Mõned kuud enne täiemahulise sissetungi algust hakkasin tundma, kuidas ma vähehaaval suren või kahanen. Vajadus panna kokku seljakott võimalikuks evakueerumiseks tähendas kõige otsesemat ja sõnasõnalist oluliste asjade eraldamist ebaolulistest. Sel hetkel teostad oma elu arvelevõtu akti. Fikseerid kõiki selle komponente. Seejärel pead osa maha jätma. Mõistad, et sõja eest ära minemise teele ei saa asuda tervenisti, kõige täiega. Arusaadavalt ei sõida sa mitte tervikuna, vaid ainult sellena, mis seljakotti ära mahtus. Mitu liitrit ja kilogrammi pagasit läheb tarvis 35 eluaasta äramahutamiseks?
Ühel õhtul tõstsin panipaigast seljakoti välja ja asusin pakkima. Täna oleks selliseid seljakotte kaks – teine poja jaoks. Mähkmed, salvrätid ei võta palju ruumi. Imikutoit, joogivesi piimasegule on mahukamad. Riided – kombed, bodid, sokid – neid saab kokku pressida. Lemmikmänguasjad? Nendega on raskem. Millised on väikese kaheksakuuse konservatiivi igapäevased kindlad harjumused? Naermine? Raamatute lehitsemine ja üheskoos tantsimine 1960ndate muusika saatel? See ei mahuks ühessegi kohvrisse.
Ma ei unusta kunagi, kuidas ma seljakotti pakkides võtsin sahtlist kõige lihtsama õhukese märkmiku ja hakkasin sinna käsitsi ümber kirjutama lähedaste inimeste telefoninumbreid – abikaasa, vanemate, õe, mõne teises linnas elava sugulase ja sõbra omi. Miskipärast tundus, et õnnetus ei tule kõikidesse linnadesse ühekorraga, seetõttu tasub kirja panna geograafiliselt erisugused kontaktid. Tuleb kõigist lähedastest valida välja need kõige lähedasemad ja kirjutada tulpa. Moodne aeg on meid ära rikkunud, oleme telefoninumbrite meeldejätmise kombest võõrdunud… Aga vanematekodu lauatelefoni numbrit mäletan tänini, olles selle kord lapsena pähe õppinud. Seal korteris ei ole enam lauatelefoni, on ainult vanemate mobiilid, kuid mälu tõrgub seda omaks võtmast. Nii et paber ja pastapliiats võivad tõhusalt toetada meie armetuid katseid numbreid meelde jätta. See kogemus tõi mulle meelde ankeedi täitmise ühes Ameerika programmis osalemiseks, seal oli punkt, kuhu tuli märkida mu sugulaste ringi mitte kuuluva inimese telefoninumber ja meiliaadress, kellega võiks õnnetusjuhtumi korral ühendust võtta. Ma ei saa siiani aru, milleks. Tean, et paljusid ajab see punkt kimbatusse. Kas igaühel meist on sõpru, kellele võib meie kohta hirmsat uudist teatada? Neid, kes hoolivad sedavõrd, et suudavad vajadusel võtta osa koormast enda kanda? Selliseid, kellel on olemas omaste kontaktid, et olla nendega ühenduses. Selliseid, kes saavad aru, kellele tuleb helistada ja hirmsat uudist jagada, et siis liikuda edasi järgmiste sellistes olukordades vajalike toimetuste juurde. Nii et siin on küsimus mitte ainult armastuses ja usalduses, vaid ka usaldusväärsuses kindel olemises.
