Eesti novell 2024. Koost. Mart Velsker, Maria Esko, Margit Lõhmus, Joosep Vesselov. Tallinn: Eesti Jutt, 2024. 304 lk. 23.50 €.
Üks kriitik ja 16 kirjaniku tekstid – päris hirmuäratav, mõtlen. Ja vaatan oma raamatu leheservadele veetud ääremärkusi ja vaimusilma ette kerkinud säbrulist niidistikku võimalikest ühisjoontest ja ideedest. Kuskil kuklas kumab küll mingisugune süsteem, ent kirjutama hakates taban end siiski küsimuselt: kuidas küll sellest poeetilisest galeriist läbi murda ja kõigele piisavalt tähelepanu pakkuda? Siis mõtlen: ehk ei peagi ja ehk leidub siin hoopiski üksainus oluline joon, mille järge ajada?
Püüan vältida ka otsekohest dialoogi ja kontakti kogu koostajatega, raamatu tagakaanel oleva tutvustuse ja sisukorraga. Annan hoopiski tekstidele enestele võimaluse peas pildistikku luua. Kui aga olen lõpuks tutvustava materjaliga kontakti loonud, hakkab kergem. Kõik langeb omale kohale, tekstid ja tutvustus saavad kokku. Kogumiku sisuline vormistamine on koostajatele olnud keerulisem ülesanne kui mulle nüüd selle kõige sünteesimine. „Eesti novelli 2024“ koostajate õlul on lasunud koorem teha varasemast tundlikumalt ja paremini, võtta kuulda „nurinat“, nagu tahavad veenda read raamatu tagakaanel: „Kui varasemalt on kostunud nurinat, et kirjandus ei reageeri kaasajale piisava kiirusega, siis sel aastal on kogumik üsna selgelt meie tänase päeva nägu.“ Nüüdisajatundlikkusest kõneleb seegi, et kogusse on valitud ennekõike naissoost kirjanike looming ja meesautorite vähesust on tutvustuses lausa rõhutatud („ainult viis“!). Niisiis on mul nüüd mutter, mida kriitikavõtmega keerata, ja küsimused, millega kogumik lahti arutada.
Kuidas suhestub kogu nüüdisajaga? Mis teemad on „tänase päeva nägu“ ja kuidas neist kirjutatakse? Olgu öeldud, et ma ei viiluta kogu mikroarvustusteks, nagu mitmed on enne mind harrastanud (nt Kaupo Meiel „Eesti novelli 2023“ arvustades),[1]vaid vaatlen ülelennult, pigem makrovaates, kuidas tekstid omavahel suhestuvad ja millise läbilõike teevad. Olgugi et iga tekst vääriks omaette tähelepanelikku analüüsi, näib mulle, et novellikogumiku kokkuseadjad on võtnud juba koostamise eel eesmärgi nüüdiskirjanduse üldisi essentse maitsta ja mõtestada. Püüan seega lähtuda samalaadi ülesandest.
Märt Väljataga on kirjutanud, et hea arutlus mingi perioodi kirjanduse üle püüab „tuvastada selles avalduvaid laiemaid jõudusid, suundumusi, tendentse, mida varem pole täheldatud või mis on jäänud varju“. Ta ütleb ka, et need „võivad olla autorite teadlikult manifesteeritud taotlused või alateadlikud kaasaminekud ajavaimuga“.[2] Seda silmas pidades iseloomustaksin möödunud aasta novellikogumikku sõnaga sõdimine. Sõdimine nii paberil kui ka inimhinges. Sõdimine kirjandusväljal ja ühiskonnas. Peaaegu relvitu teine, ometi sõda. Selline sõda, kus pole vastamisi must ja valge ega hea ja kuri, vaid kus leidub muid abstraktseid lahkhelisid, vastuhakku, muutuste iha. Küll on teemaks ka sõda selle kõige harilikumas ja aktuaalsemas tähenduses. Eriti hästi tuleb see ilmsiks kogumiku lõpunoodi puhul ehk Karl Rumori sajandivanuses loos „Ummikpimedus“, mis mõjub teravalt ja koletu tõetruudusega ka nüüd ning häälestub ootamatult hästi teiste lugudega. Enim ehk Juta Kivimäe tekstiga „Ja kadusid päevapealt“, mille tegevus toimub sõjaõhustikus, 1940. ja 1950. aastate Eestis. Mõjusamgi sellest, et reaalse sõja mõjud paberile jõuavad, on aga novellide sügav huvi inimeste, nende kogemuste, mälestuste ja tajude vastu. Või ehk polegi see niivõrd sõda kui luureleminek, nagu vihjab kirjanikele esitatud teine küsimus („Kellega eesti kirjanikest tahaksid koos luurele minna ja miks?“). „Eesti novell 2024“ luurab inimhinge soppides, südames, eraelus, voodialustes tolmurullides, sektsioonkappides ja vanaema köögis, nagu tegelane nimega Moorits Kai Kase novellis „Vaba langemine“.
