Annan plaksuga musi Hasani pealaele ja lehvitan talle järele. Poiss tatsab teiste hulka. Ütlen maimikuid kantseldavale modellifiguuriga Kerlile selges eesti keeles: „Head päeva!“ Seda oskan ilusti öelda. Saan hakkama ka poes-kohvikus, aga igas muus olukorras jään jänni. Algajate keelekursusel olin üks parimaid. Kui see läbi sai, innustati meid jätkama, ent tasuta kursused said nii ruttu täis, et jäin ilma. Raha maksta meil aga pole.
Feroz jäi koju öötööst välja puhkama. Kliente liigub päeva teises pooles rohkem, nädalavahetuseti sõidab terve öö. Pühapäeva pärastlõunal ärkab ähmaste silmadega üles, siis teeme midagi kolmekesi. Lähme loomaaeda või loodusesse – rabasse –, nagu kohalikud siin teevad.
Minu vahetuseni on veidi aega, lähen parki jalutama. Mulle meeldib üks neist vanalinna kõrval: kindluslossist üle tee viib trepp alla mänguväljaku juurde, kus on pingid, kõrged jämedad puud. Nimetatakse seda Hirvepargiks, aga millegipärast on seal hoopis karu kuju. Tükk aega arvasin, et „hirv“ tähendabki „karu“. Istun pingile ja võtan telefoni välja. Vanem õde on oma lastest pilte saatnud. Tema poeg käis esimest korda isaga mošees. Fotolt vaatab vastu uhke väike tegelane tumesinises kuldtikandiga kurtas. Helistan emale, jutustame, mida keegi on teinud. Ema räägib uutest naabritest ja köögiremondist, mida isaga plaanivad. Märkamatult on kell sealmaal, et tuleb tööle tõtata.
Hotell asub kesklinnas teiste pilvelõhkujate kõrval. Peen koht, ma ise küll niisuguses viietärnihotellis ööbimise eest maksta ei jõuaks. Panen riietusruumis vormirõivad selga: tumesinised pikad püksid ja valge nööpidega pluusi. Töödejuhataja saadab mu viiendale korrusele. Kõigepealt on vaja koristada numbritoad 304, 306, 308, 309, 310. Need vabanesid täna varahommikul. Sikutan laost koristustarvete käru ja veeretan selle esimesse numbrituppa. Tekk sirgelt voodile silutud, rätikud nagis, prügi selleks mõeldud kastis – kohe näha, et siin on viisakas ja korrektne inimene peatunud. Pelgalt öö maganud ning edasi liikunud. Tõmban voodipesu välja, avan akna, tühjendan prügikastid ja asun kõige raskema – vannitoa – kallale. Esmalt dušinurk, WC-pott, kraanikauss, peegel. Viimane peab olema plekitu. Puhastuskoolitusel pidime üht peeglit lõpmatuseni poleerima, enne kui kvalifikatsiooni kätte saime. Tööd alustades panen juhtmevabad klapid kõrva ja kuulan oma lemmikut Dev Seni, kelle rõõmus hoog ja tantsulised rütmid annavad mu rutiinsele tööle veidi särtsu.
Kodumaal polnud ma koristaja, töötasin matemaatikaõpetajana. Minu igapäevatöö põhikomponentideks olid õpilased, tahvel, kalkulaator, tabelid ja võrrandid. Töö toimus mu peas ja sõnades, mitte kätes, nagu siin. Vaikivad käed – see on mu siinne s(t)aatus. Mis teha, matemaatikat ma algelise keeleoskuse tõttu siin veel õpetada ei saa, aga see on mu unistus. Ega Ferozel lihtsam ole – tuli ta ju õieti siia magistrisse ärijuhtimist õppima, lõpetas ära ka, aga jälle – keel on ikka takistuseks, et siin erialast tööd leida. On muidugi rahvusvahelisi firmasid, aga nendes on konkurents väga suur. Juba mitmendat aastat sõidab taksot. Mulle tundub, et ta on selle tööga juba leppinud. Ehkki olime kodumaal abiellunud, tuli ta kuus aastat tagasi Eestisse esialgu üksi. Kui kraad käes, tellis ta minulegi lennupiletid. Hasan sündis siinsamas, oi… kui meil kodumaal oleks samasugused sünnitusmajad nagu siin – võiksime iga aasta uue beebi ilmale tuua. Tohutu vahe, kas sünnitada korraga neljateistkümnekesi ühes ruumis või üksi, saades mitme spetsialisti personaalse tähelepanu osaliseks.