Alustasin seljakoti pakkimist kõige lihtsamast jaotisest – tööasjad. Telefonimärkmik, väljaprinditud asutusesisesed telefoninumbrid, kuhu väljast ei saa helistada, samuti hulk numbreid, kuhu saab helistada linna telefonijaama kaudu (muidugi kui õnnestub leida lauatelefon). Mõned pastakad, diktofon, akupank, läpakas, arvuti- ja telefonilaadija, mälukaart, mõned mälupulgad, kõvaketas skaneeritud dokumentide, fotode ja raamatukäsikirjadega, tühi märkmik, kaustik, telefoni varuaku, patareid, taskulamp. Mapp, kus on kõige tähtsamad dokumendid. Pakkimine osutus parimaks metafooriks – tööasjad nõudsid endale suurema osa ruumist. Kõik nagu elus.
Pakkimise järgmine vaatus – isiklikud asjad. Võta kõige vajalikumad. Väga pragmaatilised asjad. Natuke pesu, sokid. Kaks T-särki. Fliis. Kahed püksid. Turisti eine pakid. Ja seljakott ongi peaaegu täis. Siia ei mahu ühtegi fotoalbumit, ühtegi raamatut, ühtegi minu lemmikut disainehet, mitte ühtegi aaret mu arhiivikastist, mis seisab laua all, ei mahu vanaema palvevihik, mille sain talt teismelisena, nagu ka mitte vanaisa ja vanaema ülikooliõpikud, kaks kunagi kunstistuudios maalitud akvarelli, sügaval Polissjas vaarema tikitud käterätik. Küll aga peab reisiapteegi kuidagimoodi seljakotti toppima.
Seljakoti pakkimine tähistas kapituleerumist, mis puudutab usku elu muutumatuna püsimisse. Enda jõuetuse tunnistamist vana elu endaga kaasa võtmise püüetes. Vaniljeküünlad, parfüümid, ehtelaegas, külmkapimagnetid kõikidest linnadest, kus me mehega jõudsime nende kaheksateistkümne aasta jooksul käia, vana ladina keele õpik, sõnaraamatud, lemmikpokaalid ja täiesti uus serviis, kõik meie väikese kollektsiooni maalid, maailma lemmikmuuseumide piletite album, kunstialbumid ja kataloogid, Lesja Ukrajinka kogutud teosed neljateistkümnes köites, kuus erinevat „Kobzari“ väljaannet, sealhulgas paar antikvaarset, riiulitäis antiikkirjandust, kus on mõned vanemad väljaanded, aga ka mu enese kogutud sajandialguse autorite esikteosed, millest osad on juba klassikaks saanud. Kõik pidi jääma koju.
Niisamuti pidid meie nelja seina vahele jääma armsad kastrulid ja kohvitass, lemmikhommikumantel ja õrnade tuhkjate roosidega voodipesu. Kõik need asjad on täiesti asendamatud, üliolulised, ent mitte nii väga vajalikud, kui vaadata neid pragmaatilise pilguga.
Pärast seda, kui oled pakkinud kaasa diktofoni, sülearvuti, laadijad ja akud, märkmikud ja pastakad, pesud-sokid, tagavarasviitri ja särgid, veepudeli ja natuke toitu, ravimid ning tualett-tarvete koti seebi, šampooni ja hambaharjaga, saab selgeks, et mitte ühtegi perekonnaalbumit, mitte ühtegi raamatut seljakotti ei mahu. Võib-olla pressib veel sisse mõne vanaema pärandatud kahvli või lusika või vanaisa medali Teisest maailmasõjast. Ühtäkki mõistsin selgesti, miks suguvõsa kõikidelt põlvedelt on minuni jõudnud sellised laias laastus tähtsusetud killud, argised esemed. Käekotid, käterätid, vanad jalanõud, üksikud päevapildid, mõned raamatud, postkaardid – piisavalt väikesed, et viia need ära ihu ligi, pista kuskile kohvrisse või taskusse, õmmelda voodri vahele.