Nii on tekstidel päris palju ühist: need on läbivalt kogemuslikud, isegi sarnaselt kehalis-olmelised, neist vooklevad läbi subtiilsed ja keerukad suhtedünaamikad. Päris palju kirjeldatakse lapsepõlve ja suhteid perekonna, vanematega, eriti rohkelt läbisaamist (ja mittehakkamasaamist) isaga, nagu mainib ka kogumiku üks koostaja Mart Velsker, kes annab raamatu algul teksti-isadest ka parajalt sisuka ülevaate, mistõttu ei hakka ma siin noid mõtteid kordama.
Aga lapsepõlv. „Eesti novellis 2024“ on palju lapsi, lapsemeelsust, igatsust laste ja lapsepõlve järele. Pole liialdus öelda, et just varajasest noorusest tõukuvad siinsete kirjutajate ideed-mõtted, millest ehk just praegu on õige hetk kirjutada ja mis mõjuvad tegelikult ka ajatuna. Nüüdislikuks teeb neid ennekõike aga see, et praegust aega näib saatvat soov vabaneda ihu ja hingega hoitud saladustest. Soov väljendada siiralt ja otsekoheselt tundeid, intiimsusi, valu, mida vahest kiivalt varjatud, hoitud ja häbenetud. „Inimestevahelised paelad kootakse valu kangastelgedel,“ kirjutab Merlin Kirikal novellis „Vahehetk“ (lk 120). „Seda selleks, et tõuseks esile aja kese – ebamäärane, tugev ja raskesti formuleeritav tundmus, mis on karakterite- või sündmusteülene,“ kui tsiteerida Taavi Eelmaa teksti „Vana küti ratsu“.
Suhtemudelite poeetiline lahtimõtestamine mõjubki niisiis omaette sõdimise-luuramisena, eneses peituvate lahkhelidega silmitsi seismisena. Siin kogumikus on julgust väljendada amoraalsust, rääkida avatult suitsiidist (Meiu Mündi „Crying game“), väljendada end vulgaarselt, ropult ja toorelt (Maarja Kangro „Eberhardi peer“). Kogumik tegeleb soolisusega, võrdsustamisega, naissoost autorite esiletõstmisega, nagu eelpool mainitud, mis aga ei tähenda, et Toomas Raudami lüüriline minategelane ei võiks küsida, mis juhtuks, kui ta ei kardaks, vaid oleks Virginia Woolf, ning nimetada „Eesti novellis 2022“ ilmunud teksti „naiselikuks“. Ka binaarsustele on ruumi, ja see pole tingimata halb. Samas on ruumi ka binaarsuste lõhkumisele, nagu Mudlumi novellis „Suguline inimene“, ja vikerkaarte, seksuaalsuse ja armastuse tähendus(t)ele, nagu Andrus Kasemaa tekstis „Kotkad“, Mari-Liis Müürsepa loos „Ainult fännid“ ja miks mitte ka teistes nimetatud novellides. Kõik mahuvad kõrvuti ja saavad sõdida, mitte omavahel, vaid pidada heitlust sisekaemusega, kogetud kurbuse ja üksinduse, mitmesuguste isiklike ebakõladega.
Kui esiti mõjub mulle kirjanikele esitatud küsimus „Kas ja mida saab kirjanik maailmas muuta?“ pisut pateetilise ja filosofeerivana, siis tekste lugedes muutub see üsnagi loogiliseks. Ehk on just praegu kirjanik kui mitte just maailmamuutja, siis maailmalogistaja rollis – just praegu saab ta öelda ja kirjutada seda, mida varem on olnud raske või isegi võimatu verbaalselt väljendada, sest seda on saatnud mingit laadi stigma või isiklik valu? Või nagu ütleb Lilli Luuk: „Kirjanik saab maailma kirjeldada“ (lk 202). Ehk on Aliis Aalmanni novelli „Mina ei käinud siis veel koolis“ minajutustajal õigus uskuda, et „minu leem teeb maailma terveks“ (lk 255), või ehk saabki Jaan Kross oma rääkimata lugusid jutustada Katrin Tegova sule kaudu? Või ehk on Urmas Vadi minategelase isa nüüdseks esikupingilt lahkunud, Luugi tegelaste mälutolm pühitud ja Freifrau veri šärfnoalt kulunud (Maarja Unduski novellis „Minu vanaisa šärfnuga“). Nii põhjapanevalt ei saa muidugi väita, ent saab mõtiskleda ja saab teisiti sõdida, kui sõdimata ei saa – ja just seda „Eesti novell 2024“ minu meelest kogumikuna tegema meelitabki. Sellevõrra on ka koostajate eesmärk vilja kandnud: tekstid toetavad üksteist ja kannavad tõepoolest tänase päeva nägu.
[1] K. Meiel, Ilukirjandusliku tiktoki teise viisaastaku lävepakul. Vikerkaar, 2023, nr 10/11.
[2] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus? Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. Looming, 2021, nr 10.