Lähen tagasi magamistuppa ja nühin vaipa, mis on täiesti puhas. Aga peab. See on standard. Koridori astudes ja laubalt higi pühkides märkan, et kõrvaltoa uks on kergelt irvakil, sealt kostub kummalisi helisid. Raske aru saada, kas see on naer või nutt või koguni… sängirõõmude ohked. Pole minu asi, lähen otse ette vaadates 306-ndasse, avan ukse, alkoholilehk kargab vastikult ninna. No nii, siin on eile õhtul kõvasti pidu pandud. Kiirustan aknaid avama, kui äkki kuulen selja taga kellegi liikumist. Pööran ümber: ukse juures seisab üks mees. Neljakümnendais või veidi vanem, kondise näo ja turritavate juustega, teksad jalas, triibuline triiksärk lohakalt selga tõmmatud, nööbid valesti kinnitatud. Veidi viltuste kandiliste prillide tagant paistavad elavad, ilmekad silmad.
„Vabandust, kas ma võin korra tülitada?“ küsib ta eesti keeles.
Võtan kõrvast klapid ja uurin: „Kuidas ma saan teid aidata?“ Nii peame vastama, kui klient meid kõnetab.
Siis räägib ta midagi väga kiiresti ja ma ei saa enam aru.
„Kas teil on kiire?“ läheb ta inglise keelele üle.
„Eee… kas on abi vaja?“
„Tegelikult ei ole.“
„Selge, kui soovite abi, pöörduge administraatori poole. Ta on vestibüülis. Saate teda ka toast kutsuda. Kena päeva,“ vuristan kiiresti, lootes temast lahti sada.
Mees nõjatub uksepiidale, näkitseb küünenahka, kratsib kukalt, seisab edasi.
„On see koristamine raske töö?“ küsib ta siis.
Miks ta minult selliseid asju küsib? Purjus ta ei tundu, aga veidi imelik küll. Võib-olla on muid aineid teinud? Mulle ei meeldi, kui keegi vaatab, kuidas ma teiste laga puhastan. Tahan, et ta nüüd ukse kinni paneks ja ära läheks. Mul on ka kiire. Pean täna kokku kuusteist ruumi puhastama. Tean, et võin iga kell kutsuda appi turvatöötaja, aga praegu polnud veel põhjust.
„Ei ole viga. Ma pean nüüd töötama.“
Astun mehe suunas, et uks ta nina ees kinni tõmmata.
„Ja-jah, muidugi, muidugi. Ma vabandan, et segasin,“ kohmetub mees ja pöördub minekule. Ta läheb löntsides oma tuppa tagasi, vasak särgisiil pükstest välja rippumas.
Töötan edasi. Aiman, et vannitoas ootab mind totaalne õudus, ent õnneks on see üllatavalt puhas, vaid tillukesed raseeritud habemekarvad mööda kraanikaussi laiali. Peeglikapi serval lebavad šokolaadikommid, pistan need endale rinnahoidja vahele – Hasanile. Üldiselt pole meil lubatud võtta klientide poolt maha jäetud asju, aga toidu osas vaadatakse läbi sõrmede.
Esimesed viis tuba koristatud, otsustan nullkorrusele puhkeruumi sõita. Kui liftiuksed sulguvad, märkan sedasama meest mulle viipamas.
„Vaban…“ hõikab ta läbi sulguvate terasuste ja vehib käega.
Ma ei vajuta avanemisnupule. Kui tal abi on vaja, teab, kuhu pöörduda. Imelikega ei ole me kohustatud suhtlema.
