Iga areneva kunstniku loomeloos esineb äratundmisi, et senine teelõik on lõpuni käidud, probleemid ammendatud ja samamoodi jätkata tähendaks rutineeruda, hakata juba tehtut masinlikult paljundama. Et tuleks leida mingi uus suund, uus teema, uus väljenduslaad. Leida endale uued kunstilised ülesanded.
Olev Subbi sotsialistliku realismi perioodi jäid maha puhvaikas mees Kolga rannast (1965) ja elutute nägudega põhjaranniku inimesed (1967). Seda liini jätkata ei saanud. Kriisist annavad märku naiivsed „Kuldne kauss“ (1967), „Tiiger turuplatsil“ (1967) ja „Mees valge hobusega“ (1967) – kaht esimest püüab autor eneseirooniliseks võõritada lehtkullaga, kolmandat kui „maali maalis“. Esimesed naisaktid tugitoolis ja valgel riidel (1967–1968) on realistlik-lihalikud ja pingeta.
Ning siis tuleb „Maastik nelkidega“ (1968). See üldiselt ebaõnnestunud teos väärib tähelepanu kui uue suuna verstapost ja tuleviku mustand. Aktimaalis oli Subbi leidnud oma kujundliku mõtlemise ühe konstandi – lainelise kehakurvi. Ka hiljem, oma meisterlikumates naisaktides modelleerib kunstnik just lainjat torsot, jättes aktsentueerimata nii näo, mis (nagu ta ütles – diskreetsusest modelli vastu) jääb ärapööratuks või varjatuks, kui ka jalad („Akt järvega“, 1969). Seda kehakurvi ei suuda kunstnik loobuda veel rõhutamast kaldakontuuri abil („Akt järvega“) või abstraktse kaarega („Pikk särav päev“, 1992).
Maali „Maastik nelkidega“ peategelaseks on sensuaalse kujuga vaas. Sellest anumast, mis pildile jõudis raske ja rohelisena (sobimata sellisena oma õrna läbipaistva jala otsa), sai maali algimpulss ning loominguline ülesanne.
Subbi, kes punast värvi üldse kasutab väga ettevaatlikult ning enamasti poolpeidus, murtud toonides, võtab siin lahendada punase ja rohelise värvi lepituse maali koloriidis. Paistab suisa vägivaldne, kuidas rohelise vaasi kõrvale on püstitatud punane keldrisuu – vaasile vastupidine õõnesvorm. Maali koloriidis osalevad värvid moodustavad modulatsiooniringi: roheline – lilla/purpur – punane – oranž/ooker – pruun – purpur/lilla – roheline. Nelke oli vaasi tarvis ainult nende purpurvärvi pärast, neile polnud ülemise pildiserva alla õieti ruumigi kavandatud, nad ilmusid töö käigus. Laualina õrnad värvivarjundid markeerivad päikesepaistet valgel riidel. Silmapiiri katab kinni tinglik maastik, nii et moodustub mingi ussaed.
Subbi on seletanud oma arusaama, et igal maalil on kolm telge, igaüks ise suunas (nn lohe silma kujund või „luik, haug ja vähk“): abstraktne värvikompositsioon, faktuur ja kujutavus, kusjuures ühe tähtsuse kasv saab toimuda ainult teis(t)e arvelt. Need kolm võitlevad üksteisega ka „Maastikul nelkidega“. Õieti terroriseerib siin kujutavus teisi – vähemal määral abstraktset värvikompositsiooni, rohkem faktuuri (pintslikirja). Aga faktuur hakkab kangelaslikult vastu: kaootiline pintslitöö värvipindadel vaasi ümber ja sinakasrohelised jõujooned punase keldrisuu ees mõjuvad muidu rahusate värvilaikude ja -sulanduste hulgas jonnaka ning sõjakana. Selles lahingus näitab ennast tulevane abstraktsionism.
Siit algab üks Subbi hilisem arutlus: kui pildilt võtta kõik kujutatu, kas siis tausta saab vaadelda omaette täisväärtusliku kunstiteosena? Edaspidi peab ta niisugust võimalust silmas ja maalibki sääraseid taustu. „Aktist avaras ruumis“ (1975) võiks välja lõigata 5 x 5 sentimeetrit vasakut alaserva – ja see peentes värviüleminekutes ruuduke oleks nauditav teos omaette. Selgepiirilisemast vasakust ülanurgast tuleks aga võtta juba suurem tükk – seal kuulutab ennast see abstraktsionism, mis varsti laotub Subbil üle terve pildipinna („Õu vana autoga“, 1979; „Õhtu“, 1984), muutes oma osaks ka aktifiguuri („Ilus õhtupoolik“, 1987; „Pikk särav päev“).
Kas „Maastik nelkidega“ on punase ja rohelise rahuleping? Pigem küll lahinguskeem.
Don Carlose maastik
Aastal 2000 lavastasin Viljandis Ugala teatri väikesel laval Friedrich von Schilleri draama „Don Carlos“. Ise tegin valguskastidest koosneva kujunduse, Agu Pilt kavandas kostüümid. Esietendusele tuli esinduslik seltskond: Saksamaa Liitvabariigi suursaadik, Edgar Savisaar, Mark Soosaar, Viljandi valitsejad…
Lavastus püsis küllalt kaua mängukavas. Siis suri Suurinkvisiitori osatäitja Enn Kraam ja teatrijuht Jaak Allik ütles: „Ise mängid!“ Tegin seda salajase rõõmuga, olin Schilleri Suurinkvisiitorit imetlenud juba koolipõlves, kui „Don Carlose“ avastasin.
