Jumal ütles Aadamale: „Palehigis pead sa endale leiba teenima.“
Aga mõne lauale paistab leib tulevat kuidagi iseenesest, ilma töötagi. Teistele tundub see mõistagi ülekohtune. Aasta alguse Vikerkaar vaatab tööd mitme kandi pealt, peamiselt läbi isiklike kogemuste, aga ka läbi folkloori, inimeseõpetuse, poliitökonoomia, ametiühingute, digimuutuste ja intiimsuse prisma.
Tooni annab kätte Philip Larkini 1954. aasta luuletus, milles võrreldakse tööd elurõõmu rikkuva kärnkonnaga. Mõned nutikamad saavad ju töötagi läbi, tähestiku järjekorras: lektorid, logelejad, lontrused, ludrid, luhvtivennad, luuserid, luuletajad … Paraku pole igaühel võimalik kärnkonnast nimega Töö vabaneda, sest nende sees istub üks teine samasugune kärnkonn, kohusetunne, mis ei lase elust mõnu tunda.
Armin Kõomäe, Mudlumi, Jüri Kolgi ja Toomas Jürgensi novellid on tööeestluse võtmes. Neis tegutsevad Vikerkaare toimetajatest, väike-ettevõtjatest ja riigiteenistujatest töökangelased. Mälestusi oma manuaalsest, illegaalsest, agraarsest, prekaarsest, marginaalsest, obsteetrilisest, tsemeteersest, administratiivsest, sanitaarsest ja erootilisest tööst jagavad Kristina Kallas, Krister Paris, Ingrid Ruudi, Anne Kull, Jüri Kolk, Marta Pulk ja Riina Ries.
Hasso Krull mõistab töö hukka. Pealegi töö, nii nagu meie seda tunneme, ei ole sugugi Jumala ja Aadama ühisleiutis, vaid selle leiutas hoopis uusaeg koos kapitalismiga. Essee „Töö tuleb ja tapab“ annab kätte ka viite, kuidas tööorjusest vabaneda. Selle vastu aitab vastastikune abi – vastumürk, millest unelenud kõigi aegade anarhistid.
Teised kirjutajad niisama optimistlikud ei ole. Kairit Kall vaeb ülevaatlikult Eesti iseseisvusaegse ametiühinguliikumise võite ja kaotusi. Birgit Poopuu kirjeldab nüüdisaegse „vampiirülikooli“ näitel, miks permanentse läbipõlemise äärel vaimne tööjõud ometigi ei kipu organiseeruma. Kurja juureks on mõistagi neoliberalism.
Oudekki Loone esseel „Kuidas kaitsta platvormitöötajat?“ on tugev teoreetiline laeng ja praktiline potentsiaal. Üha rohkem inimesi teenib endale elatist või lisaraha, tehes digiplatvormide („poltide-voltide“) pakutavaid tööotsi ehk – nagu Loone kenasti ütleb – „haltuurat“. Essee analüüsib seda, kuidas see on ajanud sassi tööandja ja töövõtja klassikalised suhted, ning näitab kätte seadusandlikud teed, mis võimaldaksid nüüdishalturtšikutel end naha üle kõrvade tõmbamise eest kaitsta. Sama teemat arendab Johanna Vallistu essee, mis puudutab ka küsimust sellest, mis saab teisenevate töösuhete korral sotsiaalkindlustusest – pensionist ja arstiabist. Kolmandas tehnokraatlik-rakenduslikus essees uurib Mari-Klara Stein seda, milliseid muutusi kontoritöös toovad kaasa digitööriistad ja kuidas nendega kohaneda – kasuks tuleb rutiin.
Et töö polnud siiski tundmatu vanadele eestlastelegi, näitab Andreas Kalkuni ja Jaanika Orase artikkel „Töö- ja orjuslaulude soost“. On ju tööl, aga ka laulmisel olnud ikka omad soolised eripärad, mis omakorda peegelduvad üksteises: tööd kajastuvad lauludes ja laulud saadavad töid ning mõlemaga põimuvad soorollid. Terje Toomistu uurimuslik käsitlus kandubki juba töö juurest soo juurde. Üldiselt on sotsiaalteadlased uurinud väljarännet majanduslikus, töö- ja palgaotsingu võtmes. Toomistu aga näitab, et mõnikord kolitakse Eestis ära ka lihtsalt seepärast, et sooliste, seksuaalsete ja rassiliste eelarvamuste kohalik kliima viskab üle.
Kaisa Ling sooritab isikliku filosoofilise eksperimendi, püüdes tööriistadesse sisse elada – eksperimendi nurjumisest hoolimata inimkogemus rikastub.
Karin Pauluse ülevaade Tiina Sarapu installatsioonidest keskendub samuti tööde ja töökohtade teemale.
Arvustuse all on uued säravamad kirjandustööd: Tõnu Õnnepalu kirjutab Jaan Kaplinski viimastest luuletustest, Sveta Grigorjeva Viktoria Grahvi luuleraamatust, Vilja Kiisler Andrus Kivirähki „Lennust Kuule“, Filimonov Tauno Vahteri „Heast venelasest“, Sandra Jõgeva Sass Henno „Mina olin siin“ järjest jne.
Tellige endale ja sõpradele Vikerkaar koju! Sellest sõltub toimetuse ja autorite töö ja palk!