Topin musta pesu masinasse ja panen käima. Toon riietusruumist kaasa pakitud lõunasöögi ning sisenen eredalt valgustatud akendeta puhketuppa. Õnneks pole seal kedagi, pesen hoolikalt käsi, võtan kodus tehtud kanakarri ja pistan mikrolaineahju. Istun maha ja passin telefonis. Vanemalt õelt ega emalt sõnumeid pole. Vendadega kirjutame harvemini, nooremate õdedega pea iga päev. Sõbrannad on mul enamikus Chittagongis, kaks elavad Taanis, üks Suurbritannias. Eks nendegi mehed otsivad paremaid eluvõimalusi Euroopas.
„Tinn!“ Mikrolaineahi klõpsab lahti ja minu kuldkollane karri lebab peagi taldrikul. Päris maitsev tuli, võib-olla kardemonikaunu sai vähevõitu. Tšilliga olen pisut liialdanud, kohe tunnen, kuidas see mu lauba pärlendama paneb.
Järsku kuulen koputust.
„Jah?“
Uks avaneb ja sisse piilub seesama mees viiendalt korruselt.
No misasja ta ometi tahab? Süüa ka rahus ei lasta! Mul on niigi lühike paus.
„Ma tõesti vabandan, et teid segan… head isu! Aga kas… kas ma võiksin korraks sisse tulla?“
Kas kutsuda nüüd turvatöötaja? See ei ole ju normaalne, et klient niiviisi puhkeruumi trügib. Samas ei taha valehäiret anda, üks kolleeg vallandati, kuna kutsus liiga sageli turvameest. Öeldi, et ilma põhjuseta. Iseenesest ei ole ju mees midagi ebasobivat teinud.
Ma ei jõuagi midagi öelda, kui ta juba sisse astub, jättes ukse veidi paokile. Kas selleks, et minus turvatunnet tekitada? Siis istub toolile ja silmitseb häbelikult steriilset ruumi. Tunnen, et ma ei kardagi teda. Ta ei püüa mulle kuidagi külge lüüa ega tundu ohtlik, näib pigem segaduses ja kurnatud. Minus on õrn aimdus, et olen temast mingis mõttes tugevam. Aga mind ikkagi ärritab, et ta segab nii minu tööd kui ka puhkamist.
„Kas sa oled pärit Pakistanist?“ küsib ta jututeemat üles võttes. „Söö-söö, ma ei taha segada.“
Ta silmad on punased.
„Bangladeshist.“
„Ja kuidas siin Eestis meeldib?“
„Nii ja naa.“
No mul ei ole mahti hakata seletama. Muidugi meeldib mulle see, et siin pole nii kuum, on head haiglad, haridusasutused, sotsiaalsüsteemid, aga toit on kallis ja pole eriti maitsev, talved kohutavalt külmad, nagu ka eestlased ise. Ja muidugi – siin olen ma koristaja, kodumaal õpetaja.
„Mul on siin pere,“ ütlen justkui enesekaitseks välja, „mees ja laps.“
„Oi kui tore,“ vastab ta innukalt, ent tema silmadesse ilmub kummaline pinge. „Mul ka, naine ja laps.“
Ta vasaku silma all on kriimustus.
Vaikin, mis ma võõra inimese kohta ikka uurin. Aga ta jätkab.
„Ma olen hotellis, sest… sest…“ Näib, et ta võitleb nutuga, ent suudab end siiski tagasi hoida.
Mina ei karda nutvaid mehi, minu Feroz on tegelikult hästi õrnahingeline, eriti pärast Hasani sündi. Näeb kutsikapoegi TikTokis ja juba pisar veikleb põsel.
„…naine viskas välja,“ sosistab ta.
Märkan, et ta paremal labakäel on mingid jäljed.
„Aga ütlen sulle, õigusega viskas, täie õigusega! Ma oleks ka visanud… minusuguse… välja.“
Heidan pilgu kellale. Mul on aeg edasi koristada, pelgan, et kui keegi peaks sisse astuma, hakatakse mind süüdistama, et mingite võõraste meesklientidega mehkeldan. See võib mulle tõelise pahanduse kaela tuua.
Tõusen püsti, loputan kraani all kiirelt kahvli ja taldriku.
„Ma pean nüüd tööle tagasi minema.“
„Oi, aga muidugi, mul on nii piinlik, vabandust, vabandust,“ pudistab ta ähmis, tõuseb kiirelt ja väljub puhkeruumist.
