Panin äratuskella helisema kuueks, kuid juba pool kuus olin täiesti ärkvel. Lamasin veidi aega voodis, ootasin, kas uni veel tuleb, ei tulnud. Ajasin end voodist välja ja läksin siis vannituppa pissile. G magas veel sügavalt.
Lülitasin köögis kohvimasina sisse ja seni kui masin soojenes, kontrollisin mõttes üle nimekirja asjadest, mida kaasa võtta, kuigi tegelikult olin koti juba eile õhtul ära pakkinud. Mõtlesin veel, kas panna kuidagi ilusamini riidesse, aga otsustasin, et tavalised, märkamatud riided on paremad. Mõtlesin, et äkki peaks pähe panema sinise paruka, vähemalt selle kaasa võtma, juhuks kui tuleb tuju seda kanda. Aga ma ei olnud kindel, kuidas arst sellesse suhtuks, äkki ta peaks mind lapsikuks inimeseks, kes ei suhtu oma olukorda piisavalt tõsiselt. Ma polnud näinud ka ühelgi teisel patsiendil veidigi põnevamat või värvilisemat parukat. Kui ma oleks sinise parukaga kohale ilmunud, siis mõni õde oleks seda kindlasti kommenteerinud, nalja teinud. Ma ei suutnud otsustada, kas see oleks mulle meeldinud või mitte, ja nii otsustasin parukat pähe mitte panna.
Hakkasin mõtlema, et äkki peaks selle ja need teised parukad kaasa võtma, et need ära anda? Ma oleks kohe alguses tahtnud värvilist, aga haiglas olid saadaval ainult koledad vanamutilokkidega parukad. Sellised, millest annetajad kindlasti olid tahtnud lahti saada. Ja kui veel ei olnud depressiooni tekkinud, siis sellise paruka kandmisest oleks see kindlasti tulnud. „Kas teil on näiteks mõnda pikka kärtsroosat ja sädelevat parukat?“ Enda arvates ma tegin head nalja, aga vabatahtlikuna töötav naine jäi täiesti tõsiseks: „Sellist parukat meil kahjuks pakkuda ei ole.“
Päris alguses ei olnud parukat vajagi. Kaks nädalat pärast esimest ravi olid juuksed veel peas. Mõtlesin, et äkki olen üks neist vähestest, kellel juuksed ei kukugi ära. Pesin pead juuste väljakukkumist aeglustava šampooniga ja lootsin tõesti kogu südamest oma õnnele, aga umbes 16. päeva paiku nägin hommikul padjal suurt juustekuhja. Järgnevad kaks päeva tõmbasin iga poole tunni tagant tolmuimejaga põrandale kukkunud juukseid. Paar päeva proovisin vältimatut edasi lükata, aga lõpuks palusin G-l habemeajamismasinaga oma pea kiilaks ajada. Olin tänulik, et vähemalt sain lühikesel rannapuhkusel käia pikkade ja lehvivate juustega ning mõne päeva mööda saata ilma haigusele mõtlemata.
Magamistoas hakkas telefon piiksuma. G-l oli aeg üles tõusta. Tavaliselt käis see tal väga raskelt. Kodust oleks paras aeg väljuda poole kaheksa paiku, aga kuna ma alati muretsesin selle pärast, et G ei tõuse õigel ajal üles, planeerisin kõiki hommikusi väljumisi suure ajavaruga. Tegelikult oleks võinud minagi veel natuke kauem magada, kuid mind ajasid hommikused väljasõidud ärevusse ja mul oli vaja pikka ärkamisaega.
Kohvimasin hakkas surisedes tööle, aga üllatusega tõdesin, et tegelikult ma ju ei tahtnudki nii vara hommikul kohvi juua. Vajutasin nupule pigem harjumusest. Kuulsin, kuidas G end ohates üles ajas. See tähendas, et meil oli lootust isegi enne minu planeeritud aega uksest välja saada. Nüüd tundus minu seatud kellaaeg tõesti varajane ning seni kui G vannitoas hommikusi protseduure tegi, käisin mõttes veel kord oma koti sisu läbi. Kõik vajalik oli mul enda teada olemas, aga äkki ma unustasin midagi? Äkki on midagi veel vaja?
