here
hold you tight to me
(autor laulab laulukest, mis tal kummitab)
tiat, tead, nii õudne, tead, mis ma teada sain? Issand, mida? küsib tiat õrnalt. tiati issand on nii naljakas, iga asja peale ütleb issand, ta ss on nagu tuuleiil, mis jookseb suulaelt läbi mööda keele koridori välja nagu rattaventiil, mis õhku läbi laseb. Käisin seal loengus, kutsusin sind ka, aga sa ei tahtnud. Ma olen nii vihane, vist. autor on vihane, ilma et sellele midagi viitaks. Ta lihtsalt nagu teab neid sõnu vihane ja naljakas, kui ta on vihane, siis ta ütleb, et ta on vihane, ja kui on naljakas, siis ta ütleb, et on naljakas, aga ei naera. Kas sa teadsid, et kõik vanakreeka mütoloogia naisekujud, jumalannad, sireenid, Medusa jne femme fatale’id, pmst need olid mehed tegelt, projitseerisid oma draama, vägivalla, hüsteeria jne naistesse. Tol ajal olid kreeka naised kööki nii ära paigutatud, päitsed peas vanad märad, kuuletusid täielikult meestele, kaltsud, leinas lehmad, kellelt võeti vasikad (aind isased) ära. Seitsmeaastaselt pidid poisid meeste poolele elama minema (mõtle: 7-aastaselt), neile anti kätte kirved (selle autor ise pani juurde) ja õpetati vihkama, vägistama, alandama ja tapma oma õdede (lehmade) vaimu, alandama oma emasi (lehmasi v lehmi), oma tulevasi abikaasasi (ka lehmasi) ja armukesi (samuti lehmasi). Jah, see seletab, miks emad armastavad poegi rohkem kui tütreid, miks vennad on kadedad õdede peale, miks naised pole kunagi piisavalt head.
Ma olen veits šokis. Milvi Martina Piiri loeng? Kust sina tead teda, on autor hämmingus, tõstab pea tiati juustest ja jääb juustele küsivalt otsa vaatama. „Naine ajas“, ma olen seda sarja kuulanud. Tead ja Milvi Martina rääkis veel, alustab autor, põimides oma käed kuklale, pilgu pöörab lakke, et kord olevat Herakles pidanud kihlveo kaotuse vms tõttu naiste riided selga panema, luua kätte võtma ja põrandat pühkima, oi kus ta siis olevat tundnud sellist alandust, tundis end kaltsuna, et tal parem hakkaks, pidi ta mingi 5 orja ära tapma, et seda rõvedat tunnet natuke leevendada ja end uuesti inimesena tunda. Nagu fckn haige. Ma tean seda saadet, olen kõik hooajad ära kuulanud. Miks sa mulle ei öelnud, tõstis autor pea põrandalt. Ma ei tea, sind nagu ei huvitanud, sind nagu ei huvita eriti ajalugu. Kas sind huvitab ajalugu või? Ma ei tea, otseselt vastu nagu pole, mulle meeldis kuulata, hea hääl tal. Jaa-jaa mulle ka täiega meeldis ta hääl, ilus nimi ka – Milvi. Üldse tegelt ma astusin ruumi ja kohe panin teda tähele. Kas oled armunud? Femme forte, muide teda peale ajaloo muud midagi ei huvitagi, ta ise ütles seda. Noh jah, ära siis talle mingeid ahistavaid kirju saatma hakka palun. Vb ühe kirja saadan, ütlen, et nii lahe saade, siis kui ma olen ka kõik ära kuulanud, siis. Kle mul palav, autor tõuseb püsti, võtab jopi ja saapad jalast, astub üle tiati, aga ta unustas mütsi ja salli ära võtta ja astub üle tiati tagasi, et müts mütsi kohta panna ja sall salli kohta, ehk siis topib need hooletult jopi käisesse, nagu ei peaks neid kunagi enam nägema. autoril on seljas punane mohäärist kampsun, seljal kaela juures on umbes 10 cm pikkune hõbevärvi lukk, varrukad kukekad, kampsun ei näe just värske välja, kohati veits vildistunud, eriti paremal pool seljatagusel allpool, koti kandmise jälg. Veronni poest ostetud, aastaid-aastaid tagasi. Kampsun pole päris punane, vaid nagu maasika ja vaarika segu, vaarikat veits vähem. Ja jalas väga kulunud teksad, hästi mugavad, aga vb väga head välja ei näe, põlved suht välja veninud.