Hetk hiljem siseneb ruumi Hanna, ukrainlannast kolleeg, kes vaatab mulle suurte silmadega otsa, justkui küsides, mis siin siis nüüd toimus?
Mul on nii kohutavalt häbi, olen ju abielunaine, nagu oleks ma siin võõra mehega… Ya Allah, mida ma küll mõtlesin, et lubasin sel mehel puhkeruumi tulla! Tahaksin nii väga Hannale seletada, mis on toimunud, ent meil ei ole ühist keelt. Tema oskab vaid vene, mina inglise keelt. Püüan talle kehakeeles midagi seletada, aga ta ei saa minust aru, vaatab mind lihtsalt hämmeldunult, osutades sõrmega minu rinna suunas. Mida ta sellega öelda tahab? Pooled meie hotelli koristajad on ukrainlannad, kes kolme aasta eest siia tööle tulid. Näen, et Hanna kõnnib mulle järele, võtab mu käsivarrest ja suunab puhkeruumi nurka peegli ette ja osundab mu rinnale. Püha müristus! Mu vasaku rinna ümber on tohutu inetu pruun laik. Nagu oleks piim lekkinud, ehkki ma juba ammu ei imeta. Imelik, et too mees seda ei märganud ega midagi öelnud. See on ju šokolaad, mille rinnahoidja vahele peitsin. Tänan Hannat ja torman riidehoidu pluusi vahetama. Kui piinlik!
Puhas pluus seljas, sõidan seitsmendale korrusele ja asun tööle. Järgnevad viis ruumi lähevad kiiresti, seal on vist peatunud tiivulised perid, kelle kohta lapsena pärsia muinasjuttudest lugesin, kes vaid kergelt voodit riivanud ja siis juba välja lennelnud. Aga nagu igale heale, järgneb halb. Ühes peretoas on sitased mähkmed suvaliselt vannitoa põrandale loobitud, teleka ees maas kohviplekk ja padi täis kustud. Missugused lapsevanemad siin küll ööbinud on? Olen rampväsinud, kui selle numbritoaga ühele poole saan. Lähen puhketuppa ja heidan korraks pikali. Õnneks ei tule seekord keegi mind segama. Siis räägin WhatsAppis noorema õega. Ta on mul kangekaelne, õpib ülikoolis majandust, varsti magistrikraadki käes, aga abielluda ei taha. Isegi peigmeest pole! Ise juba kakskümmend viis! See hakkab varsti imelik tunduma, aga ehk tuleb talle mõistus ikkagi pähe.
Kui tööpäev viimaks läbi saab, käin kiirelt duši all, vahetan riided ja väljun hotellist. See on parim hetk mu tööpäevas. Saan lõpuks hingata värsket õhku, kanda enda riideid, olles vaba inimene, mitte koristaja. Mitte teiste laga puhastaja, madalam olend, kelle ülesanne on suu kinni hoida nagu robot. Võib-olla olekski hea, kui robotid kord me töö üle võtaks, saaks midagi võimetekohasemat teha. Nüüd olen taas peaaegu võrdne inimene teiste seas. Muidugi, olen tumedam kui kohalikud. Kõik saavad kohe aru, et ma pole eestlane. Nende keelt rääkida ka ei oska. Seega kohe allpool teisi ja vahel harva on seda ka mulle tänaval mõista antud, aga õnneks vähe. Mida iganes kohalikud minust ka ei arva (ja küllap mõtlevad halba, et tulin siia nende hea elu vilju nautima), aga vähemalt ei vaevu see kinnine rahvas seda väljendama. See mulle siin Eestis meeldib, et inimesed jätavad su üldjuhul rahule. No näiteks Bangladeshis kommenteeritakse mu lisakilosid nii, et vähe pole. Seepärast ma ei tahagi Chittagongis käia, kõik naabrimutid tulevad mu ümaravõitu põski ja kehavolte näpistama ning ilguvad, et „sa oled seal Euroopas hea elu peal priskeks läinud“. Vaadaku peeglisse! Ega ma ka uhke ole oma kehakaalu üle, mis peale Hasani sündi kõvasti tõusis, aga see on ometi minu asi, mitte teiste. Olen ise ka põhjamaalase moodi mõtlema hakanud.
