Rahvaste enesemääramine on nüüdisaegse poliitilise mõtte ja rahvusvahelise õiguse keskseid põhimõtteid. Selle aluseks on ülev ja võimestav ideaal, mille sisuks on kollektiivi – rahva või rahvuse – vabadus soovimatust välisest sekkumisest ning võime määrata oma poliitilist staatust ja riigikorda ning kujundada vabalt oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Samas ei eksisteeri siiani ühest kokkulepet, kuidas määratleda, mis või kes on „rahvas“ või mida täpselt tähendab „enesemääramine“. Enesemääramise subjektiks võivad olla nii riigid (riigirahvad) kui ka muul alusel moodustuvad rahvad. Sellise ebamäärasuse tõttu pole haruldased ka enesemääramise mõistega seotud poliitmängud ja -etendused. Viimati oleme saanud seda jälgida Krimmi ja Donbassi „enesemääramise“ näidetel, samas kui tõelist enesemääramist tunnistame üksnes ennast agressori vastu kaitsva Ukraina riigi puhul.
Enesemääramise põhimõte omandas rahvusvahelises suhtluses keskse tähtsuse Esimese maailmasõja ajal – koguni niivõrd, et sõja lõpuperioodil proovisid kõigi sõdivate poolte juhid end näidata selle põhimõtte toetajana. Juba alates 1914. aastast kaitsesid Lenin ja Stalin seda avalikult osana revolutsioonilisest imperialismivastasest programmist, kuulutades seda oma deklaratsioonides ja diplomaatias ka pärast võimuletulekut 1917. aasta oktoobris.[1] Enesemääramise põhimõttele hakkasid viitama ka Saksa keisririigi esindajad Brest-Litovski läbirääkimiste ajal 1917. aasta hilissügisel ja 1918. aasta esimestel kuudel, legitimeerimaks 1915. aasta pealetungiga vallutatud Venemaa läänealade – Poola (Varssavi kindralkubermangu), Leedu, Kuramaa alade – ning Soome eraldumist Venemaast.[2] Samal perioodil sai selle mõiste lai kõlapind selgeks ka lääneliitlastele. Nii ütleski Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson 1918. aasta alguses Ameerika kongressis oma kuulsad sõnad: „„Enesemääramine“ ei ole paljas sõnakõlks. See on kohustuslik käitumisjuhis, mida riigimehed ei saa edaspidi eirata.“[3]
Sõdivate poolte siseringides vaieldi enesemääramise mõiste kasutuse üle omajagu, samas kui veidi üldistades eristuvad nende tõlgendused reljeefselt. Enamlased käsitlesid rahvusi korraga nii etnograafilisel alusel kui ka „töötava rahvana“, lubades enesemääramist „kuni lahkulöömiseni“, kuid nõudes ka teatud ühiskonnaklasside välistamist kuni hävitamiseni. Nad nägid enesemääramise eest võitlemist strateegilise viisina, kuidas võita ka väiksemate piirirahvaste toetus, samas kui lõppeesmärgiks oli kommunistliku partei juhitud Nõukogude riigi loomine (ja lõpuks maailmarevolutsioon). Näiliselt pandi rõhku föderalistliku visiooni arendamisele, kuid reaalne juhtimissüsteem kujunes rangelt tsentraliseerituks.[4] Saksa keisririigi esindajate versioonis oli enesemääramine esialgu ajaloolis-riiklik (nt Poola, Soome) ning „rahva“ esindamisel mängis olulist rolli omand, samas kui enesemääramise määr sõltus vastava poliitilise ühiku suurusest, ajaloost ja võimalustest. Lõppsihina nähti Saksamaa juhitud sõltlasriikide süsteemi loomist.[5] Wilsoni käsitluses oli enesemääramine seotud juba eksisteerivate territoriaalsete üksustega ning selle põhitähenduseks oli demokraatlik omavalitsus või föderaalne autonoomia. Selgusetuks jäi, millal võiks enesemääramist mõista iseseisvumisena. USA käsitlus rõhutas suveräänsete riikide võrdsust, jäädes samas laiemas globaalses pildis Lääne-keskseks.[6]
Ent kuidas paistis see põhimõte selle peamistele subjektidele ning kohapealt vaadatuna? Ükski loosung ei saaks olla populaarne, kui poleks tegelikke nõudmisi või neid, kes avanenud võimalusi kasutada püüaksid. Milline oli laiem poliitiline visioon, mida selle põhimõtte abil teostada püüti? Kas see põhimõte oli „enesemäärajate“ jaoks seotud kindla riigi-idee, näiteks rahvusriiklusega? Kuidas seda ideed täpselt tõlgendati? Teisalt, kuidas nägid enesemääramise põhimõtet uute riikide rahvusvähemuste liidrid? Milliseid visioone riiklusest esitasid viimased? Kuidas arenevad need eri visioonid ajas, suhestatuna arengutega rahvusvahelises poliitikas?
Need on suured küsimused, millele saab vastata läbi konkreetsete juhtumite, neid omakorda omavahel kõrvutades ja seostades. Sõdadevahelise Eesti näide sobib selliseks põhifookuseks suurepäraselt. Iseseisev Eesti riiklus rajati rahvaste enesemääramise põhimõtte alusel. See mõiste tuli Eestis kasutusele juba 20. sajandi alguses, kuid muutus alates Veebruarirevolutsioonist sagedaseks mitmesugustes kõnedes ja märgukirjades, olles kesksel kohal ka Eesti iseseisvusdeklaratsioonis ehk „Manifestis Eestimaa rahvastele“.[7]Tartu rahuleping on esimene rahvusvaheline leping, mis seda mõistet mainib.[8] Samas oli Eesti ajalooliselt kõige määravamas rollis olnud rahvusgrupp –
baltisakslased – hellitanud hoopis teistsuguseid lootusi Eesti tuleviku suhtes, mis tekitab küsimuse, milline oli nende juhtfiguuride suhtumine enesemääramise põhimõttesse ning selle alusel loodud riigitüüpi nii vahetult enne kui ka pärast iseseisvumist, samuti suhestatuna Saksamaa muutuva välispoliitikaga.[9]
Viimastel aastatel on kirjutatud kaalukaid töid, mis aitavad avada erinevaid aspekte kirjeldatud probleemideringist.[10] Siinne essee proovib näidata, kuidas need eri aspektid on omavahel seotud ning olulised enesemääramise mõiste mõtestamiseks. Paigutades Eestis toimunud eesti- ja saksakeelsed arutelud enesemääramise ja riigitüübi seostest pikemate rahvusvaheliste ja Eesti arenguliinide konteksti, esitleb essee noppeid pikemaks perioodiks planeeritud uurimisprogrammi esialgsetest tulemustest Eesti osas.[11]
Enesemääramise mõiste areng
Arusaam, et „rahvaste enesemääramine“ võiks olla ideaal või koguni õigus, tekib järk-järgult ning seoses laiemate ühiskonnakihtide kasvava poliitilise osalussooviga. Mõiste „enesemääramine“ tõusis algselt esile moraalifilosoofilises kontekstis Saksa valgustuses ja idealismis. Seda rakendati esialgu vaid indiviididele: riikide ja rahvastega hakati seda seostama alles alates 1830. aastatest. Samas on idee, et igal (riigi)rahval on õigus iseseisvalt määrata oma riigikorraldust, olemas juba 18. sajandi loomuõiguses. Prantsuse revolutsiooni ajal kerkivad üles ka arutlused rahvasuveräänsusest ja riigikorra muutmise protseduurist. Tõuseb küsimus, kellel ja kuidas on õigus seda muuta ehk mis on või keda hõlmab rahvas, kes seda esindab või kuidas saab rahvas tegutseda. Eraldi on oluline „rahvuse“ idee, millest jäetakse välja privilegeeritud seisused. Niisamuti kerkib Prantsuse revolutsioonisõdade käigus küsimus territoriaalsete muutuste legitimeerimisest. „Rahva nõusolek“ või veelgi konkreetsemalt „tahe“ ning selle väljaselgitamise viisid on selles kontekstis olulised teemad.[12]
19. sajandil näeme juba paljudes erinevates poliitilistes kontekstides üle Euroopa lahti rullumas vaidlusi selle üle, kes täpselt kuulub „rahva“ hulka: kas rahvas moodustub olemasolevate haldus- või esindusinstitutsioonide kaudu või on olulised hoopis muud alused, näiteks kultuur, keel, religioon või ka lihtsalt teatud grupi kokkukuuluvustunne? Veel enam, kellel on õigus rahva nimel kõneleda? Olemasolevate esindusinstitutsioonide kaudu rahva defineerimine tundub justkui konkreetsem, ent paljudes riikides ei eksisteerinudki laiapõhjalist esindusvalitsust. Habsburgide impeeriumis hakkas kõlapinda võitma ka idee, et seisuslikud esindusinstitutsioonid kõnelevad kunagiste ajalooliste riikide nimel. Näiteks, kuigi Böömimaa oli dünastiliselt saanud Habsburgide impeeriumi osaks ning iseseisva riigina lakanud eksisteerimast, hakkasid nimekad juristid väitma, et ta jätkas varieksistentsi provintsiaalseisuste kaudu. Samas tõusis jõuliselt esile ka konkureeriv idee, mille järgi rahvast mõtestati keele ja kultuuri kaudu. Sel juhul oli aga veelgi raskem vastata küsimusele, kuidas täpselt selgitada välja rahva tahet.[13] Kirjutava avalikkuse kaudu olid tekkinud rahvuslik meie-retoorika ja laialdane eneseteadvus, mis tekitas nõudmise uut tüüpi esindusinstitutsioonide järele – nende konkreetne territoriaalne alus tuli aga alles administratiivselt määratleda.
Erinev ning omavahel pinges oli ka see, mida täpsemalt enesemääramise sisu ja eesmärgina nähti – riigisisestest demokraatlikest protsessidest ja föderaalsetest lahendustest iseseisvumise, teise riigiga liitumise või hoopis uudse rahvusvahelise korrani, mille ühikuks on ka kultuurilisel alusel määratletud rahvused (sks Nationalitäten), mitte ainult riigid. Enesemääramisest laiemat kasutust leidis esialgu mõiste „rahvus- või rahvuste põhimõte“ (nationality principle, Nationalitätsprinzip, principe des nationalités), mis alles aja jooksul hakkas kitsamalt seostuma ideega, et riikide aluseks peaks olema rahvus. Kuivõrd „rahvusprintsiibist“ sai mitmel pool peagi nii sise- kui ka rahvusvahelise võimupoliitika tööriist, ei olnud see – ega ka mitte rahvusriiklus – aga 19. sajandi poliitilises diskussioonis sugugi ainumõeldav põhimõte. Näiteks Habsburgide impeeriumis kujunes välja võistlev „rahvusteriigi“ (Nationalitätenstaat) idee, mille järgi riigil on mitu kandvat rahvust, kellel on võrdsed õigused, sh omavalitsusele.[14] Seda ideed võis siduda ka föderaalriigi ideaaliga. Seega võis impeeriumide edasist arengut ette kujutada mitmes suunas – neid võis proovida kujundada rahvus- või lihtsalt rahvariigiks (Prantsuse tüüpi esindusdemokraatliku riigi tähenduses), need võisid laguneda väiksemateks riikideks, kuid neid võis ka proovida reformida föderaalseteks rahvusteriikideks, milles on tagatud rahvuste võrdsed õigused.[15] Sarnased küsimused, nagu me peagi näeme, seisid ka impeeriumide varemetel sündinud uute riikide, sh isegi väikse Eesti ees.