tiat, ma aitan sind püsti. Ma ei taha püsti olla. Ma aitan sind voodisse lamama. Ma jätan saapad jalga. Jah, jäta, kui tahad. autor aitab tiati püsti, tiat paneb käe ümber autori kaela, toetades oma keharaskuse autorile. tiat, miks sa lonkad? Ma ei tea, see tuli lihtsalt. hehe. tiat, kelle hääl see on, kas sa ka kuuled? Mis hääl? See hääl, mis ütleb, et mis sina teed ja mis mina teen. See nagu segab, sind ei sega vä? See on Leida. Mis Leida. Leida. Tere, mina olen Leida. autor vaatab küsivalt tiatile otsa ja siis Leidale. tiat ütleb tere. Tere.
tiatil on seljas puuvillane luitunud kollane mingi sellise masinkootud mustriga talle veidi suur kampsun. Ostis selle Turkust, väga odav oli, allahinnatud, aind 9 euri, täiesti uus. Selline suht vanamutikas, aga noh talle meeldivad sellised. Ostes kujutles tiat, kuidas keegi soome naine oma jahi tekil merd vaatab, purjekingad jalas ja heledad teksad või dressipüksid. Miks? Miks lihtsalt? Vaene tiat, leinab oma kampsuneid. tiatile ei mahu pähe, autorile ka mitte, aga temal on rohkem suva, pole nendes kampsunites nii kinni. Ja kui ühe meel on nii mustas, siis peabki teise oma helgem olema, aga ma arvan, et tal on suva nendest kampsunitest. Tegelt on asi kriitiline, inimesel pole mitte midagi selga enam panna. Lugeja! Aita! Margit Lõhmus EE077700771003690403, iga annetus loeb, samas ma saan igati aru, first things first,kuhu annetada, käpaabi, sõda, haiged lapsed, vähifond jne, ma lihtsalt tahan öelda, et ma ei sea end esimeseks, pole kunagi seda teinud, isegi teiseks mitte, vaid noh kuskil mingi kõige viimane. autor läheb võtab voodis lebava tiati kaissu ja hakkab laulma.
Oh, when you’re low
I’ll be there by your side, baby
Ta on täielik amuus ehk siis viisipidamatu inimene, guugeldasin. Siis hakkab tiat, kes ka amuus, ka laulma ja nad koos veidi laulavad, kumbki ei oska laulda, see teeb meile kõigile nalja. Kui see teeb sulle nalja, lugejake, siis anna julgelt märku: EE077700771003690403 Margit Lõhmus, 1 eur ainult, sellest on rohkem kui küll, ja kui sulle ei tee nalja, siis samuti EE077700771003690403 Margit Lõhmus, ütle välja, mis sa mõtled ja seda väga soodsalt, aind 1 eur, no keda see tapab. Või tapab?
Kui see 1 euro sind tapab, musike, siis anna mulle teada, EE077700771003690403 Margit Lõhmus, saada 2 ja ma saadan sulle ühe euro tagasi.
Mõtlesin juba, et nad jäivad magama. Aga tiat hakkas rääkima.