Suupisted olin ma kotti pistnud, suur pooleteistliitrine veepudel oli samuti kotis. Suur pašminasall, juhuks kui peaks külm hakkama, oli ka kaasas. Kõrvaklapid, raamat, laadija. Kõike seda mul enam vaja ei lähegi. Pärast neljandat ravikuuri vahetas arst raviplaani. Nelja-viie tunni asemel läks nüüd aega ainult veidi üle tunni. „Juuksed ei kuku enam ära,“ teatas arst.
Pärast operatsiooni olid juuksed hakanud tagasi kasvama ja need olid kõige ilusamad ja tihedamad juuksed minu elus. Ma nii tahtsin oma juukseid imetleda, aga südamevalu vältimiseks distantseerisin end täielikult.
„Sul on juba nii ilusad juuksed,“ kuulsin mitmeid kordi. Minu vastus oli sama: „Tõenäoliselt need ei jää alles.“
Pärast arsti sõnu olin eufoorias. Kõik olid mulle valetanud. Ma olin endale ise valetanud. „Küll need juuksed tagasi kasvavad.“ – „Sa oled ilus ka ilma juusteta.“ See on kõik üks suur kräpp. Juuksed on tohutult olulised. Võib teha igasuguseid komplimente ja nalju, aga kui peeglist vaatab vastu see versioon sinust, keda sa ei tunne, keda sa ei taha tunda, siis läheb tuju halvaks küll. Aga peeglid on vannitoas, liftides, autodes. Igal pool vaatab vastu see versioon sinust, kes ei ole sina. Või siis on see sina, kes sa olla ei taha.
Sõit meie kodust haiglasse kestis normaalsetes tingimustes umbkaudu poolteist tundi, aga tööpäeva hommikutel olid tingimused peaaegu alati ebanormaalsed. Enamik teest oli ilus ja rahulik, kuid vahetult linna piiril ringteele suundudes võis kõike juhtuda. Google Mapsis võis teekond ühe hetkega muutuda rohelisest punaseks. Peaaegu iga hommik tundis keegi vajadust avarii teha. Kui vihma sadas, siis võis avariisid ringteel samal päeval olla isegi kolm või neli. Alati tuli arvestada tohutu ajavaruga.
Otsustasin siiski ühe tassi kohvi juua. Ajaviiteks, seni kui G riidesse paneb ja valmis saab. Rohkem kohusetundest sõin ka ühe banaani. Selle aja jooksul oli G valmis saanud. Panin tossud jalga ja mantli selga ning me suundusime autosse. Väljas oli juba valge ja kevadine, aga taevas oli pilvine ja natuke tibutas vihma.
Tee oli ilus ja tühi. Tõusva päikese valgus langes mäenõlvadele ja kuigi ma olin sedasama pilti juba palju kordi näinud, oli see sama ilus ja eriline nagu alati. „Vaata, kui ilus on see hommikune valgus, vaata, kui ilusad värvid!“ – „Mhmhmm,“ vastas G.
Kui ma varateismelisena kunstikoolis käisin, siis kuulsin sarnaseid lauseid oma kursusejuhatajalt: „Vaadake, noored, milline kaunis ookerjas
õhtuvalgus langeb neile männitüvedele.“ 14-aastastele kõlas selline lause läägelt ning otse loomulikult naersime omavahel puberteetliku ülbusega kursusejuhataja üle. Nüüd tundsin, kui palju rikkalikum oli minu elu, sest olin õppinud valgust ja värve kunstnikupilguga nägema. Üritasin jagada seda kogemust ka teistega, aga ei olnud kindel, kas nad tegelikult said aru, mida ma silmas pidasin. G juhtis autot ja oli ärkvel, kuid kindlasti mitte veel nii ärkvel, et juttu rääkida või mingi mäenõlvalt langeva valguse tõttu ekstaasi minna.