Piirirahvaste solidaarsus, föderalism ning demokraatliku rahvaesinduse kujunemine
1930. aastatel mäletati veel Eesti riigi sünniloo laiemat konteksti ning eeskujusid Vene tsaaririigis. 1932. aastal ajakirjas Kaitse Kodu! eristas Eduard Laaman sajandi alguse „Vene riigi muurahvaste rahvuspoliitikas“ nelja eri voolu (kodanlik-legitimistlik, kodanlik-aktivistlik, sotsialistlik-rahvuslik ning sotsialistlik-kosmopoliitiline). Nendest olid tema sõnul vaid „kodanlik-aktivistlik“ ning „sotsialistlik-rahvuslik“ suunatud rahvaste enesemääramisele, hakates juba enne 1905. aastat aktiivselt ühist poliitikat ajama. Näiteks toimus Pariisis „Vene erakondade ja muurahvaste esindajate salakonverents“ Soome aktivistide erakonna algatusel. Eesti poliitikud jäid sellest siiski kõrvale. Laaman arutles, et eestlased olid siis veel enesemääramise küsimuses isegi lätlastest aastakümne võrra maas, ning seletas Läti edemust asjaoluga, et nende „pealinn seisis tihedamas läbikäimises Vene ja Euroopa keskkohtadega“.[16] Pärast 1905. aastat tekkis aga Laamani hinnangul korraga nii „üldrahvuslik rinne balti-saksluse vastu“ kui ka „enesemääramise eest“ piirirahvaste „ühine väerind, mis 10 aastat hiljem nad Vene riigist lahutas“.[17] Kas oli tegu ideelise või pigem pragmaatilise konsolideerumisega, on jäänud vaieldavaks, samas kui oluline on laia „väerinna“ fakt ise.[18]
Reaalsed võimalused enesemääramiseks tekkisid siiski alles Veebruarirevolutsiooni ajal, mil Venemaa Ajutine Valitsus ise sellele põhimõttele toetust avaldas. Nagu kirjutas Eesti Vabariiklaste Liit seltsidele Eestis: „Meie oleme ootamata enesemääramise vabaduse osaliseks saanud.“[19] Ent vabadust kui võimalust tuli ka reaalselt kasutada, et „omale [kindlaid] vabadusi saavutada ja neid omale kinnitada“, mis osas soomlased ja poolakad on „kõik kätte saanud, mis nad iialgi soovinud“ ning isegi „väikevenelastele on ajutine valitsus mitmes asjas vastu tulnud“.[20] Enesemääramise tuumprobleem eestlaste jaoks oli selles, et esindusvalitsus eestlaste asualal oli vaja alles saavutada. Ajaloolise õiguse alusel oli Balti omavalitsus rüütelkondade juhtida. 1915. aastal toimusid tähelepanuväärsed eesti-saksa läbirääkimised laiapõhjalise maaomavalitsusreformi teostamiseks, kus lahutataks seisuslikud ja omavalitsuslikud funktsioonid ning oleksid mõisnike kõrval kaasatud ka väikemaaomanikud.[21] See reform siiski ei teostunud ning nõnda astusid Veebruarirevolutsiooni-järgses situatsioonis olemasolevad maakonna- ja linnaesindused üles esialgsete esindajatena, kes esitasid nõudmisi ja eelnõusid edasise esindusvalitsuse loomiseks. Samu nõudmisi esitasid ka duumasaadikud, parteide liidrid, avalikkuse eri osad – parteid, seltsid, ajakirjandus, siin-seal toimuvad rahvakoosolekud.[22] Nii esitatigi juba 1917. aasta kevadel Ajutisele Valitsusele korraga nii nõudmine kubermangupiiride suhtes – moodustamaks ühtne haldusüksus eestlaste asualal – kui ka seadusandliku esindusorgani ja sellest sõltuva täitevvõimu (maavalitsuse) osas.[23]
Eesti ajalookirjutuses on õigusega iseseisvuse saavutamise juures väärtustatud ja esile tõstetud fakti, et eestlaste esindusel õnnestus saavutada kubermangupiiride kooskõlla viimine etnograafiliste piiridega, samuti kubermangukomissari juurde kokku kutsutava ajutise maanõukogu kui haldusesinduskogu valimised mais-juunis. Valimised pidid olema üldised, kuid toimuma kaudselt, st esindajad valiti mitmeastmeliselt linnadest ja maakondadest-valdadest. Keskvõimu esindajana ametisse määratud kubermangukomissar, viimastel aastatel Tallinna linnapeana tegutsenud Jaan Poska avas 1917. aasta juulis kokku tulnud Maanõukogu sõnadega: „Tänasest päevast algab meie kodumaa elus ja ajaloos uus tähtis ajajärk. Uks, mis sada-aastate jooksul seitsme pitseri taga kinni seisis on täna lahti läinud ja terve rahva esitus [artikli autori esiletõst – E. P.] astus temast sisse, et maavalitsemine oma kätte võtta.“[24] Sel perioodil nägi Poska veel ka Maanõukogu olulise ülesandena laiema ülevenemaalise föderaalkorra väljatöötamist: „Teie saate seisukohta võtma ja teda põhjendama, kuidaviisi tuleks otsustaval hetkel Vene riigi korda nii luua, et üksikute rahvaste enesemääramise õigus [artikli autori esiletõst – E. P.] kõige laiemal mõõdul ära kasutatud võiks saada ja sealjuures terve riigi ühisus ja tema juur selle all mitte ei kannataks. Teie töötate välja ja panete maksma oma kodumaa jaoks kõikides tema elu tarvidustes niisugused määrused, et kodumaa rahvastele kõik kultuura tarvitused kättesaadavad oleksid.“
Enesemääramise idee ajaloo seisukohast on oluline rõhutada ka 1917. aasta sügise konkreetsete sündmuste põimitust. 1917. aasta septembris toimunud Kiievi kongressil andsid piirirahvaste esindajad üksteisele inspiratsiooni ja tuge Venemaa edasise föderaliseerumise taotlemisel. Veelgi olulisemad olid eeskujuvõtmised pärast Oktoobrirevolutsiooni, mille järel enamlased deklareerisid oma toetust enesemääramispüüdlustele, kuni lahkulöömiseni välja. Suuresti just Ukraina ning peagi ka Soome eeskujul kuulutas Maanõukogu end 1917. aasta 15. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis. Sarnased olid ka poliitilised dilemmad.Hent Kalmo on välja toonud, kuidas nii Ukrainas kui ka Eestis kujunes pärast neid sündmusi sisuliselt välja olukord, kus üksteise kõrval eksisteerisid „keskne omavalitsuskogu ja sellega konkureerivad tööliste ja soldatite nõukogud“.[25] Enamlaste väitel olid valimised Maanõukokku toimunud kiirustades ning neid ei rahuldanud ka sellel rakendatud mitmeastmeline (kaudne) valimissüsteem. Vastukaaluks enamlastest liikmete kriitikale oli aga Maanõukogu end juba aegsasti – septembri lõpul – kuulutanud „seni kui teist täielikumat esitust pole loodud, õigusliseks Eestimaa rahvaesituseks“.[26] 15. novembril sätestaski Maanõukogu esimese asjana, et järgmiseks sammuks peab olema demokraatlikul alusel valitud Asutav Kogu, mis määrab Eestimaa saatuse.
Eesti Asutava Kogu valimised toimusid jaanuaris-veebruaris 1918, kuid nende valimiste põhjal valitud kogu ei lasknud enamlased kunagi kokku tulla. Teisalt olid mõjukad Balti aadlikud ja haritlased aktiivselt asunud otsima Saksa keisririigi toetust Balti provintside lahtihaakimisele Venemaast.[27] Juba 1917. aasta kevadel oli hakanud idanema plaan esitleda sõjas okupeeritud alade eraldamist Venemaast nende iseseisvumisena. Seega toetati Balti aadli väiteid, et neil on maaomanikena legitiimne õigus „maad“ esindada ning kuulutada välja eraldumine Venemaast, ehkki samas peeti oluliseks ka põhirahva kaasamist. 1917. aasta novembris ja detsembris palusid Eestimaa rüütelkonna komitee ning Liivimaa rüütelkonna maapäev Saksa keisririigi kaitset, mis oli vajalik selleks, et luua mulje, nagu sooviksid Venemaa lääneprovintsid enesemääramispõhimõtte alusel eralduda (Saksa juhtkonnas valitsesid erimeelsused, kas eralduv riik saaks ka päriselt Saksamaaga liituda või oleks parem eraldiseisev puhverriik).[28] Igatahes jõudsid rüütelkonnad jaanuaris 1918 Berliini toel – ja samas viidates enamlaste enesemääramisdeklaratsioonile kui alusele – välja iseseisvusdeklaratsioonideni.[29] Saksa väed olid juba 1917. sügisel vallutanud Lääne-Eesti saared ning oli näha, et enamlased on taandumas nende pealetungi ees mandril. Selles paradoksaalses olukorras – kus Eesti enamlased ei olnud vajalikuks pidanud iseseisvat riiki välja kuulutada ning baltisaksa konservatiivsed juhtpoliitikud olid teinud seda ajaloolis-õiguslikul ja seisuslikul alusel, kuid seostatuna enamliku enesemääramislubadusega – koondus kogu ülejäänud Eesti poliitiline eliit, sh hilinemisega ka sotsiaal-revolutsionäärid, 1917.–1918. aastavahetuse paiku selgelt iseseisvusidee taha.