Helistan korra Ferozele, ta vastab kiirelt, et tal on klient peal ja võtab minuga hiljem ühendust. Pean nüüd Hasani ära tooma. Olen nii väsinud, jalad nagu rasked pommid, uni tikub peale. Kõnnin trammipeatuse suunas, kui märkan, et hotelli ees pingil istub seesama viienda korruse mees, vahib midagi telefonist. Pööran kiirelt ümber, et teist teed mööda minna, aga… ta on mind juba märganud. Ta viipab mulle rõõmsalt nagu vanale sõbrale ning hakkab kärmelt minu poole astuma.
Tardun vastikusest. See on juba väga imelik.
„Palun anna mulle andeks, tundub, nagu ma jälitaks sind. Ma tõesti ei tee seda, ma lihtsalt ootasin siin väljas, kuni su tööpäev lõppeb. Mul, mul on… üks küsimus, tead.. ma olen lihtsalt nii plindris ja ma ei… mul ei ole mitte kelleltki küsida. Keegi mu pere ega sõprade seast ei mõistaks mind.“
Olen päris tüdinud sellest mehest, väsinud tööst ja tahan temast kiiresti vabaneda.
„Mida sa siis tahad? Mul ei ole aega, pean lapsele järele minema, mind oodatakse,“ seletan kärsitult.
„Muidugi, muidugi, ma tänan, kõnnin sinuga natuke kaasa, nii saame aega säästa.“
Mõtlen veidi närviliselt, et kui Feroz peaks nüüd taksoga mööda sõitma ja näeb mind võõra mehega kõnelemas, võib sellest igavene jama tulla.
Mees kõnnib mu kõrval ja näib mõtteid koguvat, kuni me pargist möödume, kus kamp teismelisi ruladega trikke teevad.
„Ma… ma ei hakka selgitama kogu situatsiooni… Ma ei ole sugugi hästi käitunud. Ma ei süüdista… Hea küll, ma ei lähe praegu detailidesse. See, see on selline tunne nagu… Kas sul on aed?“
No see mees on ikka peast põrunud!
„Ei, ma elan Mustamäel!“
Kas ta arvab, et sisserännanutel on nii palju raha, et endale maja ja aed hankida või?
„Olgu, aga kujuta ette, et sul on aed. Ja sulle kingitakse pisike tammeke, mida kinkija on tõrust saadik kasvatanud. Sa istutad selle maha keset niitu. Ja kastad. Ja hooldad. Ja möödub aasta, teine, kolmas… tammeke kasvab. Ja siis ühel põuasel suvel, kui hein on juba vööni, siis sa niidad seda heina… ja ühel hetkel avastad, et see tammeke, see tõrust sirgunud tammeke, on maha niidetud… lebab seal, pehmed värsked lehed küljes. Ja vaid roots on maaküljes kinni, tömp. Seesama tamm, mida sa nii hoolega kastnud ja hooldanud olid… See on jube tunne ju?“ küsib mees.
„On küll.“
„Eks ole! Sa saad ju must aru?“ kõrgendab ta häält ja astub mulle ette, nii et pean peatuma.
Minu kulmukergituse peale astub ta viisakalt kõrvale. Liigume edasi. Mul hakkab juba villand saama. Miks ta tuleb mulle seda juttu rääkima? Kes ma talle õieti olen? Äkki ta on ikka peast põrunud? Peaksin ta kuidagi maha raputama. Ma tean, et mul on südamlik hoiak, öeldakse, et näen välja armas ja emalik. Küllap seetõttu tõmban ligi igasuguseid veidrikke. Siin on sellised üldiselt kuskil asutustes kinni, kodumaal on nad pigem lahtiselt liikvel. Aga kui too mees nii kallis hotellis peatuda saab, siis ta päris hull ju ka olla ei saa. Mida iganes, see ei ole minu elu ega minu probleem ning ta on juba häirivaks muutunud, rääkimata sellest, et võõraste meestega pole üldse kombeks minusugusel abielunaisel rääkida.
Jään resoluutselt seisma ja teatan nii rangel häälel, kui suudan: „Jäta mind nüüd rahule palun. Mul on pikk tööpäev selja taga, kiirustan lasteaeda. Ma ei taha enam rääkida. Head aega.“
Vaatan talle otse silma sisse, et näha, kas see jõuab talle kohale.