Vahel mul kihvatab, see särk, mis tal seljas oli. See, kuhu peale on kirjutatud, et kus sa terve mu elu olnud oled, ja teine vastab, et trennis. Miks see sul kihvatab? Sellepärast, et see pole tõsi. Kuule, see on ju särk lihtsalt. Jah aga mind ajas nii närvi see. Vb oli irooniline. Vb jah, et ise on selline ärevuses parm, tõesti selline nagu suvel järve ääres. Tal lendas juustest kõõma välja, terve särk oli kõõma täis, ma nägin, kuidas seda lendas, oma silmaga. Tema muudkui rääkis, et äkki ma lõikaks tal juukseid, ta suunurkades oli nagu… nagu… kabjavõi. iuuu-iuuuu tiiat, ma ei taha teada. Need smegma tüübid on nii võikad. Võikad jah. Nagu rohke võiga rikastatud. A kabjavõi öeldakse mumst muu asja kohta. Jah, ma tean, aga temal oli nagu see nagu selline kuivanud ja siis nagu polnud kuivanud ja mingid tükid. Ok, aitab, ma ei taha teada enam. Aga sul endal on see särk või oli, kus kirjas mingi et vahel kui ma… bla-bla-bla ma ei mäleta… siis kõnnin üksi Toomemäel ja joon õlut. Ja fakt on see, et sa ei joo õlut. No tasapisi olen hakanud jooma. Siis veel ei joonud. Kle kelle poolt sa oled? Ma olengi sinu poolt, lihtsalt tahtsin teist vaatenurka avada. Ma ei taha teist vaatenurka, praegu. tiat, kas sul hakkavad päevad? Jah. Millalgi vist algavad, ägiseb tiat. Kuidas sina nii rahulik oled? Ma võtsin xanaxit, tahad ka? See aitab nende marutavate deemonite vastu, muudab need rahus põõnavateks Yoshideks. Sul kihvatab, mitte see kiri särgil, vaid see, et sa ei saa enam Super Mariot mängida. You lose something you win nothing, ütleb autor tiatile. Vat see on diip, pane see kirja, tiat kordab endale you lose something you win nothing ja nad mõlemad naeravad. Naer lõpeb, tiat on ikka väsinud ja keerab selja. autoril on tiati pärast kurb.
You think I’d leave you down when you’re down on your knees
I wouldn’t do that
I’ll tell you, you’re right when you want
Ah, ah-ah
Ah-ah, ah-ooh-ooh,
ümiseb autor ja hiilib vaikselt kööki. Laskub põlvili oma väikse altari ette ja hakkab palvetama, kallis Lugeja, jah Lugeja, Sa kuulsid õigesti, Sina, Lugeja, mitte jumal, mitte see silmakirjalik tolgus, kes kunagi ühtegi mu soovi ei täitnud. Lugeja, kallike, ma räägin sulle ühe loo. Kui ma väike olin, siis küsisin kord emalt: Ema, kui isa ära sureb, kas me võime siis kolm koera võtta? Ema vastas: jah, siis võime. Ja ma iga õhtu palvetasin, et mu isa ära sureks ja noh ülla-ülla, see sitt ikka veel elab. See jobu ei võtnud kuulda mu palveid. Aga Sina ju võtad, sest Sa oled hea, Sa oled hea, Lugeja. Sellepärast pöördungi Sinu poole. Saada mulle signaal, selge, mitte mixed, you know me and mixed signals: https://www.instagram.com/reels/DY7bTA5qkzz/ Margit Lõhmus EE077700771003690403, aind 1 eur, sisuks: ma olen olemas. Teadmiseks, mida rohkem raha kannad, seda rohkem Sa, armas lugeja, olemas oled.
Nagu oled isegi aru saanud, on tiat mulle väga kallis, mitte küll nii kallis kui Sina, aga siiski, Sina oled kus Sa oled, aga tema on siin, minuga, mul ei ole mitte kedagi teist. Palun kingi talle Nintendo Switch Lite, kollane. Tal on väga raske aeg praegu. Tal on ikkagi mingi 10 kampsunit kadunud ja 4 paari pükse ja päevad hakkavad varsti. Inimene on pmst sõna otseses mõttes paljaks röövitud. plsplspls. Margit Lõhmus EE077700771003690403, sisu: tahan kinkida Nintendo Switch Lite, kollast. Aamen!
autor läheb tuppa tagasi, istub laua taha nii nagu ta tavaliselt istub, varsti küsib tiatilt: tiat, kas oleks okei, kui sa hakkaksid mind Milviks kutsuma (ja Leida, sina ka)? On ikka okei, võin kutsuda küll. Mina ei hakka, ma ütlen ikka autor. Milvi läheb ja kallistab tiatit. Aitäh sulle, tiat, sa oled nii hea. Milvi, ma ei ole tegelt hea. Milvi hakkab laulma jälle.