Paljudel inimestel on pärast 24. veebruari oma nimekiri asjadest, mida ei õnnestunud kaasa võtta. Vana võšõvanka, kodune raamatukogu, hommikukohvi tegemise kann, muusikakollektsioon plaatide või kassettide kujul, ehetekotike, siidsallid, lemmikmänguasjad, käsitsi maalitud mängusõdurite kollektsioonid ja jõuluehete karp, perekonnafotod või -albumid, igapäevased maitseained köögiriiulist, joogamatt. Õitsvad tulbid, mis me emaga sügisel mulda panime. Pühapäevane taluturg, kust me ostame puuküttega ahjus küpsetatud jube maitsvat leiba. Kastanite õiekobarad Kiievi tänavatel – mitte kuskil mujal ei õitse need puud nii kaunilt kui Kiievis. Majade seinad ja bareljeefid neil meie lemmikkvartalites. Jookide maitse meie lemmikbaaris. Sillutis. Udu ja vine. Kiievi sinakas hämarus – täpselt sellist varjundit ei kohta rohkem mitte kusagil.
Kõik see ei mahu pagasisse. Ei anna seljakotti panna ei perekonda ega kodutunnet.
Venemaa agressiooni tingimustes võib kodutunne piirduda väga lihtsa ja samaaegselt keerulise ülesandega – jääda ellu. Sest kodu on seal, kus olen mina.
*
Mäletan oma reaktsiooni 24. veebruaril 2022. Mõni hetk tagasi olid kärgatanud plahvatused ning ma asutasin raadiosse minema. Jõin klaasi vett, pesin hambad, ei söönud. Kuid jäin siis nõutult mõtlema, mida toimetusse selga panna? Ei saanud lahti tundest, et vaja oleks mingisuguseid „tööriideid“ – piisavalt viisakaid, kuid sisemine hääl tuletas meelde maa-alust varjendit ja vajadust ohu korral kiiresti liikuda. See oli arvatavasti mu elu kõige juhmim hetk: 2014. aastast on kestnud Venemaa agressioon, akna taga paugutab õhutõrje, on alanud täiemahuline sissetung, mina aga seisan ja pean aru, mida selga panna. Ent pikalt mõelda polnud aega. Võtsin pakendist välja uue pintsaku. Villase, suure, sooja, halli, pehme. Lõpp ilusa, samas argise ja mõnusa nagu pleed. Spontaanne veebiost – olin eelmisel päeval postkontorist ära toonud. Kandsin seda iga päev aprillini, kuni läks soojaks.
See on mul tollest ajast ainus rõivas, mida ma ikka veel kannan. Kõik muu – teksased ja jalatsid ja T-särgid ja alatised mustad sviitrid – olen ära visanud ehk siis viinud taaskasutusse, hiivanud riidekoti ühte selleks mõeldud konteinerisse mu maja kõrval. Aga seda pintsakut ei ole ma suutnud ära visata ega anda. Kõige esimesest täiemahulise sõja päevast on see olnud minu isiklik pommivarjend. Samamoodi viskasin annetuste kasti kõik oma kontsakingad – mõistes äkitselt, et ei kujuta ette, millal võiksin veel tahta midagi sellist kanda. Õhtukleidid on seevastu alles, esialgu.
Muidugi mõista ei ole mu heietused välimusest neutraalsed või süütud. Nagu kirjutas Simone de Beauvoir, toimub naiste sotsialisatsioonis vaade iseendale väljastpoolt – justkui teise inimese, see tähendab mehe pilgu läbi. Mitte lihtsalt vaatamine, vaid ka hindamine. Heakskiit või hukkamõist – enamasti hukkamõist, sest meil jääb kogu aeg ideaalist tsipake vajaka. Kelle silmade läbi me ennast vaatame? Kelle silmade läbi me vaatame ennast sõja ajal? Oo, siin on mitmeid vastuseid. Panen oma pintsaku selga, minnes maa-alusesse raadiostuudiosse, mõeldes kuulaja nähtamatu pilgu peale – ja see on paradoks, sest raadioeetrit nad ei näe, siin on sõnad ja hääl, ei enamat. Ent välimuses kätkevad ka riskid: stereotüüp ütleb ette, et sõja ajal ei tasu endale liiga palju tähelepanu tõmmata… ainult et reaalsus on palju karmim, sest Vene sõdurite vägivallal ei ole midagi pistmist ei välise mulje, riietuse, ilu ega näoga. Siin ei ole asi seksis, siin on vaja näidata, kelle käes on võim – kehade, hingede, elude üle. Vaenlastel on ükskõik, millised me oleme. Nad püüavad lihtsalt hävitada.
