Parafraas
Reede hommikul unenägudeta unest ärgates oli Grigor[1] Simsa üllatunud, et ta polnud oma voodis muutunud suureks putukaks. Ta sirutas jala ettevaatlikult teki alt välja, ikka veel lootes, et seljast käib läbi mõnus valujutt. Ka teise jala puhul ei tundnud ta midagi, rääkimata siis sellest, et suurte valgete nööpidega libedast riidest tekikoti külge kinnitatud punase vatiteki alt järk-järgult, sentimeeter sentimeetri haaval paljastuv keha ei näidanud ülejäänud ihuliikmete, kahe puuduoleva koiva lootusrikkast ilmumisest ainsatki märki. Käed olid niigi, ka muutumata moel, putuka sõrgadega ülimalt sarnased. Grigor libistas pilgu üle oma alasti keha (riietega ei lubanud isa poega magada, ema noogutas nagu alati, vaikselt, tummalt, sõnatult), mis sarnanes kandilise mänguklotsiga, ning torkas näpu rinnanibude alla. Just sinna võinuksid harjumuspärased tundlad ja traatvardad, looma jalad kasvada. Ja just loom ta ju olla lootis. Igal juhul mitte inimene. Vahel harva oli seda küll ennegi ette tulnud, et tal kuue jala asemel vaid kaks all oli, aga neid kordi ei tahtnud ta mäletada. Kahega oli kahetsusväärselt kehv komberdada, kuuega liikumine oli kindla peale lustakam. Jäi mulje, nagu liiguks ta mitmes suunas korraga. Soovi korral võis või tantsu lüüa, muusikaliseks saateks oma tömpe jalaotsi nagu trummipulki kokku tagudes, taarudes ja vaarudes, hüpates ja karates, kukkudes ja üles tõustes. Simsad, ema, isa ja õde, olid tema putukakujuga harjunud. Ainus asi, millega nad lõpuni leppida ei suutnud, oli isesugune imal lõhn, mida Grigor levitas. Lõhn tuli õunast, mis talle isa aastatetagusest viskest naha alla oli jäänud. See vise oli rohkem juhuslik kui sihitud. Vabandust, ütles isa ja pani käed seljal kokku, sellega oma süüd justkui kinnitades. Ei pannud sind tähele, tõhk sihuke. Siuke hajameelne paps mul. Võta heaks.
Ka Grigorile endale oli lõhn vastik. Võib olla ei tulnud kirbe, silmi kipitama panev lehk naha all mädanema läinud ubinast, vaid temast endast ning ta oli juba enne viset haisenud. Lõhna vastu aitas õige toitumine. Kõige rohkem aga toidukordade vaheline aeg. Kohe ei tohtinud Grigor sööma hakata. Mida isuäratavam toit oli, seda kauem tuli oodata. Lõhnast tahtis ta lahti saada. See oli tema armas õde Greta, kes aitas tal menüüd koostada, olles selle eesmärgiga läbi lugenud tohutu hulga lõhnade tekkimist käsitlevaid teadusartikleid. Kust ta need välja koukis, Grigor ei teadnud, kuid hind pidi olema kallis, sest materjalid olid salastatud. Äkki müüs ta ennast, kena tüdruk nagu ta oli? Ei, seda ei tahaks ma uskuda. Grigor tundis, et see aitab. Eriti just sekunditäpsuseks kalibreeritud ooteaeg söögikordade vahel. Kuid samas, paralleelselt leha vähenemisega hakkas haihtuma ka tema võime olla putukas ning tunda valu. Grigoril polnud valikut. Ta keeldus söömast. Ema oli solvunud ja nuttis täis taldrikuid kööki tagasi viies. Isa oli nagu alati nõutu, peites oma reetlikku nägu ning kes teab, ehk isegi veekalkvel silmi ajalehe taha. Õde silitas öösel salamahti venna pead. „Kallis vend, sa saad terveks, ma tean,“ sosistas Greta.
Uks oli vahepealt kinni, kuid Grigor kuulis hääli.
„Grigor on haige,“ ütles isa.
„Grigor on haige,“ kinnitas ema.
