Sügistuul, mis läbi Umbuksi puhus, võttis kaasa küla ainsama kingsepa.
See oli paha lugu, sest postkontor, pood ja apteek olid nagunii juba suletud.
Nüüd jäi küla ka jalatsiparandajast ilma.
Kes pidi ometi nende lääpa tallatud kingataldu kohendama? Kontsaplekke vahetama ja kannaliiste õgvendama?
Jalatsid tegid ahvist inimese. Ja nõnda oli kingsepp suisa maailmalooja enese ülesannetes!
Kui tuul kingseppa üle küla lennutas, pudenesid tema avara mantli taskutest kümned tööriistad tolmustele tänavatele. Naaskel, tilluke haamer, tangid, erinevas kulumisastmes pliiatsijupid…
Lapsed ajasid pea õieli, torkasid näpud ninna ja surusid varbad vapramini maakamarasse. Koerad tõstsid koonud taeva poole ning ulgusid südame põhjast. Täiskasvanud aga pöörasid pilgud allapoole ja silmitsesid murelikult sissepoole pööratud kinganinasid.
Kingsepa kadumise mõju ei lasknud ennast kaua oodata.
Ees seisis karm sügis. Inimeste samm muutus raskemaks, maapind vaenulikumaks ja käigud, paratamatult, lühemaks.
Kuid saatusel oli Umbuksile veel üks hoop varuks. Kui esimesed hallad maad katsid ning põhjatuul küla kohalt pilved laiali pelutas, lahkusid kingsepa eeskuju järgides ka jalanõud ise. Rahutult nihelesid susside parved esikuis, katkised saapad laksutasid lakkasid, lakk-kingad piilusid üle riiuliäärte alla. Ja siis läksid nemadki. Ühel kargel hingedekuu hommikul ärgates avastasid külaelanikud, et nende esikud ja tuulekojad on jalatseist tühjad. Vaid üksikud paelupidi elektriliinidesse takerdunud ketsid ning männiladvus õõtsuvad sandaalid olid selle suure rände traagilisteks tunnismärkideks.
Murelikult, pead norus, kogunesid inimesed külavanema juurde. See tark mees, kes teadis paljusid, kuid mitte kõiki asju, kratsis pead, sügas kukalt ning kergitas püksivärvlit: „Mnjaa…“ lausus ta siis. „Tundub, et ainus võimalus on meil neile järele lennata.“
Külavanema sõna oli seaduseks. Terve küla hakkas agaralt treenima.
Külaelanikud silkasid mööda liivast peatänavat, kiirendasid katuseharjadelt, konstrueerisid kasvuhoone karkassidest, pesunöörist ja rehavartest algelisi lennumasinaid, kuid ikka lõpetasid nad heinakuhjas või sirelipõõsas oiates. Kuna arstiabi ei olnud samuti saada, siis liiga uljaks nad oma projektidega ei läinud.
Ainus, kes küla vallanud lennundusentusiasmi täieliku ükskõiksusega suhtus, oli Veider Vidrik. Unistaja ja untsantsakas, kes niigi aasta läbi paljajalu ringi tallas.
Vähe sellest, et ta irooniamaigulise muigega, silmad vidukil ja skeptiliselt pead vangutades nende katsetusi pealt vaatas, kord leiti ta otse kiirendusrajalt, khm, Umbuksi peatänavalt, hambad laiali õiglase und magamas.
„Mis sa looderdad siin, kas sa ei näe, et meil on häda käes,“ kurjustasid külaelanikud temaga.
Vidrik hõõrus vaid uniselt silmi ja püüdis teist külge pöörata.
„No kassa saad! Kao raja pealt eest! Sinusuguste pärast ei saa keegi meist õiget hoogu sissegi võtta!“
„Pane kah käed külge! Mine kasvõi jõe kaldale kottasid õngitsema – on sust ka midagi tolku!“ tuli külavanemal hea mõte.
Vidrik ohkas sügavalt ja pühkis püksitagumiku tolmust puhtaks.
Külavanema sõna oli seaduseks. Pealegi oli Vidrik talviti tema leival – sulase ja asjaajaja rollis. Nii loivaski ta vastumeelselt jõe suunas.
Jõgi, mis Umbuksist läbi voolas, algas kaugelt-kaugelt, ühest ülemjooksul asuvast linnast. Siiakanti jõudes polnud tema rammust suuremat alles, õigem olekski teda ehk virekeseks nimetada. Jõgi oli selle, nii jumalast kui perearstist hüljatud paiga viimane tõeline uudisvoog. Imelisi asju leiti tema lainetest, mis suur Linn enesest välja oli sülitanud. Küll oli seal peeni nõusid ja säravaid karbikesi, häälitsevaid mänguasju ja nipsasjakesi, ning muidugi erineva suuruse ja lagunemisastmega jalavarje.
Vidrikule jõe ääres meeldis.