*
Sõjaaja garderoob on lahutamatu usalduse ja piiride küsimusest. Teadvustamisest, millistele inimestele ja miks olen ma valmis näitama enda mitteideaalseid külgi. Valmisolekust lülitada välja see kurjakuulutav pilk väljastpoolt ning käsitleda ennast seespidiselt, mitte kõrvalt. Kes oleks nägemas, kuidas ma maa-aluses varjendis külmetan, sest unustasin jaki uudisteruumi? Kes räägiks minuga sellest, kas sõjaaegsele avalikule sündmusele on sünnis minna punaseks värvitud huultega? Kellega võiksin arutada, kas valida kostüüm või kapuutsiga pusa? Kes lepiks hukkamõistuta selle unise, väsinud näoga, nende punaste silmadega?
Need on väga rumalad küsimused. Ent visuaalsest, välimisest ja millestki tühisest vesteldes võib tekkida arusaam iseendast – saab järele uurida, kuidas ma end oma nahas tunnen.
Ma ei mõelnud selle peale kunagi kuni esimeste kohtumiste ja vestlusteni naistega, kes olid lugenud mu sõjateemaliste esseede kogumikku „Õhuline ja häiritud raamat“. Naised tsiteerivad neist tekstidest kõige sagedamini kaht pisiasja – kirjakohti punasest huulepulgast ja maniküürist. Olin plaaninud punast šellakit küüntelt maha võtta 25. veebruaril – just selleks päevaks oli mul ilusalongis aeg kinni pandud. Aga ei õnnestunud. Sõjaolukorras olid salongid suletud, mistap väljakasvanud punastest küüntest õnnestus mul lahti saada pea kaks nädalat hiljem ja peaaegu põrandaaluses salongis, pealegi teises linnas. Kui lahti olid ainult toidupoed ja apteegid, töötasid küünetehnikud salaja ning võtsid uusi kliente jutule ainult usaldusväärsete püsikundede soovitusel. Ühesõnaga, ma ei unusta kunagi seda kergust, mida tundsid lisakihtidest vabanenud käed ja küüned. Seetõttu ei lakkinud ma veel kaks aastat küüsi.
Niisamuti ilmub märtsis žestina punane huulepulk. Paar nädalat pärast maniküüri, valmistudes „Kontserdiks Ukrainale“, mida Radio Kultura kandis öösel otse üle New Yorgi Metropolitan Operast, panen ma esimest korda pärast suure sõja puhkemist selga siidpluusi (ostetud eelmisel päeval sekkarist) ja värvin esimest korda huuled punaseks. Tol õhtul oli mu jaoks täiesti selge, mispärast tuleb juuksed soengusse sättida ja valida pidulikum riietus tööks varjesse viidud stuudios – ma läksin juhtima tähtsat kontserti, mis sest, et mitte laval, vaid raadioülekande formaadis. Seda ametiau ei võta minult keegi ära. Raadio on helide maailm, kus puudub pilt. Meie nägusid ei teata ega hakatagi teadma, see-eest tuntakse kergesti ära meie hääli. Raadiostuudios võiks kasvõi pidžaamas töötada, kuid keegi ei tee seda. Miks? Sest hääl ei suuda sisemise seisundi kohta valetada. Ja dressipükstes inimese hääl päriselt erineb õhturiietuses inimese häälest.