KUNINGAS: Ma tapsin, mul ei ole hingerahu.
SUURINKVISIITOR: Miks tapsite?
KUNINGAS: Mind peteti.
SUURINKVISIITOR: Ma tean.
KUNINGAS: Te teadsite, kes on see inimene?
SUURINKVISIITOR: Ta teod meil pühades registrites
on Santa Casas viimaseni kirjas.
KUNINGAS: Ja teie lasksite tal siiski vabalt
veel ringi liikuda?
SUURINKVISIITOR: Köis, mille otsas
ta kõndis, oli pikk, kuid katkematu.
KUNINGAS: Ta oli väljaspool mu riigi piire.
SUURINKVISIITOR:
Kus tema viibis, olin minagi.
KUNINGAS (käib pahaselt mööda tuba):
Miks seda minule siis varemalt
ei öeldud?
SUURINKVISIITOR: Miks ei küsinud te meilt,
kui selle mehe hõlma viskusite?
Ta tapeti. See oli kuritegu!
Arg mõrtsukas end määris verega,
mis pidulikult pidi valatama
kord meie auks. See oli meie saak.
Nüüd kõik läks nurja! Teie rikkusite
me pikki aastaid kestnud hoolsa töö.
Ugala tuli seda järgmisel hooajal mängima ka Tallinna, Draamateatri suurele lavale. Et kujundus ja liikumisseade olid tehtud väikese saali tarbeks, siis lasksin neli rida toole tõsta lavale, seljaga saali poole, ja dekoratsiooni üles panna lava keskpaika – nõnda taastus lavastuse psühholoogiline formaat.
Kutsusin ka Subbi ja Marju, võtsin nad vastu ning juhatasin reserveeritud kohtadele. Pärast etendust, kui olin end korda teinud, ma neid ei näinud.
Kahe päeva pärast helistab Subbi: „Tulge ja võtke oma maal ära!“
„Mis maal?“
„Ma tegin pärast teie „Don Carlost“ ühe maali. Võtke takso ja tulge järele!“
See „Kabel mere ääres“ (2001) seisab mu elutoas. Ei ole minu lavakujundus, aga kui pilti sisse elada, saab selgesti äratuntavaks ja tajutavaks mu „Don Carlose“ õhustik.
See lavastus pälvis kolm meeldejäävat tunnustust. Esietendusel istus mu kõrval Ebolit kehastava Hilje Mureli vanaema, Võrumaa mammi, kes pingsalt laval toimuvat jälgides omaette sosistas: „Nad armastavad teineteist päriselt!“
Teisel korral läksin pärast etendust otsima oma külalist dirigent Erki Pehki, kelle leidsin tühjast ja pimedast jalutusruumist. Küsisin: „Miks sa puhvetisse ei tule?“ Ta vastas piinatud häälega: „Ma ei saa praegu rääkida!“ Jätsin ta muljekoorma alla.
Ja kolmanda arvustuse maalis Subbi.
Kauge kõmin
President Lennart Meri avas augustis 2001 Pariisis Luxembourg’i aia Orangeries esindusnäituse, mille koostaja Olev Subbi oli samuti oma maitse järgi kokku pannud uhke kataloogi „Eesti maalikunst 20. sajandil“. Kodused kriitikud näägutasid nii ekspositsiooni kui ka publikatsiooni kallal. Johannes Saar, kes ei sallinud ei Subbit ennast, tema kunsti ega maitset, heitis ette liiga vähest politiseeritust: „Selgub, et olgu ilmasõda või okupatsioon, küüditamine või laulev revolutsioon, Eesti kunstnik istub ikka vabas looduses või ateljees ja maalib loodust, agulivaadet või natüürmorti.“ Aga Subbi oli aristokraat.
Mulle oma kataloogi eksemplari kinkides peatas ta lehekülgede virrast selle, millel oli reprodutseeritud Elmar Kitse maal: suvepäev, pidulikult riides mees, naine ja tütar valge laua ääres, millel poolik veinipudel ja puuviljad, taamal Tallinna siluett.
„Näete selle pildi ilu! Kui õndsalt rahus istub siin perekond. Ja nüüd lugege allkirja. 1944. aasta, sõda läheneb. Kaugelt kostab juba kahurite kõma – ja nemad istuvad, võttes sellest suvest veel viimast. Justkui algava sõjaaja kiuste, pikendades lõppevat rahuaega tolles viimses õnnelik olekus.“ Mind läbistas värin. Verweile noch, du bist so schön! – „Oh, ilus hetk, oh viibi veel!“
Seda atmosfääri tundsin ma uuesti ühel Olev Subbi nüüdse ülevaatenäituse maalil Eesti Rahva Muuseumis: valge linaga kaetud laud maastikul, kaks valget taldrikut ja lillekimp valges vaasis, kaks tühja Viini tooli, taga jõeni ulatuv rahulik kirjude põllulappide lagedus kergete heledate pilvedega taeva all ja sinasse sulanduv vastaskalda viir. Ning pildiallkiri: „Nood kauged suved“.
Sellest Subbi 2006. aasta maalist kumab mälestus tollest teisest, 1944. aasta Elmar Kitse omast. Ja kumiseb kuuldamatult kaasa toonane kahurite kõmin.
Kunstnik ei pea maalima küüditamise ja laulva revolutsiooni deklaratsioone. Kunstnik ütleb oma sõnumi teises keeles.