Kui me kiirteelt maha keerasime, see juhtuski. Täiesti tühjast õhust oli tekkinud pikk ummik. Google Maps näitas kahte avariid. 30 rohelist minutit muutusid 45 punaseks minutiks. Vihma sadas. Ei mingit mahedat hommikuvalgust enam. Ainult hall taevas ja tüütu jõnksutamine. Muutusin ärevaks. Aga kui me jääme hiljaks? Ma polnud kunagi haiglasse hiljaks jäänud. Ma ei tea, mis oleks juhtunud. Tegelikult ilmselt mitte midagi. Mitte kunagi ei toimunud vastuvõtt planeeritud kellaajal.
Jõudsime haiglasse siiski täiesti õigel ajal. Sain taas kord kinnitust, et minu ebanormaalselt suure varuga ajaplaan on õige, kuigi G-ga tuli peaaegu alati selle üle vaielda. Ma mõistan – ta oleks tahtnud kasvõi pool tundi kauem magada.
Kuni G parkimiskohta otsis, läksin mina masinast järjekorranumbrit võtma. Sain numbri B04. Ekraanil oli näha B01. Keskmiselt läks ühe patsiendi peale pool tundi või kauem. Või vähemalt nii mulle tundus. Oodata tuli alati tohutult kaua.
Nagu meil oli juba kombeks saanud, läksime kohe pärast järjekorranumbri saamist kohvikusse. G tõusis alati viimasel minutil ning ei jõudnud kunagi kodus süüa. Ja üldsegi armastas ta ka kodus hiliseid hommikusööke.
Kohvikus oli pikk järjekord – ka see oli täiesti tavaline –, aga õnneks see liikus alati väga kiiresti. Vitriini taga oli näha suurt valikut mitmesuguseid saiakesi. Varajasest kellaajast hoolimata olid ka pitsalõigud ja võileivad juba välja pandud. Minule ei meeldinud sellest valikust midagi.
Ükskord, kui olin tilguti küljes ja nälg kallale tuli, palusin G-l mulle tuua mõni tervislik snäkk. G tõi mulle kohvikust seemnebatooni. Vaatasin batoonikese toiteväärtust: 35 grammi suhkrut saja grammi kohta. Imestasin, kuidas haigla kohvik saab müüa nii palju ebatervislikke tooteid: koolat, krõpse ja selliseid libatervisetooteid…
Onkoloog oli küll kohe alguses öelnud, et süüa võib kõike. Isegi alkoholi lubas ta mõistlikkuse piires tarbida, aga kõik, kes on vähiga kokku puutunud, teavad, kuidas tuleb keegi, kes on internetist või sõbralt kuulnud, et vähk toitub suhkrust, ja kuigi see jutt on täielik jama, kartsin ma seda ikkagi. Äkki see ei ole jama? Igaks juhuks võiks ju proovida suhkru ära jätta? Niikuinii ma olin selliseid suhkrupomme alati vältida üritanud.
Samal päeval istus tilguti otsas üks noorem mees. Ta jäi mulle kohe silma. Enamik onkoloogikuid olid vanuses vähemalt 50+ ja kuigi mehi loomulikult oli üksjagu, sattus alati kuidagi nii, et naisi oli saalis rohkem. See nägus mees äratas muidugi tähelepanu.
Nägin, kuidas ta tooli istus, kuidas õde talle kanüüli pani ja kuidas ta pärast seda pani pähe kõrvaklapid ja hakkas kartulikrõpse sööma. Ei tea, mis tema hinges toimus, aga väliselt kandis ta suvakas värk, mis see siis ära ei ole hoiaku väga hästi välja. Igal juhul minu väike suhkrupommike oli tühiasi. Kõht korises ja loomulikult sõin batoonikese ära. Persse kah.