„Ei saa kooli tulla,“ ütles Greta. Greta on õde, minu õde. Tal on silmad suured kui taldrikud. Need ajavad rähma. Peen uduvihm teeb pilgu uduseks. Ma kammin hommikuti oma juuksed õe silmades sirgeks. Peegel näitab tõtt. Peeglis olen putukas. Sita.
„Ma tahan näha,“ ütles Aleksandra. Ta annab koolis vene keelt. Juhib klassi. Lambukesi. Ohvritallesid. Ta kannab meeste rõivaid, musta pintsakut ja viigiga pükse, muidu on ta naine. Ta on väga puhas. Nii puhas, et isegi kingatallad jäävad kõndides puhtaks ning tal ei pruugiks oma jalanõusid tuppa tulles ära võtta, mida ta aga teeb, kuna peab kommetest kinni. Loomulikult siis ka käed, millega ta kodus jalatsitest, madala tallaga kommunaaridest, vabaneb. Sügavalt ohates, kuna kingad on kitsad. Poest ostab mu klassijuhataja alati number või paar väiksema kingapaari. Ka talle meeldib valu. Oma kätega, mis isegi poriloigus ei määrdu, ihuga, kus pole ühtki rüvedat karva, võiks ta kasvõi toitu puudutada, palukese suhu pista, aga seda ta ei tee, sinna lõksu ta ei lähe. Kaval krõssa. Pintsaku revääridel ripub Stalin ja Lenin. Vasakul Lenin, paremal Stalin. Kuidas ta ennast ka riide ei paneks, kuidas oma vooljat veetilganägu ka õlgade vahel etteheitvalt ei hüpitaks, ikka jääb ta heaks ja hoolivaks, morniks muretsejaks. Tema hääl meenutab rohutirtsu sirinat.
„Ilma nägemata ei saa. Nägema peab. Grigor puudub koolist juba teist nädalat järjest.“
„Võib olla pole ta ärganud,“ õigustab isa ootamatult poega. Mitte kunagi varem pole ta seda teinud. Grigor on läbi õhukese, vineerist vaheseina, mille taga on krigisev voodi, kuhu isa ja ema õhtul puhkama poevad, kuulnud vestlusi. Vaiksel häälel räägivad nad Grigorist. Muust mitte. Isegi mitte ilmast. Ega ka muserdavast tööst. Nad räägivad end Grigoriga magama. Vahel on isa tõrges. Siis ema suudleb teda. Suudlused käivitavad isa suu. Otsustades räägitu sisu järgi, on ema isast nagu meekärjest välja meelitanud Grigori käitumist muutvad elusuunised. Ema hoiab kätt suu ees, takistamaks välja vupsamast sõnu, mida ta kunagi pole öelnud.
„Pole üles keeratud,“ ütleb Greta ja näitab käega öökapi serval seisvat valge kupliga äratuskella. Tema põsed hõõguvad, valgustades hämarat tuba.
„Inimene ei vaja üleskeeramist,“ kuulutab õpetaja. Talle on tähtsad printsiibid, elu muutvad põhimõtted. Kellad mitte. Mitte kellad.
„Näete nüüd siis isegi, selline ta on, invaliid!“ kõlab kolmehäälne kõnekoor. „Ja kell on üles keeramata, seda võis arvata, see käib vaimse puudulikkusega käsikäes.“ Hääli oli kolm, ehkki üks vaikib – ema.
„Ta pole inimene,“ tunnistab Greta.
„Kes siis?“
„Putukas. Tal on tiivad. Ta tõmbab need endasse. Nagu mõõgad.“
„Miks ta siis ei lenda?“
„Lennates pole valu. Pealegi tunneksid teised rõõmsalt sumisevad putukad ta ära. Tunnevad kurbusest. Seda Grigor ei taha. Kurbus on nakkav. Grigor ei taha olla pisikukandja.“
„Kas ta siis käib välja lendamas?“
„Ei. Aken on haisu pärast tihedalt kinni. Kui hais välja pääseks, maailm lämbuks. Meie oleme harjunud. Grigoril on hea kujutlusvõime.“
„Jah, seda on ka meie kooli pedagoogidepere tunda saanud,“ tunnistab õpetaja, kes on nüüd jõudnud Grigori voodi kõrvale. „Geograafiaõpetaja Aru on hakanud Grigori pingi kohal nägema kontuure. Vahel jalutavad kontuurid klassi ette ja hakkavad tundi vastama, ehkki sm Aru pole enda teada tema nime suhu võtnud. Aru kannatab. Grigor peab kooli saama!“
„Ta ütleb, et tuleb kooli vaid juhul, kui haigla lammutatakse. Ta ei suuda aknast välja vaadata, ta näeb seal, verise kivimüüri taga suremas oma isa ja ema ja…“
Greta tahab öelda „mind“, kuid hing jääb kurku kinni, tüdruk kõõksatab. Minu jaoks on ta tüdruk ka siis, kui ta sünnitab ja/või sureb.