I will show you, you’re so much better than you know
And if you want to cry, I am here to dry your eyes, ooh
And in no time, you’ll be fine
Ma pean midagi üles tunnistama, selle särgi asjus. Mida siis?
See tüüp, see kõõmaga joomahaige + kabjavõi suunurkades. Kle palun ära ütle enam sõna kabjavõi. Selle terve elu trennis särgiga, ma salaja tõmbasin selle trennis maha ja kirjutasin asemele: purjus, narkouimas ja depressioonis. Miks, tiat? Nii ei tohi teha. tiat on istukile tõusnud ja vaatab autorit sellise ah? pilguga. tiat, sa ei tohi sekkuda niiviisi, pahandab autor. Aga tema ei tohiks sellist särki kanda. Rikkusid teise inimese särgi ära. Jah, noh ma tunnen, et see polnud tõesti mu parim tegu, mis ma elus teinud olen. Ma ei teadnud, et ta ema sünnipäevale läheb, aga vb ta märkas varem ja vahetas särgi ära. Tal oli vast teine särk ka kaasas, samasugune. No sa looda jah. Hetke pärast üritab autor vihaseks saada ja tõuseb püsti. Sa ei tohi teha selliseid asju minu seljataga, ei tohi.
Ma ei suutnud end tagasi hoida. Sa oled täielik debiilik, oskad inimestele aind haiget teha. Mulle tundub, et sul pole ajusi. Ja väike funfakt: sinu särgil oli kirjas Toompeal, mitte Toomemäel. hehe jah ma tean, ma lugesin ostes valesti, tiat veits naerab. Sa ei oska isegi lugeda, põrutab autor, st Milvi, mul läheb kogu aeg meelest. tiat naerab veel rohkem. Kle mitu xanaxit sa võtsid? Sa oled nii aegluubis vihane.
Ja see purk? venitab autor oma suust sõnu välja.
Ma olen jumala oi, st lugeja vihane. Lugeja võiks sulle karistuseks kõõma pähe saata. Ja purk? Mis purk? Te ei tohi minu selja taga tegutseda. Meil oli üks kolmeliitriline purk. Ma pole näinud. Miks sul purki üldse vaja oli? Ma tahtsin kurke marineerida, tiatil jälle see ah? pilk. Kurke marineerida, sina? Jah, ma pole kunagi marineerinud kurke. Praegu pole kurgiaeg. Ma suvel äkki ei viitsiks enam, siis jääbki tegemata. Poes on. Poes on pikad kurgid. Lühikesi on ka, aga tegelt ma tahtsingi pikki ja selleks ka 3-liitriline purk. Ma pole kunagi näinud, et nii pikki kurke marineeritakse, tundus huvitav proovida. Ma mõtlen, et peaks mõtteid rohkem realiseerima, sest mul on vist see https://www.bbc.com/future/article/20260528-the-people-who-are-addicted-to-daydreaming, ma arvan või päris kindlasti on. Tead ju isegi mind, ma päevad läbi passin ja daydreamin, ma ei saa enam nii jätkata. Pean ravima ennast ja mõtlengi, et viin kõik ideed ellu või vähemalt üritan, need, mis pähe tulevad. Sellepärast ma seda purki otsisin. Ma ei tea, mind ei häiri, et sa midagi ei tee, ja mulle meeldivad su mõtted. See üleeilne välgatus, see oli päris hea. Mis see oli? See, et kui ma oleks abielus Rain Lõhmusega, siis minu nimi oleks Margit Lõhmus-Lõhmus (aga seniks-kuniks, kallis lugeja: Margit Lõhmus EE077700771003690403, all i ask on 1 euro).