Koolis vihkasin kehalist kasvatust täpselt sama palju nagu kõik teised minu klassi tüdrukud. Sel ajal kui poisid mängisid lihtsalt jalkat või korvpalli, tegime meie harjutusi poomil või midagi muud nõmedat ja sellist, milleks mul puudus täielikult anne ja motivatsioon.
Millalgi kolmekümnendate aastate alguses avastasin, et liikumine mulle meeldib. Hakkasin tegelema raskuste tõstmisega. Avastasin, et see on tegelikult tore. Üritasin ka süüa võimalikult tervislikult. Rämpstoit ja energiajoogid mulle niikuinii ei meeldinud – selle võrra oli mul lihtsam. Loomulikult keskendusin piisavas koguses valgu söömisele, sest kõikjal räägiti, kui oluline see on lihaste kasvatamiseks. Räägiti ka sellest, kuidas jõutreening tuleb kasuks vanemas eas. Ma olin motiveeritud. Ma olin terve ja tugev ja enesega igati rahul. Siis selgus, et parimatest kavatsustest hoolimata oli mu keha mind reetnud.
Tellisin endale väikese espresso. G võttis musta tee ja saiakese. Jõin oma kohvi ühe sõõmuga ära, G tee alles tõmbas. Ta skrollis rahulikult oma telefonis ja hakkas nüüd viimaks ometi päriselt üles ärkama. Mul ei olnud enam midagi teha ja ma muutusin jälle ärevaks. Jätsin G teed jooma ja jõudsin vaevu tagasi ootesaali, kui ekraanile ilmus B04. Mitte kunagi ei olnud sellist asja juhtunud! Tormasin arstikabineti poole. Mõtlesin, kas peaks G-le helistama, et mind juba kutsuti. Kogu selle pika ja piinava protsessi jooksul oli G minuga igale poole alati kaasa tulnud.
Astusin kabinetti. „Tere hommikust,“ teretas arst mind rõõmsalt. Mina nägin teda esimest korda, see arst asendas minu tavalist onkoloogi, aga kindlasti oli ta juba minu andmeid ja haiguslugu vaadanud. Loomulikult teadis ta minu nime. Mina tema oma mitte. Olin juba harjunud, et ükski arst end nimepidi ei tutvusta. Küll pärast mõne saatelehe või retsepti pealt tema nime välja loen.
Istusin toolile, võtsin välja viimased vereproovi tulemused ja panin need tema ette lauale. „Tere. Täna sain ma nii kiiresti teie juurde. Tavaliselt peab nii kaua ootama.“ – „Ma töötangi kiiresti,“ vastas arst naeratades. Siis pööras ta pilgu arvutiekraanile ja hakkas klaviatuuril tippima. Vahepeal jõudis G kabinetti sisse astuda.
„Aga geenitest?“ küsis arst. „Vereproov võeti mult juba oktoobris, aga tulemusi veel ei ole,“ vastasin. „Viimane kord, kui käisin Dr S-i vastuvõtul, siis talle öeldi, et minu juhtum ei ole nii kiireloomuline, laborandil on palju tööd. Aga nüüd on juba jaanuar…“
„Sul on keeruline nimi,“ ütles arst ekraanilt pilku tõstmata. „Äkki nad kirjutasid su nime valesti.“ Arst võttis telefoni ja helistas kuhugi. „Tere. Patsient ütleb, et vereproov võeti talt oktoobris. Kas teil on tema geenitesti tulemused valmis? Tal on keeruline nimi. Äkki see läks süsteemi valesti? Jah. Ootan. Nii. Negatiivne? Selge. Aitäh ja nägemist.“ Arst pani telefoni lauale.
„Geenitesti tulemused olid negatiivsed.“
„Nii et mul ei ole kõrgendatud geneetilist riski?“
„Ei ole.“
Hea. Vähemalt on kõik minu lähimad naissoost sugulased väiksemas riskigrupis.
„See tähendab, et mul ei ole vaja mammograafiat teha?“
„Ei ole vaja.“
Vähemalt üks analüüs vähem.