Too õhtu tõi mulle meelde ammuse sõjaeelse jutuajamise sellest, kellel on milline „vormiriietus“, see tähendab, kõige lemmikumad ja mugavamad tööriided. Pluus ja seelik, kontsad – ütleb üks. Silmatorkavad ehted – ütleb teine. Teksased ja T-särk – kolmas. Minu toonase vormiriietuse moodustas kleit või valge pluus ja punane huulepulk. Mu riidekapp on täis eri värvi kleite ja erineva tegumoega valgeid pluuse. Mu riidekapp on täis mälestusi: tutvumine uue meeskonnaga uuel töökohal, venna pulm, tähtis kohtumine… niisamuti on seal mitu mälestust hüvastijättudest ja matustest, nagu näiteks mustad libikud – piisavalt pidulikud ja piisavalt sissekantud, et poleks piin pikalt seista.
Riided, mida ma kandsin 2022. aasta veebruarist maini, nagu ka teiste kiievlaste riietus – see oli alasti funktsionaalsus, ilma värvideta. Välimuse mõningane karmus annab Kiievis tänini tunda – lihtsad monokroomsed riided ja tossude võimutsemine. „Kiiev on natuke kaotanud oma elegantsi,“ räägib mulle tuttav prantslanna. Oh ei, see on lihtsalt selline uus elegants. Ma ise lubasin endale midagi värvilist selga panna alles 2024. aasta mais – pärast poja sündi, kui hakkasin korraga tajuma elu uusi värve.
*
Väga naiselik? Liiga naiselik? Sõja tõsielu on sama mitmekesine, nagu inimesed on erinevad.
Seetõttu on minu jaoks tähtis mõelda naissõduri tõsielust. Neid on ligikaudu 50 000 ja iga kümnes neist on praegu rindel. Tal on võib-olla natuke lihtsam kui varem saada üksuses oma teenistuskoht. Ja võib-olla on nüüd vähem neid relvavendi, kes sõtta läinud naise üle imestavad.
Teades väeteenistusse läinud kolleegide, tuttavate ja sõbrannade lugusid, mõtisklen selle üle, kuivõrd eriline on see sõda. Kaitsesõda. Oma maad, õigust seal vabalt elada on läinud kaitsma naised ja mehed, vanad ja noored, eri rahvustest, erineva usutunnistuse ja seksuaalse sättumusega inimesed.
Ja nende kogemus võib samuti avalduda kehakatte-lugudes. Näiteks võib naissõduril praegugi olla raske leida õiges suuruses „digilaiku“ või saapaid – kuna kuni 2017. aastani naisi rindel ametlikult ei olnud (de facto oli muidugi hoopis teisiti). Tüdrukud on rääkinud, kuidas rotatsiooni ajal või nappidel päevadel rahulikes linnades otsivad nad salonge, kus tehtaks kiiresti maniküüri, pediküüri ja juukselõikust. Mitte edevusest. Lihtsalt on hea, kui miski ei jää millegi taha kinni, kui sa automaati hoiad.
*
Naisest sõjas mõeldes võib tavainimese kujutlusvõime manada silme ette Monica Belucci Malèna rollis või foto Meliha Varešanovićist, mille Tom Stoddart tegi sõjaaegses Sarajevos. Pealtnäha – sekspomm, kontsad, kleit, lokid, meik. Tegelikult on Meliha juuksed lühikeseks lõigatud, et neid saaks pesta minimaalse vee- ja šampoonikuluga.
Olles kogenud voolukatkestusi, kus ära pole mitte ainult elekter, vaid ka vesi ja toasoe, võin öelda, et pead tuleb pesta ükskõik kui käsitamatutes olukordades. Eriti kui antakse õhuhäiret, aga kodus on veel elektrit ja vett, pärast Vene rakette võib nende eluhüvede kättesaadavus olla mõnda aega pärsitud. Eriti kui on veel võimalus pead ka kuivatada. Repliigid nagu „jõudsin pea ära pesta“ või hõiskamine erakordse vedamise üle nagu „sain lokitange kasutada“ on juba pikemat aega kuulunud tavalise small talk’i fraasivalimikku.