Jõuab.
Tema silmades oli mingi äratundmishelk. Otsiv-murelik pilk muutub järsku taltsaks, ta naeratab õrnalt. Näen temas äkitselt häbelikku poisikest. Mul on üldse rumal komme täiskasvanud inimestes näha last, haavatud ja õrna olendit, kes nad kunagi olid.
„Jah, jah, jah, muidugi, olen niigi üle piiri läinud, mul, mul on… lihtsalt nii raske üksi ja sinuga sai nagu rääkida, sa kuulasid. Ja muud, muud ei olegi vaja. Ma saan ju hakkama, saan ise hakkama ja kõik saab korda. Kõik. Saab. Korda. Ehkki ma kardan. Hirm on. Aga hirmust saab üle, eks ole? Suur aitäh, soovin sulle head õhtut.“
Ta kummardab viisakalt hüvastijätuks ja pöördub hotelli suunas tagasi.
Vaatan talle järele – ta läheb kipakal sammul, jalas meie hotelli plätud, ikka särk poolenisti püksist väljas, traatjad juuksed turritavad taeva suunas.
Olen enda üle uhke, suutsin end kehtestada, nüüd annan jalgadele valu, et õigeks ajaks lasteaeda jõuda.
Hasan on ämblikmehe pildiga seljakoti kokku pakkinud. Niipea, kui mind aknast näeb, jookseb mulle vastu ja kallistab. Tema pehmed käed ning armas lõhn pühivad veidra vahejuhtumi mu meelest.
„Ma, me õppisime uut laulu täna! Kas tead?“
„Väga tore, laula mulle!“ räägin oma silmateraga tema ees kükitades ja tossukrõpse kinnitades.
Poja hakkabki mulle laulma laulukest aiast, saiast, mesilastest, kuni me jahedamaks muutuvat alleed pidi bussipeatusesse kõnnime. Mul on hea meel, et talle lasteaias meeldib, ta on ainus mittekohalik laps rühmas, ent võeti ilusti omaks. Hasan tunneb end siin nagu kala vees, tal on märksa lihtsam kui meil. Eks ta on ka siin sündinud, tal on eesti keel suus, tema saab hea hariduse, leiab erialast tööd nagu võrdne võrdsete seas. Eks me ju pingutame tema nimel iga päev.
Kui buss meie peatusse jõuab, astume kiirelt Maximast läbi, siis koju. Kortermaja ees toimetab üks vanem vene naine lillepeenra kohal. Seal õitseb juba kenake hulk värvilisi lillekesi, mille nimesid ma ei tea.
Tervitame sõbralikult, naine pilgutab Hasanile silma ja annab talle klaaskommi. Mulle meenuvad rinnahoidja vahele torgatud šokolaadimaiused. Üks sulas ju ära, määrides pluusi, teise olin endale käekotti pistnud. Homme annan poisile.
Kodus asub Hasan „Lasteekraani“ vaatama ning mina riisi-läätse hautist valmistama. Peagi oleme söönud, vannis käinud ning aeg on Hasan magama panna. Ta ümiseb veel aia ja mesilaste laulu, püüan kaasa laulda.
„Ma, sa ütled valesti: aias, mitte aidžas.“
Lõpuks jääb ta magama. Olen ka ise tohutult väsinud.
Loen õhtupalve ning lähen voodisse. Läbi akna paistavad vastasmajade tuled, ruum on mõnusalt jahe. Kuid und ei tule. Mõtlen ikka viienda korruse mehele. Ta ütles, et tal on hirm. Ta justkui lohutas iseennast, et saab sellest üle. Aga kuidas siis mina saanuks tema hirmu osas abiks olla? Kas olin julm, et katkestasin meie vestluse, jätsin ta maha?
Und ei tule kuidagi, vähkren küljelt küljele, kurk kipitab. Mõtlen üht seriaali vaatama hakata, kui kuulen, kuidas uks avaneb. Feroz. Kuulatan, kuidas ta ohkab, sööb köögis, käib pesemas ja tuleb voodisse.