„Aga sinu kasvaja oli ebatavaline,“ ütles arst. „Me teeme ka molekulaartesti.“
„Mida see tähendab?“
„Ära sa sellepärast muretse!“
„Ma ei muretse, ma tahaks lihtsalt teada, mida see tähendab. Ma olen uudishimulik.“
„See on liiga pikk ja keeruline asi, et seda praegu seletama hakata.“
„Olgu,“ pidin sellega leppima. Sellest sõltus ilmselt minu ülejäänud elu. Vähemalt minu edasine raviplaan, aga kuna arst ütles, et selle lahti seletamine on liiga keeruline, polnud mul võimalik rohkem peale käia. Küll ma pärast internetist otsin, küllap aitab mind tehisaju. G-le ei meeldinud, et ma oma diagnoose tehisajule söötsin. Tal oli õigus. Aga ma tegin seda ikkagi. Küsisin arstidelt võimalike stsenaariumide kohta. Tahtsin teada võimalikku parimat ja halvimat varianti. Mul oli seda vaja, mul oli vaja lootust, mul oli vaja vaimset ettevalmistust juhuks, kui analüüsid oleksid andnud halbu uudiseid.
„Kui ma teaks, mis juhtuma hakkab, oleksin ma jumal,“ ütles
Dr S, kui ma tema käest ühel esimestest vastuvõttudest tuleviku koha küsisin. Tehisaju ei pepsutanud ega pipardanud. Tehisaju vastas alati kõikidele mu küsimustele.
„Aga mis siis ikkagi edasi saab? Keemiaravi saab ju täna läbi,“ küsisin arstilt.
„Ootame tulemused ära, siis vaatame.“
„Jah, aga mis võimalikud variandid on?“
„Variante on palju. Tulemuste põhjal otsustame.“
Nojah, küllap tehisaju pärast seletab.
„Aga üldiselt, kui kaua mul tuleb veel kontrollis käia ja mingeid ravimeid ja analüüse teha? Aastake? Kaks?“
„Oi kullake, sul on veel pikk tee ees!“
Nojah, aga vähemalt keemia saab läbi.
Arst printis välja raviskeemi, kontrollis selle üle ja allkirjastas. Siis printis ta välja saatelehed järjekordse vereproovi ja järjekordse kompuutertomograafia jaoks. Võtsime paberid, ütlesime G-ga head aega ja läksime kabinetist välja.
Andsime raviskeemi paberi peaõele. „Kui kaua täna oodata tuleb?“
Kõik oli siiani läinud ebatavaliselt kiiresti ja ootesaaliski oli vähem patsiente kui tavaliselt.
„Kindlasti vähemalt tunnike. Arvatavasti kauem.“
„Aitäh.“
Läksime tagasi ootesaali.
„Kas sul on vaja mingeid muid asju ajada?“ küsisin G-lt. „Nüüd on mul ainult oodata vaja.“
„Ei ole.“
„Kui sul igav hakkab, võid ju muid asju tegema minna.“
Olin kuulnud, et mõnes haiglas lubati saatjatel patsientidega kogu raviprotseduuri ajal koos olla. Selles haiglas mitte. Mõnikord lubati saatjal patsiendile vähemalt kohvi või suupisteid tuua, aga mõni õde ei lubanud isegi seda – võttis saatjalt kohvi ja viis selle ise patsiendile.
„Kuhu ma ikka lähen?“ ütles G. „Ootan koos sinuga.“
Ootasimegi. Oli esmaspäev ja osakond oli tavapärasemast rahulikum. Mina olin rahulikum. Protseduur oli poole aastaga selgeks saanud. Põhiline oli ootamine. Ja nii ma ootasingi. Vaatasin oma e-kirju ja lugesin telefoniga internetist uudiseid. Viimaks ometi, esimest korda oma elus olin õppinud ootama. Ma ei olnud enam ärev.