Praegusaja Kiievis on elegantse või viisaka välimuse raamid laiali nihkunud. Rasused või mitte väga puhtad juuksed ei osuta enam millelegi tähenduslikule, ei anna teadmist selle kohta, kui põhjalikult mõtles inimene läbi oma riietumiskoodi või välimuse, mida võis tahta sellega väljendada. Nagu ka triikraua kasutamine, mis on pigem saanud võimaluseks, nagu ka triigitud riided, mis on ennemini privileeg kui enesestmõistetavus. Kortsunud riided on nüüd paljudel tavalised ja mina tunnen sellest vist heameelt, sest pole särkide triikimist kunagi armastanud, ehkki paljudes peredes oli kombeks triikida kõiki seljariideid, voodipesu ja isegi aluspükse. Praegusel ajal minnakse tööle nende riietega, mida on kapist veel võtta, kui on mitu päeva oldud ilma elektrita ja seega pesumasina käivitamise võimaluseta. Kuidas need rõivatükid omavahel kokku sobivad, kui hästi nad sulle istuvad ja kas üldse passivad? See on juba teine lugu, palju tähtsusetum – veab, kui õnnestub elegantselt kokku klapitada, ja pole hullu, kui tulemus on pisut eklektiline.
Jällegi tuleb kasuks harjumus hoida varuks riideid, mis ei nõua erilist hoolt. Ainult et õrn käsipesu külmas vees muutub pesumasina töörežiimi nimetusest meie endi käekeste igapäevaseks reaalsuseks meie eneste kraanikaussides. Nüüd riietume me kõik euroopaliku hooletusega, läbimõeldud nonchalance’iga, surudes alla koolipõlve-traumad ja manitsused korralikkusele, mis tähendas triigitud kraesid, pressitud püksiviike, korrektset koolivormi, akuraatseid patse, kust ei turrita ükski salk. Mõtlen sellele, kui jalutan läbi Brüsseli lennujaama ja silmitsen inimesi – need soengud ja rõivavalik meenutavad igati Kiievi linnapilti.
Kolleeg viskas pärast samasugust välislähetust nalja, et sai hotellis duši all käia ja pead kaheks päevaks ette pesta, ning tean, et see pole nali, sest tema majas on vool vahel ära mitu päeva jutti, seepärast käib ta osa tööd tegemas tanklas kohvikulaua taga, seal on generaator ja internet, on soe, valge ja võimalik kõiki seadmeid laadida.
Minu tõsielus on kindla koha leidnud niisked salvrätid ja muud vahendid, millega saab täisväärtuslikku dušši asendada: kuivšampoon, mis laseb pisut kauem hoida „viisaka“ soengu jälgi, suur pudel mitsellaarvett, millega saab meiki maha võtta – juhul, kui on üldse olnud mahti seda teha.
Väga kerglane lause, kuid ma ei saa siia midagi parata. Kirjutan seda ja meenutan taas üht unustamatut ööd meie korrusmaja keldris, kus haises rottide järele ja raske oli leida niisugust asendit, kus betoonplaatide servad poleks läbi matkamati torkinud. Tollal ei hoolinud ma ilust ja elegantsist kohe kindlasti, kuid ma ei saa öelda, et too reaalsus oleks mulle meeldinud.
