Ave Taavet, 2021

Aristoteles olla öelnud, et inimene on sotsiaalne loom, ent vähemalt tema ajast saadik on see loom muudkui otsinud üksindust. Jean-Jacques Rousseau, kelle arvamus sootsiumist ülemäära kõrge ei olnud, kirjeldas üksinduse võlusid järgmiselt: “Üksi elades armastatakse inimesi rohkem, õrn huvi lähendab neid meile. Kujutlusvõime näitab meile pilte ühiskonna võludest, ja üksinduse igavuski pöördub inimkonna kasuks. Seda endassesüüvinud elu maitstes võidate topelt, leides seeläbi suurema kiindumuse teile kalli vastu, kuni see teil on, ja väiksema kaotusvalu, kui sellest ilma jääte.” Varsti juba terve aasta kestnud pandeemia ajal on paljudel olnud võimalus filosoofi õpetust järgida. Jaanuari Vikerkaar vaagib, mida sellest kogemusest õppida võiks.

Teine suur üksiklane, Ralph Waldo Emerson, nägi üksindust rahva hulgas: ta tundis kaasa geeniustele, kes ei suutnud taluda seltskonnas tavalist keskpärasust ja keelepeksu, ja haletses ühiskonda, mis oli kõrgemale püüdleva intellektuaalse ühenduse asendanud vaid seltsieluks ja äriks sobiliku moraalse ühendusega. Tema soovitus: “Valige oma külalisi – või ärge kutsuge neid üldse.”

Evolutsioonibioloog Tuul Sepp kirjutab isolatsioonist loomariigis isendi, populatsiooni ja liigi tasandil, jõudes järeldusele, et isolatsiooni kasulikkus-kahjulikkus sõltub vaatluseks valitud tasandist: isolatsioon võib nõrgestada populatsiooni, takistades kohanemiseks vajalikku geenide vahetust, liigi tasandil on isolatsioon aga kasulik, aidates vältida hübriidide teket. Teoloog Anne Kull vaatleb populatsiooni (või liiki?) nimega askeedid, keda seostatakse religioosse valgustuse jaoks vajaliku maisusest lahtiütlemisega, ent Kull näeb askeesi ka paljudes ilmalikes tegevustes: Greta Thunbergi kliimastreikidest Marie Kondo minimalistliku korrastamismeetodi jälgimiseni.

Berkeley ülikooli õppejõud Thomas Laqueur ja Yuri Slezkine võtavad ette üksildased tegevused üliintiimsest maailmarevolutsiooniliseni. Laqueur näitab, kuidas masturbeerimisest sai “üksildane pahe”, moraalne läbikukkumine, mille eest hoiatamiseks tuli kirjutada tuhandeid lehekülgi meditsiinilisi ja kõlbelisi traktaate; Slezkine valgustab bolševike mõttemaailma arengut isolatsioonis, vanglates, üksinda raamatu taga. Vanglatest kirjutab ka Jako Salla, alustades üksikvangistuse ehk kartseri ebainimlikest tingimustest, aga järeldades lõpuks, et “üksikvangistuse muudavad rängaks samad tegurid, mis teevad raskeks vanglaelu üldse, kuid suurema isolatsiooni tingimustes need faktorid võimenduvad.” Olgu paberile kirjutatud mida iganes, siis Eesti vangla on oma rehabiliteeriva funktsiooni minetanud: “Kui Pennsylvania mudeli pühakirjaga kamber ning Benthami tööd krooniv Panoptikum veel kandsid endas mingitki ideed, mis aitaks inimesel isolatsiooni toel kuritegevusest irduda ja paremuse poole muutuda, siis Eesti vangi nüri, igav ja tegevusetu päev kord suuremas, kord väiksemas isolatsioonis on mõttetühi.”

Terje Toomistu ja Roosmarii Kurvits toovad lugejani suured erakud: Nõukogude hipi, terve Euraasia läbi rännanud Aare Loidi ja üksinda ajakirju välja andnud Kusta Toomi. Üksindusest ja ametiühingutest, üksindusest ja filmist ja üksindusest üleüldiselt võib lugeda Siegfried Kracaueri, Andrei Liimetsa ja Lauri Sommeri artiklitest.

Kindlasti tasub lugeda Daniele Monticelli põhjalikku esseed haiguste ja epideemiate poliitilistest tähendustest. Monticelli alustab epideemiate rollist “Iliase” ja “Kuningas Oidipuse” tegevuseliinide käivitamisel ning jõuab lõpuks välja kaasaegsete katastroofifilmide ja loomulikult koroonapandeemiani.

Üksinduse ümber keerlevad ka ilukirjandusrubriigi ja Vaatenurga tekstid. Ave Taavet jätkab insener Seene seikluste kajastamist ja Anti Saar mõtiskleb isolatsiooni eri tahkude üle. Urmas Vadi ja Neeme Näripä aga kirjutavad kummalistest sündmustest koroonaajal, millega on seotud fiktiivne Kirjanike Liit. Lisaks muidugi ka luulet Eestist ja Jaapanist ning arvustusi Armin Kõomägi, Sofi Oksaneni ja Mudlumi uutest raamatutest. Olgu Vikerkaarest abi üksinduse aja mõtestamisel! Ja muidugi on lihtsam olla Emersoni moodi intellektuaalses ühenduses, kui tellida Vikerkaar endale ja oma sõbrale.

Samal teemal

“On salapärane ilm inimese ajud”

Inimese aju pole ajas suuremat muutunud, kuid meie arusaam haigusest ja tervisest on tõlgendustele avatud. Määratleme haigust enamasti läbi sotsiaalsete suhete – see on miski, mis takistab meie igapäevast toimimist, suhtlust või tööalast võimekust. Ühiskondlikud ootused, kindlustunne ja poliitiline kliima mõjutavad omakorda otseselt meie psüühilist seisundit. Ometi on vaimsete probleemide…
7-8/2026

Suvele vastu!

Juunikuine Vikerkaar pakub lugusid kõigest sellest, mida suurelt suveltki oodata – kultuurielamustest, kirjandusest ja toidust.
Ingrid Ruudi kirjutab Jaapani Teshima saare kunstimuuseumi külastusest. Seal saadud ruumikogemus ajendab mõtisklusi asketismi võimalikkusest ühiskonnas, kus minimalismistki on saanud tarbimismudel. Kas muutunud on maailm meie ümber või inimene ise, tema tähelepanelikkus ja imestamisvõime? Ometi võimaldab…
6/2026

Tõde ja rahvusvaheline õigus

Aprillikuine Vikerkaar võtab vaatluse alla geopoliitilised pained. Püüame meediaväljaannete kiire uudisvoo maalitud pildile sügavust lisada nii ajaloolises kui geograafilises plaanis. Numbri autorid tõmbavad paralleele Eesti ja Gröönimaa, USA ja Euroopa parempoolsete ning meie kaasaja ja rahvusvahelise õiguse kujunemisaastate vahele. Keskseks küsimuseks jääb – kas näeme uue maailmakorra teket või vana…
4-5/2026

Toimetajalt: Jätku leiba!

Meie suhe toiduga on muutunud ühtaegu nii isiklikumaks kui anonüümsemaks.
Ühelt poolt mõjutavad toidu osas tehtavaid valikuid üha enam inimese vaimsed väärtused. See, kuidas näeme teisi elusolendeid enda kõrval, kuivõrd tajume toidutööstuse ökoloogilist jalajälge ning milliseid eetilisi kategooriaid enda jaoks oluliseks peame. Teisalt pole toidu kasvatamine ja valmistamine enam loomulik osa…
3/2026
Vikerkaar