Simsaperel, eriti aga armsal õel, on tunne, et haiglat, mida ei võta isegi dünamiit, saaks purustada keelega. Keelega, mis on vene. Kodukeel tema peale ei hakka. Õpetaja tunneb ennast meelitatuna. Nii ka Grigor. Grigoril on hea meel, et õde teda nii sügavalt on mõistnud. Putukana tunneb ta valu ja haiseb, inimesena mitte. Tal on tekk üle pea. Ta on nähtamatu. Õun on rinna all kõhus endistviisi edasi, aga ei lehka. Ema on jooksnud tagasi kööki ning haaranud akna all toolil seisva värskelt triigitud pesukuhja pealt imepehme nahkõhukese taskurätiku. Ta pühib sellega huulilt sõnu, mida ta kunagi pole öelnud, kuid mis on olnud Grigori ilmale toomisel suureks abiks.
„Ma pean teie lapse endaga kaasa võtma. Kus ta on?“
„Teki all.“
Miks sa mu reetsid, mu kallis.
Õpetaja käsi sirutub teki voodilt rebimiseks automaatselt välja, kuid peatub mõne sentimeetri kaugusel.
„Külm,“ ütleb ta. „Ja eriti külmad on need valged nööbid, millega tekikott teki külge on kinnitatud.“
„See on tema maailm,“ poetab isa nagu muuseas suunurgast. Ja lisab mõistatusliku lause. „Kui külm oleks kuum, siis teras laulaks.“
Greta: „Ta vahel laulabki. Söögipalu alla neelates kostab isesugune krigisev heli, mis meenutab häält, mida teeb taldriku põhjast üle libisev nuga.“
Õpetaja: „Tuttav tunne. Minuga juhtub seda iga jumala, vabandust, päev. Seetõttu olengi üksik. Abi saan Leninist, tema on mu ema. Abi saan Stalinist, tema on mu isa.“
Ning siis, hetke pärast, oma sõnade mõju oodates ning klaasistunud tuimi pilke registreerides.
„Aru ootab.“
Ootamatult kostab teki alt susin, jäätekk paiskub kõrvale, nähtavale ilmub kaks süsimusta, põlenud tuki sarnast tundlat, mida nende omanik, läikiva koorega putukas, püüab kogu jõust valuoiete saatel ristamisi painutada.
Hetkega on tuba tühi. Hirmunud vanemad põgenevad paanikas kööki. Seninähtamatu andestuse anumine kohutab vanemaid surmani. Südameatakist pole pääsu ka Gretal. Kes, tõsi küll, paraneb, temast saab kenade kehavormidega küps neiu, ta abiellub, sünnitab keisrilõikega lapse, piraka poisipõnni nimega Avo, keda silmapilkselt Avkaks kutsuma hakatakse.
Krks, keeratakse uks köögist kinni.
Grigor jääb Aleksandraga kahekesi.
…
Linna tänavad on tühjad. Tuul kardab tühjust. Tuul ei tule, huul ei liigu.
Vahetult enne valget koolimaja – jah, punasest haiglahoonest oleks nagu pintsel üle käinud, kunagisest uhkest mõisatallist on saanud koolimaja, pinkide taga hirnuvad emade ootel väiksed varsad, minu vallatud varsad, saatanlikud värsid – küsib õpetaja: „Sulle meeldib valu?“ – „Jah,“ vastab Grigor. „Ma aitan sind,“ ütleb õpetaja ja pistab oma lestja, kokku kasvanud sõrmedega käe püksivärvli vahelt sisse.
„Kes on su isa?“ küsib ta nokust kinni haarates.
„Stalin,“ vastab Grigor.