Mugavuse uueks mõõdupuuks „rahulikes“ linnades, kus tuleb ette õhulööke ja massilisi elektrikatkestusi, on nüüd saanud need asjad, mis ei kao ära. Võib juhtuda, et elektrit ei ole, kuid vesi ja toasoe on. Võib olla nii, et vett on, aga elektrit ja sooja pole ning vett tuleb ka ainult külma. Mõnikord on korter soe, kuid pime ja vett ei ole. Võib juhtuda, et valgust, vett ja elektrit on, aga inimesi ei ole…
Lifti kasutamise võimalust ei hakka ma meenutamagi – Kiievis heidetakse pigem nalja sel teemal, kuidas me läheme kevadele vastu siredate säärte ja pringi pepuga. Ainult et imikuga elades hakkad kõigesse suhtuma natuke teistmoodi. 2022. aasta talvel vastutasime me ainult endi eest, ent 2024. aasta suvel saime oma korteris pidevalt mängida seda mängu, kus hunt, kits ja kapsapea tahavad üle jõe vedamist. Nende kahe tunni jooksul, mil elekter on olemas, võib nõud ära pesta või lutipudelid steriliseerida või süüa teha või pesumasina käima panna või natuke tööd teha või minna parki jalutama, kuni lift töötab ja saab viieteistkümnendalt korruselt alla sõita. Nüüd paistavad ka kõige lihtsamad olmelised ülesanded uuest rakursist. Kuigi ma poleks arvanud, et pärast 2022. aasta talve võiks miski mind veel imestama panna. Lapse sünd, õigemini üldse elu koos inimesega, kes ei saa ise enda eest hoolitseda ning nõuab pidevat tähelepanu, muudab kõike. Saan murda pead uute ülesannete kallal, nagu näiteks vannivee soojendamine, kui pole elektrit ega ka vett, või kuhu torgata rinnapumba juhe või mismoodi väljapumbatud piima üles soojendada. Sellest, kuidas meie korteri täiskasvanud asukad oma elu käigus hoiavad, ei maksa rääkidagi. Milliseid seadmeid, mismoodi ja millal, millises järjekorras akupanka pista?
Ei-ei, mingeid tragöödiaid siin pole, see on lihtsalt uue blackout-reaalsuse üks episood. Ma tean, et võib olla palju hullem – seal, kus pommitatakse, seal, kus hävitatakse, seal, kus okupandid on võtnud sihikule taristu ja tavaliste inimeste normaalse elu. Aga ma ei tahaks rääkida sellest reaalsusest ainult kui millestki väga raskest. Tegelikult on elektrikatkestuste kogemus toonud välja ukrainlaste ja ukrainlannade erakordse sitkuse. Näidanud meie valmisolekut organiseeruda, üksteist aidata, aga ka leida argielu väljakutsetele ja probleemidele loovaid lahendusi. Kust ma seda võtan? Ikka sellestsamast igapäevasest koduvälisest kogemusest. Värske leib, kohv, jäätis, jää limonaadis, muusika kõlarites, laternad tänavatel… kõik on olemas.
*
Nüüd ma mõistan, kui oluline oli säilitada normaalsuse raamistikku lihtsates asjades: pesta pead šampooniga, määrida näkku oma kreemi ja – palun vabandust – piserdada nahale oma lemmiklõhna. Esimest korda mõtlesin ma sellest täiemahulise sissetungi teisel päeval varjendis, kui vaatasin oma meigitud töökaaslast – hakkasime juttu ajama ja naljatasime meigi teemal taevast kostvate plahvatuste saatel. Kõik need naljad olid naljad vaid poolenisti – ütlen seda kui inimene, kes pakkis võimaliku evakuatsiooni puhuks seljakotti ka ühe punase huulepulga. Miks? Sest absurdselt ei tahtnud harjumuspärasest elust lahti lasta, isegi kui see sõja tegelikkuses kildudeks lendas. Igapäevaelu tavalistel žestidel on võime tuua sind iseenda juurde tagasi, luua muljet (või illusiooni?), et sa ise kontrollid oma elu.
Nüüd ma mõistan, et see on vastupidavuse sümptom: kui su peas on piisavalt ruumi, et olla teadlik veel ka välisest ja „ebaolulisest“. See sigin-sagin – see ongi elu sümptom.
Ukraina keelest tõlkinud Veronika Einberg
