see ilmaliku pihi
tuntud võimalikkus
on võimaluste äralõikamine
me sillutame tee mis endast väljub
ja sellega üks teine tee on kinni
(Jüri Üdi)
Prantsuse valgustuse suurkujule Jean-Jacques Rousseaule (1712–1778) on sajandeid ette heidetud, et tema soovil anti kohe pärast sündi leidlaste varjupaika kõik viis last, kelle Rousseau elukaaslane, teenijatüdruk Thérèse Levasseur kirjamehele sünnitas. Kuidas sai kristlane, kes pidas oma elutööks kaasajale moraali ja kohusetäitmise õpetamist, omaenda isakohustusi eirata? Neilsamadel veergudel siin kuulutas Vilja Kiisler hiljuti Rousseau ebaausaks ja ebasiiraks perverdiks, pidades eriti võikaks seda, et ta ei kahetsenuvat lastest loobumist.[1]
Mis puutub perverssustesse, kui soovida neid nii nimetada, siis Rousseau normist hälbivaist seksuaalseist kalduvusist ja tegudest, mis jäävad valdavalt varasesse noorusse, oleme teadlikud ainult tänu tema postuumselt ilmunud „Pihtimustele“, nii et tahes-tahtmata saame sõna pervert siin kasutada üksnes „Pihtimuste“ faktilisse aususse ja siirusse uskudes. Laste hülgamisega, mis toimus ajavahemikus 1746–1747 kuni 1751–1752, on teine lugu. See oli laialt teada juba Rousseau eluajal – jällegi tänu Rousseaule endale, kes rääkis sellest ise paljudele ammu enne „Pihtimusi“ ning kinnitas seda juba 20. aprillil 1751 erakirjas proua Dupin de Francueuil’le. Siis ei kahetsenud suhteliselt noor Rousseau veel midagi, vaid põhjendas oma tegu sellega, et napid sissetulekud ei luba tal lapsi ülal pidada; laste lärmakus ei laseks ka rohkem tööd teha, et rohkem teenida; ning pealekauba on Platoni tahe, et lapsed jääksid riigi kasvatada.
Kahetsus ilmutab end kümmekond aastat hiljem. 12. juunil 1761 palus Rousseau, kes oma krooniliste tervisehädade tõttu juba mõnda aega arvas, et on suremas, erakirjas sõbral ja metseenil marssaliproua de Luxembourg’il hoolitseda tema surma korral Thérèse’i eest ja tunnistas ka laste ära andmist. Muuhulgas mainis ta, et lapsi ära andes oli ta pööranud nii vähe tähelepanu nende võimalikule leidmisele hiljem, et polnud isegi nende sünnikuupäevi üles kirjutanud ega neile, esimene välja arvatud, mingit märki kaasa pannud, mistõttu neid on võimatu tagantjärele leida. „Juba palju aastaid on süümepiinad selle hooletuse pärest mu rahu häirinud ning enda ja laste ema suureks kahetsuseks suren ma, saamata seda parandada,“ kirjutas Rousseau.
Üksiti märgib Rousseau ses kirjas: „Ideedel, millega mu süü [faute] mu vaimu täitis, oli suur osa selles, et panna mind mõtlema oma haridustraktaadile [„Émile“] ja te leiate selle esimesest raamatust lõigu, mis võib teile sellest suhtumisest märku anda.“ Kujutletud Émile ja tema ideaalne kasvatus olid Rousseau jaoks omamoodi aseaine oma tegelike laste kasvatamisele.
Ja tõepoolest, 1762. aasta mais ilmunud „Émile’is“ ütlebki ta karmid sõnad: „Kui isa sigitab lapsed ja toidab neid, siis on ta täitnud ainult ühe kolmandiku kõigist oma kohustustest. Tema kohus on anda inimesi oma liigile, ühiskondlikult käituvaid inimesi ühiskonnale ja kodanikke riigile. Iga mees, kes suudab neid kolme lõivu maksta, kuid ei tee seda, on süüdlane ja võib-olla on ta süü veelgi suurem, kui ta maksab ainult poole. Mehel, kes ei suuda isakohuseid täita, pole sugugi õigust isaks saada. Ei ole olemas sellist vaesust, tööasju ega teiste lugupidamist, mis vabastaks mehe kohustusest oma lapsi toita ning neid ise kasvatada. Lugejad, te võite mu sõnu uskuda. Ma ennustan, et igaüks, kellel on üldse süda sees ja kes ometigi jätab need nii pühad kohustused täitmata, peab pikka aega oma süü [faute] pärast kibedaid pisaraid valama ega leia iial lohutust.“[2]
Selle lõigu puudumine „Émile’i“ esialgsest käsikirjast, nn Favre’i manuskriptist, annab alust oletada, et kahetsus võis tekkida või süveneda teose redigeerimise käigus. Paraku ei tunnista Rousseau siin veel, et räägib iseendast, nii et kahetsusavaldusena sai lõik mõjuda vaid neile, kes tema eraelust juba varem teadlikud olid.