Enesemääramine, rahvusriik ja vähemusrahvuslikud õigused
Üks vähem tuntud, kuid põhjalikumaid iseseisvust propageerivaid ning loodava riigi aluspõhimõtteid kirjeldavaid tekste pärineb Kaarel Einbundi (Eenpalu) sulest eeldatavalt 1918. aasta veebruarist. See tekst on esmajoones suunatud enamlike ideede kriitikale, püüdes samas pakkuda avarat ja lepitavat katust „teistele Eestimaa rahvastele“ eesotsas baltisakslastega. Einbund, kes hiljem sai tuntuks kõvakäelise siseministri ja president Konstantin Pätsi peamise abilisena „vaikiva ajastu“ sisseseadmisel, oli sel perioodil toimetajaks Jaan Tõnissoni Postimehes.[30] Esindades ühemõtteliselt demokraatlikke vaateid, kirjeldas Einbund raamatukeses „Vaba iseseisev Eesti“ iseseisva Eesti mõtte arengut omavalitsusest ja autonoomiast föderalistliku Venemaa osariigi ning lõpuks iseseisvuseni. Õiget riigivormi otsides vastandus ta „suurriikide“ ja „suurrahvaste“ visioonidele, mis oma „militarismi“, „imperialismi“ ning „politseiriiklusega“ ei saavat eestlastele eeskujuks olla. „Väikeriigina“ ei saavat Eesti isegi Ameerikast ja Inglismaa korraldusest otsest inspiratsiooni ammutada. Samas oli Einbundi järgi just Ameerika-Inglise revolutsiooni tüüp see, mida eeskujuks seada, seevastu käesolev Vene revolutsioon aga ilmutas pigem Prantsuse tüübi tunnuseid. „Kes aga kainema pilguga ette vaatab“, teab, et „energilise vähemuse poolt enamusele kaela riputatud“ ideed ei jää püsima ning hävituse külvamise asemel peaks hoopis „loovaid“ jõude rakendama. Nii oligi Einbundi järgi juba 1918. aasta Asutava Kogu valimiste ajaks kujunenud võitlusrinne klassi- ja kodusõda õhutava „ühe klassi rahvusriigi“ idee ning „kõigi klasside rahvariigi“ (kogurahvalise demokraatliku korralduse) vahel. See laiapõhjaline rahvariik töötaks samuti rahvuse nimel, seletas Einbund, kuid „rahvuse all ei mõista meie siin sugugi kitsast veresugulist, vaid sotsiaal-ajaloolist inimeste kogu, kes teataval maapinnal paljudest ühiseist kultuurisidemeist kokku liidetuna tundub. Selles mõttes on ka Soome rootslased Soome rahvuskultuuri, ja tulevases Eesti riigis kohalikud sakslased ja venelased Eesti rahvuskultuuri kandjad“.[31]
Nagu näitab Hent Kalmo oma ilmuvas artiklis, oli selline avatud arusaamine „rahvusriigist“ Eesti rahvuslikule eliidile laiemalt omane vähemalt kuni 1934. aasta riigipöördeni, pärinedes iseseisvuse-eelsest ajast.[32] Rahvusriiklust defineeris egalitarism ja varasemate privileegide ning saksa ülemkihi ajaloolise sotsiaalse hegemoonia lõpp, mitte ühe kultuurilise rahvuse domineerimine teiste üle.[33] Selline rahvusriigi käsitlus väljendus ka Eesti 24. veebruari iseseisvusmanifestis. Kuigi iseseisvusmanifest otseselt rahvuse või rahvusriigi mõistet ei kasutanud, oli riik, millele manifestiga alus pandi, siiski üheselt mõistetavalt korraga nii kodanike kui ka rahvaste riik. Retooriliselt oli see edasi antud manifesti pöördumises „Eestimaa rahvaste“ poole, samas kui keset manifesti manati esile uus „lootusrikka tuleviku“ lävel seisev ning „rahvaste rahu“ soodustav demokraatlik vabariik „Eesti“. Tõepoolest, loodavas demokraatlikus riigis lubati tagada kõigi kodanike ühetaolised tsiviil- ja kodanikuõigused ning anti samal ajal ka lubadus kinnitada „vabariigi piires elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele“ nende „rahvuskultuurilised õigused“.[34]
Eestis 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus andis sellele ideele institutsionaalse kuju. Seadus sündis keeruliste läbirääkimiste tulemusel, milles baltisakslased, nt parlamendisaadik Werner Hasselblatt, mängisid olulist rolli. Samas peegeldas selle lõppkuju siiski ennekõike Eesti parteide vahel leitud ühisosa, milles selgelt jäi peale idee, et mitteterritoriaalse autonoomia võimaldamine ei tähenda suveräänsuse jagamist, teiste sõnadega, hoitakse ära võimalus, et tekiks „riik riigis“.[35] Nagu Timo Aava oma ilmuvas artiklis näitab, oli seadus eripärane just selle poolest, et suutis edukalt ühendada individuaalsete ja kollektiivsete õiguste teostamise. Rahvuskuuluvus Eestis oli juba põhiseaduses sätestatud kui voluntaristlik, st iga inimese enda määratleda. Ka rahvuskultuurilised kogukonnad (nimekirjad) põhinesid indiviidide konkreetsel kuuluvusmääratlusel ja seda kinnitaval tahteavaldusel. Avalik-õiguslike korporatsioonidena ei olnud neil „oma seadusi“, kuid nende pädevuses oli haridus- ja kultuurielu korraldamine, sh selleks maksude kogumine nendelt, kes olid vastavate nimekirjadega liitunud. Aava näitab ühtlasi, et selline seadus andis ka marginaliseeritud rühmadele, näiteks naistele, uusi võimalusi ühiskondlikuks osaluseks.[36]
Baltisaksa „parunid“ ja maareform
Eesti „rahvusriigi“ visiooni tutvustades ei unustanud Einbund mainida enesemääramise õiguslikku alust, mille olid tema käsitluses andnud enamlased rahvaste enesemääramisõiguse deklaratsiooniga ning sakslased raamatukese ilmumise ajal veel käimasolevatel Brest-Litovski rahuläbirääkimistel.[37] Brest-Litovskis Keskriikide ja enamlaste vahel kokku lepitud rahu nõudis siiski vaid Vene vägede lahkumist Eesti- ja Liivimaa territooriumilt, jättes selle rahvusvahelise staatuse lahtiseks.[38]
Sakslaste poolt toetatud enesemääramisvisioon oli tegelikkuses Eesti liidrite omaga otseses vastuolus. Kohalike saksa liidritega koostöös ning aktiivselt (kuid valdavalt edutult) eestlaste ja lätlaste juures toetust otsides kavandas Saksamaa sõjaväejuhtkond 1918. aasta veebruarist kuni 1918. novembrini kestnud Saksa okupatsiooni ajal Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa ühendamist Balti hertsogiriigiks, mis oleks jäänud Saksa keisririigi mõju alla ning taganud baltisakslaste ülemvõimu kohalike enamusrahvuste üle.[39] Selle visiooni legitimeerimiseks loodi kohapeal ka seisuslikud provintsiaalsed esinduskogud ning neid ühendav Balti Ühendatud maanõukogu (Landesrat) ja novembris 1918 ka regentnõukogu ning alustati kohaliku Landeswehr’i moodustamist Läti alal.[40]
Pärast Saksa keisririigi kokkukukkumist 1918. aasta sügisel toimus Eesti ala baltisakslaste orientatsioonis siiski kaalukas nihe ja järeleandmine: oluline osa baltisaksa juhtfiguuridest kuulutas end lojaalseks demokraatlikule Eesti Vabariigile, moodustades Eesti väejuhatusele alluva Baltirügemendi,astumaks ühiselt vastu enamlikule ohule.[41] See oli oluline alus kahe omavahel vastanduva leeri konsolideerimiseks.
Samas olid eesti autorite seisukohad okupatsiooni järel Saksamaa suhtes veelgi kriitilisemad kui varem. Nii kirjutas hilisem Eesti riigivanem ja välisminister Ants Piip 1919. aasta kevadel uue Asutava Kogu valimiste ajal tagasivaates lähiminevikule: „[U]us tume aeg, mida Eesti on kartnud kõige rohkem oma elus – uus Saksa orjus, need seitse kuud, mida Eesti iialgi andeks ei anna, kui ta ka unustaks kõik, mis olnud enne.“[42] Ka pärast keisrivõimu kukutamist olla Piibu sõnutsi olnud „just demokraatlik Saksamaa see …, kes meid paljaste kätega enamlaste metsikuse kätte jättis, meie sõjaväe organiseerimist takistades, varustust ruineerides“.[43] 1919. aasta juunis lahvatanud nn Landeswehr’i sõjas põrkasid kokku ka Saksa armee koosseisu kuuluva Landeswehr’i (valdavalt Läti ala) baltisakslastest koosnev väeüksus ja Eesti rahvavägi.[44]
Samas kirjutises tõi Piip välja ka saksa „suurmaaomanduse likvideerimise“ kui „eluliselt tarviliku“ küsimuse. „Niikaua, kui Saksa parunile tema maa jääb,“ arutles Piip, „ei ole meie riik kindel, ei ole seda kindlust ka ilmarahul“. Esiteks kasutaks parunkond oma majanduslikku võimu „kõiksaksluse [pangermanismi – E. P.] ja Saksa militaristliku Junkertum’i paleuste toetamiseks ja isegi õhutamiseks, sest ei või ära unustada, et selle suure sõja ideoloogilised juhid olid just iseäranis meie Baltimaalt võrsunud mehed, nagu Paul Rohrbach, Adolf Harnack, Theodor Schiemann“. Lisaks olid aga sakslased juba õigustanud „Eesti quasi-Saksa laadi“, sh rahvaesinduse moodustamise põhimõtteid „parunite maaomandite suurusega: kaks kolmandikku maad olevat (ja oligi) sakslaste päralt“.[45] Oli selge, et sellele argumendile teeks lõpu alles maareform.
