Kirjandus on alati võõrsil – nii nendib värskes Vikerkaares slaavi keelte ja kirjanduse professor Kevin Platt. “Igasugune kultuuritegevus tunneb ennast kõige kodusemalt siis, kui mõistab, et on ühtlasi ka välismaal – kui nii kirjanikud kui ka lugejad hakkavad mõistma, et ajalugu ja maakera on üks suur Riia või Tallinn: keelte, ajalugude ja kirjandustraditsioonide ühtne kultuuriline kontakttsoon, kus me oleme kutsutud looma uuenduslikke uusi võimalusi ja kus me kõik oleme pagulased mingilt olematult transtsendentaalselt kodumaalt. Kultuuril ei ole ainulist kodumaad – see on alati välismaa.”
Paljud loojad elavad aga paguluses ka täiesti mittemetafoorses, geopoliitilises mõttes. Juunikuu Vikerkaar keskendub diasporaa, paguluse, võõrsil olemise kogemusele, põhiliselt vene kultuuris. Õpetlane Kevin Platt, kriitikud Pille-Riin Larm ja Boris Veizenen ning luuletaja Sergei Moreino arutlevad, kuidas mõtestada vene kultuuri Baltikumis ajal, mil termin “lähivälismaa” omandab taaskord suurt poliitilist kaalu. “Vene kultuur on tegelikult rohkem kodus euroopalikus Riias kui Moskvas,” väidab Platt, juhtides tähelepanu Euroopa rollile “kultuursuse” defineerimisel Venemaal Peeter I aegadest alates. Nii Pille-Riin Larm kui ka Boris Veizenen arutlevad, kuidas balti-vene kultuuri poliitiline pingestatus, selle paratamatu suhestumine Putini režiimiga, olgu siis sealt Riiga või Tallinna põgenenud opositsiooniliste intellektuaalide kaudu või siis konservatiivsete, imperiaalse pärandi säilitamist rõhutavate kultuurivoolude taastõusu kaudu, võib kohalikku kultuurielu hoopis rikastada. Sergei Moreino võtab aga vaatluse alla ühe teise imperialismi ja küsib, kuivõrd saab Baltikumi kultuurielu tõlgendada USA ülikooli professor, kes võib tabada küll võõraste sõnade tähendust, mitte aga nende mõtet.
Kunsti ja poliitika kokkupuutepunktile keskendub ka Aare Pilve intervjuu ühe mõjukaima ulguvene poeedi, Sergei Zavjaloviga. Arutletakse revolutsioonifetišist vene kultuuris, sellest, miks poeetikat pole võimalik lahutada luuletaja klassipositsioonist, marksismi katsest eitada omaenese pessismi ja sellest, kuidas luule aitab läbi töötada ühiskondlikke traumasid. Aare Pilv on tõlkinud ka Zavjalovi tähtsa, Andrei Belõi auhinnaga pärjatud luuleteose “Nõukogude kantaadid”.
Liisa Kaljula artikkel “sots-artist” Nõukogude eksiilkunstis ja Mart Niineste essee vene ja eesti rocki paralleelajalugudest vaatlevad piirialade plahvatusi teistes kunstivaldkondades, otsides seoseid-kontraste-kokkukõlasid näiteks Erik Bulatovi ja Andy Warholi, ning Viktor Tsoi ja Tõnis Mägi vahel.
Ilukirjanduses eesti/vene/ameerika ulmeklassik-revolutsionäär-aferist Jaan Sibul/J.Talune/Ivan Narodny, praegu Araabia Ühendemiraatides elav leeduvene juurtega poeet Taissija Oral, lisaks uusi tekste Igor Kotjuhilt ja Andrei Ivanovilt ning Jaan Undusk meenutab Eesti Vabariigi kodanikku Igor Severjaninit, tänu kellele tuleb kevad iga aasta teisiti.