„Kes on su ema?“
„Lenin.“
Järgmisel hetkel lendab suur putukas sodiks. Punase vihmana maale langeva viljastava pudi sees on ka õunaseemned.
KIVIRAIDUR
In memoriam Peeter Simm
Kiviraidur Klemm käis vaid harva linnas. Kui töö valmis – tavaliselt linnavalitsuse tellimusel paekivist lihvitud, kindluse nõlvast üles viiv trepiaste, harvemini mõni laste mänguasi, poleeritud kraanikauss või ka asendamist vajav vundamendikivi –, pani ta toote kärusse ja taris kohale, või siis oli ta selle juba varem kohale toonud, kuid kärust ta ei loobunud, tühja käru rattad tärisesid munakiviteel, andes teada meistrimehe saabumisest. Kõrisev käru oli kiviraidur Klemmi tunnusmärk.
Karl Klemm elas poolel teel kivimurru ja linna vahel. Kivimurrust lahti murtud kivid sisaldasid ajalugu, mis tööd tehes vasara ja haamri all Klemmi silme ees elavate piltidena lahti rullus. Ellu siiski ärkamata. Klemmi töö oli suur kino või hiiglaslik pildiraamat, mille kaante vahel vilkus ühtviisi ükskõikselt nii hea kui halb. Seal võis näha sipelgakaru, kellega kohtumisest oli unistanud väike poiss ja kelle kohta ta oli välja uurinud, et armas loom elab Riia loomaaias, kuhu isa ta lubas viia; võis näha ka rabakraavi, kuhu oli maetud sama poisi süütult tapetud „punane“ vanaisa. Karl Klemm ei teadnud, kelle elu või elusid kivid talle jutustavad; ta oli lugude eest tänulik, kuna tal endal polnud kedagi ja mitte kellelgi polnud teda. Ta oli üksi siia maailma, jutupauniku pauna heidetud. Tal oli tunne, et raiub talle tundmatud lood kivvi kinni. Ta ei soovinud täpsemalt teada saada, kes see kinopoiss selline on.
„Isa, aga see on ju elevant?!“
„Mis siis?“
„Aga ma soovisin sipelgakaru?“
„Miks? Elevant on ju suurem. Kuula, kuidas ta üürgab. Näe, virutab londiga talitajale vastu küüru.“
Nii oli see kogu aja olnud. Mitte kunagi ei täitnud isa poja soove lõpuni. Ikka jäi midagi puudu või üle. Kui poiss selle üle järele mõtles, siis sai ta isa kavatsustest aru. Isa tahtis temasse süstida rahulolematust, leppimatust, millest pidi välja kasvama vihkamine, vaheldumisi vene riigi ja vene jäähokimeeskonna vastu. Ema tassis teleka ette võileibu, isa võttis iga värava puhul klõmaka, vanaema aga oli kurb, kuna ei seletanud läbi puhastamata prilliklaaside kärbsest väiksemat litrit. Kui poiss isa ühel sünnipäeval lõi, tagantkäe taltsutamatus raevuhoos äigas ja isa põsk nagu roosiõis hetkega punetama lõi, astus isa sammu tagasi, klammerdus tooli seljatoe külge (hetkeks kerkis poisi silme ette sipelgakaru), kuid loobus siis ebamäärasest, pigem siiski ähvardavast asendist, kiskus käed tooli haardest lahti ning hüüdis: „Ema, ema, tule vaata, meie nannipunnist on mees saanud. Pole ta nii haige ühti. Terve nagu purikas.“
Taolised stseenid lahutasid Klemmi meelt. Elu kinosaalis ei istunud ta esimeses reas. Ega ka mitte teises või kolmandas. Vaid seitsmendas. Sealt valu ei tundnud.
Karl Klemm oli üleni valge. Kivitolm oli tema ihusse sööbinud. Polnuks käru häält, kriginat, kräuksumist, jonnaka lapse laulu, olnuks Klemm nähtamatu. Käru rääkis Klemmi eest. Ta ise oli vait.
Linna ja kivimurru vahel jooksis jõgi. Kui kiviraidur linna läks, peatus ta alati sillal, toetus küünarnukkidega käsipuule ja puuris pilguga vett. Vee vulin lakkas. Vähid pugesid hirmunult kalda alla peitu.
