On erutav olla kaasa kistud, kellegi või millegi poolt otsesõnu liigutatud. See liigutaja võib olla päris väike või hoopis nähtamatu. Pole ka vahet, kas parasjagu lükkab või tõmbab, haarab ligi või tõukab eemale. Peaasi, et liigutab! Kui teeb seda väga hästi, siis öeldakse, et veab või kergitab või kannab. Kantud inimese tunneb kaugelt ära, temagi kütkestab, liigutab ja kisub kaasa.
Kui kunstnikelt küsida, et milleks teha, öeldakse sageli, et valikut ei ole. On vaja teha, sest muidu ei anna rahu. Selles mõttes mõttetu küsimus, et kui vajadus ja soov käivad juba koos, siis ongi kaks ühe vastu ja asi otsustatud. Mõnikord on see küsimus mõjunud lausa solvanguna. Milleks kellegi tungi küsimuse alla seada?
Kunstnikuna rakendab Maria Kapajeva erinevaid kaamerapõhiseid vahendeid, enamasti isiklikke arhiivimaterjale, käsitööd, joonistamist ja kirjutamist, aga lisaks ka õpetab ja teeb kogukonnatööd. Kõike eelnevat mõistan kokku ühe tervikliku praktikana, mis võrsub sügavalt sisimast ja sirutab inimvõimete piire kompava intensiivsusega väljapoole.
See ongi muidugi autobiograafiliste ja autoteoreetiliste loojate peamine tegutsemisloogika: võtta midagi väga isiklikku ning avada ja jagada seda nii, et selles võiksid end näha ka teised. Sellise tulemuseni jõudmine on kunst, mis sõltub tegelikult nii looja kui ka kogeja poolsest vastutulelikkusest. Esimese puhul seisneb see eelkõige tundlikus ja osavas kujutamises, teiselt eeldab valmidust ja võimekust empaatiaks.
Minus kergitab Kapajeva looming mitmesuguseid tunnete, mõtete ja mälestuste kobaraid. Esimene empaatia sillapea asub tema sünnilinnas Narvas, mis on ka minu perekonnaloos oluline paik. Seal sündis mu isapoolne vanaisa, kes enne pommitamist linnast põgenes. Ma ei saa sinna parata, et kui ma silmitsen Kapajeva perekonnaarhiivist pärinevat vabariigiaegset Narvataguse kaarti, lähen mõtteis Vana-Narvasse. Eest ei leia ma aga mitte midagi peale fantaasiate, sest seda kohta ei ole tegelikult olemas. Mul pole õrna aimugi, milline oli Narva siis või milline on ta praegu.
Siiski pole see mõttekäik tupik, vaid viib mind tühimikuni, millest olen alles täiskasvanuna järk-järgult teadlikuks saanud. Eestikeelse tallinlasena olen koolist kaasa saanud tavalise monoetnilise versiooni siinsetest lähiajaloos aset leidnud sündmustest: eestlased tahtsid vabaks, laulsid ja siis said. Lugu muutub hoopis keerukamaks, kui silmas pidada asjaolu, et 1991. aasta märtsis toimunud taasiseseisvumisreferendumil andis poolthääli rohkem elanikke, kui oli tol hetkel hääleõiguslikke eestlasi, ning ilmselt polnud ka mitte kõik eestlased iseseisvuse taastamise poolt. See tähendab, et lihtsale küsimusele „Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“ andis oma põhimõttelise toetuse oluline hulk siinsetest venekeelsetest elanikest, kellelt riik seejärel mandaadi saanuna võttis keele, kodakondsuse ja lõpuks ka hariduse.
Mõiste „eestivenelane“ on keerukas ja ohtlik, sest taandab kompleksse inimhulga ühtlaseks inimmassiks. Sõna ei peegelda seda puudutavate inimeste tegelikku päritolu, nende sageli keerukat suhet oma elupaigaga, sisuliselt mõtlematult korrates vene kolonialismi ühtlustavat vägivalda. Kapajeva enda perepuu emaliin ulatub Burjaatiasse, kuid kodus seda keelt ei räägitud, see asjaolugi vaikiti maha. Isaliin pärineb aga Narvataguselt, kus kunagi kõneldi samuti üht erilist dialekti, mille üksikuid väljendeid võib veel praegugi narvalaste suust kuulda.
On üks asi unistada kadunud või veel sündimata mitmekeelsest linnast. On hoopis teine asi seal tegelikult elada ja üles kasvada. Kaua kokku kuulunud Narvat ja Jaanilinna lahutab nüüd kahe riigi vaheline piir. Kaardil selgelt nähtav peenike joon materialiseerub reaalses keskkonnas rangete ja ebaloomulike piiri-rajatistena või jääb hoopis nähtamatuks. Teoorias on jaotus selge: ühele poole jääb Euroopa Liit, teisele Vene Föderatsioon. Ühel pool on riigikeeleks eesti keel, teisel pool vene keel ja nii edasi. Praktikas on aga inimeste elud laotunud mõlemale poole piiri. Üle piiri on käidud tööl, külas, surnuaias, sugulaste juures, ühesõnaga elatud tavalist elu. Kui olukord muutub ja piiri ületamine muutub raskemaks või see sulgub sootuks, lõikab tehislik joon otse elavasse ihusse.
Et seda tõeliselt mõista, peab seda tundma, kipun mõtlema. Kui kuulan Kapajevat Narva jõe kaldal täiest kõrist karjumas, siis esialgu võpatan. Kananahk tõuseb ihule ja kõrvus kostab vali kohin. Hoolimata ettevalmistavatest tundidest hääletreeneriga on kuulda, et see karje oli füüsiliselt valus. Paari harjutusega ei tee olematuks atrofeerumist, mida on põhjustanud hääleaparaadi aastatepikkune vaigistamine. Mu kurk hakkab kipitama.
On palju asju, mida ma ei tea ega saagi teadma. Ma ei tea, mis tunne oli siinsetel vene keele kõnelejatel pärast 24. veebruari 2022. aastal. Ma ei tea, kuidas sõda ja selles poolte valimine võib pered lõhki lüüa. Ma ei tea, mis tunne on olla ära lõigatud oma isakodust. Ma tean, milline tunne on mind pannud karjuma kõigest väest, nii kõvasti, et hiljem oli nädal aega kurk valus. See oli üks võimatult suur, kontimurdev ja hingemattev tunne, mida ma enam kunagi tunda ei taha. Sellest piisab, et oskaksin kaasa tunda, lasta end karjel kaasa kiskuda.
Viimase nädala jooksul on Ukraina mitmel ööl rünnanud Venemaa Peterburi lähistel asuvat naftataristut. Mina loen seda Tallinnas diivanil pikutades uudistest, Narvas võib kõrgemates hoonetes Ust-Luga sadama põlemise suitsusammast oma silmaga aknast näha. Jah, ma ei saa päriselt tunda, mida tunneb teine, aga ma tean, et ma juba mõtlen selle asjaolu peale teistmoodi tänu Maria Kapajevale.