Oota, ära aja mind teemast kõrvale, see purk. Ma ei aja, sa ise läksid. See purk. Kas sina lükkasidki sinna inimhinge sügavusse kolmeliitrilises purgis oma tõe ja õiguse (5 köidet)? autor pistab põske veel pool xanaxit. Ei, ei olnud mina, mina sodisin aind särgi. Kes see oli siis, kas Leida? Ei. Vb see, kes leivakombinaadis? Ei mumst mitte. Leida vä? Ei ole Leida. Ei ole mina. See oleks liiga nõme kuidagi, Leivakombinaadi Leida. Ei-ei, ei ole Leida. Strippar Margit? Ei, c’mon ta ei tööta seal. Ühte päeva ka ei töötanud seal? Ma oleks nagu mingis idiootide gängis, kes kotivad mingit kõõma ja kabjavõiga parmu. Kas te pole kunagi mõelnud, et vb tal on väga raske elu? Ei ole, mitte kunagi. Ja sa oma kampsunitega. Jah, mina oma kampsunitega, tiatile jälle meenus, muutus paugupealt väsinuks.
Juba 2 aastat tagasi ja sa ikka veel nende kampsunitega. Jah see ikka veel painab mind. Kuidas need said nii ära kaduda, kuhu? Keegi pidi võtma need, varastama. Ma ei taha küll kedagi süüdistada, tegelikult tahan ja ma tahan, et see inimene ära sureks, see sitt. autor, ma tean küll, mida sa mõtled, ja ausalt öeldes ma mõtlen sama. Jah tiat, aga ma ei kirjuta seda, ma ei kalluta midagi sinu vastu, ära muretse. Kuid siiski ainult Sulle, mu eriline lugeja: Margit Lõhmus EE077700771003690403, summaks 10 euri ja märksõna: Koidu.
Aga vaata, hea asi selle juures, et koisi ka enam pole. Pff seda küll, aga ikkagi, kus mu kampsunid on? ja 4 paari pükse ka, lisab Milvi. Ma ei tea. Vb see on karma. Ah? Ega sa isegi puhas poiss ei ole. Ahh? Okei, kas jalgu toetavad 147 euri maksvad sametretuusid ütlevad sulle midagi? Berliin aasta huuh, ma jätan selle koha vahele. Kle see on teine asi võtta midagi suurest kaubamajast, sa ei saa võrrelda, keegi tuli minu koju ja tuhlas minu asjades, varastas, värdjas, ma loodan, et need kampsunid toovad talle aind õnnetust, too mu faking kampsunid tagasi, sitt. hehehe sinult varastati, aga sina võtsid. Jah, see polnud nagu päris varastamine ja see oli sinu mõte, sina tahtsid kirjutada varastamisest ja käskisid minul minna ja varastada. Issand kui piinlik. Huh on jaa. autoril ja tiatil hakkab mõlemal palav ja nad lehvitavad kätega omale tuult. Oi see oli täielik feil. Noh oli mis ta oli, aga ma ei tea, minu meelest väärt kogemus. Jah, mis siis et pärast ei kannudki neid üldse. Jah, ma ei suutnud. Nii hull oli vä? Jah, täiega oli, nii hull adre, isegi nii palju aastaid hiljem mulle meenub see ja ma tunnen seda. Sulle ei sobinud need ka eriti, sinu jalgu ei toetanud, veits suured ja liiga pikad.
Mäletan selle müüja nägu, ma oleks peaaegu ju vahele jäänud, kui me sinna kabiinide poole kõndisime, ma juba mõtlesin, et ma tunnistan üles, et jah ma võtsin, jah ma lõikasin väikeste kodunt kaasa võetud kääridega selle plastmassjunni küljest ära, aga ma pääsesin, müüja küsis, millises kabiinis ma proovisin, ja ma vastasin selles, milles ma neid ei proovinud, ja siis ta ütles midagi saksa keeles ja vabandas mu ees. Issand ma olen elus nii palju kogenud, vb sellepärast ma olen nii väsinud. Ei, ma arvan, et sul on perimenopaus.