Eesti ja Läti maareformidega suurmaaomand tõepoolest likvideeriti, kusjuures alguses loobuti kompensatsiooni maksmisest. Tegu oli mõisnike vaates „enamliku sammuga“,[46] millega hävitati õigus- ja eraomandi kindlus.[47] Puudutatud suurmaaomanikud proovisid maaomandi küsimuse viia rahvusvahelisele tasandile, tuues sisse ka seose enesemääramisega. Üks silmapaistvamaid (isehakanud) eestkõnelejaid oli sõjaaegne Venemaa peakonsul Londonis ja hilisem Lätimaa vähemuste ühenduse esindaja Berliinis Alphons von Heyking. 1920. aastatel kasutas Heyking mitmesuguseid Rahvaste Liidu hoobasid, kritiseerides nii Läti kui ka Eesti valitsuse poliitikat.[48] Ta esitles seda kui teoorias õilsa rahvaste enesemääramise põhimõtte moondumist „hõimumentaliteediks“ (tribalism). Eesti ja Läti reformide põhieesmärk ei olnud tema arvates võrdsus, vaid kättemaks ning otsene rõhumine, küsimuse all oli, „kes saab olema haamer ja kes alasi“.[49] Esinedes Grotiuse seltsis Londonis, püüdis Heyking äratada brittide sümpaatiat, esitledes baltisakslasi „Balti saksidena“, kes olid kunagi sisse rännanud, kuid kujunenud rahvuse osaks ning kes nüüd Läti ja Eesti vägivaldse ning sisuliselt enamliku poliitikaga sellest eristati.[50] Sotsialismi ja natsionalismi süntees, mis Baltikumis oli teostunud, ei saanud tema väitel tegelikkuses toetada demokraatiat ja õigusriiklust. Seega pidi Rahvaste Liit Suur-
britannia ja Prantsusmaaga eesotsas tema hinnangul astuma vahele ning seadma piirangud nende riikide suveräänsusele – Rahvaste Liidu visandatud vähemuste kaitse pidi seeläbi võtma reaalse kuju.[51]
„Kergeehituslikust rahvariigist“ korporatiivse riigini
Eesti ja Läti rahvuslikud poliitikud ei kahelnud maareformi vajalikkuses, kuigi erimeelsusi selle teostamise osas oli arvukalt.[52] Sealhulgas ka Konstantin Päts toetas näiteks hüvitise maksmist. Suurmaaomandi kaotamist peeti siiski üldiselt riigirahvuse loomise eelduseks. Nagu Margo Roasto on näidanud, oli ka Päts ise juba sajandi alguses toetunud mitmesugustele õigusteaduslikele koolkondadele, mis väitsid, et maaomandit ei saa õiguslikult korraldada ainult indiviidide huvidest lähtudes, vaid oluline on arvesse võtta ka maaomandi sotsiaalset iseloomu. Üks autor, kellele selles kontekstis viidati, oli Otto von Gierke, kes germaani õiguse asjatundjana oli oluline autoriteet ka saksa päritolu autorite hulgas. Teine oluline autoriteet Pätsi ja tema ringkonna jaoks oli prantsuse jurist ja solidarismi õpetuse alusepanija Léon Duguit.[53] Gierke ja Duguit’ autoriteedile (teiste hulgas) oli toetunud ka Einbund, kui arutles riigi funktsioonide üle. Lisaks tavapärastele ülesannetele mainis Einbund nende autorite vaimus ka „ainelise kultuuri arendamist“ „sotsiaalolude uuendamistöö ja kapitali võitluse aluste kaotamise ning maa ja kapitali natsionaliseerimise sihis“, kinnitades samas, et „kergeehituslikus rahvariigis“ ei ole taoline riigi tugevnemine indiviidi vabadusele ohtlik.[54]
Tõsi on aga, et Einbundi enda vaadete areng liikus aja jooksul just indiviidide vabaduse piiramise suunas. Samas ei ole siin mingit otsest seost tema rahvusriikluse-käsitusega. Pigem võib välja tuua julgeolekuohud ning usu, et neile vastamiseks ei ole teist viisi kui demokraatiat indiviidide vabaduste arvelt „tugevdada“. Iseseisva Eesti algusaegadel mitme erineva valitsuse siseministrina tegutsedes sai Einbund tuntuks oma jõulise võitluse poolest kommunistidega, ning kuigi ta ei olnud siseministri ametis 1924. aasta riigipöördekatse ajal, tegid kommunistid talle tookord atentaadi.[55] Pärast lahkumist Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast 1923. aastal arenesid tema vaated järjest konservatiivsemas suunas. Einbundist (kes nüüd juba oli Eenpalu) sai 1934. aastate riigipöörde järgse vaikiva ajastu üks ideelisi põhjendajaid ja teostajaid Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval (1934–1938 oli Eenpalu siseminister ning 1938–1939 peaminister). Ta tõi laiemasse käibesse ka mõiste „juhitav demokraatia“, mida ta, nagu Liisi Veski on näidanud, toestas rahvusliku ühtsuse ja solidaarsuse retoorika ning bioloogiliste metafooridega.[56] Veski analüüsib oma peatselt ilmuvas artiklis ka laiemalt Pätsi meeskonna „demokraatia kaitse“ ja „tugevdamise“ ideoloogia erinevaid tahke, sh kutsekodade ideed, mis Pätsi nägemuses pidi suurendama „ühistegevuse“ ja kogukondliku vastutuse osa riigis, kuid seda paradoksaalselt ülalt-alla juhtimise ja kontrolli all. Demokraatia mõiste, mida sel puhul arendati, sobis sujuvalt kokku korporatiivse ühiskonna- ja riigikäsitusega, eeldades indiviidide õiguste ning esindusdemokraatia mehhanismide olulist kitsendamist. Seejuures esitleti oma lahendust kui mõistlikku kolmandat teed uute totalitaarsete ja liberaalsete lähenemiste vahel. Esimesi (nt Itaalia fašismi ja hiljem natsionaalsotsialismi) nähtigi nõrga liberaalse riigi autonomismi ja „äärmusliku individualismi“ otseste tulemuste ja vastureaktsioonidena. Edasist uurimist väärib, kuidas mitmesuguste arutelude käigus, sh opositsiooni vaates, suhestati „demokraatia kaitse“ ja erinevad rahvusriigi mõisted.[57]
Baltisakslased rahvusriikluse kriitikutena
Kuidas suhtusid aga baltisakslased konkreetselt rahvusriikluse ja demokraatia ideedesse? Baltisaksa kultuurisfäär jäi esialgu veel paljuski kahe riigi üleseks. Saksamaa lüüasaamine sõjas oli suur šokk baltisaksa kogukonna konservatiivsemale tiivale (mis oli enamuses), ning ka väärtuseliselt olid paljude jaoks esindusdemokraatia ideed võõrastavad. Samas leidus ka neid, nagu näiteks krahv Hermann von Keyserling, kes olid juba sõja ajal ennustanud demokraatia võitu.[58] Keyserling, kes algselt ei olnud uskunud eestlaste ja lätlaste võimekusse iseseisvalt riiki luua ja ülal pidada ning oli tulnud välja visiooniga Baltikumist kui Belgiast,[59] oli hiljem sunnitud tagasivaates tõdema, et on „isiklikult näinud rahva teket“.[60]Teiste mõisnikega sarnaselt Eesti maareformi kritiseerides väitis Keyserling samas, et peagi võib siiski loota riigivõimu tähtsuse vähenemist, mis tooks kaasa kasvava rahvastevahelise tolerantsi ning vana „rahvusmõiste“ (Nationalitätsbegriff, Keyserling kasutas seda mõistet inglise keeleruumile tüüpiliselt riigiga seotult) asendumise uue (kultuurilise) rahvusideega (Volkstum).[61] Eesti kultuurautonoomia seadust nägi ta olulise sammuna selles suunas, rõhutades samas vajadust edasiseks rahvusvahelise süsteemi reformiks, millega kaitstaks mitte „vähemuste“ kui kollektiivide õigusi (sest see viiks jälle ka enamuste kui kollektiivide õigusteni ja seega absurdini), vaid just nimelt „võõrandamatuid inimõigusi“.[62]
Laiemas saksakeelses diskussioonis, sh juhtivate baltisaksa vähemuspoliitikute hulgas, oli siiski iseloomulik vastupidine kriitika.[63] „Wilsonlik enesemääramine“ tekitas üldist kibedust ja põlgust, kui selgus, et keelati demokraatliku Austria liitumine demokraatliku Saksamaaga. Samuti oli probleemiks saksa rahvusvähemuste miljoneid inimesi hõlmav koguhulk uutes riikides. Seega valitsesid enesemääramise põhimõtte olemasolevate rakenduste suhtes kriitilised vaated üle kogu poliitilise spektri ning laia saksakeelse kogukonna. Sõdadevahelisel perioodil süvenes ka uus ühtsustunne kõikides uutes rahvusriikides elavate saksa rahvusvähemuste vahel. Seejuures hakkasid ka põlised saksa rahvusvähemused end siduma mõistega „Auslandsdeutsche“ (välissakslased), mis oli defineeritud Saksamaa poolt vaadatuna. Siiski tunti vähemalt esialgu ka solidaarsust teiste rahvusvähemustega Euroopas. Märkimisväärne on, et baltisaksa haritlased – juristid, ajakirjanikud, kõrgkooliõppejõud – olid ühed aktiivsemad Euroopa vähemuspoliitika eestvedajad ja kujundajad sõdadevahelisel perioodil, osaledes organisatsioonides nagu Saksa Rahvusvähemuste Ühendus Euroopas (Verband der deutschen Minderheiten in Europa, asutatud 1922, alates 1929 Verband der deutschen Volksgruppen in Europa – Saksa Rahvusgruppide Ühendus Euroopas) ja Euroopa Rahvuste Kongress (Der Europäische Nationalitätenkongress, asutatud 1925).[64]
Kaks kõige tuntumat Eesti päritolu aktivisti olid ajakirjanik Ewald Ammende[65] ning jurist ja riigikogu liige Werner Hasselblatt,[66] Läti poolelt on tuntuim ajakirjanik ja seimi liige Paul Schiemann,[67] rahvusvähemuste poliitika kontekstis teenimatult unustatud on aga Herderi-instituudi filosoofiaprofessor Kurt Stavenhagen.[68] Kõik need tegelased olid aktiivsed kaasarääkijad saksakeelses arutelus, mille üheks olulisemaks kandjaks kujunes 1927. aastal asutatud ajakiri Nation und Staat (Rahvus ja riik). Selle ajakirja veergudel rullus lahti terve rida olulisi diskussioone, milles osalesid nii rahvusvähemuste kui ka Riigi-Saksamaa ja Austria päritolu saksakeelsed autorid. Ühe põhiteemana tõstatus Esimese maailmasõja lõpul toimunud rahvusliku enesemääramise kriitika ning „rahvusriigi kriis“, mida siis omakorda saatis arutelu, kuidas saavutada „tõelist enesemääramist“ nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Paul Schiemann kuulutas juba 1926. aastal „riigimõtte kriisi“, viidates järjest suurenevale riigi sekkumise määrale ühiskonnas.[69] Ta nägi riigi legitiimse funktsioonina õiguskorra ja sotsiaalse rahu tagamist, toonitades seejuures, kuivõrd oluline on eri kogukondade, sh rahvuslike kogukondade võimestamine ühiskonnas. Kui seda ei juhtu, saavad kapitalismi tingimustes riigi kergesti kaaperdada jõukamad kihid. Kurt Stavenhagen moodustas Schiemanniga omalaadse vastastikku lugupidava ja toetava tandemi, toetudes samas teistele ideelistele alustele. Tuginedes fenomenoloogilisele sotsiaalfilosoofiale, oli tema ideaaliks piiratud, minimalistlik, ent selgete positiivselt määratletud ülesannetega (lisaks õiguskorrale infrastruktuur, transport, baashoolekanne) riik, mille raamides elujõulised ja ennastorganiseerivad kogukonnad saaksid ennast valitseda, sh osalt omaenda orgaaniliselt kujunenud normide ja seaduste alusel.