Järsku helises mu telefon. „Sinu ravimid on valmis. Tule saali!“
Keegi polnud mulle varem helistanud. Kas ma olin juba liialt rahulikuks muutunud? Mäletan, et esimestel kordadel käisin õdede käest mitu korda küsimas, millal kord minu kätte jõuab. Enam mitte.
G tukkus minu kõrval toolil. Äratasin ta üles, ütlesin, et lähen saali.
Juba tuttav õde osutas toolile nr 7. Istusin ja käärisin käised üles.
„Proovige kõigepealt paremat kätt. Ma olen vasakukäeline. Aga tegelikult proovige, kust iganes saate. Ega mu veenidest enam suurt midagi järel ei ole.“
„No vaatame.“ Õde tõmbab mu paremal käevarrel žguti pingule ja hakkab veene koputama.
„Njah, on tunda, et siit midagi ei tule,“ pobiseb õde. „Oota, äkki siit…“
Kanüül läheb veeni, aga veri lihtsalt ei voola. Esimene katse ebaõnnestub.
„Peame ikkagi vasakut kätt proovima,“ ütleb õde kanüüli välja tõmmates ja plaastrit peale pannes.
„Muidugi, proovige.“
„Mul on kahju, aga paremast käest ei tule midagi.“
„Sellest pole midagi. Vasak sobib ka.“
Teine katse ebaõnnestub. Vasak käsi on sama kuiv. Kanüül lendab prügikasti, mina saan veel ühe plaastri.
Õde proovib uuesti paremalt poolt. Ta koputab siit ja sealt, kuni leiab sobiva punkti. „Vot, proovime siit!“ See peab õnnestuma, mõtlen endamisi. Kui tobe, kui nüüd viimasel korral jääks veen leidmata. Kuskilt peab midagi leidma.
„Kas ma teen sulle väga haiget?“ küsib õde veenis sorkides.
Justkui selline väike asi mulle haiget teeks. Võibolla kunagi varem oleks haiget teinud, aga nüüd on see tõesti tühiasi.
„Ei tee.“
Ka see punkt on surnud ja ära kuivanud. Õde viskab kolmanda kanüüli prügikasti. Mina olen kõigi oma plaastritega nagu dalmaatsia koer.
Kui ma haiglas olin ja õde samamoodi mulle kanüüli proovis panna, kommenteeris ta, kuidas mu veen tema pilgu eest peitu puges. Kehal oli kõrini. Keha ei tahtnud siis, keha ei tahtnud ka praegu
„Kallis keha, palun sind! See on viimane kord! Palun sind nii väga,“ rääkisin iseendaga.
See on viimane kord. See peab õnnestuma, mõtlen, kuid ei julge öelda. Ma olen uhke, et mul ei olnud vaja porti.
Paar aastat enne mind haigestus vähki üks minu tuttav. Kui mina oma diagnoosi teada sain, saatsin talle sõnumi: „Räägi mulle kõigest, mida ma peaksin teadma.“
„Minu jaoks oli kõige hirmsam see, kui mulle port pandi. Keegi mind ei hoiatanud. Lihtsalt öeldi, et nüüd paneme pordi ja kõik. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Ole siis valmis.“
„Mis see port on?“
„See on selline ümmargune jublakas, mis pannakse naha alla rangluu alla ja mille üks ots läheb otse suurde laia veeni südame lähedal. Siis ei pea õed iga kord uut veeni otsima. Selleks tehti mulle kohalik tuimestus, naha sisse lõigati auk ja siis see port pandi mulle naha alla.“
„Kõlab ebameeldivalt. Eks ma siis proovin valmis olla.“
Kui ma onkoloogilt küsisin, et kas mulle pannakse ka port, siis ta ütles, et kohe pole vaja. Ta ütles, et selle otsustavad õed ja vajadusel küsivad nemad patsiendile pordi paigaldamist.
Ma olin uhke, et sain kogu oma keemiaravi ilma pordita tehtud. Mõte võõrkehast naha all ajas mind iiveldama. Olin poole aasta jooksul läbi elanud kordades jubedamaid asju, aga just port tundus keemia-
ravi juures kõige rõvedam ja vastikum. Sellele mõeldes hakkas mul iga kord halb.