Ma kohe algusest peale ei mäletanud selle müüja nägu, soengut, ta väändus näoks mingilt Francis Baconi maalilt. Nii tugev error oli. Ma ei olnud enam see inimene, kes ma olin enne neid pükse. No ma igal juhul soovitan tegelt, et seda kogeda, aga mitte kellegi kodust midagi varastada, ikkagi neilt, kellelt on midagi võtta, mitte minusuguselt, putsi. Kuule lepime ära. Tule siia. tiat ja autor on teineteise embuses, vaatavad üksteisele silma ja naeratavad. Kodus on nii hea olla, üldse ei taha välja minna, ma tegelt jõudsin korra mõelda, et meil on ikkagi väga väiksed probleemid, tühised. Keegi ei tule sind enam selle varguse pärast arreteerima ja mina lõpuks kirjutasin sellest. Noh, väga põgusalt. Aga ikkagi! Mainisin. Sa said ruumi oma ellu nende kampsunite ja pükste arvelt, emotsionaalselt võib-olla poleks sa suutnud kunagi neid kampsuneid ära visata. Miks ma üldse oleks pidanud need ära viskama, hull oled või, väga head kampsunid olid kõik, väga palju elu ja mälestusi oli nendes, märgid, et olen seal käinud, seda teinud jne, iga kampsuniga midagi meenus, ma oleks elu lõpuni käinud nendega. Ja need jalgu toetavad retuusid, mis minu jalgu küll ei toetanud, nüüd mul pole isegi tõestust, et ma olen seda teinud, et läksin ja varastasin. Need olid mulle nagu trofee kapipõhjas, mu kuldmedal kaelas. Iga kord, kui need püksid kätte sattusid, ma tundsin seda adrenaliini, ma ei tea, kas sa kunagi üldse suudad seda kogemust sõnadesse panna. Ma ei tea, vb polegi siis vaja, tulevad uued kogemused. Aga äkki ei tule ja meil pole isegi neid retuuse alles, keegi varastas ära. Sa hakkad jälle algusest peale kerima. Vahetame teemat, autor hakkab laulma.
Ah-ah, ah-ooh-ooh
And if only you could see into me
Ma tean seda laulu, vaatamata sellele et sa viisi üldse ei pea oma koleda püüdliku häälega, ma ikka rõõmustan, kui sa laulad, sest see rõõmustab sind. Miks sa kaasa ei laula? Mul mõte jookseb nii negatiivselt ja see laul muutus nii kurvaks, et me sureme. autor ohkab. Ma tahaks oma kodus surra, alustab tiat. Ma ei taha kuhugi põgeneda, ma ei taha midagi uuesti alustada. Ma olen nii laisk, nii jõuetu. Ma olen küll mõelnud, et äkki ostaks välivoodi, keldrisse, et läheks keldrisse, oleks seal. Ma olen ka keldri peale mõelnud, aga et telliks hästi palju kartuleid, laoks tekid kartulite peale ja lamaks kartulite peal. Kõigist mädand asjadest mulle meeldivad mädand kartulid enim. Ma ei tahaks nagu mingit asja osta, ma ei taha varuda ega koguda. Võime süüa neid kartuleid, võtame enda ja tekkide alt ühekaupa, koos koorega. Jah, ei taha sinna raudteejaama tunnelisse ilmuda käed taskus nälgima. Jah, ma ei kujuta isegi nälga ette, äkki ma ei tunnegi seda, söömine on nii tüütu, ma ei viitsi süüa, mälun ühte suutäit ma ei tea kui kaua. Muide ühte ampsu peakski 20 korda läbi mäluma, lugesin kuskilt. Ma kujutan sind ette, istud seal tunnelis vaikselt ja lihtsalt mälud ja vaatad ühte kohta. Jah, mõtle, kui on päevad, lekin, ei saa pesta end. Ma nii loodan, et sõda ei jõua Eestisse enne menopausi. Enne menopausi minust küll mingit asja ei ole. Aga noh ma vist ei viitsiks kodust lahkuda enivei. Nagu vanad inimesed, kõik nad räägivad, et tahavad kodus surra, nad ei viitsi lihtsalt kuhugi minna surema. Ei, minu töö juures üks, ta on üle 70, issand vb juba 80 ligi, ta on öelnud, et