Stavenhagen visandas mitmes kirjutises ka rahvusriikluse genealoogia. Ta väitis, et rahvusriigi idee kujunes esmalt välja Lääne-Euroopas, kus riigid kasutasid rahvuse mõistet kodanike sõjaliseks mobiliseerimiseks. Ida-Euroopas seevastu „kaunistati“ riiki romantilise kultuurilise rahvuse ideega. Tema hinnangul sai 19. sajandi keskpaigas Saksamaal aset leidnud kultuurilise rahvuse ja riigi ideede ühendamisest alguse terve rida probleeme. Juba enne Esimest maailmasõda olid riigid muutunud õiguse neutraalsetest kandjatest natsionalistliku poliitika tööriistadeks. See areng oli aga veelgi teravam pärast 1918. aastat. Selle asemel et hävitada ebaõigluse juurpõhjused, asusid uued rahvusriigid tema sõnul korda saatma uusi ja suuremaid ebaõiglusi. Enesemääramisest sündinud rahvusriigi ideaal õigustas nn „vähemusrahvuste“ marginaliseerimist „võõrastena“, nende kultuuriliste vajaduste lämmatamist ja majanduslike huvide kahjustamist. Lisaks pilas ta „riikliku esindamise“ ideoloogiat, mille järgi ainult rahvusenamuse kontrollitud institutsioonid – nagu kirikud ja pangad – olid tõeliselt riiki esindavad. Riigi sümbolid – hümnid, lipud, monumendid – seoti üksnes enamusega ning ainult selle keel ja kultuur loeti riiklikult esinduslikuks.[70]
Eestis tegutsev Werner Hasselblatt reflekteeris omakorda laiemalt riigisakslaste ja „välissakslaste“ erinevuste üle: kui riigisakslased muretsesid riigi nõrkuse pärast ning tahtsid riiki tugevdada, siis välissakslaste mure oli, kuidas oma rahvuskultuuri- ja kogukonda tugevnevate rahvusriikide eest kaitsta.[71] Hasselblatt kritiseeris rahvusriiki kui Lääne individualismi ja demokraatliku enesemääramise hübriidi, mis Ida-Euroopas ei loonud orgaanilist sidet riigi ja ühiskonna vahel. Tema hinnangul ei kahjustanud see mitte ainult vähemusi, vaid ka riikide geopoliitilist ja majanduslikku elujõulisust. Väikeriikide kapseldumine ning piirkonna killustumine oli tema hinnangul enesehävituslik.
Baltisaksa visioonid rahvusest ja kodumaisest riiklusest
Baltisaksa intellektuaalide rahvusriikluse-kriitika vajab seostamist kohapealsete poliitiliste protsessidega. Arengud Eestis ja Lätis olid mõnevõrra erinevad, seda eriti vähemusrahvuskultuuriliste õiguste tagamise ning ka üldisemalt rahvusriikluse retoorika aspektis. Samas torkavad silma juhtivate vähemuspoliitikute põhimõttelised ideoloogilised erinevused rahvuse ja kodumaise riikluse mõtestamisel.
Eestis vastu võetud ning ka edukalt rakendatud 1925. aasta kultuurilise omavalitsuse seadust tõstsid baltisaksa autorid üldiselt väga positiivselt esile. Võime näha, kuidas veel 1920. aastate teisel poolel leidus ka Eesti autoreid, kes saksakeelses kontekstis vaidlustasid mõtte, et Eesti on „rahvusriik“ (Nationalstaat). Nii kirjutas näiteks õigusteadlane Eugen Maddison (hiljem Madissoo) sealsamas ajakirja Nation und Staat veergudel ilmunud artiklis, et Eesti rahvas lõi mitte rahvusriigi, vaid „rahvariigi“ (Volksstaat) ja „kodupaiga“ (Heimstätte) kõigile Eestimaa rahvustele (Nationalitäten). Eesti riik ei olevat seega mingi „eestlaste riik“ (Estenstaat), vaid kõigi kodanike riik.[72] Werner Hasselblatt, kes muidu oli üsna kriitiline demokraatia, enesemääramise, rahvusriigi ja Esimese maailmasõja järgse „killustunud“ rahvusvahelise süsteemi suhtes, väitis oma käsikirjalises teoses kultuurautonoomiast, et Eesti riik on erandlik, olles pigem „rahvusteriik“ (Nationalitätenstaat).[73] Ka veel 1930. aastatel, kui vapsid levitasid juba kitsamaid etnilise rahvusriikluse ideaale ning Konstantin Päts ja tema toetajad hakkasid intensiivselt propageerima ideed „rahvusterviklusest“, saab välja tuua Pätsi enda kuulutusi, et rahvusterviklust luuakse eri rahvusgruppidesse kuuluvatest rahvastest ning see ei eelda rahvusvähemuste õiguste piiramist. Seega vajab veel täiendavat arutelu, mida täpselt rahvustervikluse all mõeldi ning kas erinevad rahvustavad ettevõtmised (nt nimede eestistamine) on tõlgendatavad just etnilise rahvusriikluse idee propageerimisena või pigem katsena arendada mitmerahvuselist rahvusriiklust konservatiivses ja korporatiivses suunas.[74] Igal juhul saab aga autoritaarsel ajastul selgelt osutada konkreetsetele määrustele, millega keelati eesti ja muu rahvuse sega-abieludest pärinevate inimeste liitumine vähemuskeelse kooliga või millega piirati võimalust valida või muuta oma rahvust.[75]
Lätis 1919. aastal vastu võetud koolihariduse seadus andis samuti vähemusrahvustele õiguse emakeelsele algkooli-haridusele, lubades saksa parlamendifraktsioonil sisse seada ka saksakeelse hariduse eest seisva ameti. Saksakeelset kõrgharidust pakkus 1921. aastal asutatud Herderi-instituut Riias. Samas oli lätikeelne poliitiline arutelu rahvusküsimuse osas suhteliselt tugevamalt polariseeritud ning juba 1920. aastate lõpul ning eriti seoses 1930. aasta majanduskriisiga hakkasid levima üleskutsed „Läti lätlastele“. 1931. aastal teistkordselt peaministriks saanud MarģersSkujenieks, kes varasemalt oli kaitsnud avatud rahvusriigi ideed, algatas mitmeid poliitilisi projekte, kuidas ajaloolise saksa ülemvõimu järelmid hävitada laiemas haridus-, kultuuri- ja majandussfääris, aitamaks enamusrahvusel saavutada (talle väidetavalt õigusega kuuluv) juhtiv positsioon. Vaidlused käisid Herderi-instituudi saatuse üle, eriti suurt avalikku tähelepanu pälvis nn „Riia toomkiriku afäär“ 1931. aastal.[76]Skujenieksi algatatud liini jätkas 1934. aastal autoritaarse pöörde teostanud peaminister Kārlis Ulmanis, rakendades nüüd juba selgelt etnilisel alusel rahvusriigi retoorikat otseselt ka autoritarismi õigustamiseks.[77]
Hoolimata kirjeldatud erinevustest Eesti ja Läti vahel kritiseerisid mõlema riigi rahvusvähemuste õiguste eest võitlevad baltisaksa poliitikud olemasolevat Rahvaste Liidu egiidi all eksisteerivat rahvusvähemuste kaitse süsteemi kui selektiivset, minimaalset ning seejuures ka ebaefektiivset. Üksmeelel oldi ka selles, et „rahvusvähemuse“ mõiste aktsepteerimine tähendab „aritmeetilise“ demokraatia printsiibi tunnustamist ning õigem oleks rääkida „rahvusgruppidest“ (Volksgruppen), tuues välja nende ajaloolise rolli nende kodumaa ajaloos ning teisalt nähes neid osana laiemast „saksa rahvuskogukonnast“ (Volksgemeinschaft).
Erinevused joonistusid välja pigem filosoofilisel pinnal. Schiemann ja Stavenhagen arendasid seejuures rahvuskogukonna konstruktivistlikku käsitlust, rõhutades, et rahvuslik kuuluvus põhineb indiviidi kujutlustel, tunnetel ning õiguslikus sfääris vabatahtlikul tahteavaldusel. Schiemann võrdles rahvust usukogukonnaga, milles keskne on „tahe kuuluda“, mitte objektiivsed tunnused nagu keel või päritolu.[78] Stavenhagen pakkus sellele lähenemisele sügavama filosoofilise aluse. Tuginedes Ferdinand Tönniese kogukonna ja ühiskonna eristusele ning fenomenoloogiale, nägi ta rahvust sisemise „meie-tunde“ ja kultuurilise seotuse väljendusena. Need kogukonnad võivad olla riigipiire ületavad ja just sellistele ühikutele toetus tema arusaam enesemääramisest.[79] Ka Hasselblatt arvas, et enesemääramine peaks puudutama just selliseid kogukondi, rõhutades samas rahvustunde objektivistlikku alust (keel, päritolu).[80] Kõik kolm autorit olid seejuures üksmeelel, et rahvusvaheliselt on tarvis sisse seada riikide kõrval ka esindus „rahvastele“, samas kui selline esinduskogu võiks toimida ka kohtuvõimuna riikidevaheliste arusaamatuste ja konfliktide korral.
Kirjeldatud „tõeline enesemääramine“ ei olnud nende autorite arvates vastuolus pühendumisega kodumaa poliitika arendamisele. Siiski esitasid nad väga erinevaid visioone sellest, kuidas kodumaist riigikäsitlust edasi arendada. Nii näiteks kaitsesid Schiemann ja Stavenhagen mõistet „anatsionaalne riik“, arutledes, et riik ei tohi „kuuluda“ ühelegi rahvusele ning peaks võimaldama rahvusliku kuuluvuse vaba valikut.[81] Samas kui riik täidab hästi oma selgelt defineeritud (ja nende arusaamises pigem minimaalseid) ülesandeid, saaks see muutuda selles elavate indiviidide ja isegi kogukondade seisukohalt „kodumaa-riigiks“ (Heimatstaat), mis omakorda võimaldaks solidaarsuse arengut mitte ainult rahvuskultuuriliste, vaid ka „pragmaatiliste“ väärtuste ehk praktilise kooselu ja ajaloolise põimumise pinnal, päädides „riigirahvuse“ (Staatsnation) tekkega kultuuriliste rahvuskogukondade kõrval. Stavenhagen toonitas, et üks näide sellisest ühisidentiteedist eksisteerib Briti Ühenduses (British Commonwealth). Tema ideaalvisioonis võinuks Balti regioon kujuneda „kodumaaga seotud elukogukonnaks“ heimatgebundene Lebensgemeinschaft’iks, kus rahvused on pikaajaliselt koos eksisteerinud ja üksteiselt üle võtnud kultuurilisi elemente.[82]
Ka Werner Hasselblatt mainis sarnaseid ideid (nt Heimatsstaat), kuid sai olulisi mõjutusi ka Rudolf Kjelléni orgaanilisest riigiteooriast, milles riiki käsitletakse elava organismina, mis peab oma geopoliitilist positsiooni pidevalt tugevdama. Ta kombineeris Kjélleni lähenemist Läti alalt pärit, kuid Saksamaal tegutsenud Max Hildebert Boehmi etnopoliitika-alaste ideedegarahvaste ajaloolistest arenguseaduspärasustest. Ta pooldas ka korporatiivset riiki, kus rahvused toimivad „rahvuslike seisustena“, millel on oma seadused ja omavalitsus ning millesse kuulumine ei ole määratletud mitte tahteavaldusega, vaid objektiivsete tunnuste – keele ja kultuuri – alusel. Olles küll Eesti kultuuromavalitsusseaduse üks initsiaatoreid ja teostajaid, kritiseeris ta selle voluntaristlikku lähenemist.[83]
Baltisakslased ja natsionaalsotsialism
Baltisakslaste poliitilisi vaateid 1930. aastate Eestis ja Lätis on uuritud eri külgedest ning tuvastatud erinevaid suhtumisi natsionaalsotsialismi ideedesse.[84] Siinkohal markeeriksin lahknemist, mis toimus rahvusvähemuste õiguste eest võitlejate leeris.