„Kuidas päev läks?“ küsin.
Feroz võpatab, kuna eeldas, et ma magan.
„Oehhh… täna juhtus üks eriti imelik asi. Kuskil seal Viru keskuse kandis hüppas üks mees minu ees oleva auto ette ja prantsatas asfaldile. Kogu liiklus seiskus, kohe olid kiirabi, politsei platsis.“
„Kas ta jäi ellu?“ küsin hirmunult istuli tõustes.
„Ma ei tea. Mul oli klient peal, pidin edasi sõitma.“
„Kas sa nägid, milline ta välja nägi?“
„Eriti mitte, teksased olid vist jalas, selline keskmist kasvu. Aga ikka väga veider: kes see vabatahtlikult auto ette hüppab! Päris jube sellist asja pealt näha!“
Kallistan Ferozt.
„Kallis, miks sa nutad?“ küsib ta minult.
„Mul on nii hea meel, et sinuga midagi ei juhtunud.“
Heidame pikali, Feroz võtab mul ümbert kinni, möödub mõni minut, tema hingamine aeglustub, keha lõdveneb, jalg korra tõmbleb –
ja juba ta magabki. Minul aga ei tule und vist hommikuni. Süda taob, pea käib ringi, pitsitus pressib rinnakorvis. Silme ees jooksevad kaadrid, kuidas viienda korruse mees hüppab auto ette. „Hirm on. Aga hirmust saab üle, eks ole?“ Tema hääl on mul selgelt kõrvus.
Mingil hetkel ma siiski uinun, sest näen unes oma ema lapsepõlveköögis pitat rullimas, sellest rebib mind välja äratuskell. Oeh, hommik on juba käes. Tohutu peavaluga ajan end üles. Feroz magab vasakul küljel, hingab rahulikult ja sügavalt.
Lähen Hasanit äratama. Ta on tõre ja viril. Kui läbi jonni ning vaidluste lõpuks valmis saame, viin poisi lasteaeda, kus ta tuju tõuseb. Annan musi ja tõttan tööle.
Jõuan ligi kolmveerand tundi enne minu vahetuse algust hotelli. Plaanin välja uurida, mis on tolle viienda korruse mehe nimi. Siis püüan teada saada, kas ta on elus või mitte. Mulle on see tähtsam kui mu töökoht. Tean, et niimoodi klientide taga nuhkimine on lubamatu ja võib mu töökoha maksta.
Lähen administraatori juurde. Letis on üks eestlanna, rinnasildil „Jaanika“. Olen teda varem näinud, ent me pole kunagi suhelnud. Pikad sirged blondid juuksed, piitspeenikesed kulmud, puuderkreemist läikiv nägu. Kõnetan teda inglise keeles.
„Ma töötan siin puhastustiimis ja mul on üks küsimus ühe…“
„Oota, kas sa oled bangladeshlane?“
„Jah, olen küll.“
„Sulle jäeti siia üks kotike, millel silt „bangladeshlane koristustiimist“. Minu teada meil rohkem bangladeshlasi pole.“
„Ei ole jah.“
Olen jahmunud. Jaanika kobistab midagi leti all ja tõstab pikkade sätendavate küünte vahel välja pruuni jõupaberist koti ja asetab selle naeratades letile.
Piilun kotti: seal on kolmeliitrine pott, milles noor tammepuu. Paar kitsast haru ja rohelised pehmed lehed.
Üle mu keha valgub soojus.
„Millal see mulle toodi? Eile?“
„Ei, täna hommikul, veerand tundi tagasi.“
Tänan Jaanikat ja lähen riietusruumi. Vahetan riided ära, tõstan kingituse kappi.
Mind suunatakse neljandale korrusele. Esimeses numbritoas on vannitoa ukse ees okselaik. Panen klapid kõrvadesse, asun puhastama, koristan rõõmu ja kerge südamega. Peavalu, mis mind terve hommiku piinanud, on kadunud. Ja algabki mu lemmik bengalikeelne lugu. Nii muuseas tikub tantsujõnks puusadesse. Ruum puhas, võtan kilekindad käest ja saadan Ferozele sõnumi: „Kallis, ma tahan, et meil oleks ühel päeval aed.“