Seejärel otsustas Rousseau aga oma süüst ka varjamatult kogu ilmale rääkida, vähemalt postuumselt, ja tegigi seda „Pihtimuste“ 1769. aastal kirja pandud VII ja VIII raamatus. Ta tunnistab seal, et eksis, kuid selgitab, et tegi seda, tahtes parimat: „uskusin end talitavat, nagu on kohane kodanikule ja isale; ja ma pidasin ennast Platoni vabariigi liikmeks. Sellest ajast peale on südame kahetsused mulle ikka ja jälle öelnud, et ma eksisin; aga mu mõistus ei ole seda hoiatust sugugi kinnitanud, vaid ma olen koguni tihti õnnistanud taevast, et ta on neid hoidnud nende isa saatuse eest ja selle saatuse eest, mis oleks neid ähvardanud siis, kui ma oleksin sunnitud nad [hiljem] maha jätma.“ Leidlastekodus kasvamine pidi lastele olema pigem hea kui halb. „Minu viga [faute] on suur, aga see oli eksitus [erreur]; ma jätsin oma kohustused täitmata, aga minu südames pole kunagi olnud soovi teha kellelegi halba…“[3]
Ta on ju hea inimene. Kas hea inimene saab kurja teha? „Kas on võimalik, et niisugusena südamesoojus, elav tundlikkus, see, kui hõlpsasti ma kõigesse kiindun … kaasasündinud heasoovlikkus kõigi kaassurelike suhtes, kirglik armastus kõige suure, tõelise, ilusa ja õige vastu, õudus, mida minus äratab iga liiki kurjus, võimetus vihata, halba teha või seda isegi soovida … kas on võimalik, et see kõik saaks kunagi ühes ja samas kokku kõlada kõlvatusega, mis tallab kahetsustundeta jalge alla kõige kallima kohustuse? Ei, ma tunnen seda ja ütlen valjul häälel, see ei ole võimalik. Jean-Jacques ei oleks saanud mitte ühelgi oma elu hetkel olla tundetu, südametu inimene ja loomuvastane isa. Ma võisin eksida, aga mitte paaduda.“[4]
Mida see tähendab? Ilmselt seda, et Jean-Jacques oli „kõige kallimat kohustust“ jalge alla tallates enda silmis südamlik inimene ja loomulik isa: „Kõike läbi kaaludes valisin oma lastele parima või selle, mille ma uskusin parima olevat.“[5] Ta ei saanud paaduda, kuid ometi kinnitab vahetult enne surma kirjutatud „Üksildase uitaja mõtiskluste“ üheksas raamat sedasama, mida „Pihtimused“: „teeksin seda veelgi vähemate kahtlustega, kui peaksin otsustama praegu“, st ligi kolmkümmend aastat hiljem.[6]
Jah, Jean-Jacques, on võimalik, et inimese minapilt ei vasta tema tegudele. On võimalik, et inimene ei tea õieti, mida ta teeb. On võimalik, et inimene on eksiteel ja jääbki sellele. Antud lugu on näide sellest. Vaadates asja Rousseau enda poolt pühimaks kuulutatud printsiipide valguses võiks öelda, et see, mida ta siin pidas mõistuse hääleks – „põhimõttelage mõistus“ –, pani ta ses asjas mitte kuulama südametunnistuse häält, mida ta ometi teab olevat „jumalik vaist“, „kindel teejuht“, „eksimatu kohtumõistja hea ja kurja üle“.[7] Siit nii eksitus kui ka kibedad pisarad, mis ei parandanud enam midagi. See ei tähenda, et ta pidi olema ebasiiras või et ta ei kahetsenud oma tegusid. Kas piisavalt või mitte, on lugeja otsustada, nagu „Pihtimuste“ autor ise soovis. Milline kahetsus on piisav?
[1] V. Kiisler, Jean-Jacques, sa vana pervert. Vikerkaar, 2026, nr 4/5, lk 156–160.
[2] J.-J. Rousseau, Émile. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2026, lk 27.
[3] J.-J. Rousseau, Pihtimused. Tlk K. Ross. Tallinn, 2026, lk 453.
[4] Sealsamas, lk 452 ja 454.
[5] Sealsamas, lk 453.
[6] J.-J. Rousseau, Üksildase uitaja mõtisklused. Tlk S. Keevallik. Tallinn, 1995, lk 99.
[7] J.-J. Rousseau, Moraalikirjad. Savoia vikaari usutunnistus. Tlk J. Kiik. Tartu, 2024, lk 16 ja 88.