Nii Schiemann kui Stavenhagen kritiseerisid teravalt kasvavat rahvusšovinismi ja vastandumise ideoloogiat, seda nii nende koduses Lätis kui ka Saksamaal. 1933. aastal Viini emigreerunud Schiemannist kujunes 1930. aastatel üks juhtivaid natsionaalsotsialismi kriitikuid saksa rahvusvähemuste hulgas. Ka Stavenhagen mõistis hukka natsionaalsotsialistliku ideoloogia ja konkreetsed praktikad Saksamaal. Ta kritiseeris eriti Hans Freyeri ja Otto Koellreutteri riigiteooriaid, mis mõlemad pakkusid välja viise, kuidas rajada Lääne tüüpi rahvusriikluse suhtes alternatiivne saksa rahvusele vormi andev impeerium (Reich).[85]
Nii Saksa Rahvusgruppide Ühenduses kui ka Euroopa Rahvaste Kongressis toimus aga 1930. aastate algul põlvkondlik juhtide vahetus ning selge lähenemine Saksamaale. Juba enne natside võimuletulekut muutus Saksamaa välispoliitika Ida suunal uuesti ambitsioonikamaks, seda osaliselt ka lähiminevikus sisserännanud „välissakslaste“ mahitusel. Üks selliseid oli ka Werner Hasselblatt, kes 1931. aastal kolis Berliini, asudes Saksa Rahvusgruppide Ühenduse etteotsa. Koostöös Max Hildebert Boehmiga lootis Hasselblatt aktiivselt kujundada Saksamaa Ida-poliitikat. Oma kaastöödes Nation und Staatile esitles ta Saksamaad üha enam kui Ida-Euroopa rahvusvahelise korra, õigustraditsioonide ja kultuuri keskset kandjat ja tagajat, pannes samas Saksamaa poliitikutele südamele, et aktsepteeritaks ka idapoolseid väiksemaid rahvusi. 1933. aastal võttis ta ka selge positsiooni Schiemanni ja Stavenhageni kaitstud „anatsionaalse riigi“ idee vastu ning asus kaitsma Norbert Gürke ideid „natsionaalsotsialistlikust riigist“.[86] Kuigi Hasselblatt esialgu ei läinud kaasa üleskutsetega juutide „dissimilatsioonile“ ehk „objektiivsel“ alusel määratletud juutide kui assimileerunud võõrelemendi eraldamisele saksa rahvuskehandist, nägi ta siiski Natsi-Saksamaad kui sobivat suurvõimu korraldama kogu Ida-Euroopa majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid, et kõrvaldada olemasolev killustumus ning realiseerida saksa rahvusvähemuste „tõeline enesemääramine“.[87]
Hasselblatti suhted sudeedisakslaste juhi Konrad Heinleiniga, kes tegi otsest koostööd Natsi-Saksamaa juhtkonnaga, vääriksid omaette uurimist. On tähenduslik, et sudeedisakslased nautisid tegelikult sarnaselt Eesti sakslastega kultuurautonoomia võimalusi, taotledes seejuures aga järjest kaugemale ulatuvaid võimalusi oma seadusandluseks ja omavalitsuseks (nn Volksschutzgesetze).[88] Samal ajal olid aga natsid hakanud „tõelise enesemääramise“ ideed kasutama Saksamaa imperiaalse laienemispoliitika õigustamiseks, alustades Saarimaa referendumist (1935) ning jätkates Austria Anschluss’i ja Sudeedimaa annekteerimisega. Enesemääramise retoorikat kasutati vastavate „rahvaste“ ja „rahvusgruppide“ nimel, kuigi tegelik eesmärk oli etniliselt hierarhiline, sõjajõul põhinev imperiaalne kord, nagu sai lõplikult selgeks pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist ja kallaletungi Poolale.[89]
Kokkuvõte ja edasivaade
Eesti riigi loomisel otsiti ühtset alust ja avarat demokraatlikku riigikäsitlust, millesse mahuksid „Eestimaa rahvaste“ kollektiivsed õigused. Seda kirjeldati spetsiifiliselt väikeriigile sobiva mudelina, mis võiks olla õpetuseks ja inspiratsiooniks suurematelegi. Kuigi täpsemate riigikäsitluste ja nende üle peetud vaidluste osas on veel palju uurida, näitab esialgne analüüs, et olulisel osal riigi loojatest mõlkus mõttes erilist tüüpi „rahvariik“ ja avaramas mõttes rahvusriik, milles võiks kujuneda ühest põhirahvusest ja ühesuguste mitteterritoriaalsete omavalitsusõigustega erinevatest vähemusrahvustest koosnev riigirahvus, mitte ühe kultuurilise rahvuse domineeritud „rahvusriik“ kitsamas mõttes. On tõenäoline, et see visioon pakuti välja kompromissina just baltisakslaste integreerimiseks, ehkki samas kontseptualiseeriti ning ka rakendati seda mudelit võrdselt kõiki Eestimaa rahvaid silmas pidades.
See riigivisioon oli eriline hübriid prantsuse mudelist, kus on olemas selge ja kultuuriliselt määratletav, etniliselt heterogeenne riigi- ja kodanikurahvus, ning Habsburgide impeeriumis välja arendatud ideaalist, mille järgi väärivad tunnustust, hariduslikke ja kultuurilisi omavalitsusvõimalusi ja võrdset kohtlemist mitte ainult indiviidid, vaid ka kultuurilised rahvuskogukonnad. See mudel aktsepteeris ja isegi toetas mitmekeelsust ja -kultuurilisust, kuid samas ei andnud rahvuskogukondadele riigi juhtimises eraldi staatust või poliitilist esindatust. Seega oleks liialdus kasutada selle riigitüübi kohta mõistet „rahvusteriik“ (Nationalitätenstaat) ranges tähenduses, olgugi et nii poleemiliselt mõnikord isegi tehti ning seda isegi positiivses, tunnustavas võtmes. Küll aga leidus eestikeelseid autoreid, kes saksakeelses diskussioonis olid sunnitud rõhutama, et Eesti ei ole rahvusriik (Nationalstaat), pidades silmas kitsamat rahvusriigi mõistet, mille järgi see on ühe kultuurilise rahvuse domineeritud ja selle huve teeniv riik.
See oli vajalik sellepärast, et saksakeelses diskussioonis kinnistus sõdade vahel just selline kitsas tõlgendus, mille vastu omakorda väljendati häälekalt kriitikat ja protesti. See tõlgendus seoti enesemääramise ideega, mida peeti sellise riigikontseptsiooni allikaks. Enesemääramise alusel loodud riigid teostasid saksakeelsete autorite arvates Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnale võõrast „tsentraliseeritud riigi“ ideed, sidudes selle omakorda äärmusliku „aritmeetilise“ ehk majoritaarse esindusdemokraatia ideestikuga, mis ei arvesta teisi olulisi faktoreid, nt erinevate rahvusgruppide omandilist kaalu ega panust maa ajalukku. Veel enam, esitledes riiki ühe „kultuurilise rahvuse“ looduna, tehti sellest vaid selle rahvuse omand ja tööriist. Vajab lähemat ideeajaloolist uurimist, kuidas riigiloojad teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides enesemääramise ideed ja riigi- ja rahvusloome protsesse kontseptualiseerisid, kuid hetkel domineerib kirjanduses arusaam, et nii kultuurilised kui ka majanduslikud „rahvustamisprotsessid“ algasid enamikus uutes riikides aegsasti.[90] Seetõttu võib saksakeelses publitsistikas „rahvusriigile“ tehtud kriitika tõepoolest enamiku riikide puhul paika pidada.
Samas on üllatav, kuidas valdavalt kultuurautonoomia seaduse suhtes väga positiivselt meelestatud baltisakslased tegelesid kitsalt kultuurautonoomia mudeli propageerimise või edasiarendamisega, kuid ei püüdnud Eestis arendatud rahvusriigi käsitlust kuidagi eraldi esile tõsta või teistest sõdadevahelise perioodi rahvusriikidest kontseptuaalselt eristada. Selle asemel kritiseerisid nad väidetavalt universaalselt üle Kesk- ja Ida-Euroopa levinud rahvusriigi ideed. Märkimisväärsel kombel jäid Eesti juhtpoliitikud aga etnilis-kultuurilise rahvusriigi idee suhtes vähemalt sõnades pigem distantseerituks isegi vaikival ajastul. Kasutades küll organitsistlikku retoorikat rahvusterviklusest, kirjeldati loodavat autoritaarset ja korporatiivset süsteemi pigem demokraatia kaitse ja tugevdamise ning „kolmanda tee“ võtmes ja rahvusvähemusi kaasavana.
Lätis tegutsenud baltisaksa autorid esitlesid „rahvusriigi“ alternatiivina ka „anatsionaalse riigi“ ideed, mis oleks küll kohalike kultuuride vormitud ja nägu, kuid hoiduks igasugusest kultuurilise rahvuse kesksest retoorikast riigi mõtestamisel. Vaid sellisel juhul saanuks nende järgi kujuneda välja riigirahvus. Eesti päritolu nimekad baltisaksa autorid jäid selle idee suhtes siiski leigeks või otseselt kriitiliseks, pidades nüüd aga juba silmas ka järjest tugevnevat uut Saksa Reich’i ideed. Leidus neidki, kes 1930. aastatel hakkasid Natsi-Saksamaalt ootama piirkonna jõulist ümberkorraldamist sellele väidetavalt ajalooliselt ja olemuslikult omaste ideede valgusel. Üks Natsi-Saksamaa programmi osi oligi uut tüüpi rahvusvahelise õiguse kujundamine, milles oleksid tagatud ka „rahvusgruppide“ õigused (eeskätt saksa rahvuskogukonna omad).