Iga kord, kui Klemmil linnas asja oli, sündis mõni laps. Keegi ei teadnud, kuidas see võimalik on. Naised lukustasid uksed, mehed hoidsid tööd rügaval Klemmil salaja, kuid asjatult silma peal. Laps sündis sahinast, tuulepuhangust. Mõned naised oli lasknud emakad välja lõigata. Kuid krabinaid kartsid edasi.
Trepil oli nelikümmend viis astet. Arvel, mille Karl linnavalitsusele esitas, oli kõik täpselt kirjas. Alates haamri ja meisli kulumisest ning lõpetades sõrme hüpoteetilise maha raiumisega. Kui seda ei olnud juhtunud, tagastas Klemm ettemaksu korras saadud raha. Aga korra oli – vasaku käe pöidla asemel oli purihammast meenutav tige tömp. See juhtus siis, kui ta loomepalavikus härra Lääsläänele mälestustahvlit tegi. Härra oli kiviraidurile andnud vabad käed. Harva, kui Klemm oma tööd tehes vaba oli. Isegi lapsed nõudsid kindlas mõõdus mänguklotse. Klemm ei teinud katsetki kivimurrust murtud kivi taltsutada. Vorm murdis sisust välja. Karl vaid vahendas. Vabana. Kivil oli märk küljes – LL. Härra oli lapsena kivimurrus seigelnud, kõik peod said seal maha peetud. Fotol, mille härra Klemmile saatis, oli kivi kohale tehtud rist. Leidmisega raskusi polnud.
Vasaku käe puuduvat pöialt ei märganud Karl enne kui õhtul kodus. Kohe läks ta tuldud teed tagasi, kuid mida polnud, seda polnud, ehkki ta hoolega otsis, sorides läbi lillepeenrad maja ees, tahvli all – vabalt võinuks väike sõrmejupp ju lõvi lõugade vahel ennast peita ja tema üle irvitada. Või olid need võõrasemad? Karlil polnud ihuliiget, millega ta tülis poleks olnud.
Koju tagasi minnes peatus ta sillal, nõjatus käsipuule, mõtles hetke ja sülitas vette. Head isu, mõtles ta, silme ees haisva liha armulised rohesõralised. Olen hobune.
Linnas oodati kindluse kunagise omaniku härra Lääslääne peatset visiiti. Trepp pidi niiviisi mäkke kulgema, et trepist ametnike kihava eskordi saatel üles mineva härra haige süda üles ei ütleks, aga varemed tunduksid kenamad kui varasem ehitis, tules hävinud keskaegne kindlus ise. Sel eesmärgil lihvis kiviraidur treppi viimse võimaluseni. Teadaolevalt oli härra täidlane, kuid vastupidiselt tavateadmisele mitte eriti heatahtlik. Karl üritas seda arvesse võtta, nõtkutades jalgu ja jahutades südant. Härraga võrreldes oli Karl hiiglane ja süda oli tal soe. Härra kohta oli teada, et ta peksis oma naist. Seda ei suutnud Klemm endale ette kujutada. Oma arvukatele ja ikka veel mesilasperena sigivatele järeltulijatele polnud ta just seetõttu isaks tükkinud, vältimaks lendavaid taldrikuid, vandesõnu ja kõrvakiile.
Linn ootas härra Lääsläänelt pattude andeksandmist ning kuigi ametnike kirju kari teadis, et lipitsemine ei aita (kodus olla härra selle eest teenijatele ihunuhtlust andnud), ei osanud nad muud teha kui kummardada, ussidena vingerdada, silmi punni pähe ajada, särgi rinnaesiseid vanamoodsaks tärgeldada, vuntse kanda.
Nii ehitas kiviraidur Karl Klemm kindlust, mida keegi polnud näinud. Suve lõpuks pidi trepp valmis olema. Härra Lääslään armastas sügist.
Käsil – ja kärus – oli neljakümne kolmas aste. Klemm upitas plaadi harjumuspärase ökonoomse puusade ja käte ühistööst sündinud liigutusega kärust välja ning asus seda maapinnaga sobitama, seejuures pidi ta arvesse võtma mitte ainult maakoore iseärasusi, uhkeid muhke ja õõvastavaid õnarusi, vaid üksiti ka peatselt saabuva maaomaniku ennustatavaid tujusid. Nii oli Klemmist saamas või juba saanud tasakaalukunstnik, kes ei teadnud, et köie ja maakamara vahel pole mitte kuristik, vaid külm jõgi, mille voolu ta oma terava pilguga iga linnavisiidi ajal hetkeks peatas.