tema tahab tööl surra jalapealt, ja ma loodan, et ta soov täitub, aga nagu mõtle, kui mina olen ka seal, ma juba praegu vahel olen valmis teda kinni püüdma või noh ma ei tahaks, et see mina oleks, ma ei tahaks, et ta minu käte vahel sureks. Ma olen liiga random tegelane, pigem võiks keegi teine olla. Aga ära püüa lihtsalt, kui kukub. No ma proovin mitte. Jah. Jah. Nad vaikivad natuke. tiat astub vaikusest välja, mina kujutan ette, et ma suren nii, et olen põrandal pikali, hingitsen kuulihaavast, mis on vasakul pool roide all ja samal ajal vägistab mind seitsmeteistaastane vene lapssõdur, tal on vinnid ja kooldus ripsmed. Miks just lapssõdur? Ma lugesin kuskilt ja selle poisi pilt oli ka, see oli Ukraina sõja alguses, et saatis emale selfi endast, samal ajal vägistas imikut. Appi, see tundub nii haige, et ma ise ka ei usu seda, kust ma selle võtan, mingi taoline lugu oli, ma hästi ei mäleta, ta nägu on aind meeles. Ei ma ei laseks seda juhtuda, autor surub tiati oma rinnale, tiat kuuleb autori kiirenenud südametukseid. Ma päästaks su, ma lööks sellele faking värdjale noa kõrri ja saadaks video, kus ta verest tühjaks jookseb, ta emale ja isale ka. Ja vanaemale ja vanaisale ka. Ja ta väiksele õele ja vennale. Ja noh lapsele või noh noorele nagu annaks andeks. Tegelt ei peaks, aind keha muutub, mentaliteet on sama neil. Nojah aga ikkagi, ma vist eelistaks nooremat. Kuidas sina oma surma ette kujutad? Ma ei kujutagi, ei tea, kas surengi üldse. Ma ei taha, et sina sured, ma ei taha ilma sinuta olla, kellegagi poleks rääkida. Keegi ikka oleks. Jah, aga nii nagu sinuga, nii ikka ei oleks. autor hakkab laulma.
You think I’d leave your side, baby
You know me better than that
tiat laulab ka kaasa, mõlemad hakkavad naerma. Issand mul on hea meel, et keegi ei näe meid, meie mõtteid. Selline tunne, et ei tohi mõelda selliseid mõtteid, ei tohi selline olla. Äkitselt kostab alarm, häire, sõja hääl, mõlemad täiega ehmatavad. tiat hakkab karjuma, karjub: Milvi! Milvi! tiat on sekundiga jalul. Jookseb tagumisest uksest välja, karjub sõda tuleb, tõmbab naabri lukustamata ukse lahti, ise jookseb edasi karjudes ja sõjast kuulutades pmst nagu lendab paari sammuga trepist alla. autor jookseb talle järele, xanax on jala pehmeks muutnud. Ta nagu lihtsalt järgneb tiatile ega saa midagi aru, mis täpselt toimub, mis tiatil hakkas. tiat prõmmib oma sõjakisaga alumiste naabrite aknaid, jookseb tänavale, joodikute maja suunas. tiat prõmmib rusikatega aknale: Alejandro, Alejandro, sõda tuleb, põgene, ja siis võtab hoogu ja hüppab läbi klaasi aknast sisse. Milvi on jõudnud tuterdades tänavale ja näeb seda kõike pealt, ta üritab ka aknast sisse joosta, aga ei saa üle aknalaua ja näeb, kuidas põlvitav tiat hoiab käte vahel mingi palja ülakehaga parmu suurt õllekõhtu ja suudleb seda. Me kumbki ei suuda uskuda, mida me just näeme ja kas me seda näeme. Alejandro pöörab pea tiati suunas: see on ohuteavituse test, jobu. See on katsetus, kas sireenid ikka töötavad ja on kuuldavad jne. tiat ütleb: ei ole. See on ohuteavitus, näitab see kõhuga mees tiatile sõnumit oma nuputelefonis, tiat on veits segaduses ikka, mees loeb sõnumi ette: Päästeamet: Täna, 18. märtsil kell 15.00–15.10 ohuteavituse test, käivituvad sireenid. Ohtu pole. Lisainfo: kriis.ee, 1247. Tagasiside: kriis.ee.