Käesoleva essee eesmärk oli julgustada vaatlema Eesti iseseisva riikluse kujunemist läbi seda puudutanud arutelude, tuues kokku näiteid nii eesti- kui ka saksakeelsest diskussioonist. Käsitletud näited vajavad edasist süsteemset käsitlust ja nüansseerimist. Süvitsi uurimist väärib rahvusriigi ja demokraatia üle peetud vaidluste dünaamika ning ka eri rahvusgruppide esindajate omavaheline diskussioon läbi kahe aastakümne. Loodan, et ühtlasi õnnestus näidata, et enesemääramise puhul ei ole küsimus ainult suurvõimude poliitikas ega retoorilistes tööriistades, vaid oluline on ka see, mida päriselt kohapeal soovitakse ning missugused väärtused ja ajaloolised kogemused neid soove on kujundanud ning edasi ja ümber kujundavad – samuti, kas ja kuivõrd õnnestub leida ühisosa eri rahvusgruppide esindajate vaadete vahel. Geopoliitika taastuleku ajastul on sellistel näidetel eriline väärtus. Seda mitte niivõrd otseste „inspireerivate“ või „hoiatavate eeskujudena“, vaid selleks, et mõistaksime oma maa ja sellel tegutsenud inimeste ajalugu ning suudaksime seeläbi olla avatud märkamaks oma ajastu eripärasid ja väljakutseid – ülesanne, milleta jätkuv enesemääramine on mõeldamatu.
Artikli aluseks olevat uurimistööd on rahastanud Eesti Teadusagentuuri grant PRG 942. Autor tänab Hent Kalmot, Timo Aavat ja Liisi Veskit tagasiside eest käsikirjale.
[1] O. Rowe, From Self-determination to Secession? The Bolsheviks and National Self-Determination, 1914–1924. Revolutionary Russia, 2024, kd 37, nr 1, lk 16–38.
[2] B. Chernev, The Brest-Litovsk Moment: Self-Determination Discourse in Eastern Europe before Wilsonianism. Diplomacy & Statecraft, 2011, kd 22, nr 3, lk 372–373. Hent Kalmo kirjeldab, kuidas see idee sündis Saksamaa juhtkonna aruteludes juba 1917. aasta kevadel: H. Kalmo. Enesemääramise saatuslik tund. Rmt-s: Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mälestusi. Koost. T. Tannberg, A. Pajur. Tartu, 2014, lk 176–179.
[3] W. Wilson, War Addresses of Woodrow Wilson. Boston, 1918, lk 206. Tsit. ja tõlge: H. Kalmo, Enesemääramise paleus ja pragmaatika: Tartu versus Pariis. Ajalooline Ajakiri, 2020, nr 3/4 (173/174), lk 255.
[4] I. Sablin, A. Semyonov, Autonomy and Decentralization in the Global Imperial Crisis: The Russian Empire and the Soviet Union in 1905–1924. Modern Intellectual History, 2020, kd 17, nr 2, lk 543–560.
[5] Vt lähemalt B. Chernev, Twilight of Empire: The Brest-Litovsk Conference and the Remaking of East-Central Europe, 1917–1918. Toronto; Buffalo (NY); London, 2017.
[6] T. Throntveit, The Fable of the Fourteen Points: Woodrow Wilson and National Self-Determination. Diplomatic History, 2011, kd 35, nr 3, lk 445–481; E. Manela, The Wilsonian Moment: Self-Determination and the International Origins of Anticolonial Nationalism. New York, 2007.
[7] H. Kalmo, Enesemääramise paleus ja pragmaatika; H. Kalmo, Enesemääramise saatuslik tund. Vt ka: K. Piirimäe, Federalism in the Baltic: Interpretations of Self-Determination and Sovereignty in Estonia in the First Half of the 20th Century. East Central Europe, 2012, kd 39, nr 2/3, lk 237–265; E. Piirimäe, Afterword: Self-Determination and Recognition in the Baltic States, 1917–1922. Acta Historica Tallinnensia, 2022, kd 28, nr 2, lk 330–352.
[8] Vt lähemalt seda mõistet puudutanud diskussioonidest: H. Kalmo, Enesemääramise paleus ja pragmaatika.
[9] Baltisaksa esialgsetest visioonidest ja hilisematest reaktsioonidest Eesti ja Läti iseseisvuse tunnustamisele vt: H. Rifk, Conciliation or Disappointment? Baltic German Reactions to Estonian and Latvian Recognition. Acta Historica Tallinnensia, 2022, kd 28, nr 2, lk 212–234.
[10] Lisaks eespool ja järgmises allmärkuses viidatud töödele vt nt: L. Veski, Towards a Stronger National Unity: Organic-Statist Ideas in 1930s Estonia. (Glasgow ülikoolis kaitstud avaldamata doktoritöö, 2022); L. Veski, Towards Stronger National Unity: Statist Ideas in Estonian Nationalism during the ‘Era of Silence’ (1934–1940). Journal of Baltic Studies, 2024, kd 55, nr 1, lk 173–195; T. Aava, Minorities and the State. Non-Territorial Autonomy in Estonia in the Late Tsarist and Interwar Periods. (Viini ülikoolis kaitstud avaldamata doktoritöö, 2023); M. Roasto, Maaküsimus, rahvuslikud vastuolud ja poliitiliste ideoloogiate retseptsioon: ühiskondlik mõte Eesti alal 1905–1916. Tartu, 2023; H. Rifk, K. Brüggemann, An Ethnic Minority in a Nation State: The Baltic Germans between Democracy and Authoritarianism in Estonia, 1918–1940. Zapiski Historyczne, 2024, kd 89, nr 2, lk 94.
[11] Huviline lugeja leiab põhjalikuma käsitluse peagi ilmuvast ajakirja Journal of Baltic Studies numbrist: Varieties of Self-Determination: Democracy and Nation-State in Estonian and Baltic German Political Thought. Toim. H. Kalmo, E. Piirimäe. Erisektsiooni kuuluvad: H. Kalmo, Estonia as a Multinational Nation-State: Imperial Origins of Post-Independence Political Thought; E. Piirimäe, The Crisis of the Nation-State and ‘True Self-Determination’ in Baltic German Political Thought, 1918–1934; T. Aava, Between the Individual and the Group. Minority Rights in Interwar Estonia; L. Veski, Paving the Third Way: Corporatist Ideas and Practices in 1930s Estonia.
[12] Vt E. Piirimäe, X. M. Núñez Seixas, D. Smith, Introduction. States, Nations, and the Quest for Self-Determination: A Long-Term Historical Perspective. Nationalities Papers, teemanumber „The Self-Determination of Stateless Peoples and National Minorities: A 20th-Century Perspective“, ilmumas.
[13] N. Wheatley, The Life and Death of States: Central Europe and the Transformation of Modern Sovereignty. Princeton, 2023.
[14] G. Stourzh, Die Gleichberechtigung der Nationalitäten in der Verfassung und Verwaltung Österreichs, 1848−1918. Viin, 1985.
[15] E. Piirimäe, X. M. Núñez Seixas, D. Smith, Introduction. States, Nations, and the Quest for Self-Determination.
[16] Sealsamas, lk 41. Enesemääramise ja föderalismi ideaalide esilekerkimisest Eesti poliitikas laiemalt Venemaa ja sotsialistlike liikumiste kontekstis vt: K. Piirimäe, Federalism in the Baltic.
[17] E. Laaman, Eesti enesemääramise aade 1905. aastal. Rmt-s: E. Laaman, Iseseisvuse tunnid. Tartu, 2010, lk 52. Vrd M. Kuldkepp, 1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes: rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded. Vikerkaar, 2015, nr 7/8, lk 111−121.
[18] Eesti-Soome paralleelidest ja poliitikutevahelistest seostest ning ideelise-pragmaatilise eristusest vt sealsamas.
[19] Üleskutse seltsidele Eestis. Eesti Vabariiklaste Liit. Päevaleht, nr 67, 24.03.1917, lk 5. Tsit. rmt-st: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Eesti riikluse alusdokumendid 1917−1924. Koost. A. Pajur. Tartu, 2008, lk 54.
[20] Sealsamas.
[21] Vt lähemalt: T. Karjahärm, Eesti-saksa kompromiss 1915. aastal. Rmt-s: Esimene maailmasõda ja Eesti, I. Koost. T. Tannberg. Tartu, 2014, lk 112.
[22] Vt lähemalt: A. Pajur, „Meie riigipoliitiliseks paleuseks on autonoomia“. 30. märtsi 1917. aasta määrus Eestimaa ajutise valitsemiskorra kohta. Rmt-s: Esimene maailmasõda ja Eesti, I, lk 217−269.
[23] Eesti rahvuskubermangu idee väljenduste kohta alates 19. sajandi 2. poolest vt: E. Blumfeldt, Ühest magistraal-ideest eesti ühiskondliku mõtte ajaloos poolsajandil enne 1917. aasta veebruarirevolutsiooni. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat, 1980, nr 8, lk 17–35.
[24] Kubermangukomissar Jaan Poska kõne Maanõukogu avamisel 1. juulil 1917. Rmt-s:
Eesti!, lk 60.
[25] H. Kalmo, Enesemääramise saatuslik tund, lk 209.
[26] Sealsamas.
[27] Vt M. Kuldkepp, Rahvusliku enesemääramise läbi Saksamaa külge: eestlased anneksionistliku Saksa poliitika sihtmärgina 1918. aasta okupatsiooni eel. Rmt-s: Esimene maailmasõda ja Eesti, II. Koost. T. Tannberg. Tartu, 2016, lk 370−372.
[28] H. Kalmo, Enesemääramise saatuslik tund, lk 218.
[29] Sealsamas, lk 222.
[30] L. Veski, Towards a Stronger National Unity: Organic-Statist Ideas in 1930s Estonia, lk 128. Eenpalu poliitilisest tegevusest ja vaadete arengust läbi tema elu vt: M. Raat, Kaarel Eenpalu roll Eesti sisepoliitikas. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, magistritöö, 2007.
[31] K. Einbund, Vaba iseseisev Eesti. Tartu, 1918, lk 20. Samal aastal avaldas Eenpalu veel teisegi olulise raamatukese, mille keskmes oli õigusriik: K. Einbund, Õiguslik riik. Tartu, 1918.
[32] H. Kalmo, Estonia as a Multinational Nation-State; vt ka L. Veski, Towards a Stronger National Unity: Organic-Statist Ideas in 1930s Estonia.