„Kallis keha, palun ole koostööaldis,“ mõtlen endamisi.
Viimaks leiab õde sobiva veeni, küünarnukiõndlas, vasakul pool.
„Leidsime!“ rõõmustab õde. „Aga nüüd sa ei tohi seda kätt liigutada!“
Tühiasi. Ma suudan tund aega liikumatult olla küll. Telefoni saan parema käega ka skrollida. Tund aega ei ole viis tundi. Ei ole, nagu istuks pühade-eelsel ajal lühendatud tööpäeval kuskil kontoris, kui kõik teised on juba puhkusele läinud, ja vaataks lihtsalt kella tiksumist. Tund aega läheb kiiresti.
„Ma ei tea, kas äkki peaks õdedele mingit kommi kinkima?“ kirjutan G-le. „Ma unustasin ära. Oleks võinud ju enne kaasa osta. Kas sa jõuaksid ja viitsiksid poodi minna?“
„Kui sa tahad, ma lähen.“
„Aga äkki viime siis kommi, kui ma järgmine kord arstivisiidile tulen? Valmistun paremini ette.“
„Jah. Nii on parem. Kas tahad, et ma toon sulle ühe kohvi?“
Masin hakkab piiksuma. Ravimikott on tühjaks saanud. Ka selle mürgi olen lasknud endale sisse pumbata.
„Ei. Umbes 15 minutit on veel jäänud.“
Tuleb õde. Ta ühendab ravimikoti lahti ja toob pudeli füsioloogilise lahusega. Veel need 15 minutit ja siis on kõik. Ma ei tule siia enam kunagi tagasi. Kas ma julgen loota? Ei, ma olen kindel. Ma ei tule siia iialgi tagasi. Kõik. See on viimane kord. See peab olema viimane kord.
Vaatan saalis ringi. Täna on tõesti rahulik päev. Osa toole on isegi tühjad. Õed kõnnivad rahulikult või hoopis seisavad ja räägivad kuulujutte. „Noh, kas on nagu „Grey’s Anatomy“sarjas?“ küsis üks sõbranna. „Kas on draamat? Ja kas sa oled näinud, kuidas kaks vähipatsienti armuvad. Või kas sa oled näinud mõnda arsti ja õde, kellel on salasuhe?“
Paraku mitte. Lihtsalt istun ja vaatan. Enamik inimesi istub telefonis, mõni üksik loeb raamatut, mõni magab.
Masin hakkab jälle piiksuma. Viisteist minutit on juba täis! Nii kiiresti! Tuleb õde ja ühendab mind masina küljest lahti. Saan veel ühe plaastri. Ütlen aitäh ja head aega, võtan koti ja mantli ning lähen saalist välja. Näen juba kaugelt G-d, kes istub ootesaalis diivanil ja vahib oma telefoni.
Viimane kord on nüüd tehtud. Ei punaseid vaipu, ei orkestrit ega šampust. Aga see on nüüd läbi.
Kõnnime auto poole. Vaatan telefoni. Mulle on mingi sõnum tulnud.
Ootame teid 3.03 kl 12.40 keemiaravile
Misasja? See ei ole võimalik. Ma tean, et see peab mingi viga olema. Aga äkki see ei ole viga? Äkki ma olen millestki valesti aru saanud? Ma jooksen auto juurest tagasi peaõe kabinetti.
„Vabandust. Ma sain sellise sõnumi. Aga minu keemiaravi sai läbi.“
„Aa, kas tõesti? No ma tühistan selle sõnumi kohe ära.“
„Ahah.“ Ma ei jõua tänada. Ma ei jõua tervitada. Ei mingeid vabandusi. Jätkuvalt ei mingeid punaseid vaipu ega orkestreid. No vähemalt mina tean, et see oli mu viimane kord.
„Kas lähme tähistame?“ küsib G.
„Ei, lähme lihtsalt koju.“