Töö kurnas Klemmi. Oli kuum suvi, juuli keskpaik. Päike lõõskas taevas. Pääsukesed surid nälga. Tuul ei tule, huul ei liigu.
Äkitselt kukkus Klemmi lubivalgelt laubalt lumivalgele kivilahmakale tume tilk. Vihm, mõtles Klemm. Veri, mõtles Klemm. Alles siis, kui tilgast ilmus nähtavale must putukas, sai Klemm aru, kust tilk pärit.
Laubalt. Higi. Söövitav tilk oli nagu aken, kust ilmus nähtavale loo peategelane.
Kes sa oled?
Klemm, kiviraidur. Ja sina?
Grigor. Putukas. Suur.
Suurem kui elevant?
Elevant on suurem.
Kust sa tuled?
Koolist. Valgest, valgemast kui sina.
Ma ei ole valgena sündinud, töö tegi mu selliseks.
Mina olen must. Oleme paras paar.
Sina ei ole inimene. Mina olen. Valge indiaanlane. Vabalt võiks punane olla.
Ma võiks ka olla, aga ei taha.
Miks?
Inimene ei tunne valu.
Putukas tunneb?
Jah. Hommikul tõustes läbivad kogu keha valusööstud, mis on eriti teravad jalgades. Sa ju tead, mitu jalga on putukal?
Eee, kuus vist.
Kindlalt. Pean sulle tunnistama, et ka inimesena tunnen ma valu. Kuid seda napib. Mul on selle üle pigem häbi. Kas sa lõhna tunned?
Ei.
Üldse või praegu?
Mul on nina kinni.
Siis ma ei saagi teada, kas ma lehkan või mitte. Kartsin kooli minna, seal aga selgus, et mind ümbritses lõhnade pillerkaar. Poisid peeretasid, plikad pissisid püksi.
Aga õpetajad?
Neil olid ninad kinni. Nagu sinul. Lõksudega, troppidega. Arul mererannast korjatud adruga. Merre neelduvad kõik lõhnad, ka elu. Kas
tahad teada, miks ma koolist jalga lasksin? Vait!
Kellega sa räägid?
Käruga, ta muutub enne töö lõppu alati rahutuks.
Mul oli paigal püsimisega raskusi. Kui mind vastama kutsuti, ronisin uue naisõpetaja rinnale, poolenisti putuka, poolenisti tatise ninaalusega poisiklutina. Klassikaaslased olid minu pärast mures. Käies jääb sinust mulje, nagu läheksid mitmes suunas korraga. Nii võid ju murduda, katki minna, tükkideks puruneda. A või ma siis hoolisin. Kus sa sellega. Mõtlesin välja igasugu vigureid. Peltas muutsin kõik oma kuus jalga munnideks, hõivates kõik potid ja põhjustades paanikat ja täis lastud alukaid.
Jessas!
Mul on sulle palve. Ole nii kena ja puuri mu serva sisse auk ja seo mind vaia külge kinni. Siis püsin paigal. Ja saan teada, kes ma siis õieti olen, kas putukas või inimene. Nõus?
Kiviraidur Klemm tuli putuka palvele vastu. Trepiastme külge kinnitatud putukas tõmbas jalad kõhu alla ja uinus. Ta nägi unes, kuidas härra Lääslääne jalatald ta lämmatab.
Kui Klemm järgmisel hommikul uue eelviimase astmega mäenõlvale jõudis, oli putukast järel vaid raudnael ja traadijupp. Kõrvus kohises. Oli see veri? Või jäätanud vesi? Või tumm käru? Kus sa oled, mu armas sõber, sulnis sitikas?
Vaata üles!
Klemm vaatas.
Võta binokkel.
Klemm võttis.
Mida sa näed?
Punkti.
Klemm istub esimeses reas, nina vastu ekraani surilina.
Valge valgel.
[1] Rõhk esimesel silbil. Ei mingit sidet vene Grigoriga. Paluks lugemisel seda arvestada.