[33] H. Kalmo, Estonia as a Multinational Nation-State.
[34] Iseseisvusmanifest, lk 237.
[35] T. Aava, Minorities and the State, ptk 6.
[36] T. Aava, Between the Individual and the Group. Rahvuskuuluvuse teemast vt ka: T. Tark, Does Non‐Territorial Autonomy Essentialise Ethnicity? Cultural Autonomy Legislation in Interwar Estonia. Nations and Nationalism, 2025, kd 31, nr 2, lk 509–522; T. Tark, Rahvuskuuluvuse tähendus riigi ja üksikisiku perspektiivist Eestist Saksamaale 1941. aastal ümberasunute elulooliste andmete põhjal. Tartu, 2021.
[37] K. Einbund, Vaba iseseisev Eesti, lk 32.
[38] B. Chernev, Twilight of Empire, lk 261.
[39] M. Kuldkepp, Rahvusliku enesemääramise läbi Saksamaa külge.
[40] M. Ilmjärv, Balti-küsimus Pariisi rahukonverentsi eel ja ajal 1918–1920. Acta Historica Tallinnensia, kd 25, 2019, lk 107–109.
[41] Vt lähemalt: H. Rifk, K. Brüggemann, An Ethnic Minority in a Nation State, lk 94.
[42] A. Piip, Maanõukogust Asutava Koguni. Rmt-s: A. Piip, Õiguse jõud. Koost. P. Pärna. Tartu, 2007, lk 114.
[43] Sealsamas, lk 115.
[44] Vt lähemalt Saksa sõjaväejuhatuse kohalikust poliitikast ning eestlaste reaktsioonidest sellele: A. Pajur, Landeswehr’i sõja puhkemine. Eesti vaatenurk. Tuna, 2009, nr 2, lk 60.
[45] Sealsamas, lk 116.
[46] H. v. Keyserling, Das Spektrum Europas. Heidelberg, 1928.
[47] Baltisaksa reaktsioonidest vt lähemalt: H. Lepplaan [Rifk], „Mein Haus, mein Land, mein Erb und Eigen“: Deutsche Reaktionen auf das estnische Agrargesetz 1919. Forschungen zur baltischen Geschichte, 2012, kd 7, lk 141−167.
[48] K. Richter, ‘An Orgy of Licence?’ Democracy and Property Redistribution in Poland and the Baltics in Their International Context, 1918–1926. Nationalities Papers, 2018, kd 46, nr 5, lk 800–801.
[49] A. Baron von Heyking, The Baltic Minorities. Transactions of the Grotius Society, 1921, lk 122.
[50] Sealsamas, lk 128.
[51] Sealsamas, lk 129.
[52] Vt lähemalt: M. Luts-Sootak, K. Visnapuu. Lõputa lugu. Eesti maareform kahe ilmasõja vahel. Rmt-s: Maareform 30. Artiklid ja meenutused. Koost. T. Rennu jt. Tallinn, 2021, lk 32–61.
[53] M. Roasto, Maaküsimus, lk 42–43.
[54] K. Einbund, Vaba iseseisev Eesti, lk 22.
[55] Vt lähemalt: M. Raat, Kaarel Eenpalu, lk 39.
[56] L. Veski, Towards Stronger National Unity: Statist Ideas in Estonian Nationalism during the ‘Era of Silence’, lk 186–187.
[57] L. Veski, Paving the Third Way. Eenpalu vaadete muutumisest ning talle suunatud kriitikast vt ka L. Veski, Towards a Stronger National Unity: Organic-Statist Ideas in 1930s Estonia, lk 118–120, 127–130.
[58] H. Graf v. Keyserling, A Philosopher’s View of the War. The Atlantic Monthly, 1916, veebruar, lk 150.
[59] Vt J. Undusk, Eesti kui Belgia: viimane baltlane Hermann Keyserling. Tuna, 2003, nr 2, lk 48–78.
[60] H. Graf v. Keyserling, Das Spektrum Europas, lk 370. Keyserlingi vaadete arengust vt: H. Lepplaan, „Mein Haus, mein Land, mein Erb und Eigen“, lk 164.
[61] Sealsamas, lk 374.
[62] Sealsamas, lk 375–376.
[63] E. Piirimäe, The Crisis of the Nation-State and ‘True Self-Determination’ in Baltic German Political Thought.
[64] Vt lähemalt: D. J. Smith, M. Germane, M. Housden, ‘Forgotten Europeans’: Transnational Minority Activism in the Age of European Integration. Nations and Nationalism, 2019, nr 25, lk 523–543.
[65] Tema kohta vt: M. Housden, On Their Own Behalf: Ewald Ammende, Europe’s National Minorities and the Campaign for Cultural Autonomy 1920–1936. Leiden, 2014.
[66] Tema kohta vt: J. Hackmann, The Dilemma of Dual Loyalty. Werner Hasselblatt and the Rise and Failure of Baltic German Minority Politics in the Inter-War Period. Studies on National Movements, 2021, kd 7, nr 1, lk 1–27.
[67] Tema kohta vt: J. Hiden, Defender of Minorities. Paul Schiemann 1876–1944. London, 2014.
[68] Analüüsin oma Journal of Baltic Studiesi artiklis üksikasjalikumalt Schiemanni, Stavenhageni ja Hasselblatti ideid: E. Piirimäe, The Crisis of the Nation-State and ‘True Self-Determination’. Järgnevad lõigud toetuvad sellele artiklile.
[69] P. Schiemann, Eine Krisis des Staatsgedankens. Rigasche Rundschau, 09.01.1926.
[70] K. Stavenhagen, Das Problem der Kulturnation und der Staatsnation. Nation und Staat, 1932, kd 5, nr 10/11, lk 707–709; vt ka K. Stavenhagen, Das Wesen der Nation. Berliin, 1934.
[71] W. Hasselblatt, Staatskrise und auslandsdeutsche Nationalitätenpolitik. Baltische Monatsschrift, 1929, kd 60, nr 3, lk 159.
[72] E. Maddison, Nationalpolitischen Grundsätze der estnischen Staatsverfassung. Nation und Staat, 1928, kd 1, nr 6, lk 417–418.
[73] W. Hasselblatt, Über die Kulturautonomie, käsikiri, Eesti Rahvusarhiiv, ERA.85.1.60, lk 96–97; E. Ammende, Die Nationalitäten in den Staaten Europas. Sammlung von Lageberichten. Viin; Leipzig, 1931, lk 6–7; W. Hasselblatt, Das Grundgesetz des Freistaates Estland. Rigasche Zeitschrift für Rechtswissenschaft II, 1927, nr 1, lk 282–283. Tsit. rmt-st: T. Aava, Minorities and the State, lk 233.
[74] L. Veski, Towards a Stronger National Unity: Organic-Statist Ideas in 1930s Estonia, lk 13. „Rahvustervikluse“ mõiste oli ilmselt inspireeritud saksa Volksgemeinschaft’ist, mis veel 1920. aastatel oli Saksamaal kasutusel nii etnilise kui ka riigirahvuse kogukonna (-terviku) tähendustes.
[75] H. Rifk, K. Brüggemann, An Ethnic Minority in a Nation State, lk 107–108.
[76] 1931. aastal oli Läti seimis arutusel seadus toomkiriku riigistamisest, kuid seda ei võetud vastu. Seejärel saatsid seadust toetavad keskparteid selle rahvahääletusele, kus see samuti läbi ei läinud. Lõpuks õnnestus valitsusel muuta 1923. aasta „Luteri ja katoliku katedraalide“ valitsemise seadust nii, et toomkirik jäi küll formaalselt Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kontrolli alla, kuid seda haldavas uues nõukogus jäid saksa koguduse esindajad vähemusse. Protestiks lahkusid sakslased toomkiriku kogudusest, võttes kaasa suure hulga kiriku inventari, vt lähemalt: M. Germane, The History of the Idea of Latvians as a Civic Nation, 1850–1940 (Glasgow ülikoolis kaitstud avaldamata doktoritöö, 2013), lk 184.
[77] I. Zake, Authoritarianism and Political Ideas of Latvian Nationalist Intellectuals. Journal of Baltic Studies, 2007, kd 38, nr 3, lk 291–315; M. Germane, Civic or Ethnic Nation? Two Competing Concepts in Interwar Latvia. Nations and Nationalism, 2012, kd 18, nr 3, lk 439–460; M. Germane,
The History of the Idea of Latvians as a Civic Nation, lk 184.
[78] P. Schiemann, Volksgemeinschaft und Staatsgemeinschaft. Nation und Staat, 1927, kd 1, nr 1, lk 25, 32, 35.
[79] K. Stavenhagen, Das Wesen der Nation, lk 33–34.
[80] W. Hasselblatt, Über die Kulturautonomie, ERA.85.1.60, lk 3; vt ka T. Aava, Minorities and the State, lk 214–215.
[81] P. Schiemann, Volksgemeinschaft und Staatsgemeinschaft, lk 39; K. Stavenhagen, Abkehr vom nationalstaatlichen Prinzip. Rigasche Rundschau, 01.06.1933.
[82] K. Stavenhagen, Gebietssouveränität und Gemeinschaftsverband. Nation und Staat, 1928, kd 2, nr 10, lk 30, 32.
[83] W. Hasselblatt, Über die Kulturautonomie, ERA.85.1.60; W. Hasselblatt, Auf dem Wege zu einem Minoritätenkodex. Nation und Staat, 1930, kd 3, nr 10/11, lk 639.
[84] Vt Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Toim. M. Garleff. 2 kd. Köln, Weimar, 2008.
[85] Vt nt K. Stavenhagen, Soziologie als Wirklichkeitswissenschaft und das national-soziologische Problem. Nation und Staat, 1931, kd 5, nr 1, lk 86–87, 96.
[86] W. Hasselblatt, Drei Wege. Nation und Staat, 1933, kd 6, nr 3, 142–150.
[87] Vt lähemalt Ammende ja Hasselblatti suhtumisest „dissimilatsiooni-ideoloogiasse“: M. Housden, On Their Own Behalf, lk 276–284.
[88] Vt O. Mulej, Territorial and Non-territorial Aspects in the Autonomist Proposals of the Sudeten German Party, 1937–38. Nationalities Papers, 2022, kd 50, nr 5, lk 942–962.
[89] J. Fisch, The Right of Self-Determination of Peoples: The Domestication of an Illusion. Tlk A. Mage. Cambridge, 2015, lk 166–172.
[90] Vt nt H. Hein-Kircher, S. Kailitz, Double Transformations: Nation Formation and Democratization in Interwar East Central Europe. Nationalities Papers, 2018, kd 46, nr 5, lk 745–758; K. Richter, Fragmentation in East Central Europe: Poland and the Baltics, 1915–1929. New York; Oxford, 2020.