Meeldis voolu ühtaegu isepäine ja ettemääratud kulgemine, roostikuvaikus ning Linna saadetud salapärased sõnumid.
Kummaline oli see udune sügishommik jõeäärsel luhal.
Jõge ennast nagu õieti polnudki – ei liikumist, ei heli, isegi mitte värvi. Purdeäärsetel puudel rippusid kastepiiskadest pärlendavad ämblikuvõrgud – haprad ja säravad nagu meeleplekkide püünised. Üks kastepiisk ühe tumemõtte eest!
Pisut eemal põllul koogutasid takjad, nõgesed ja puju – esimestest öökülmadest kohmetanud ja häbelike pruutidena ämblikuniitidesse mähitud. Või mine sa tea – enamus neist oli juba õitsenud ja norus, võibolla tuleks neid niidikesi pigem leseloorideks lugeda?
Vidrik räsis lähedalasuvast pajupõõsast ühe toekama oksa ning sättis end purdele õngitsema.
Sügispäike, arglik ja hall justkui põldhiir, kõditas vurrudega ta põski. Mees liigutas mõnutundest varbaid, katsudes päikese vallatust sabast kinni haarata, kuid ikka libises see käest!
Pärastlõunal naasis Vidrik oma saagiga külaväljakule – kolm eri paarist lapsekummikut, kahed plätud, üks meeste tennis nr 42 ja sellega enam-vähem samas suuruses jooksutoss. Lisaks üsnagi ära kantud beežid rihmikud ja üks roosa tutiga toasuss, mille samet teekonnal lootusetult läbi oli vettinud.
Külavanem noogutas rahulolevalt. Komplekteeris sellest valikust viis paari jalanõusid esmastele abivajajatele ja patsutas Vidrikut tunnustavalt õlale: „Nagu täitsamees kohe! Tule aga õhtuks meitele – Friida lubas plaadipirukat teha!“
Talve lähenedes leppisid Umbuksi elanikud nukrameelselt tõsiasjaga, et aviaatoreid nendest ei saa.
„Võibolla naasevad kingsepp ja jalanõud meie juurde kevadel?“ lohutasid optimistlikumad neist üksteist, kuid sisetunne väitis teisiti.
Kui jõgi jäätus ning Vidriku kotapüügil lõpp peal oli, vaadati kogutud talvevarudele otsa ning hinnati jalanõudega varustatus kesiseks. Aga midagi polnud parata! Eks küla pikas ajaloos oli hullematki nähtud.
Ainult Vidrik laskis veel talve terendadeski rõõmsat lauluviisi ning tatsas kõigutamatu rahuga mööda ümberkaudseid põlde – polnudki tal ju jalanõusid, mille kulumist karta.
Külaelanikke tegi Vidriku kõigutamatu rahu muidugi kurjaks.
Näis, justkui pilkaks see untsantsakas nende õnnetust! Peaks neid siiditaldadeks või lumehelbekesteks, kes esimese külmaga tubadesse sulguvad. Nad oleksid hea meelega tõe talle näkku öelnud, kuid kolmandat päeva lahistav sügisvihm ning kiiresti saabuv hämarus naelutasid nad tahtmatult koduseinte vahele.
Õhtuti käis Vidrik ennast külavanema pingiotsa peal soojendamas.
See päris tema muretu meele kohta lähemalt aru: „Kas sul ei ole siis südametunnistuse raasugi, Vidrik? Alles pilkasid sa, et täismehed omale korraga tiibasid tahtsid kasvatada, vedasid seanahka ning unistasid niisama aasa peal. Nüüd, kui laste jalad on kooliteest ammu kurevarbais ja murelikud emad nühivad hommikust õhtuni jalanartse, nii et käed rakkus, veedad sina ikka veel aega poisikese kombel vemmalvärssi lastes: „Kingsepp läinud, tallad maas…““
Vidrik naeratas põgusalt ahjukuma paistel: „Eks igal mündil ole kaks poolt. Minu meelest tegid nad õigesti, et minema lendasid. Nii kingsepp kui kingad. Kes see ikka tallaalune tahab olla! Kui muidu ei saa, tuleb järele lennata…“
„Sellega me ju terve suve tegelesimegi, aga mitte ei saanud tuult tiibadesse.“
„Sest teie asised kaalutlused hoidsid teid maadligi. Unistasite vaid sellest, et kingapaaril või kingsepahärral natist kinni nabida ja nad siia Umbuksisse tagasi tirida.“
„Minu arust igati mõistlik unistus paljasjalgsete poolt.“
„Tuleb osata suuremat pilti näha. Küsida, miks nad üldse lendu läksid,“ seletas Vidrik rahulikult.