Aa aa, okei, tiat kogub end, okei, ma vabandan, ma arvasin, et on päris. Hiljem tõdeb tiat, et tõesti sellises piinlikus olukorras, sellises feilis, seda konkreetset silmas pidades, inimene paneb käe kuklale ja kratsib natuke ja siis ronib aknast välja tagasi, vabandab veel. tiat ja Milvi kõnnivad õlg õla kõrval kodu poole tagasi, vaikides. Siis tiat järsku: Kus Leida on? Kus Leida on? Näe seal, tuleb, viitab Milvi selja taha. See vist tähendab, et ei tohigi mõelda ega rääkida sellistest asjadest. Ei, see ei tähenda seda, see tähendab, et vaata oma telefoni, loe oma sõnumeid. Jah, noh ma mõtlesin, et olen just eemal telefonist, ei skrolli, mitu päeva pole telu käppinud, jumala uhke tegelt enda üle. Miks sa ise ei vaadanud? Mul pole telefoni. Miks sa selle mehe kõhtu suudlesid, küsib autor? Ma ei tea, arvasin, et ta on rase naine ja et me kohe kõik sureme ja päästa ei anna midagi. hehe see oli sinu Paris Hiltoni hetk hihii. huuh, appi, täiega mark kogu tänava ees. Jah, mul ka sinu pärast. Hiljem, kui nad on veidi rahunenud ja juhtunust natuke üle saanud, turgatab autorile: äkki olemegi meie need peata ratsanikud? Kui, siis mina, aga sina küll mitte, ei tee tiat pead pööramagi. autor hakkab laulma:
RDC8QJmI_V3j4&start_radio=1
Lugeja, laula kaasa:
You think I’d leave your side, baby
You know me better than that
You think I’d leave you down when you’re down on your knees
I wouldn’t do that
I’ll tell you, you’re right when you want
Lugeja, laula-laula, ma tean sa oskad küll:
Ah, ah-ah
Ah-ah, ah-ooh-ooh
And if only you could see into me
Oh, when you’re cold, I’ll be there
Julgemini, julgemini, Lugeja, woop! woop!
Hold you tight to me
When you’re on the outside, baby, and you can’t get in
I will show you, you’re so much better than you know
When you’re lost, and you’re alone, and you can’t get back again
I will find you, darling, and I will bring you home
And if you want to cry, I am here to dry your eyes, ooh
And in no time, you’ll be fine
You think I’d leave your side, baby
You know me better than that
You think I’d leave you down when you’re down on your knees
I wouldn’t do that
I’ll tell you, you’re right when you want
Ah, ah-ah
Ah-ah, ah-ooh-ooh
And if only you could see into me
Lugeja, darling, i will bring you home.
Margit Lõhmus EE077700771003690403
Oh, when you’re cold, I’ll be there
Hold you tight to me (to me, yeah)
Oh, when you’re low
I’ll be there by your side, baby (by your side, baby)
Oh, when you’re cold, I’ll be there
Hold you tight to me (to me, yeah)
Oh, when you’re low
I’ll be there by your side, baby