„Suuremat pilti! Või siis sina ninapidi lillepuhmas lesides oskad suuremat pilti näha? Millest siis sina, vana vedelvorst, unistad?“
„Mina? Seda ei ole nii lihtne sõnadesse panna… võibolla… teistmoodi olemisviisidest?“ Ja esimest korda nende pika tutvuse jooksul kuulis külavanem Vidriku hääles kibedust. „Ma ju ei kõlba õieti millekski. Teen kogu aeg õigeid asju valedel põhjustel või valesid asju õigetel põhjustel. Õppisin kunagi pottsepaks. Tahtsin majade südameid laduda, leibkondi luua. Aga ei midagi, põlesin ise poole selliaja pealt läbi. Maandusin Umbuksis ja siiamaani jahutan end paljasjalgsena külavahel lonkides.“
„Ometi oled veel noor mees, ei ole hilja ausat ametit õppida,“ lohutas külavanem.
„Jah? Aga mis amet see olla võiks, mis ühtmoodi kätele ja vaimule toitu annaks. Liiatigi kui vaim nagu ühele poole kisub, käed aga rooli teisale hoiavad. Niimoodi lõppeb ju iga sõit paratamatult kraavis. Ninapidi lillepõõsas lesimine, nagu sa, Madis, ütlesid, ongi ehk minusugusele õige amet. Minu kutsumus, kui peenemalt öelda. Äkki unistangi vaid sellest, et uusi, eriskummalisi õisi nuhutada, täita kopsud pilgeni nende mesikate kuldse tuhaga.“
Külavanem oli puha vakka jäänud.
Segaduses silmitses ta Vidrikut.
Tegu oli muidusööjaga, selge see! Aga kui ilusasti teine vahel kõnelda mõistis.
Ja ahju laduda, olgugi et tal see kool pooleli oli jäänud, taipas ta ka.
Oli küla veeres ühele saunikule soojamüüri ladunud. Ise segas kividele glasuuri ja voolis isegi ilukivisid vahele. Sellist ahju polnud Umbuksis mitte kellelgi – merevaigukollase läike ja seinaga, mis hoidis soojust veel päevi.
Muidugi tahtsid teisedki seepeale omale uut ahju tellida. Lubasid sootuks heldemalt maksta kui too Metsavahe moor, kellele Vidrik nagu poolmuidu selle iluduse tegi.
Aga Vidrik ei võtnud ainsatki pakkumist vastu, vahtis jälle niisama ringi ja käis ümberkaudsetes metsades hulkumas. Ainult külavanemat laskis ta enesele lähemale ning soostus talle ka erinevaid „otsi“ tegema. Miski nende meeste vahel klappis. Ehkki üks oli Umbuksis esimene autoriteet, teise peale vaadati aga aina enam kõõrdi.
Külavanemal oli kohalike seas kõige rohkem raamatuid riiulis. Kõik puha head ja kasulikud teosed: „Mullatööd“, „Siirupi valmistamine kartulist kodusel teel“, „Agronoomi teatmik“, „Veiste tiisikus“ ja palju muud põnevat. Aga suurele lugemusele vaatamata jäi külavanem Vidrikuga vesteldes vahel jänni. Ei leidnud sobivaid sõnu või jäi teise jutu mõte talle kohati ähmaseks.
Aeg läks, sügisvihmad vaibusid ja esimene lumi kattis Umbuksi pehme tekiga.
Ühel pakaselisel talveööl, kui külaelanikud juba ammu unne olid suikunud, astus Vidrik pehme sammuga kõrtsist külavanema kambri poole, kus teda talvine ulualune ootas. Järsku köitis miski ta tähelepanu.
Aiataguses lumehanges, kompostihunniku ja külmunud vabarnavarte vahel, turritas mingisugune imelik riistapuu. Vidrik astus lähemale, sikutas kaadervärgi hangest välja ja uuris seda lähemalt.
Need olid räbaldunud kiletiivad, mis vististi südametäiega prügimäele olid visatud. Karkass oli tugev, kuid külmaga rabedaks muutunud kilekate lootusetult räbaldunud.
Vidrik naeratas endamisi. Miks mitte proovida?
Joodud veinist hõõguv pea, magav küla ja särav tähistaevas ergutasid tema kujutlusvõimet.
Ta sättis tiivad enesele õlgadele ning lehvitas paar korda prooviks.
Robustsevõitu konstruktsioonile vaatamata oli mudel üllatavalt kerge.
Ta tegi paar tantsusammu, lehvitas uuesti tiibadega ning jooksis huilates ümber kompostihunniku.
Suur oli aga tema üllatus, kui jalad ootamatult maapinnalt lahti kerkisid. Algul kobamisi, sekundiks või paariks, siis iga tõukega aina ülespoole, aina kergemini.
Lõpuks hõljus ta nagu äraspidine jõuluingel – räpane, sakris ja auguliste tiivakestega – magava küla kohal. Lehvitas hõbedastele suitsusammastele ja jäätunud jõele südamlikult hüvastijätuks ning võttis siis suuna lõunasse, kingsepale ja kadunud jalanõudele järele.
Vidrik mõistis, et igasuguse lennunduse aluseks ei ole mitte aerodünaamika, vaid kustumatu igatsus nähtamatu järele.
